Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Laager algas varakult. Kuigi kohal pidi olema umbes kl 12, siis pidin olema kodust minekuks valmis juba kl 10. Oxforell asus Viljandist peaaegu sama kaugel kui Tallinn ning mul oli ees pea kahetunnine sõit. Täpselt enne autosse istumist tuli mul veel meelde, et unustasin toas koroona testi ära teha. Haarasin kiiruga testi ning kiirustasin autosse. Kui olime jõudnud kiirteele, siis tegin testi ära ning muidugi tuli see tagasi negatiivsena. (Ega ma ennast tegelikult haigena ei tundnudki, aga sellel aastal pidid kõik enne laagrisse minekut testi ära tegema ning peale suure rahvahulgaga Viljandi pärimusmuusika festivalil käimist tundus see päris hea mõttena). 

Oxforelli kohale jõudes nägin palju tuttavaid nägusid. (Ainult väikeste orkestrist olid paljud väga tundmatud). Tarisin kandle ning kohvri peamaja katuse alla ning varsti tuligi Ann, kes juhatas kõigile nende toad ja proovide paigad kätte. Mina ööbisin koos Miiaga ühes toas Jahimajas. Et peamaja juurest sinna saada tuli üle, läbi Oxforelli õuel voolava jõe minna. Jahimaja alumisel korrusel oli väikeste prooviruum ning ülemisel korrusel olid magamistoad. Maja ise oli päris kena ja hubane. See oli selline suur palkmaja, millel olid verandal kaunistuseks suured puidust nikerdatud loomade kujud. 

Ülemisele korrusele oma kohvriga komberdades oleksin peaaegu trepi kohal oleva lae vastu oma pea ära löönud. Tundus nagu oleks see trepp mõeldud ülilühikestele inimestele, sest esimese viie astme juures olev lagi oli nii madal, et igal järgmisel korral, kui seal kõndisin pidin kummardama. Õnneks tuba ise oli kena. Kaks voodit, suur aken ja igal toal oli oma dušiga vannituba. Duši all käies valgus küll kogu põrand vett täis, aga võrreldes mõne eelmise laagri toimumispaigaga oli kõik väga luksuslik. 

Suundusin tagasi peamaja juurde, et võtta oma kannel ning viia see meie proovipaika. Selleks oli peamaja taga asetsev seminari- ja peoruum. Sees oli juba dirigent Laura, kes noote sorteeris. 

Sellel korral oli palju uusi mängijaid, kes suurtesse tulid. Üks pidi ka kolmandasse kandlesse tulema, kuid me polnud algul kindlad, et kelle pulti ta paigutada. Mina olin tavaliselt Sandraga ühes puldis ja Miia oli Paulinaga. Õnneks oli sellel korral laagris ka Ege Emma kelle hoolde me uue suure sottoka jätsime. (Kuna üle-eelmise aasta suvel olime meie Miiaga juba (sellel ajal) uute suurtega pulti jaganud ja Ege Emma ning Paulina olid saanud kokku ühte pulti jääda, siis tundus see ka õiglane). Kui pillid olid paigas ja hääles, siis oligi lõunaaeg.

Peale lõunat mängisime kõigepealt uusi Laura lugusid. Nähes suurt patakat noote laual olin ma isegi seda veidi ette näinud. Saime kolm uut lugu. Kaks neist on “Pähklipureja” balletist ja kolmanda nimi on “Simple symphony”. Selle viimase nime kuuldes oleks Ann peaaegu õnnest ümber kukkunud. Tundus, et tegu oli vana lemmikuga. Peagi peale pikka proovi oli juba õhtusöögi aeg. 

Ann oli andnud meile ka kõigile kohustuslikud esitused, mille pidime stiilika õhtuks selgeks saama. Kõikides gruppides olid segamini suurte ja väikeste orkestrite mängijad ning igas oli viis liiget. Ann oli ühele grupiliikmele saatnud messengeri liigete nimed ning selle, et mis me tegema pidime. Mina sain enda grupist sõnumi “Macarena” laulu just dance versiooniga ning üks teine minu grupi liige sai kõikide grupis olijate nimed.  Pidime õppima neljandaks päevaks tantsu nii hästi ära, et kõik teaksid mis liigutus millele järgneb. Stiilikal me saime küll ekraanilt vaadata tantsu videot, aga internetist leitud tantsud olid mõeldud neljale, mitte viiele inimesele. 

Teadsin kindlalt seda, et minuga samas grupis oli uus kolmanda kandle sottokas Helene, tema teadis ka teiste grupiliikmete nimesid ja nägusid. Kõik grupid otsustasid õhtul teha oma esimese proovi, kuid meie otsustasime, et teeme hoopis vaba õhtu ning läksime kõik omi asju ajama. Mulle see tegelikult isegi sobis, sest olin lubanud Miia, Katariina ja Marianniga rongi mängu mängida ning samas tahtsin enne seda ka veidi kannelt harjutada. 

Rongimäng, mida mängima hakkasime oli veidi erinev sellest, mida tavaliselt olime mänginud. See oli uus versioon milles olid ka laevad. Reeglitele me eriti tähelepanu ei pööranud ning nii veniski mäng pea kahe tunni pikkuseks. Peale seda olime päris väsinud ning sättisime kõik ennast magama. 

Teine päev

Teine päev algas varajase äratusega, mis suvel tundus päris harjumatuna. Õnneks oli meil hommikusöögini pool tundi aega ning väsinult, kuid siiski piisavalt reipalt jõudsime isegi oma kandled enne sööma minekut ära häälestada. 

Peale hommikusööki läksime väikeste kandleid häälestama. Kuna meid oli umbes 5 ning me kõik hääletasime samal ajal, siis oli minu häälestusaparaadil veidi raske aru saada, et kust poolt heli tuli ning pidin seetõttu keeli tõmbama nii kõvasti, et sain endale pisikesed villid sõrmedel. Peale seda suundusime hommikuvõimlemisele ning siis algas proov. 

Sellel päeval mängisime Anni ning Ruthi lugusid. Vahepeal saime ka mõne minuti pausi, et õues õhku hingata ja jalgu sirutada.  

Eelmisel päeval olid väikesed jões ujuda saanud ning nähes basseini soovisid nad muidugi ka selle mõnusid nautida. Sellel päeval neile see luba antigi ning rõõmuga (samal ajal kui meil veel proov oli) jooksid nad kõik basseini ujuma. Vahel tuli ka endal kiusatus minna ujuma, kuid katsudes vee temperatuuri möödus see tahtmine kiirelt. 

Olin enda grupiga eelnevalt kokku leppinud, et kl 19.00 (peale õhtusööki) saame saunamaja ees kokku. Muidugi olid nad selle ära unustanud ning suure hurraaga peale õhtusööki basseini ujuma sööstnud. Ainsad meie grupist, kes ei ujunud olime mina ja Helene. Õnneks polnud meie grupp ainus kelle probleemiks oli kujunenud ahvatlev bassein ning nii me otsustasime proovi veidi hilisemaks lükata. Nii me seal istusime ja ootasime kuni kõik grupiliikmed olid veest väljas ning varsti oli mõnigi juba prooviks valmis. 

Väikestel oli tegelikult ka ajalimiit, mis neile ujumiseks anti ning nende dirigent Heidi meenutas neile vahel, et kaua aega neil jäänud oli. Lõpuks olid kõik veest väljas. Kui Heidi oli lahkunud, siis ei möödunud peaaegu isegi minutit, kui midagi juhtus. Üks tüdruk kukkus jalaga läbi basseini kõrval oleva põranda. Kõik, kes läheduses olid tõttasid talle appi ning õnneks oli jalg terve, tekkinud oli vaid väike marrastus. Varsti tõttasid appi ka dirigendid Ann ja Ruth, kes olid jutust aru saanud, et keegi oli kusagil sügavas augus lõksus. Õnneks lõppes kõik hästi ning juba järgmisel päeval olid kõik jälle rõõmsalt basseinis ujumas. 

Umbes kl 20.00 algas meie esimene tantsuproov. Kuna Macarena juba nii lihtne tants oli ning videos väga keerulist koreograafiat ei olnud, siis piirdusime sellel õhtul vaid 15 minutilise prooviga. Peale proovi käisin veel kannelt harjutamas ning Miiaga lendavat taldrikut loopimas. 

Juba õhtul olid mu sõrmedel hommikustest palju suuremad villid. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli üks kõige unisemaid. Hommikul oli küll hommikuvõimlemine, mis tundub kui midagi ergutavat, kuid minu teooria on, et prooviruum oli sellel päeval väga umbne. Ka pause tehti tihedamini. Need olid küll vaid 5 minutit, kuid kasutasin seda aega targalt ning läksin igal korral õue värsket õhku hingama. 

See oli ka see päev, kui ma lõpuks murdusin ning pidin oma sõrmedele plaastrid panema, sest villid olid mängimisest üpriski valusaks muutunud. Innustust sain ma Lilli Emilialt. 

Teipisin kinni kõik oma kaheksa sõrme (kannelt ei mängita väikese sõrmega, mul siiski on 10 sõrme olemas), kuid lõpuks jäid neist alles ainult pöialde ning vasaku käe neljanda sõrme plaastrid. Teised olin paigutanud nii halvasti, et vaid ühe looga hakkasid need juba sõrmedelt ära tulema. Kui mõned neist olid juba ära tulnud, siis ei hakanud ma uusi panema, sest sain aru, et tegelikult mul ei olegi kõikidele sõrmedele siiski plaastreid vaja. 

Ka sellel päeval kordus sama, mis eelmisel õhtul. Olime väikestega kokku leppinud proovi aja, kuid jällegi ahvatles neid proovist rohkem bassein. Jäin oma grupikaaslaste ootele. Sellel korral saime prooviga isegi veidi varem alustada. 

Kuna juba järgmisel päeval oli tulemas esinemine meie kavaga, siis tegime veidi kauem proovi kui eelmisel korral. Pärast proovi jõudsin veel isegi kannelt harjutada ning nägin teel sinna ka teisi gruppe, kes oma kavasid harjutasid. 

Õhtul sain Katariinalt mingit huulepulga taolist ollust, mis villide vastu pidi aitama, kuid minu meelest see eriti ei aidanud. 

Neljas päev

Lõpuks oligi neljas ja minu arvates kõige huvitavam päev käes. Hommikul oli nagu ikka hommikusöök ja -võimlemine ning päeval mängisime kannelt ja panime reedel esitatavate lugude kava paika. Meil oli plaanis järgmisel päeval ka vanematele ja sõpradele kontsert teha ning lootsime, et sellel korral saame rahulikumalt laagri lõpetada, kuid nagu ikka, siis saime teada, et järgmisel päeval peaksime suhteliselt kiirelt laagripaigast lahkuma. Meile pakuti, et saaksime kanneldega kontserdi õues teha samal ajal, kui keegi teine seminariruumis seminari peab, kuid see ei tulnud kõne allagi, sest ilm oli väga muutlik ning kanneldega vihma kätte ei tahtnud keegi jääda. Lõpuks jõuti otsusele, et kontsert tõstetakse tund aega varasemaks ning ka algne kontserdipaik jäi samaks. 

Neljas päev oli see päev, kui toimus ka stiilipidu. Sellel korral oli teemaks sünnipäev, sest Sotto Voce sai 20 aastaseks! Muidugi ei saanud sünnipäevale tulla tühjade pihkudega ning nii pididki kõik võtma kaasa kingi Sotto Vocele. Peaks mainima, et seekordne stiilipeo teema oli üks lihtsamaid. Samuti olid stiilika riided need, millega me järgmisel päeval esinesime. 

Peale õhtusööki kl 19 pidi algama stiilipidu, kuid see algas siiski veidi hiljem, sest Ann pidi lisaks riiete vahetamisele ka sünnipäevapeo jaoks kaunistused üles panema. Peaks ütlema, et 20-nda sünnipäeva kaunistused olid üpriski morbiidsed. Põhilisteks värvideks olid must, hall ja valge.

Selle aja sees, mis meile jäi jõudsid kõik rahulikult ennast valmis seada ning tundus, et ka veel viimase proovi teha. Lõpuks oligi stiilika aeg.

Nagu ikka, siis algas ka seekordne stiilikas pildistamisega. Kõik seisid jahimaja palkidest seina taustale ning Ann tegi neist pildi. Ruth oleks hea meelega pildistamise ära jätnud, sest tema meelest oleme me seda juba nii palju kordi teinud ning me ise juba ju teadsime, et millised me välja näeme, kuid sellele vaieldi vastu ning õnneks pildistamine ikkagi toimus. Ka minu meelest on Sotto Voce stiilikatel kõigist pildi tegemine üks traditsiiooniline osa, mida ära jätta lihtsalt ei tohi. 

Sellel korral tundus, et pildistamine läks palju kiiremini, kui tavaliselt. Muidugi kiirustati meid ka pisut takka, sest ees ootas ju veel palju tegevusi. 

Kui pildistamine oli lõppenud, siis istusime pinkidele ning kõik grupid hakkasid oma esitusi ette kandma. Meie tants tundus teiste seas üks lihtsamaid, kuigi kui olla loov, siis oli ka võimalik endale ise lihtsam koreografia tekitada. Näiteks Sandra ja Mirtel, kes tantsisid ühe Michael Jacksoni loo järgi, kehastasid turvamehi. Enne esitust oli Sandra minult veel laenanud häälestaja juhet. Nad panid juhtmed endale kõrva taha nagu mikrofonid ning seisid laval nagu kivikujud. 

Kui kõik olid oma esitused lõpetanud, siis algas kinkide jagamise mäng. See oli üks mäng Taanist mille Ruth oli kaasa võtnud. See oli küll jõulukinkide jagamise mäng, kuid tundus, et sobis igaks olukorraks. Selle mängu jaoks pidid kõik istuma ühte ringi nii, et kingid jäid kõigi keskele. Juba selle korraldamiseks läks üpris kaua aega, sest ruum oli väike ning pikad pingid ei mahtunud eriti ringi. Kui kõik olid nagu silgud karbis, siis alustasimegi mänguga. 

See käis nii, et oli üks kaardipakk, kust keegi võttis kaardi, luges kõva häälega ette selle, mis seal kirjas oli, tegi seda, mida kästi ning andis kaardipaki edasi. Nii pidi mäng käima seni kuni enam-vähem kõigil mingi kink käes oli. Kahjuks, aga oli meid väga palju ning juhuse tahtel sai esimene inimene kõik ringis olevad kingid endale. Seda kuuldes olid paljud väga nördinud, kuid mängul oli veel üks reegel. Nimelt ei saanud keegi neid kinke päriselt endale, mis nende juures olid. Kingid jäid enamasti selle inimese istekoha juurde nii, et kui inimene liikus, siis kingid jäid paigale ja “said kellegi teise omaks”. Samuti võisid teised mängijad vahel üksteiselt kinke ära võtta. Nagu juba mainitud, siis oli meid üpriski palju ning kingid ei tahtnud ega tahtnud ringi keskelt otsa saada. Lõpuks ütles Ruth, et lõpetame mängu ning need kellel mingi kink käes võivad selle endale võtta. Teised võisid ringi keskelt valida endale meeldiva paki. 

Kuna ei öeldud, et milline see kink olema pidi, siis oli seal igasuguseid kinke. Mina näiteks sain endale pastaka, hariliku ja kustukummi, kuid kink mille “ära kinkisin” oli taaskasutatud materjalidest tehtud tuulekell. Teiste saadud pakkides oli näha veel palju huvitavaid esemeid. Usun, et kõik olid oma kingiga rahul.

Õhtu lõpuks oli Annil veel varuks Sotto Voce sünnipäeva kahoot. Pidime paaridesse võtma nii, et üks suur sottokas oli ühe väikesega tiimis. Küsimusi oli erinevat laadi. Näiteks selle kohta, et mis kuus on kõige rohkematel Sotto Voce mängijatel sünnipäevad, või näidati pilti ning küsiti, et kes on pildil. Peale kahooti tuli Annil veel meelde, et tal oli suur kilekotitäis krõpsu. Enne magamaminekut sõime sealt. 

Viies päev

Viimaks oligi käes viimane päev. Ärkasime ning käisime hommikusöögil, kuid sellel korral ei järgnenud hommikusöögile mitte võimlemine, vaid proov. Meil oli vähe aega, et mängida läbi kogu kontserdi repertuaar (koos väikeste sottode lugudega) ning ennast valmis panna. 

Kontserdile tuli üllatavalt palju inimesi ning väga mõnus oli üle pika aja jälle koos kõikide kanneldajatega mängida. 

Peale kontserti sõime veel ühe mõnusa lõunasöögi ning oligi aeg koju minna. 

Soovisin  head aega neile, keda enne järgmist laagrit ei näe ning positiivsete emotsioonidega algas kahetunnine sõit tagasi koju. 

Suur kroonik Regina
Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas teekonnaga Taevaskoja Puhkekeskusesse, mis oli pikk ja korra tee peal isegi tundus, et meil oli autol üks rehv tühi, aga me kontrollisime ja kõik oli korras. Kuna minu õde on endine Sotto voce liige, siis “tere” asemel saime me laagrisse jõudes tervituseks lause: “Aga miks te ainult ühe kandlega tulite?”. Sellel korral oli laagris vähem inimesi, kui tavaliselt. Viljandist oli tulnud ainult kaks inimest: mina ja Mirtel. 

Kohale jõudes ei saanud me enda kotte kohe tubadesse viia, sest toad, mis olid suures majas ei olnud veel koristatud. Võisime ainult kandled teisel korrusel asuvasse saali viia. Enne sisse minekut pidime täitma ühe lehe oma andmetega. Sinna pidi kirjutama oma nime, aadressi, allkirja ja toa numbri. Jätsime oma kotid õue katuse alla ja kl 13 läksime sööma. Me arvasime, et sööme suures punases majas, mis asus põhilisest majast üle hoovi ja  mille ukse peale oli suurelt kirjutatud söökla, aga pidime hoopis kõndima veidi mööda kruusateed edasi ühe teise majani, kus ööbisid väikesed sottokad. 

Majas kus meil toimusid proovid ja kus suured sottokad ööbisid oli reegel, et jalanõudega ei tohi sisse minna ja kõik jätsid oma jalanõud välisukse juurde. Tundus nagu ööbiks majas sajajalgne. Algas laagri esimene proov. Kuna paljud rebased puudusid, siis olid paljud hoopis teiste puldinaabritega, kui tavaliselt. Sellel korral olin ühes puldis Sandraga. Selle üle oli mul hea meel, sest sain teada, et paar päeva enne laagrit olid dirigendid pannud mõned uued lood foorumisse üles ja ma olin unustanud enne laagrit foorumit kontrollida. Õnneks olid Sandral peaaegu kõik noodid olemas. Samal ajal, kui kõik noote vaatasid kutsus Ann inimesi ükshaaval enda juurde, et neid kraadida. Kõiki kraaditi kõrvast infrapuna termomeetriga.

Alustasime proovi uute Ruthi lugudega. Keset proovi tuldi korraks saali ütlema, et kolmanda korruse toad on korras ja nüüd pidime ootama, et tuleks paus, et enda asjad tubadesse viia. Lõpuks tuli paus ja me läksime oma tuppa. Ma olin ühes toas Miia, Paulina ja Nelle-Anniga. Mina ja Nelle-Ann olime kõrvuti voodites, mis asusid vasakul, kui uksest sisse minna. Paulina ja Miia voodid olid nurga taga. Tundus, et tegelikult oli see tuba kahele inimesele, sest minu ja Nelle-Anni voodid nägid välja nagu diivan ja tugitool, mis on lahti tõmmatud ja voodiks tehtud. Õnneks olid need siiski mugavad voodid. Üle saali, kus me proovi tegime läks üks pikk sild. Meie toas oli uks, kust sai sellele sillale, aga seda võis kasutada ainult tulekahju korral, et õue saada. Uksel oli kirjas, et sillale minemise  eest on trahv 100 eurot. 

Läksime tagasi proovi ja nüüd mängisime Anni uut lugu. See oli filmist “Inception” ja mulle väga meeldis see lugu, sest olin just hiljuti seda filmi vaadanud ja see lugu kõlas lahedalt. Loos olid mõned rasked käigud, mida pidi harjutama, aga see kõlas teiste häältega kokku väga lahedalt. Mängisime ka teisi Anni lugusid kuni õhtusöögini. Pausi ajal oli Ann käinud meie toas ütlemas, et igaüks meie toast teeb ühel päeval hommikuvõimlemist koos kaaskonnaga või üksi. Muidugi keegi üksi ei tahtnud teha nii et Miia kutsus endale appi Katariina ja Marianni, mina kutsusin appi Sandra ning Paulina ja Nelle-Ann tegid koos. Üks päev jäi küll üle, aga me mõtlesime sellel päeval neljakesi koos teha hommikuvõimlemist. Peale proovi oli õhtusöögi aeg. Peale õhtusööki tulid meie juurde väikesed sottokad. Nad tahtsid, et me aitaks neil “Coffin dancei” mängida. Nad tahtsid kokku saada kl 19.00 ja meie olime muidugi nõus. Kui vaatasime kella, siis saime aru, et see ongi kohe varsti ja puhkamiseks eriti aega ei olnud. Läksimegi, siis väikeste juurde alumisele korrusele, kus nende proovid toimusid. Üks tüdrukutest oli õppinud selle loo kuulmise järgi ära ja ta õpetas seda ka teistele, aga üksikult. Nad tahtsid, et meie seast keegi oleks plaksutaja, aga lõpuks läks ühel tüdrukul kõigile õpetamisega nii kaua aega, et enamus loobusid. Vahepeal olin jõudnud kuulmise järgi ise selle loo ära õppida. Ma õppisin ära selle, mis algas D-noodist. Väikesed tahtsid mängida seda lugu nii, et samal ajal mängivad seda lugu need, kes alustavad D-noodist ja need kes alustavad C-noodist, aga me ütlesime neile, et tegelikult sekundid ei kõla eriti ilusti ja parem mõte oleks neid vaheldumisi mängida. Nad olid nõus. Kuna paljud olid loobunud, siis õpetasin selle loo ka Paulinale ja Miiale, et nad saaksid mängida. Nelle-Ann jäi plaksutama. Vahepeal tahtsid väikesed, et ma mängiksin koos ühe tüdrukuga bassi osa, aga siis nad otsustasid ümber ja ma mängisin nii D kui ka C osa. Saime nendega proovi teha umbes pool tundi kuni tuli Ann ja ütles, et me peaksime oma lugusid ka harjutama ja väikesed võivad meile neid dirigeerida. Pidime minema harjutama. Me mängisime “Billie Jeani”, sest sellel oli ühtlane taktimõõt millele dirigeerida ja me kõik oskasime seda lugu. Proovisime koos mängida ka muid lugusid, aga neile oli raske dirigeerida ja väikesed tüdinesid sellest. Varsti küsisid nad meilt, et kas meil on vaja, et nad jääksid sinna dirigeerima või saame me ise hakkama ja me ütlesime, et nad ei pea meie juurde jääma. 

Sellel õhtul tahtsid Katariina ja Mariann veel rongimängu ka mängida. Läksime õue katuse alla nendega mängima. Tegelikult mängisid nendega ainult Miia, Paulina ja Nelle-Ann. Mina jälgisin mängu ja lasin neile muusikat, sest mul oli vaja leida midagi homseks hommikuvõimlemiseks. Playlist algas Eesti 90-ndate hitidega ja lõppes Eurovisiooni lauludega. Mul oli vaja sellel õhtul veel Sandraga homses kokku leppida ning peale rongimängu ma ootasin, et tema oma mängu lõpetaks. Ta mängis koos dirigentidega ühte väga pikka mängu, sest rääkida saime temaga alles kl 23.00. Kui saime asjad selgeks räägitud, siis läksime kõik oma tubadesse tagasi. Rääkisime Miia, Paulina ja Nelle-Anniga juttu umbes 00.00-ni, aga magama me veel ei saanud minna, sest Paulina ja Miia olid oma voodite poolt akna lahti ning tule põlema jätnud ning nende lagi oli pisikesi putukaid täis. Nad panid akna kinni ja tule kustu ning jätsime minu ja Nelle-Anni poolse tule põlema, et putukad meie poolele tuleks ja me nad uksest välja saaks lasta, aga see plaan väga ei toiminud. Mõned putukad küll tulid, aga siiski oli nende lagi ikka veel putukatest hall. Kui umbes pooled olid nende lae kohalt lahkunud, siis saime lõpuks magama minna. Vahepeal, kui me ust lahti hoidsime jõudis isegi Laura meie ukse peale tulla ütlema, et me vaiksemad oleksime. 

Teine päev

Teise päeva hommik algas sellega, et ma pidin avama akna, sest kõik putukad, kes olid eelmisel õhtul sisse tulnud olid kogunenud minu kohal oleva akna juurde. Saime hommikusöögiks putru ja Paulinale tehti tema eriline veega puder. Kl 10 algas minu ja Sandra hommikuvõimlemine. Alguses tegi Sandra soojenduseks venitusi ja siis lasin mina telefonist “Cha-Cha slide-i”. Ma tantsisin seda samal ajal ette. 

Algas proov. Täna alustasime Laura uute lugudega. Laura lugudeks olid “Pildid näituselt: vana loss” ja “Pildid näituselt: promenaad”. Üks nendest lugudest oli see, mille nooti Sandral ei olnud. Õnneks oli Laural  noote rohkem ja me mõlemad saime tema käest oma noodi. Laura ühel lool oli viis dieesi ja teisel kaks bemolli, mis ajasid natuke segadusse ja tegi need lood veidi raskeks. Kl 13 oli lõuna ja kl 14 ei olnudki proovi. Kuna ilm oli ilus ja see oli laagri viimane soe päev, siis otsustasid dirigendid, et me läheme hoopis Taevaskoja matkarajale. Seal oli väga ilus loodus ja väga vaikne. Teel tuli meile vastu ka palju teisi matkajaid. Kõndisime matkarajal umbes tund aega ja hakkasime, siis tagasi puhkekeskusesse minema. Umbes kl 16 olime tagasi. Kui olime tagasi jõudnud, siis tegime proovi edasi. 

Sellel korral toimus laagris rebaste ristimine. Rebaseid pidi kokku olema kaheksa, aga kohal oli neli. Me olime mitu korda läbi mõelnud, et kas neid ikka on neli ja me olime selles päris kindlad. Kui mingi grupp sottokaid on tulnud ühel suvel väikestest üle suurtesse, siis toimub nende ristimine järgmisel suvel. Selles laagris oli meil küll kaks uut sottokat, kes ei olnud varem käinud väikestes ja tulid kohe suurtesse, aga see oli nende esimene laager Sotto voces ja me arvasime, et vaevalt neid ristitakse. Arvasime, et nende ristimine toimub samal ajal, kui ülejäänud nelja, keda selles laagris ei olnud. 

Tegime ristijate koosoleku kl 19.00. Sellel aastal olid ristijad mina, Paulina, Nelle-Ann, Miia, Paula ja Nora. Sandra tuli ka meile appi ja andis meile nõu. Me rääkisime kaks tundi ja saime enamus asjad paika. 

See õhtu oli üks rahulikum. Vahepeal toimus öine kandleproov, kus olid kohal ilmselt kõik suured sottokad. Isegi väikeste dirigendid Gerda ja Heidi mängisid koos meiega. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli esimene külm laagripäev. Kl 10 tegid hommikuvõimlemist Miia, Katariina ja Mariann. Nad tegid jooksmise, soojenduse ja Soome keelse võimlemise. Selgus, et ühel tüdrukul väikestest sottokatest oli sünnipäev ja me kõik kallistasime teda. 

Kl 10.30 hakkas meil proov ja me jõudsime päris mitu lugu ära mängida. Oli päris tavaline päev ja midagi erilist väga ei toimunud. Kl 18 oli õhtusöök. Peale õhtusööki läksid Gerda ja Heidi Põlvasse poodi ja ma küsisin kas võin kaasa minna ning nad lubasid. Enne seda kui ma läksin tegime ristijatega veel ühe koosoleku, aga pidin sealt veidi varem ära minema. 

Kui me tagasi jõudsime, siis olid teised dirigendid vahepeal rääkinud ülesandest, mis meil järgmise päeva stiilipeoks oli vaja ette valmistada. Suurtest ja väikestest sottokatest tehti grupid ja igale grupile anti ühe superkangelase nimi, kelle filmi muusikat me pidime kasutama, et teha kas näidend või tants. 

Mina olin ühes grupis Nelle-Anni ja nelja väikese sottokaga. Nad olid juba jõudnud enne minu tulekut ühe kohtumise teha ja kl 20.45 pidi olema teine. Meie superkangelaseks oli Raudmees (Iron man). Muusika mille Nelle-Ann leidis oli päris äge ja ta oli väikestega kokku leppinud, et tema teeb poolele muusikast tantsu ja nemad poolele. Meie muusika oli kokku umbes 1 minut pikk. Tants tuli päris äge. Kahjuks olid, aga dirigendid otsustanud, et kui on tants, siis on see viis minutit pikk ja kui näidend, siis 15. Me pidime leidma mingi loo, mis oleks vähemalt neli minutit pikk ja sellele mõtlema tantsu. Me leidsime sellise, aga kindlaid liigutusi oli raske mõelda nii et Nelle-Ann arvas, et tore oleks improviseerida. Mina isiklikult ei ole küll eriti hea improviseerimises, aga muud valikut meil eriti polnud. Meie tantsu sees oli lugu sellest, kuidas on kaks rivaalitsevat gängi ja nad hakkavad võitlema, aga lõpus nad lepivad ära ja hakkavad koos rõõmsalt tantsima. 

Eelnevalt toimuva ristijate koosoleku kohta sain teada, et nad olid ära valinud, et kes mida räägib. Meil oli tegevusi täpselt nii palju, et kõik said midagi rääkida. 

Sellel õhtul soovisid Miia ja Paulina minna tähti vaatama, aga oli pilves. Mina otsustasin, et lähen varem magama, kui teistel päevadel, sest niikuinii läheb järgmisel päeval väga kaua ja magada ei saa. 

Neljas päev

Neljandal päeval tegid hommikuvõimlemist Paulina ja Nelle-Ann. Kl 10.30 algas proov ja me mängisime läbi nii kõik uued lood kui ka vanemad. Proovisime isegi Laura lugu “Tico-tico no fubat”, aga see ei tulnud eriti välja. Enne lõunasööki andsid dirigendid teada, et järgmisel päeval toimub luukamber ja grupid pidime ise valima. Ma mõtlesin, et lähen, siis ühte gruppi Mirteliga, sest oma häälerühmast kellegiga niikuinii ei saaks koos olla. Peale lõunasööki pidime tegema enda gruppidega proovi kuni õhtusöögini. Saali minnes sain aru, et mina ja Mirtel oleme rohkem üle, kui eraldi grupp, sest meil oli puudu II kannel ja bass. Läksime, siis dirigentide juurde küsima, et mis me tegema peame ja nad ütlesid, et peaksime mõne teise grupiga liituma. Mirtel liitus sellega, kus olid Paula, Triinu, Sandra, Moonika ja Gerda. Nad olid ainus grupp, kes said koos bassiga harjutada. 

Saalis oli veel üks grupp, kus olid Paulina, Nelle-Ann, Katariina ja Anni Mae (uus suur, keda Katariina aitas). Ma läksin Paulina juurde ja küsisin, et kas tal on III kandlega abi vaja ja ta tundus päris õnnelik selle üle, et ta üksi III kannelt ei pidanud mängima. Me püüdsime mängida suure saali nurgas, aga meil oli väga raske üksteist kuulda, sest teine grupp mängis väga valjult ja me otsustasime, et läheme ukse taha mängima. Läks tükk aega kuni me suutsime enda sinna ära mahutada. Meil oli raskusi lugude alustamisega ja pidime veel palju nootidega isiklikult tööd tegema. Aega oli meie jaoks veidi vähe ja juba pidime minema sööma. Nüüd oli aeg kõik jälle saali tagasi viia. 

Kl 19 algas stiilipidu ja me pidime kiirelt riided vahetama ning jõudma veelkord igaks juhuks proovi teha. Selle korra stiilipeo teemaks oli superkangelased. Mina olin Shazam, Nelle-Ann oli Super Nelle, Paulina oli Kassnaine ja Miia oli Ämblikmees. Meil oli peale riiete vahetamist isegi veidi aega, et oma tantsu koos väikestega läbi proovida. 

Väga huvitav oli vaadata teiste kostüüme ja tantse/näidendeid. Õhtu oli jahedamaks läinud, aga veel oli jäänud rebaste ristimine. Kuna ristimine algas õues ja lõppes toas, siis soovitasime neil kellel külm oli midagi toast tuua, et neil soojem oleks. Me kutsusime ette rebased, kelleks olid Katariina, Mariann, Mirtel ja Moonika ning, siis hüüdis Ann, et Lilian ja Anni Mae (uued suured) on ka rebased. Me ehmatasime ära, sest me olime arvestanud ainult nelja rebasega ja ütlesime, et meil on vaja hetke, et asjad läbi arutada. Meil olid mõned tegevused, mis olid mõeldud ainult neljale inimesele, mitte kuuele, aga saime kõik räägitud ja tundus, et kõik peaks toimima. Kutsusime rebased uuesti ette ja lasime neil öelda oma nime ja miks just nemad on Sotto vocele kasulikud. Alustasime vasakult poolt, kus esimene juhtus olema Lilian. Ta ütles oma nime, aga ta ei osanud öelda miks ta kasulik on. Natuke aega oli vaikus ja, siis ütles Paulina, et alustame teiselt poolt. See toimis veidi paremini ja üksteise aitamist me ei keelanud nii et üksteise abiga said kõik teada, miks nad kasulikud on. Järgmiseks oli rongkäik. Rebased võtsid haneritta ja järgnesid ristijale ning ma lasin enda telefonist “Imeliku valssi” ja ütlesin, et kui nad kuulevad selle päeva jooksul millalgi seda muusikat, siis peavad nad hakkama mängima õhukannelt ja mängima seda seni kuni muusika mängib. Tõime nad samasse kohta seisma, kus nad enne olid ja järgnes “tee pilt” mäng. Me olime selle jaoks välja mõelnud erinevad tegevused erinevate tegelastega ja rebased pidi selle pildi oma kehadega tegema. Näiteks oli seal öine lammaste pügamine, telgis magamine ja isegi jõulune kandletund. Järgmiseks oli midagi teatejooksu moodi. Me panime rebased kolmestesse gruppidesse ja nad pidid erinevate liikumisviisidega ühest punktist teise jõudma. Liikumisviisideks olid käru, kolme jala jooks, konnahüpe ja seljad koos kõndimine. Ühelt poolt öeldi neile, mis liikumisviis on järgmine ja teises punktis oli neil 30 sekundit, et solfedžo teemalisele küsimusele vastata. Keset teatejooksu hakkas mängima “Imeliku valss” ja ma mõtlesin, et kuidas saab see mängida, kui minu telefonist see ei tule ja ma mõtisklesin selle üle päris kaua. Hiljem sain teada, et vahepeal oli Laura enda telefonist selle muusika mängima pannud. Järgmise ülesandena pidid rebased jooksma majja ja tooma Kandlejumalale midagi toitvat. Samal ajal kui nad jooksid sisse jooksime mina ja Nora ümber maja, et kandle teemalist miinivälja ette valmistada. Meil olid kokku kogutud kolm kandlekotti, kaks noodipulti, palju noote, häälestajaid ja  kandlevõtmeid, mille me laotasime õuele laiali. Miinivälja lõppu me panime kandle teemalisi asju ja selliseid, mis ei olnud eriti kandlega seotud. Kui me valmis saime, siis ootasime rebaseid, aga neid ei tulnud tükk aega. Isegi dirigendid tulid korra küsima, et mis toimub ja kas nad võivad teisele poole tulla või peavad sinna jääma. Me lubasime neil teisele poole tulla, aga rebaseid ei olnud ikka näha. Lõpuks oli nurga tagant rääkimist kuulda ja välja ilmusid hanereas kõndivad rebased kellel olid silmad kinni seotud. Kutsusime enda juurde ka dirigendid ja Sandra, sest dirigente oli ainult viis ja Sandra on üks häälerühma vanem. Lasime igal dirigendil valida endale ühe rebase kelle nad pidi ainult juhiseid andes läbi miinivälja juhatama. Kui rebane läks mõnele esemele vastu, siis pidi ta algusesse tagasi minema ja uuesti alustama. Miinivälja lõppu jõudes ütlesime rebasele, mis eseme ta enda eest pidi leidma. Näiteks oli seal teibirull ja me ütlesime, et ta peab leidma eseme, millega saab noote kokku kinnitada. Katariina pidi leidma eseme millega saab kannelt häälestada ja tema ees oli kaks häälestamis aparaati, millest ta kaarega mitu korda mööda läks. ta tegi ümber inimeste mitu tiiru kuni lõpuks ta oli asja lähedal ja talle öeldi, et ta peaks nüüd seisma jääma ja otsima hakkama. Ta võttis Häälestus aparaadi kätte ja me küsisime, mis ta leidma pidi ja mis tal käes on. Lõpuks sai ta aru, et lisaks kandlevõtmele saab ka häälestajaga häälestada. Nüüd oli aeg sisse minna, et rebased saaksid täita oma viimase ülesande. Viskasime Noraga kiirelt kõik asjad uuesti kotti ja läksime sisse. Saalis olid teiste tegevuste ajal valmis pandud viis kannelt ja iga kandle peal oli üks ülesanne. Viimasel kandlel oli kaks ülesannet, sest rebaseid oli kuus. Iga rebane sai ühe kandle teemalise ülesande, mille ta pidi lahendama. Kui viimane ülesanne oli täidetud, siis oli aeg ristimiseks. Kõik rebased laskusid ühele põlvele ja võtsid arpedžo võtte. Nelle-Ann luges neile ette vande ja järgnes ristimine. Meil oli igale ristijale mõeldud ülesanne. Üks ristis rebaseid kandlevõtmega, üks hoidis kausiga kandleoskust, üks kastis nende pea kandleoskusega kaussi, üks hoidis kandikuga pulgakomme, üks ulatas neile pulgakommi ja viimane soovis neile õnne ristimise puhul. Meil olid rebastele ülesanded ka järgmiseks päevaks. Iga kord, kui nad nägid dirigenti, siis nad pidid talle kummardama, kui nad nägid kedagi ristijatest, siis pidid nad meile au andma ja järgmiseks päevaks pidid nad välja mõtlema hommikuvõimlemise.

Ristimine oli küll läbi, aga veel tuli harjutada homseks luukambriks. Harjutasin läbi kõik lood. Eelmistel päevadel kui Paulina ja Miia õhtul hilja saalis proovi tegid olin neid teades neile andnud soovituse mitte päris kella kolmeni öösel proovi teha. 00.30 otsustasin, et olen väsinud ja ei jõua enam harjutada. Olin peaaegu viimane, kes saalist lahkus. Paulina ja Miia jäid veel harjutama.

Viies päev

Järgmisel hommikul sain teada, et Paulina ja Miia olidki päriselt kell 3 öösel harjutamise lõpetanud. Jällegi sai kl 9 süüa ja kl 10 algas hommikuvõimlemine. Peale hommikusööki viisime oma kotid saali. Kl 10.30 algas luukamber ning minu meelest oli just sellel päeval meie proovisaalis kõige külmem. Keegi ei osanud kahjuks kliimaseadmeid välja lülitada. See grupp kus olin mina oli viimane, kes luukambris lugusid mängis. Selleks ajaks olid mu sõrmed juba külmast kanged ja mul läksid sõrmed valedele nootidele pihta. Vähemalt oli luukamber läbi. Peale luukambrit pakkisime kokku oma kandled ning viisime kõik oma asjad õue katuse alla. Söömine toimus varem, kui algselt kirjas oli ja saime varem koju. 

Suur kroonik Regina
Keskmised kroonikud, Suvi

Esimene päev

Mina jõudsin kella neljaks kohale aga teised alustasid juba kell kaksteist. Me mängisime proovis uusi lugusi. Pärast proovi oli õhtusöök. Ma olin toas koos Katariinaga. Me harjutasime natuke kannelt ja siis mängisime Miia, Paulina, Nelle-Anni ja Katariinaga Rongimängu. Mina, Katariina ja Miia mõtlesime pärast rongimängu hommikuvõimlemise kava. Pärast seda läksime magama.

Teine päev

Katariina äratuskell helises kell 8 aga ma magasin edasi ja minu oma helises 8.15 ja siis pidime üles ärkama. Me häälestasime kandleld ja läksime sööma. Pärast sööki oli hommikuvõimlemine. Me mängisime proovis jälle uusi lugusi. Pärast seda oli lõunasöök. Õhtuse proovi algusest me läksime jalutasime Taevaskoja kaljude juurde ja see ring oli umbes 5 kilomeetrit. Siis me tegime jälle proovi. Pärast proovi oli õhtusöök. Peale õhtusööki pea-aegu kõik mängisime kannelt. Pärast seda läksime magama.

Kolmas päev

Katariina äratuskell helises ikka kell 8 ja minu oma kell 8.15. Me pesime hambad ja läksime kandleid häälestama ja siis sööma. Mina, Katariina ja Miia tegime hommikuvõimlemist. Siis oli jälle proov. Ja söömine. Ja proov. Ja peale proovi tegime tiimid. Oma tiimiga pidid välja mõtlema tantsu või näidendi. Minu tiimis olid Paulina, Anni-Mae, Moonika, Katariina ja Triinu aga tema ei osalenud. Pärast õhtusööki hakkasime me tantsu mõtlema. Meie teema oli Batman ja me tegime Batman`i lauluga. Kui me saime harjutatud mängisime kannelt ja läksime magama.

Neljas päev

Nagu ikka helises üks kell kell 8 ja teine 8.15. Me hakkasime juba asju pakkima ja häälestasime kandle ja läksime sööma. Siis oli hommikuvõimlemine, seekord väga rahulik. Me mängisime kõiki lugusi. Me tegime meeskonnad luukambri jaoks. Ma olin koos Nora, Miia ja Lilianiga. Oli lõunasöök ja harjutasime veel oma tantsu ja kannelt viimase päeva luukambriks. Siis sõime ja läksime riidesse panema. Ma olin Zorro ja Katariina ka. Me esitasime oma tantsud, tegime pildid ja hakkas rebaste ristimine. Lõpus andsime vande. Ma harjutasin Katariinaga veel igasuguseid käike ja asju aga kas sellest kasu oli ma ei tea. Ilmselt natuke ikka oli. Pärast seda ma mängisin Katariina ja Anni-Maega veel rongimängu.

Viies päev

Katariina ärkas ikka kell 8 ja mina 8.15.Me läksime hästi kiiresti kandleid häälestama ja oma lugusi kordama. Kui hommikusöök söödud siis tegid rebased (Mina, Katariina, Anni-Mae, Lilia, Moonika ja Mirtel) hommikuvõimlemist ja siis oligi luukamber. Me mängisime oma grupiga teisena ja me pidime mängima kõigist lugudest mingi lõigu (ikka dirigendi valitud lõigu).  Kui luukamber oli läbi mängisime veel paari lugu ja läksime lõunat sööma. Kui lõuna söödud oligi laager läbi. Mina jäin oma pere ootama, kellega ma olin seal veel paar päeva. 

Keskmine kroonik Mariann
Rebased

Rebasteks olid:
1. Katariina Kang
2. Mariann Koik
3. Anni Mae Kuum
4. Mirtel Mutli
5. Lilian Sienna Sild
6. Moonika Voitka

Ristijateks olid: Paulina, Miia, Regina, Nelle-Ann, Nora ja Paula

Ülesanneteks olid:
1. Miks on nad sotto vocele kasulikud?
2. Rebaste rongkäik
3. Lavastatud tegevus ette antud teemal
4. Teatejooks/Rebaste eksam: käru, kolme jala jooks, konnahüpe, risti-rästi kõnd, noodimapp selgade vahel
5. Ristijatele söögi toomine
6. Kandle teemaline miiniväli, õpetajad juhatasid rebased üle miinivälja
7. Erinevad ülesanded kandlega: tagurpidi kandlel rongisõit, leida kandlel üks hääletamata noot ja ära häälestada, noodist kaks takti paremalt vasakule mängima, noodipult kokku panna, kannel kandlekotti panna, kannel lahti võtta

Vanne anti ühel põlvel ja käed arpedžo asendis.

Mina, kui ustav ja alandlik Sotto Voce rebane tõotan, et osalen igas järgnevas kandlelaagris, kus mul on alati kaasas kannel, pult, noodid, hääletaja ja võti, hea tuju ja kandlemänguoskus ning kõik muu vajalik. Enne laagrit olen kodus ette valmistanud kõik lood. Nähes kedagi kandmas kannelt läbi raskuste olen kohe valmis tema õlavaeva vähendama. Vastutan, et enne proovi algust oleks mu kallimvara kannel hääles, pliiatsid noodipuldil ja noodid käeulatuses. Tean mida nooti kirja panna enne kui dirigent seda öelnud on. Kannelt mängin alati tugeva tooniga, dünaamiliselt ja vähemalt kahe käega. Kui keegi minust noorem vajab abi lähen rõõmuga appi. Alati pakun söögikorrast üle jäänud toitu endast vanematele. Olen alati valmis hommikuvõimlemise üle võtma.

Suured kroonikud, Suvi

1. päev

Laager algas meil seekord 9.august. Hommikul pidime kogunema Taevaskoja puhkekeskuse juurde kella 12ks. Kuna olin selkorral ainuke suur Ülenurmest, sõitsin kohale üksinda. Natuke aega ootamist ja mõne aja möödudes olid kohal ka teised sottokad – keda oli mõnevõrra vähem kui tavaliselt. Seejärel räägiti meile natuke infot ja väikesed viidi oma tubadesse laagrimajja. Suured veel tuppa ei saanud, sest meie toad olid alles korda tegemisel. Pidime panema kirja ka enda andmed, sest hetkel on koroona aeg. Siis asusime kandleid saali viima ja lahti pakkima ning peale seda saime sööma asuda. Peale söömist kraaditi meid ära ja seejärel tegime proovi ning läksime uuesti sööma. Söögid olid supermaitsvad. Vahepeal sai “3.korruse” rahvas ka oma asjad tubadesse viia, sest lõpuks olid ka need valmis. Mina olin seekord toas koos Miia, Paulina ja Reginaga. Peale õhtusööki oli võimalik osta ka jäätist puhkekeskuse “leti äärest”. Mõne aja möödudes läksime väikeste saali, et seal nendega koos coffin song`i kanneldel mängida, sest peale õhtusööki palusid väikesed meil neile appi minna.

Kui laulud mängitud läksime oma toa ja Katariina ning Marianniga rongimängu mängima. Vahepeal tegime ka pisikese koosoleku ristijatega, sest seekord saime meie ristida uusi suuri sottosid. Kui seegi tehtud puhkasime kõik väsitavast päevast. Lõpuks läksime me ka magama, sest oli juba päris hilja. Igaks juhuks mainin ära ka selle, et des. vahendeid oli meile väga palju varutud ja käsi pesime me ka väga tihti.

2. päev

Hommik algas mul kella 7 paiku, sest Miia läks pesema ja selle peale läks mul uni ära. Istusin siis natuke aega niisama ja ootasin kuni ka teised ärkaksid. Seejärel sättisime end valmis ja läksime sööma. Peale sööki häälestasime me oma kandled ära ja läksime hommikuvõimlusele. Hommikuvõimlemist tegid meile Regina ja Sandra. Peale seda oli jälle prooviaeg. Enne proovi saime teada midagi jubedat, nimelt laagri viimasel päeval tuleb meil “luukamber”. See uudis pani kõigi näpud nobedamalt mängima ja andis motivatsiooni rohkem harjutada. Peale proovi öeldi meile, et koguneksime 14st puhkemaja ette ja siis läksime sööma. Kui kell 14 saanud, läksime me pisikesele matkale Taevaskotta.

Vahelduseks kandlemängule oli see päris huvitav. Peale seda oli jälle proov, kuid seekord iseseisev ja siis õhtusöök. Peale seda toimetasid kõik jälle oma toimetusi. Ning oligi kätte jõudnud aeg minna magama.

3. päev

Hommik algas nii nagu eelminegi päev. Ärkasime, sõime, hääletasime, kuid see päev oli pisut erilisem, sest meie pisikesel sottol Laura Liisal oli sünnipäev ja sellega seose soovisime talle kõik koos õnne. Hommikuvõimlemist tegid seekord Miia, Mariann ja Katariina. Kui võimeldud läksime jälle proovitama. Mängisime uusi ja ka vanu lugusid. Ja justkui silmapilkselt oligi jälle lõunasöögi aeg. Pärast maitsvat lõunasööki puhkasime natuke ja asusime jälle harjutama ning peale proovi nagu ikka läksime sööma ning hiljem oli jälle võimalus jäätist osta. Peale õhtusööki oli meil suures saalis kogunemine, et panna paika kes kellega, mida stiilipeo jaoks ette valmistab. Võtsime end tähestiku järgi rivvi ja panime paika tiimid. Kui kogunemine lõppenud läksime oma tiimidega plaani pidama, et mida stiilipeol esitada. Meie tiim pani kokku pisikese “võitlusstseeni” ja tantsu. Peale seda tegime me ristijatega veel ühe istumise ja panime kogu plaani viimse detailini paika. Ning oligi jälle tuduaeg, kuid oh ei magama me veel ei läinudki. Mina, Paulina ja Miia otsustasime minna tähesadu vaatama. Tähesaju tipphetk pidi olema küll alles järgmisel päeval, kuid võimalus midagi näha oli ka sel päeval. Meie kurvastuseks oli taevas päris pilvine, aga nina me norgu ei lasknud, selle asemel käisime niisama rõdul/terrassil ringi. Vahepeal libises Miia trepiastmel ja potsatas maha, kuid midagi tõsist ei juhtunud. Käisime veel natuke ringi ja mõne hetke pärast saime Annilt pahandada, et mis me pilvise taevaga neid tähti vaatame:)

Peale seda tegime Paulinaga mõned ettevalmistused järgmise hommiku hommikuvõimlemiseks, mängisime oma toa rahvaga kaarte ja lõpuks läksime ka magama.

4. päev

Hommik algas nii nagu iga eelnevgi. Ärkasime, sõime, häälestasime ja võimlesime. Seekord tegime võimlemise mina ja Paulina. Kuna eelnevatel päevadel olid hommikuvõimlemised hüplemised ja kargamised tahtsime meie teha midagi rahulikku. Seega meie tegime korraliku venituse ja pisikese meditatsiooni, et rahuneda ja ennast hästi tunda. Läksime siis proovi ja hiljem lõunatama, peale mida saime oma gruppidega teha ka pisikese proovi õhtuseks peoks.

Peale seda tegime veel proovi ning nagu ikka peale proovi läksime õhtust sööma. Nüüd oligi aeg end valmis sättida stiilipeoks mille teemaks oli superkangelased. Sättisime end ruttu valmis ja tegime viimased läbimängud ning oligi stiilika aeg. Kõik rühmad näitasid oma etteasteid, peale mida tehti ka pilti. Kui etteasted ja pildid tehtud oli jõudnud kätte ristimise aeg. Nüüd saime oma ristijate pundiga näidata millised katsumused me rebastele välja oleme mõelnud. Nad pidid hüppama, jooksma, oma loovust ja teadmisi näitama. Kui õues olid mängud ära tehtud läksime sisse, kus pidid rebased tooma ohvriandi, häälestama kannelt, seda kokku panema või lahti võtma, tagurpidi kandlel mõnd lugu mängima või lihtsalt noodipulti kokku panema. Peale seda oli aeg anda rebastel vanne, olles ise ühel põlvel ning käed “õhukandlel”. Peale vannet ristiti nad “kandleoskuse” ja häälestusvõtmekesega. Lõpuks said nad ka pulgakommi tublide soorituste eest. Kui kogu trall läbi läksid enamus inimesi puhkama. tublimad aga jäid veel harjutama. Miia ja Paulina olid, aga ekstra hullud ja mängisid kannelt lausa 3ni öösel. Nende tuppa jõudes me Reginaga juba magasime.

5. päev ehk viimane päev

Hommik algas jälle nii nagu varem, ärkasime, sõime, häälestasime, aga kuna ristimisel olid rebased andnud vande ja lubasid teha hommikuvõimlemise ning häälestada väikeste kandleid, siis seda nad ka tegid. Vahepeal pakkisime ka oma asjad kokku ja tegime toad korda. Läksime jälle saali. Nüüd oli käes kauakardetud hetk – luukamber. Olime varasemalt end gruppidesse jaganud ja nüüd oligi aeg nende gruppidega kõik lood ettemängida. Tegelikult ei olnudki see nii jube, kuid tõde on see, et harjutama peab. Kui lood ära mängitud, mängisime kõik koos veel paar lugu läbi ja pakkisime oma kandled kokku. Nüüd saime minna viimast korda sööma. Toidud olid terve laagri vältel lihtsad ja kodused, aga nii supermaitsvad. Nüüd oligi aeg jätta kõigiga hüvasti ja asuda kodu poole teele.

Suur kroonik Nelle-Ann
Keskmised kroonikud, Sügis

KANDLELAAGER

1. päev

Mina jõudsin kell 12.15 ja siis oli Katariina juba kohal. Mind pandi tuppa koos Hanna-Liisi, Marta Mia ja Katariinaga. Me pakkisime asjad lahti ja siis häälestasime kandled all saalis. Pärast seda läksime me sööma. Siis ma sain lõpuks aru et Ann oli oma fotoka maha jätnud. Pärast seda oli proov. Me võtsime Laura uusi Šoti lugusi. Ma olen muidu esimeses kandles aga nendes pean ma mängima teist kannelt. Kui proov oli läbi oli jälle söömine. Me tahtsime nii väga Katariinaga Rongimängu mängida ja lõpuks olid Pauliina ja Miia nõus. Me võtsime väiksed Ronja ja Meele ka mängu. Laura ja Ann läksid kuskile sünnipäevale ja Anni fotokale järele. Kui mäng läbi sai oligi magama mineku aeg. Osad veel mängisid midagi. Meie toas oli väga kõva krõpsu hais ja me tuulutasime Martaga meie tuba. Lõpuks me läksime lihtsalt magama.

2. päev

Ma ärkasin selle peale kui Katariina mu kõrval enne kaheksat sahmima hakkas. Ma püüdsin veel magada aga ma ei saanud enam ja kell oli ka juba kaheksa. Me läksime pesime Katariinaga hambad, panime riidesse ja läksime kandleid häälestama. Hanna-Liis ja Marta veel magasid. Me häälestasime kandled ja ootasime millal võib sööma minna. Pärast sööki oli proov. Jube kähku läks see proov, sest juba me läksime lõunat sööma. Pärast sööki oli väike paus ja jälle proov. Me Katariinaga harjutasime selle pausi. Oli jälle proov. Sellesse proovi jäid Moonika ja Raily natuke hiljaks aga Hanna-Liis ja Marta jäid päris palju hiljaks. Pärast proovi läksime jälle sööma. Pärast me harjutasime Katariinaga homseks esinemiseks. Siis kui me Katariinaga koos toas olime tuli järsku Laura tuppa ja ütles mulle et ma tahan ka välismaa kommi.(ta mõtles neid mis ma reisilt olin kaasa toonudja ma ei tea kust ta teada sai) Me saime lõpuks aru et me oleme piisavalt laiselnud ja tahtsime nüüd Rongimängu mängida. Me mängisime koos Mirteli ja Ronjaga. Me jõudsime lausa kaks mängu mängida. Me tahtsime et Miia ja Pauliina ka meiega mängiksid aga nad pidid oma mingit lugu koos harjutama. Meie toas oli endiselt krõpsu hais. Me tuulutasime jälle ja seda jäi vähemaks. Me olime lõpuks nii väsinud et pesime lihtsalt hambad ja läksime magama kuna homme oli kontsert.

3. päev

Kui ma kell kaheksa kella peale tõusin oli jälle Katariina üleval. Me pesime jälle hambad, panime riidesse ja hakkasime asju kokku panema. Kõige pealt panime madratsi, magamiskoti ja padja. Siis panime oma riided ja välja jätsime ainult esinemis asjad. Me läksime Panime kandled häälde ja siis sööma. Mängisime kõik lood läbi ja siis harjutasid väikesed meie kannelde peal. Me pidime kandlekotid panema esinejate ruumi ja kandleld ära häälestama. Läksime sööma. Pärast seda pidime asjad kokku panema ja end kostserdiks valmis panema. Meil olid Katariinaga asjad koos ja mu ema jõudis varem ja viis mu asjad juba ära. Meie esinemine läks hästi välja arvatud mu mõned dieesid ja bemollid. Mulle meeldisid väga väikeste lood. Me panime pärast esinemist kandled kokku ja soovisime kõigile head arga ja läksimegi koju.

Keskmine kroonik Mariann
Sügis, Väiksed kroonikud

Esimene päev

Peaaegu kohe peale saabumist oli lõuna, aga ikka oli aega, et asjad lahti pakkida. Peale lõunat tegime ikka hoolega proovi, aga pauside ajal oli lõbu ja suhtlemist laialt. Eriti lõbusaks läks peale õhtusööki, sest siis oli proov läbi ja sooviad said poodi minna (ma ei läinud kaasa, vaid mängisin Paulaga potikat). Peale poeskäiku oli võimalus veel pikalt mängida. Sellel toredal õhtul mängisime “bibidi-babedi buu” mis käib (nii palju kui aru sain ja meeles on) nii: ringi keskel on üks inimene kes käib ringi ja ütleb inimestele asju, kui ta ütleb “boo” ei tohi sa midagi teha, kui ta ütleb “bibidi-babedi buu” pead sa temaga samal ajal või varem “buu” ütlema, kyi ta ütleb sulle “aaria” pead sa oma kõrval olevatelt inimestelt käest kinni võtma ja laulma “aaaa”, kui ta ütleb sulle “elevant” pead sa endale tegema londi ja kaks sinu kõrval olevat inimest sulle kõrvad, kui ta ütleb “lendur” pead sina tegema endale prillid ja sinu kõrval olevad inimesed tiivad ja kui ta ütleb “öökull” pead sa tegema oma silmade ümber suured ringid ning su kõrval olevad inimesed tiivad. Juhul kui sa käitud sõna korral valesti, vahetad sees oliaga kohad ja hakkad ise küsima.

Teine päev

Hommiku söögiks olid võileivad ja puder. Peale hommikusöök pillid häälde (kes enne hommikusööki ei pannud) ja mängima! Pausid olid seegi kord lõbusad, aga ikkagi oli kõige lõbusam süüa väga head lõunat ja peale seda uuesti mängima (kannelt) minna. Ühel pealelõunasel pikemal pausil tegime me inimpüramiidi mille pilt on nüpd Instagramis. Peale õhtusööki oli jälle poeskäik (kuhu ma ka ei läinud, aga kommi ikka sain). Sellest õhtust on mul kõige paremini meeles kuidas me mängisime viimse võimaliku hetkeni tõde või tegu.

Kolmas (esinemise) päev

Olin hommikul pisut närvis, aga see kõik laabus peale kosutavat hommikusööki. Me tegime jällekord proovi (nüüd juba laval). Ma arvan, et kontsert läks hästi ja kogu laager oli põnev ja tore.

Väike kroonik Anette
Suured kroonikud, Suvi

                   1. Päev 5.08

Taaskord sain laagrisse oma hea sõbra Mirteliga. Sõit Viljandist algas kell 11. Tee peal sai jagada ootusi ja mõtteid. Kohal olime 12 paiku. Viisime kandled harjutamist kohta ja kotid tuppa. Jagati ära ka puldipoolikud kelle kohta midagi teada pidi saama. Mina olin Noraga. Kella 13 oli söömine nii et toakaaslasega Moonikaga kõike maailma asju ei jõudnud läbi arutada. Pärast söömist oli meil tund aega vaba, mille ajal pakkisime kandled lahti ja panime hääle. Proovisid algasid lugude läbi mängimisega. Kella 16:45proovid olid tänaseks läbi ja me läksime ujuma. Mina ise ujuma ei läinud kuna arvasin et kuna õhk on jahedavõitu siis äkki on vesi ka. Tuli välja et vesi oli soe. Kui me tagasi jõudsime ootas meid ees juba õhtusöök! Pärast seda saime hakata Moonikaga luuletust mõtlema, mis siis hiljem uksele tuli kleepida. Aega läks aga asja sai. Pärast seda mängisime traditsioonilist mängu-libahundi mäng. Kui õues oli juba hämar hakkasime ennast tuppa sättima. Oligi juba peaaegu 11. 

                   2. Päev 6.08

Äratuskellad laulsid juba 8 paiku, nagu harilikult. Kell 9 oli hommikusöök ja tund aega pärast seda hommikuvõimlemine. Juhatasid Mirtel, Paulina, Rrgina ja Mia. Kui sai võimendus sai hakata pihta jälle proovidega. Kuna ilm otsustas olla meile tore seltsiline ja meid proovile panna näitas ta natuke oma arvamust vihma ja äikese näol. Ka kraadid oli ta alla tõmmanud. Aga me saime hakkama! Kella 13 paiku oli taas lõunasöök ja peale seda 2h puhkust. Meie tuba osutus mingiks vahvaks kokkutuleku kohaks nii et naeru oli kuulda ka läbi ukse. Jätkus proov, jätkus vihm. Mul kiskusid millegi pärast labajalad krampi aga sain hakkama. Proov läks aga üllatavalt ruttu ja taas oligi käes õhtusöök ja pärast seda libahundi mäng!
Korraga oligi juba õhtu ja sellega koos öö. Avastasime ka seda et katuseaknast näeb väga hästi.

                   3. Päev 7.08

Taaskord kõlas äratuskell 8 ja hommikusöök oli kell 9. Puder. Nagu eile ja üleeile oli ka täna hommikuvõimlemine. Ja siis algasid proovid. Kuskil proovi keskel otsustas ilm jälle meile suur sõber olla ja hakkas korralikult pladistama. Vahepeal norima isegi proovi katkestama selle paduka hoo pärast. Kui oma toas olime avastasime et tuli lausa rahet. Siis tuli lõunasöök. Pausi ajal mängisime kaarte. Ja juba oligi taas õhtusöögi aeg. Me sõime üpris ruttu, sest oli stiilika päev. Teema oli Piraadid. Kui kõik valmis olid kogunemine õue ja võtsime pildijärjekorda. Kui kõik pildid tehtud algasid mängud ja etteasted. Mina olin grupis koos Nora, Mirteli, Margareti, Bente, Ege Emma ja Triinuga. Meie tegime väikese etenduse mille mõte oli näidata, et sõprus ongi kõige suurem vara. Pärast kõiki etendusi ja üllatust läksime kohe magama. Oli olnud tore ja väsitav päev.

                  4. Päev 8.08

Pärast hommikusööki oli taas hommikuvõimlemine, saime natuke joosta ka. Siis algasid taas proovid, millele järgnes lõunasöök. Pärast lõunasööki oli uutel suurtel (keskmistel) midagi luukambri sarnast. Mina olin Lydiaga koos 2 hääles nii et me mängisime koos. Ütleme nii et meil tulid peaaegu kõik lood hästi välja. Ainult ühe looga oli kõvasti sekeldusi. Pärast seda algasid taas proovid koos suurtega, mis kulgesid üpris hästi. Ja märkamatult oligi kell õhtusöögi juures. Taaskord mängisime pärast proovide lõppu kaarte.

                  5. Päev 9.08

Kuidagi hästi märkamatult kiiresti oli kätte jõudnud reede. Pakkisime juba hommikul enne hommikusööki oma kotid ära. Pärast hommikusööki oli selle laagri viimane hommikuvõimlemine ja viimane proov. Mille lõpus hakkas jälle sadama. Enne lõunasööki sai ka kandled kokku pakitud. Ja siis tuligi viimane lõunasöök ja koos sellega ka palju “tšau, järgmise korrani” ütlemisi.

Laager oli väga tore ja ma juba igatsen sealseid toredaid inimesi.♡

Keskmine kroonik Elerin

Keskmised kroonikud, Suvi

Esimene päev

Ma tulin Sakust Katariinaga. Kui meie kohale jõudsime olid paljud juba kohal. Meie tuba oli nr 15. See oli tubadest kõige suurem. Minu puldipoolik on Laureen. Panime kandled kokku ja häälde. Siis oli söök. Mängisime Ruthi lugusi. Pärast proovi läksime ujuma. Siis oli jälle söök. Õhtul mängisin Anni, Kaisa-Mari ja Katariinaga rongimängu. Ja pärast mängisime hundimängu. Me Kataga vaatasime veel õhtul natuke telekat ja siis jäime üheteistkümnest magama.

Teine päev

Me Kataga ärkasime kell 8.10. Pesime hambad puhtaks, panime riidesse ja vaatasime natuke multikaid. Siis läksime alla ja panime kandled jälle kokku (me panime kandled õhtul kotti, sest need ei võinud sinna jääda). Siis sõime.

Oli jälle proov. Pärast proovi oli jälle lõunapaus ja siis proov. Pärast proovi oli õhtusöök. Me moodustasime tiimid, kellega me peame stiilikal etenduse tegema. Pärast seda mängisime veidi lendavat taltrikut ja siis Bioneeride võrkpalli. Siis me Kataga jälle läksime tuppa, vaatasime natuke telekat ja siis jäime tuttu.

Kolmas päev

Ärkasime 8.15. Läksime alla, panime pillid kokku, häälestasime ja siis sööma. Pärast sööki oli hommikuvõimlemine. Siis oli proov ja lõunapaus ja jälle proov. Viimasest proovist lasti varem ära, et veel oma tiimiga proovi teha. Pärast oli õhtusöök. Ja siis STIILIKAS!

Stiilika teema oli seekord PIRAADID. Kõigepealt tehti kõigist pilti ja siis sõbrapilti. Siis mängisime mängu kus igaüks pidi ülesande ära täitma. Siis oli esituste aeg. Pärast esitusi tehti ühispilt ja siis läksime magama.

Neljas päev

Ärkasime jälle 8.15. Nagu ka teisipäeval ja kolmapäeval panime kandled kokku ja häälde ning siis sööma. Esimene proov oli kõik koos ja siis lõunapaus. Teise proovi esimeses pooles mängisime meie väiksed suured häälerühmade kaupa. Pärast mängisime kõik koos ja väikestele tegime kontserdi oma lugudest. Siis tuli õhtusöök. Pärast seda mängisime natuke lendavat taldrikut ja jutustasime ja naersime. Siis veel mängisime ahvimängu ja panime asjad kokku. Siis jäime tuttu.

Viies päev

Ärkasime 8.10. Panime veel viimased asjad kokku ja läksime alla kandleid kokku panema. Siis oli söök ja proov. Pärast proovi kuulasime väikseid. Neil tuli väga hästi välja. Siis tõime kõik asjad alla, panime pillid kokku ja sööma. Pärast sööki tulid minu ema ja isa mulle ja Katariinale järgi ning läksime koju.

See laager oli väga tore!

Keskmine kroonik Mariann
Suured kroonikud, Suvi

1. PÄEV

Seekordne laager algas 5. august. Laager toimus Vehendi motellis. Hommikul alustasin mina koos teiste Ülenurmekatega sõitu Vehendi poole.

Kui lõpuks pärale jõudsime, öeldi meile kus me ööbime ning saime oma asjad tuppa (meie puhul kämpingusse) viia. Kandled viisime meie kämpingu kõrval asuva katuse alla. Häälestasime ja oligi juba lõunapausi aeg. Lõunaks oli supp nagu ka järgnevatel päevadel. Sõime lõunasöögi ära, puhkasime natuke ja oligi proovi aeg. See proov oli eriline,sest tegu oli meie esimese prooviga koos uute suurte sottodega. Proov läks väga ilusasti ja kuna ka ilm oli suurepärane, siis lõpetasime proovi pisut varem, et minna ujuma. Ujuma läksime kõik koos nagu üks suur pere (sest see me ju olemegi). Tagasi tulles läks igaüks oma toimetusi tegema (õhtusööki saime ka). Vahepeal oli meie kämpingul ka üks vahejuhtum kohalikega, kuid leian, et selle juures pole vaja pikemalt peatuda. Nii oligi tuduaeg kätte jõudnud ja läksime magama.

2. PÄEV

Jõudis kätte laagri teine päev ehk 6. august. Hommikul saime süüa ning peale sööki oli proovi aeg, aga enne veel oli meil hommikuvõimlus 🙂 Saime alustada prooviga. Varsti saime jälle lõunatada ning jätkasime prooviga. Proov kulges meeldivalt ja kiiresti. Saime õhtust süüa ning jätkata oma tegevustega. Vahepeal jagati meid ka stiilipäeva jaoks tiimidesse. Õhtul leidsin Regina õuest, joonistamas. Sain ka ise paberile värvidega midagi kritseldatud, aga minul sellele annet ei ole. Teine päev läks väga kiiresti mööda, sest jälle oli tuduaeg.

3. PÄEV

Jälle oli hommik. Saime süüa ning seekordne hommikuvõimlemine oli meie kämpingu teha. 

Kui hommikused toimetused tehtud, saime alustada prooviga. Proov oli jällegi imetore. Sõime lõunat ja alustasime õhtuse prooviga. Kui proov tehtud, oli stiilipäeva aeg. Selle laagri stiilipäeva teema oli piraadid (varsti võiks tulla laager mille stiilipäeva teema on Hawaii, aga see selleks;). Kõik sättisid end hirmsatesse ja uhketesse kostüümidesse. Alustuseks tehti igaühest pilti ning tehti ka sõbrapilte. Peale pildistamist oli meile ettevalmistatud mäng, mille käigus tiimi liige või liikmed pidid jooksma ja täitma erinevaid ülesandeid. Kui mäng mängitud sai iga tiim näidata oma etteastet mis varem valmis mõeldud. Peale etteasteid tegime ühispildi ja oligi õhtu läbi. Väsitav päev oli nüüd möödas ja uni oli kiire tulema. 

4. PÄEV

Hommikul oli natuke raske ärgata, kuid see meid ei heidutanud. Sõime hommikust ja võimlesime. Oligi jälle aeg proovi teha. Mängisime lood läbi ning sõime lõunat. Peale lõunat oli meil natuke pikem paus, et uued suured saaksid harjutada. Lõpuks oli aeg teha proovi kõik koos, sest peale proovi mängisime väikestele kõik oma lood ette. Väikesed kuulasid meid huviga ning peale ettemängimist saime õhtusööki. Õhtusöök oli super maitsev.  

 Kuna laager oli peaaegu lõppemas ja eelviimane päev õhtusse jõudmas otsustasid nii mõnedki enne laagri lõppu lahkuda. Meie kämpingus olime nüüd mina ja Laureen kahekesi. Kuna lähedal poodi ei olnud ja snäkid ammu otsas, tõid minu vanemad meile natuke head ja paremat. Õhtul oli ka Regina meiega ning saime väga palju naerda ja rääkida. Kuid lõpuks oli aeg ikkagi magama minna ja seda me siis tegimegi. 

5. PÄEV

Viies päev oli jõudnud väga kiiresti kätte ja kohe üldse ei tahtnud enam ära minna. Sõime hommikust ja tegime pisut proovi. Peale meie proovi mängisid väikesed meile oma lugusid ja peale seda pakkisime kandled kokku. Ootasime nüüd lõunasööki. Kui lõunasöök söödud oligi aeg koju sõita. 

 Laager oli imeline ja ma ei jõua juba ära oodata järgmist laagrit😊

Suur kroonik Nelle-Ann