Suured kroonikud, Suvi

Suvi 2006: Ruth

Üks parimaid laagreid soto ajaloos. Algas see siis 16ndal juulil 2006 aastal. Mina pidin laagrisse jõudma õhtul, kuna hommikul oli esinemine, siis pidin Obinitsa juubelile minema ja lõpeks maanduma Torupillis. Lisandus veel peatus Tartus, sest hirm kähku oli ju vaja sinna mingi paber orgunnida… nii see päev siis hakkas rappa veerema. Esiteks jäid turistid hiljaks, siis ootasime üüratu aja enne kui auto pesulasse sai… ning Tartu hiilgas loomulikult oma “vaimsusega”. Igatahes jõudsime ilusti, Laura, Silver ja mina Obinitsa ning seal oli küll tore. Aga kuna kell oli juba mitte enam nii poiske, siis paari tunni möödudes alustasime Lauraga teed Torupillitalu poole. Olgu öeldud, et oma lapse andsin ämma hoolde, kes ta ilusasti põhja vabariikidesse toimetas. Meie tee ei olnud lihtne. Esiteks ei tohi ükski sotokas minna kõige lihtsamat teed pidi. Ikka ja alati otse, mis siis et üle 10 aasta vana kaardi järgi. Natuke siia ja nats sinna ning voila! saimegi asfalt teele. Enne seda oli ka väike loodusimetlus, mis rohkemat mainimist ei vääri. 6 kilomeetrit meeldivat sõitu ja siis… põmaki.. Laura: Kas see oli jänes?.. ei, kits…see töhendas seda, et edasi me seisime ja ootasime 2 tundi kuni tuli Peep, kes mu sleppi võttis. Nagu Laura juba eelnevalt kirjutas, ei kohku eestlased millestki ja neid ei huvita absoluutselt see, kas teise eestlasega kõik korras on. Ainus, mille vastu nad huvi tunnevad on see, kas seisvas autos ka keegi sees on…. pagan ongi, sõidame siis edasi, sest siis vist ei saa selle auto küljest vajalikke juppe võtta… Igatahes oli õues juba pime kui Peep jõudis. Tal oli kaasas Raili käest sadud köis, sest mina sõidan wolkariga ja mina slepis jua ei sõida… st minul käit ei ole. Käis oli oma tubli 2-3 meetrit pikk ja see, kallid lugejad, tähendab seda, et ma nägin ainult vedava auto kabariite (see oli kaubik). Öösel kell 1 on need kaunid punased tuled nii uinutavad.. aga õnneks me ka keerasime ja suunatuli kraapis viimasedki urve jäänukid…

Sõitsime, sõitsime, sõitsime, sõitsime… ja kell 2 olimegi kohal. Parkisin oma väikese auto maja ette soovisin Peebule ohutut teed… ja seda põhjusel, et sel ööl olime me näinud igasugu metsloomi teel patseerimas. Võtsime oma kompsud ja astusime majja. Kuidagi vaikne oli… aga kostusid ka juba tuttavad hääled. Mina olin väss ja tahtsin võimalikult kiiresti saavutada horisontaal asenit, mis aga ei tähendanud, et ma magama oleksin jäänud. Jutustasime ja naersime ning lõpuks ka uinusime. Hommikul tõusime vara ja avastasime Heidi, kes oli millalgi varahommikul saabunud, kuid ei julgenud hakata otsima, kus võiks olla tema voodi, seega uinus all korrusel pingil… Hommikusöök söödud lõppes kõigi rõõm, sest ma olin kohale jõudnud ja me hakkasime proovi tegema. Kuna mulle raporteeriti, et eelmisel päeval olla korralikult harjutatud, siis ma pidin ju oma kõrvaga kontrollima.. polnud viga. Jagasin siis kätte uusi noote… ja nüüd oli ilus vaadata neid nägusid… mul on nii hea meel, kui ninad krimpsu lähevad ja silmad suureks nagu tõlla rattad… siis saad aru, et sai jälle hea lugu võetud.. natuke katsetusi ja näod hakkavad leebuma, veidi veel ja nad naeratavad.. kes uhkusest, et sai hakkama, kes kuuleb, et kõik kokku kõlab asi heaste… ja siis anti süüa ning jälle proov. Nagu minuga ikka ei mäleta ma tavaliselt kontserdi eelsest perioodist midagi…. aga ma mäletan, et ma joonistasin kontserdi kuulutuse enne lõunat ja et Ants Taul jagas elutarkust ning mängis meile torupilli. Ja siis ma sain teada suure vahe kanneldajate ja torupillimängijate vahel… meid ei häiri kui pill on häälest ära Big Grin

Enivei… pean ma nüüd avalikustama, et Tõrva kirik-kammersaalis sai kuulda DA Best from Soto ehk siis parimat kontserti, mida iial antud. Ka Kuninga tn kontsert Pärnus jäi selja taha… Õhtul järgnes stiilikas… Kiidan teid, et kõik olid vähemalt riietuse peale mõelnud. Ometi jääb meil veel see arenguetapp läbida, kus inimene tunneb ka oma etendava tegelaskuju vastu huvi ning näeb ka taust uuringuga vaeva.
Viimasel hommikul tõdesin ma asjaolu, et mõningatel on arusaam, et vaid tema tahab häid asju ja seega süüme kõik ära ning teeme nägu nagu me ei tulnud selle päälegi, et neid oleks võinud viimasel hommikul KÕIK koos süüa…. :S
Seda ka, et Ella meiega enam koostööd ei jätkanud, sest tal on teine bande… tglt mõistan sind.. Big Grin
Ja see oli esimene stressi vaba laager. Ma ei olnudki surm väss kui koju jõudsin. Ja ma olen siiralt rõõmus, et meil on nüüd juhatus, kes mu koormat kergendab… ehk Tongue

Ruth