Kevad, Suured kroonikud

jube lahe oli.. sõitsime leetu ja värki.. wc potte polnud.. esinemised oli nagu nad olid.. aga saime oma palga ka…
tore laager nagu ikka.. martinil varastati pesu ära.. ja silvia unustas kandle maha.. ise kiivalt väites, et tema oma kannelt ei näinud.. liisi mobla taustad panevad inimesed punastama…

noh.. oli lühidalt.. aga tegelikult oli seal ju ikka enamat ka… kui ma nüüd hästi otsin, siis ma tegin sellel korral lausa märkmeid, et millest pärast kirjutada….
leitud… tallinn – pärnu bussipilet. Liini nr. 76. kuupäev 05.04.06 … kas pole mitte toredad nümbrid… meie mitmest küljest täiesti erilise laagri alustamiseks…
Hakkan siis järjest oma tsekilt märksõnu kirja panema.. kuna ürik on kirja pandud hariliku pliiatsiga, siis enamus on hävinud, kuid püüan anda endast parima..
Laura rahvariided… Seda võikski vist lugeda meie laagri äparduste rea esimeseks äparduseks.. kell oli umbes 10 minutit enne bussi väljumist, kui sitti enda kotta vapralt pagasiruumi pakkis.. mina olin just kohale jõudnud.. (peaaegu sisse maganud.. aga ikkagi jõudnud.. ise veel mõtlesin, et jube hästi olen pakkinud; ainult seljakott ja üks väike kott… ) seisan siis seal pagasi ees, kui äkki ella mulle oma rahvariided ulatab, et ma neid hoiaksin.. noh tal oli nagu ühele korralikule kanneldaja kohane, väga palju asju….. ja siis äkki juhtus midagi jalustrabavat – nagu välk äiksepilvi täis taevast – avastan ma , et minu rahvariided jäid koju… ilusast ukse külge rippuma… kell kolm öösel olin ma neid triikinud.. ja seal nad siis rippusid, õnnetud, ja üksi….
Kuid tänu minu teravale mõistusele ja kiirele taibule lahenes kõik sujuvalt ning mu rahvariided rändasid koos õhtuste tulijatega (Aet ja Raili) pärnusse….
Pärnus toimus proov.. täitsa edukalt läks… nad jagasid meid kahte lehte ja siis me saime tõestada, et igaüks meist on tegija ning mängisime ka minimaliseeritud koosseisus täiesti kvaliteetselt…
Ruth punastab….. Üks harukordsemaid hetki Pärnus oli aga see, et kogu Sottol oli võimalik näha päiesti tulipunast Ruthi…. või võiks isegi öelda, et peaaegu lillat ruthi.. ja selles on süüdi Liis.. Teeme meie rahulikult proovi.. ma küll ei mäleta, mis lugu me parasjagu harjutasime, aga ilmsesti mõnda Ella oma, sest Ruth istus teise hääle lähistel laua ääres… ja arutles, et mis see kell ikkagi juba võiks.. oma huvi rahuldamiseks haaras ta Liisi telefoni ja siis PÕMMMM … sealt avanes pilt, millel võis näha ………… Me jätame siinkohal mainimata, mis Liisi taustapildiks oli (et vältida veel ühte punastavat nägu) .. aga ruthi see igaljuhul punaseks värvis….
Õhtul peale proove ja muid seltskondlikke etteasteid jäid üles nagu ikka Ööloomad ja need, kes lootsid, et suudavad nendega sammu pidada… kuid jällegi pidid nad pettuma… ÖÖd jäid söögilaua äärde kaunistama vaid Aet Laura ja Anneli… asi võttis kummalise kuju.. mängite kaarte, räägiti igasugustest asjadest, paljastus Laura tõeline pale – saada ooperitäheks ja esitada kogu tekst retsiteerides… teate,, ma suutsin lõpuks tekitada heli (hääle.. sellise hääle mida saab veel nimetada hääleks, mitte kisaks) mis oli väga väga kõrge.. igaljuhul.. kui ma seal siis niiviisi retsiteerisin, siis pidi ju ka nalja saama… mina istusin näoga akna poole, anneli ja aet minu vastus.. Ja siis ma retsiteerisin „Seis , kes tuleb sealt“ inng Anneli pööras täiesti erutunud seisundis ümber ning vaatas paaniliselt aknast välja ning püüdis tulijat leida.. „kus kohast, kus kohast?“ …
Sellel õhtul juhus veel midagi mille märksõnasks ma olen kirjutanud Jaanus, aga mul ei meenu mis.. ma tean et see juhtus jõulumäe söögisaalis ja oli 100% naljakas.. aga mulle ei meenu, mis.. aga kui sina tead, mis see oli, siis helista mulle telefonil 56255835 või kirjuta aadressil laura.linnaks@gmail.com…. Jatkuuuu
Ärasõidu eelne meeleolu oli ärev… „kõik“ kõik kandled juba peale tõstetud. Kui äkki näeme meie aediga häälestusvõtit ja kui mu mälu mind ei peta siis Ruth leiab häälestajaga… Saab need siis bussi viidud, kuid esmalt ei tunnista keegi neid omaks.. läheb natuke aega ja siis on omanik leitud.. Silvi Vahu.. …
Buss käivitab mootori…
„kas kõik on peal?“
„jaaaa“
„keda ei ole hüüab jaa“
„muhahhahahhaaaaa ja ja ja“
„kas kõigil on kõik asjad kaasas“
„ jaaa“
„silvia sa rohkem ei unustanud midagi“
„ ei“
„minek“

ja nii vuras Sotto täiskäigul oma esimese piiriületuse poole kui äkki helises telefon… ei… kui äkki tormas bussi lõpus ette üsna ärritunud ruth, kes ütles, et tal helisenud telefon ja teisist otsast oli talle öelnud Tiit et Jõulumäle olevat üks kannel ja pult jäänud.. Buss peatatakse kinni ja leitakse lahendus.. Raili tore mees mõidab pärnust oma tõõpostilt ära ja toob jõulumäelt meile selle kandle, mis veel omanikku ei olnud leidnud…

„Kes oma kannelt peale ei tõstnud“
„lugege kandled üle“
„vaadale kas teie oma on peal“
„kas on pea“ ja vastuseks kõlas väikne jaatus, mis meenutas pigem mootori käivitamist.. onn-on-onn ..
„silvia, kas sinu kannel on ka peal“
„jah… ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal “
„kas sa tõstsid ta ise peale“
„ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal“

mööduvad minutid.. Silvia saab üsna suure nöökimise osaliseks.. kui meie ees peatub autu.. sellest astub välja kena noormees ja kannab bussi kandle ja kilekoti puliga…
kätte oli jõudnud tõe hetk… tuli paljastada nimesilt.. ja mis seal seisis… [trummid palun]
ei miskit muud kui MALLE VIHUL….. hetkega täitis bussi selline naerupahvak, et oleks võinud arvata, et meid on seal sadu, mitte paarkümmend… aga asja kurvemaks küljeks oli see, et see oli siiski silvia pill…..

aga nüüd liikus buss vapralt edasi… võteti vastu otsus, et edasipidi järgitakse mereröövlite esimest reeglit „kes maas – see maas“…
järgmine peatus oli Lido … nämm nämm.. kes lidos, kes bussis.. (Lidos olid tibud akvaariumis.. päris elus tibud… nunnud oli… imearmsad……
ja sellest järgmine peatus oli alles selle kummalise nimega linna piiril… Kus me saime teada, et leeedukate kohe = 30 minutit…
aga lõpuks jõudid regina kohale ning meid viidi meie toredasse ööbimiskohta… toad jaotatud.. ja veidi kaubeldud ja vahetatud ka… noh et … kõik oleksid rahul.. avastati äkki selle kauni tudengihotelli varjukülg…. voodid oli kaadus. Nad olid keskelt kõrgemad ja öösel varitses oht maha veereda.. kuid see ei olnud kõige hullem… uksed krigisesid ja põrandad naksusid.. kuid seegi ei olnud kõige hullem.. duššist tuli kord külm kord kuum, vesi, kuid seegi ei olnud kõige hullem… seal oli veel 1000 pisikest asja, kuid miski neist ei varjutanud seda õudust mis vaatas meile avasui otsa kui me avasime toaletiukse…. rohkme ma sellest kõnelda ei soovi.. see tekkitab minus meeleheidet…

linnas oli tore.. me saime teada, et Heidi isa, sündinud bussijuht, Valdur on täesti geniaalne manööverdaja…see mida ta seal parkimisplatsil autode vahel tegi oli täiesti hämmastav… see ei olnud enam mitte sentimeetrite mäng vaid lugeda võis lausa millimeetreid mis bussi ja autude vahele jäid… ja see ei ole minu poolt ülepaisutatud kiidulaul, vaid puhas tõde…
esimesel õhtul saime süüa mingis kallis ja aeglases pubis. Aga teistel päevadel oli parem.. kui hommikusöögiks pakutav võileib, kerge veega kohvipuru, ja keedetud kohvikoort meenutav piim välja arvata…
ööbimiskohaga sai aga nälja veelgi.. poisid noh nagu poisid ikka ei sulgenud oma akent… või siis õigemini nad sulgesid selle kuid ei keeranud kremoone kinni… ja tulemus oligi käes… pahad leedu kohaliku ketto poisid olid ära viinud martini spordikoti , koos sexpesu ja mustade sokkidega… algul oli hirm et kurikaelte saagiks oli langenud ka üks pult, kuid hiljem see kahtlus purustati (pult oli lihtsalt „hästi“ ära pandud)
„õpetajate toa“ väljakostvaim nali on kindlasti kuus tore kõnekäend „Solisti panema“, mille esmaesitlejaks oli ella maidre…. kõnekäänul ei ole mingit varjatud tähendust, kõik otse… samast toast tuli ka nali „till ….. peal“ aga kahjuks ma ei saa oma käekirjast aru, et mis seal punktiiri peal olema peaks.. niiet kes mäletab, siis aitab.
Niii… nagu väljasõitudele kohane oli esimesel õhtul kohe üks korralik jämm niiet järgmine hommik olid inimesed kohe eriti ilusad.. ja siis tabas meid see esimene kontsert.. minu isiklik, täiesti subjektiivne arvamus on , et see võiks olla kirjapandud, kui meie kõige kõige koledam üleastumine üldse… sest see oli tõesti õudne.. orkester loksus, pooled noodid olid valed, dünaamikat ei olnud.. kokku ei saanud.. ja siis vaieldamatu tähtsündmus.. Ruth dirigeerib ja üht äkki otsustab suurem enamsus (kui nüüd täpne olla siis ühe erandiga) et kõik loo ära lõpetada.. nind nii tehaksegi.,.. edasi ei mängita, ning näetakse ruth lihtsalt õhku taguma.. üks väike heli seialt küll kostus mis suurima võimaliku häbi välistas, kui siiski oli see kole… noh ja ega me siis oma palgast ilma ei jäänud.. See oli reis kui Ruth meie peale karjus… aga enda mõistlikkuse tõestuseks võime ütleda, et järgmine kontsert oli hiilgav.. või noh vähemalt hea.. ja nii see aeg meil seal kulus… käisime ella ja ruthi mängu kuulamas (see oli kole igav kontsert.. ja igavuse peletuseks plasutati kogu aeg kaasa… jube kohe .. minu arus) .. ja siis sõitsime kohaliku bussijuhuga, kes nägi välja nagu maffiamees ja laulsime üle kohalikud, kes meil bussi lõpus meie konkurentsi üritasid pakkuda….. ja siis käisime ristimäel ja selle lähedal kloostris.. ja meil linnaekskursioon, kus suurimaks vaatamisväärsuseks osutus Koit Vatsel, kes lihtsalt niisama, heast südamest, ja tublist kodusest kasvatusest, ja džentelmenlikusest aintas ühte vanaprouat… see oli niii kena… siiras ja hea….
Ees ootaski meid meie viimane/teine etteaste festivali kalakontserdil….. (vahemärkusena nii palju, et festivali nimi oli tuto ja avamis meie poolt üles dirigentide delegatsioon ja seal on juge armsad pisikesed laululapsed)… see sujus ilusasti, kui just algus välja arvata.. kogu lava oli meid täis… aga toole ei olnud.. noh läks natuke aega ja need meile .. kui ikkagi oli 2 puudu.. minul ja aedal ei olnud… need 2 tooli oli otse ella ees… kui selle asemel et need meile ulatada tõstis ta käed , et lugu lahti lüüa, kuid õnneks ta märkas.. ning ulatas mulle tooli… just just.. ainult mulle… aeta ta ei märganud.. lava taga otsiti juba paaniliselt tooli, kuid ei leitud… ella tõstis uuesti käed ja siis ta juba märkaski , et aet ka seisab ja andis meile teise tooli ka… lava taga oli kosta kergendusohkeid….. aga edasi sujus kõik hiilgavalt….
Eriti silmapaistev osa sellest kontserdist oli see osa kui me ei maganud (olgem ausad, ööd olid meil kõigil pikad.. ja need lood olid kõik nii ühte moodi).. no ja siis loomulikult see osa kui laval olid „lavapoisid“, need Raskes Seisukorras kutid.. keda ma siis süüdimatult forokaga ahistasin.. neil oli lõpuks juba väga ebamugav.. aga meie olime vasinud ja meil oli vaja end kuidagi üleval hoida ja see oli nii naljakas, kuidas nad seal tühjal laval pingsalt oma rada otsisid… oi see oli tore….
No ja siis saigi kontsert läbi…. jagati lilli ja kallistusi.. dirigentidele muudki …ja meid ootas tagasitee… enamus rahvast magas… noh ja jõudsimegi varasel hommikutunnil tagasi tallinna.. kõik oma koju ja valma…
Ääretult vahva ja hea reis oli.. teine kordki.. mudugi oli see vastavalt võimalustele, aga setskond.. see oli nagu ikka hiilgav…

Niiet kokkuvõtteks võib öelda, et see Laager läheb ajalukku kui:
1. Äparduste laager
2. meie esimene välisreis
3. meie koledaim kontsert
4. vallutasime võõramaa publiku
5. ella oli viimast korda meiega

Laura