Suured kroonikud, Suvi

Suvi 2017: Marie Johanna

 

Seekord oli suvine laager tavapärase viie päeva asemel neli päeva pikk ning et tempo veel kõrgem oleks, andsime teise päeva õhtul ka kontserti. Sottod esinesid Viljandis alles teist korda, kuid siin linnas on laagris oldud juba neli korda – 2 väikeste laagrit + 2 suurte laagrit (rääkimata Viljandimaast). Seda enam on tegemist tähtsa plaadiesitluskontsertiga, kus ka Ann sai dirigendi rollis üles astuda.
Varane kontsert tekitas mõnes kuulama tulnud lapsevanemas tunde, et nüüd võiks kandle kokku pakkida ja koju ära minna 😀

Ööbisime vastremonditud muusikakoolis. Esimesel päeval olid kandleklassis isegi veel ehitajad sees. Samas tundus orkestrimaja saal, kus proovi tegime, hoopiski kokku kuivanud olevat. Väikestes klassiruumides magamisega kaasneb erladumise fenomen – uksed lähevad kinni, ekraanid lahti ja viis samas ruumis viibivat inimest nagu omavahel ei suhtleksi (khm-khm, üldse pole süüdi eksole :D). Ja kui õhtul keegi võtabki ette ja kutsub inimesed ühiselt mänge mängima, on juba selline vanainimese tunne, et: “Kell on 11 ja peaks magama minema.” Mis see muud on kui vanadus. Aga võib-olla on see tingitud nooruse energiast, mille tõid meile paljud uued pisikesed mängijad ning mis imeb salapärasel moel minust (võib-olla ka kellegist teisest) eluvaimu välja. Ei-ei, uued on toredad ja armsad, aga tõenäoliselt olen lihtsalt kade, et ma enam mööda treppe jooksmisest, hoovis mängimisest ja niisama hüppamisest eriti ei vaimustu. Väiksed sottod on juba nii aktiivsed, et korraldasid peale tantsuvõistlust (oli see üldse võistlus? 😀 ) patsipeo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kaasa võtta patsikumm, hari ja kallistus. Patsipeole järgnes afterparty kõrvalklassis. Kusjuures, kõik üritused olid kellaaja pealt paika pandud.

Ann ja Laura hoolitsesid suurte ja väikeste lõimimise eest, määrates igale noorele mängijale ühe vanema mängija, kes on siis neile nagu mentor või tuutor. Samuti korraldati ümber häälerühmad ja häälerühma vanemad. Nüüd aga eelpool mainitud tantsude esitamisest. Loosi tahtel moodustati 3-4 inimesest koosnevad grupid, kes said, jällegi loosiga, omale loo, mille järgi tants teha. Aega tantsu väljamõtlemiseks oli järgmise õhtuni. Kuna minu rühm sai endale Rammsteini “Du Hasti”, siis oli ilmselge, et ilma suurejoonelise lavašõuta ei pääse. Siinkohal tänud Mirtelile, kelle õnnelik käsi selle loo tõmbas. Algul oli plaanis säraküünlaid ja tordivulkaane kasutada, kuid tuleohutusnõuded tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Jäime LED-lampide juurde, mis toimisid samuti väga priimalt. Nimelt kleepisime lambid väikekandle peale ja Mirteli ning Liisbeti (alias Rakvere) juustesse. Heidi tuulas kaltsukas ja leidis meile sentide eest tuusad kostüümid. Otseloomulikult tegime ka hirmuäratava lavameigi, millele järgnes profiilipiltide tegemine. Kahjuks olid teised grupid tagasihoidliku või naturaalse grimmi kasuks otsustanud…

Kokkuvõttes oli mõnus laager, mille tulemusena oli mul kuuel sõrmel vill, aga ka kuus uut lugu, mida järgmiseks korraks harjutada.

Suur kroonik Marie Johanna