Sügis, Suured kroonikud

 

Seekord toimus meie laager sügisesel vaheajal esmaspäevast kolmapäevani Noarootsis Pürksis. Proove tegime koolis ja ööbisime lasteaias. Esimest korda tegime suurem enamus ajast 45 minutilised proovid, millele järgnesid 15 minutilised pausid.

Paljud suured kandlemängijad olid laagri ajal mööda ilma laiali või ei saanud mudel põhjustel tulla. Söögid oli läbi kogu laagri superhead, näiteks kordagi ei antud suppi. Heidi tegi 2. päeval peale lõunasööki meile ringkäigu mööda Pürksit.

Väikesed mängisid laagris 4 lugu, suured 7 lugu. Laura ja Ann dirigeerisid, Ruth oli poolsurnult kodus haigevoodis. Teise päeva hommikul saime siiski teada, et ta sai oma hääle tagasi. Mõlemal õhtul mängiti peale õhtusööki koolimajas grupis toredaid mänge. Viimasel õhtul korraldasid väikesed ka Hundimängu mängimise.

Suur kroonik Sandra Serena
Suured kroonikud, Suvi

Sellel suvel oli meil laagris eriti tähtis ülesanne – teha oma teise plaadi “Sosinad” esitluskontsert. Seega pidime juba enne Viljandisse kokku sõitmist vajalikud lood meelde tuletama ning kohale jõudes koheselt tööga pihta hakkama.

Ei olnudki nii hull, kui oleks võinud arvata! Lood olid täitsa enamvähem, kuigi vahepeal tahtis Ruth ennast (ja ilmselt ka meid kõiki teisi) maha lasta, sest me ei osanud ikka mitte midagi ja tema käe järgi tulemine tundus ilmvõimatu ülesandena (võtan selle eest vastutuse enda peale.. minu jaoks see oligi ilmvõimatu ülesanne). Aga saime järje peale ja teise päeva hommikuks tundus, et võime selle kontserti ära teha küll.

Ega esimesel päeval midagi rohkemat väga ei tehtudki, kui harjutati ja harjuti selle laagriolukorraga. Pean tunnistma, et mina tegelesin peamiselt põdemisega, sest suurel laval (või üleüldse laval) dirigeerimine tundus pigem hirmus olevat. (Rääkimata sellest, et ma igas teises loos olin rütmivaegusega ja ei osanud kuidagi aru saada, mis tempos ma mängima peaksin..) Tublimad tegelesid õhtul juba lauamängutamisega ja nõrgemad vaatasid niisama, kuidas hakkama saavad.

Teisel päeval hakkas lõunal juba põnevaks kiskuma, sest järjest hakkasid saabuma täiesti tundmatud näod ehk siis meie uued väiksed sottod. Kokku tuli neid lõpuks lausa kolmteist tükki! Siinkohal ütlen kohe ära, et tere Alice ja Liisbet Rakverest, Lenna, Mirtel ja Katarina Viljandist, Lenna-Liis ja Viola Viia Tartust, Moonika Lagedilt, Marta Mia Viimsist, Katariina, Emmi Milda ja Mariann Sakust ning tere ka Joosepile, kes on tegelikult meiega juba varem ka laagrites käinud. Ja tegelikult ütlesin tere ka Paulinale, kes suurtega sel korral ühines, et jääda! Ja tegelikult siis juba tere Heidile, tere tulemast tagasi! Igatahes oli vahva vaadata, kuidas nad vaikselt kohale voorisid samal ajal kui meie proovi tegime. Okei, keda ma petan.. Tegelikult sain seda ainult alguses nautida, sest peagi pandi uks kinni ja öeldi, et Ann, istu paigal ja teised võtavad lapsi vastu. Meie nimelt tegime proovi. Kui igav.

Aga proovi tegemisest oli kasu ka, sest õhtune kohtsert oli VAIMUSTAV! Vähemalt mulle meeldis. Ja rahvale ka vist meeldis, vähemalt nii nad väitsid. Kokku osteti meilt peale kontserti 47 plaati, mis on ikka päris äge. (Reklaam-reklaam, kui tahad endale ka värsket plaati, siis info@sottovoce.ee aitab!) Nalja sai muidugi seal ka. Mina suutsin üsna mõnuga dirigeerida ja tegelikult tõesti oli hea tunne ja naeratus kiskus ise näole ja rõõmus oli meel. Eriti kiskus naer näole siis, kui bass suutis kohe alguses valel ajal sisse tulla. Aga pole hullu, nii oligi põnevam! Kontserdiga edasi minnes oli muidugi kõige naljakam hetk “Up is Downi” algus. Ähime ja puhime ja paneme ennast üht- ja teistpidi valmis ja mina mõtlen nagu segane, et kuidas see rütm nüüd siis täpselt ikkagi oli ja millal ja kui kiirelt ja kuidas ma sisse pean tulema ja Ruth loeb mulle salaja pa-pa-papapa ette ja algab ja… Täiesti ootamatult oli Laura bassi taga mingi hoopis teise keele otsustanud tõmmata ja nii see esimene või mitu takti läks. Natuke kakofooniliselt, aga muidu oli ju päris lõbus ja tore. Õnneks sai ta peagi rajale ning saime õigete nootidega rahus edasi minna. Eks neid selliseid seiku oli kontserti jooksul veel, aga teised ei jäänud nii eredalt meelde.

Vahetult enne suure ürituse lõppu jagasime ka sottodele omad plaadid kätte ja tervitasime neid endiseid väikseid, kes nüüd sellest laagrist alates suurte ridades mängivad (tere Nelle-Ann, Stella Elisabeth, Ege Emma, Elis, Nora, Elsbet Helena, Laureen, Eliise, Regina, Miia, Maarit ja Paula). Üllatuslikult saime suured ja imeilusad lillekimbud ka meie, kes me olime dirigendipuldis värisenud (Ruth, Laura, Pille ja… mina). Aitäh teile selle eest!

Sealt edasi mängisime veel ühe loo ja läbi see kauaoodatud kontsert oligi. Rahvast oli mõnuga, nii et väga ei mahtunud saaligi ära. Oldi igalt poolt kokku sõidetud, nii et minu arust igati korda läinud üritus. Teinekord jälle! (Jälgige siis meie kodulehte, et millal see teinekord jälle tuleb.)

Kui olime suutnud kõikidest külalistest ja muudest inimestest lahti saada (välja arvatud Ruthi ja Pille sugulased, kes keeldusid lahkumast…), siis tegime saalis omakeskis väikse kogunemise ja selgitasime, kuidas nüüd asjad olema hakkavad. Tervitasime kõiki oma väikseid ja näitasime neid suurtele. Siis jagasime need nii-öelda keskmised suurte vahel ära, et igal ühel neist oleks oma mentor, kelle käest küsida, kui mingisugune probleem tekib. Siis panime paika häälerühmavanemad ja kroonikud. Eksole! Lõpuks ometi! Esimese au said kõige vanemad alaealised häälerühmas. Alates sellest laagrist on meil kahe kandle ja bassi asemel kolm+bass, nii et saime lausa neli inimest välja käia. I kandle eest hoolitseb nüüdsest Kaisa-Mari, II kandle eest Ursula, III kandle eest Sandra ning basside eest Anne-Ly. Krooniku rolli said sel korral enda kanda väikeste seast Moonika ja Marta Mia, keskmiste seast (kes pole siiani oma tööga hakkama saanud….) Nelle-Ann ja Regina ning suurte seast Marie Johanna (siinkohal mainiksin ära, et mitte-kroonikutel pole keelatud kroonikat kirjutada, mis põhjendab ka ära, mida mina siin pilvisel suvepäeval teen…). Nendel on siis täitsa kohustus oma töö eest seista ja olla kindel, et see tehtud saab.

Siis tegime natukene veel jagamist. Me olime Lauraga mõelnud, et kuidagi tuleb ikkagi need uued ja vanad omavahel sõbraks teha ja mis oleks parem kui TANTSUVÕISTLUS! Just nii me tegime. Jagasime kõik laagrilised kaheksasse erinevasse võistkonda, kusjuures mitte numbrite, vaid värvide järgi. Pärast sai iga võistkonna esindaja endale loosiga ka loo tõmmata.

  • Roheline: Kristi, Stella Elisabeth, Nora, Viola Viia ja Lenna – Britney Spears “Oops… I Did It Again!”
  • Kollane: Marie Johanna, Heidi, Liisbet ja Mirtel – Rammstein “Du Hast”
  • Punane: Elis, Marta Mia, Alice, Emmi Milda ja Regina – Traffic “Sekundiga”
  • Roosa: Miia, Lenna Liis, Moonika, Maarit ja Laureen – OneRepublic “Love Runs Out”
  • Sinine: Ursula, Anne-Ly ja Paula – Pharrell Williams “Happy”
  • Lilla: Mariann, Joosep, Elsbet Helena ja Kaisa-Mari – Curly Strings “Kauges külas”
  • Oranž: Eliise, Sandra, Raili ja Nelle-Ann – Aqua “Barbie Girl”
  • Pruun: Pauline, Ege Emma, Katariina ja Siret – Spice Girls “Wannabe”

Aga ega juhendajad ka ei pääsenud. Meil olid väikeste juhendajad (Gerda, Pille ja Hanna) versus suurte juhendajad (Ann, Laura ja Ruth) ning nemad said ise oma loo valida. Esimesed tegid Üllar Jörbergi “Kutse tantsule” ja teised Beyonće “Single Ladies”. Kui rühmad said jaotatud, siis oli neil järgmise õhtuni aega, et miskit välja mõelda.

Siis ei jäänud meil muud üle, kui Ruthi ja Lauraga kiiremas korras harjutama minna. Ega väga asja ei saanud, aga me vähemalt üritasime ja mõtlesime. Ega sellel õhtul enam väga lapsi ei näinudki, sest kõik hakkasid oma võistkondadega midagi välja mõtlema ja ega teised ei tohtinud ju vaatama minna.

Järgmine päev oli esimene proovipäev uute koosseisudega. Natuke hirmutav oli, aga ma ütleks, et pigem tore. Minul oli taas hirmus selle pärast, et olin lausa kolm lugu laagrisse kaasa võtnud ja see dirigeerimise asi ikka vist ei muutugi kunagi mitte-hirmsaks (no välja arvatud Ruthile, kes lihtsalt saab sellega hästi hakkama ja teab, mida ta teeb…). Nii see päev meil kulges, et harjutamine-söömine-harjutamine-söömine ja nii edasi. Väikseid väga ka ei näinud, aga nad ka harjutasid tublilt ja siis said vist natuke mängida ja süüa ja olid õnnelikud. Suured tegid oma proove kolmes grupis. I, II ja III+B. Kuna meil on kolm dirigenti, siis saime ideaalselt kordamööda liikuda ja iga grupiga tund aega tööd teha. Täitsa lõbus oli nii. Sai rohkem tööd tehtud ja nähtud, kes oskab ja kes mitte.

Õhtul, enne kui meil tantsuvõistlus peale hakkas, tegime ka kõikidest portreepildid, et need olemas oleks. Ma olen natukene segaduses, et kuidas ma nii halb fotograaf olen ja õnnelik, et ma igast inimesest vähemalt kolm kaadrit tegin, sest ausalt.. heal juhul üks oli fookuses. Ilmselgelt ma ei ole väga asjalik. Igatahes saime kõik pildile ning mina olen selle üle rõõmus.

Sealt edasi asusime vaatama tantse. Ja nii äge oli! Üks ägedam kui teine, aga tegelikult kõik megalt ägedad. Kõik olid koreograafia või mõtte või midagigi välja mõelnud ja nii mõnus oli vaadata. Mina küll natuke jamasin tehnikaga, sest ei saanud kohe alguses aru, kuidas see kõik peaks käima, aga ma ka parandasin ennast ja kõik siiski laabus. Kokku oli meil siis kümme etteastet ja mina jäin küll kõigiga rahule. On isegi võimalus, et kordame seda ülesannet, et meil ikka iga laager oleks midagi, mis alati on. 😉

Kui tantsud said tantsitud, siis läksime enamusega õue toolimänge mängima. Kõigepealt oli see klassikaline mäng, kus muusika käib ja peab tantsima ja kui muusika jääb vaid, siis tuleb endale tool leida. See, kes ei leia, läheb mängust välja. Meie peamise ringi kõrvale tekkis veel kaks-kolm, nii et see mäng kestis mõnda aega. Esimese mängu muidugi võitis jõhkralt Laura, aga ma olen täiesti kindel, et mitte täiesti ausalt. Igatahes suundusime sealt edasi selle mängu juurde, kus üks inimene on keskel ja ütleb enda kohta fakti ning kõik, kelle kohta see käib, peavad koha vahetama. No seda mängu mängisime me küll üsna kaua ja nalja sai oi, kui palju. Korra suudeti isegi tooliga ümber kukkuda. Minu arust oli see õnnelik Emmi. Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ja pärast saime toolid ära vahetada paremate vastu. Aga saime igasuguseid asju üksteise kohta teada ja võib-olla jääb neist midagi järgmise laagrini meelde ka (ilmselt mitte).

Kui me lõpuks kella üheteist ajal otsustasime, et sellest mängust nüüd aitab, siis ei olnud sugugi magamamineku aeg. Vastupidi. Suuremad otsisid endale lauamänge ja omi tegevusi ning väiksemad läksid edasi patsipeole. Neil oli üks tuba tehtud ekstra selle jaoks. Sisse sai patsitegemisvahenditega ja istuda tuli ringis, nii et kui sulle tehti patsi, siis sina tegid samal ajal enda ees istuvale. Kui meie Lauraga sinna lõpuks jõudsime, saime õnneks nautida patsitegu ja ei pidanud ise tegema. Väikseid oli liialt, kes tahtsid askeldada, nii et lõpuks said mitu erinevat patsi pähe. Aga see polnud kõik. Sealt edasi suundusid väiksed diskole, mis toimus teises toas. Ja oh, kus oli alles disko. Õhupallid olid pandud lampide ette värvilisteks tuledeks, muusika käis kõvasti ja lapsed hüppasid pimedas nagu segased. Nagu tõeline disko. Meie vanainimestena sinna kauaks ei suutnud jääda, aga alt korruselt kuulsime kilkamist küll. Kuskil südaöö ajal väsisid nad vaikselt ära ja läksid ilma ajamata magama. Ega meie väsisime ka varsti ära. Või mina ja Laura vähemalt. Kangemad jäid veel üles ligrettot mängima (üllatuslikult oli nende seas ka Ruth…).

Viimasel päeval panime häälerühmad jälle kokku ja saime juba täitsa loo moodi asju kuulda. Harjutada tuleb muidugi veel kõvasti, aga ma usun, et saame hakkama. Ägedad nagu me oleme. Peale lõunasööki oligi juba aeg jällenägemiseni jätta. Järjest tuldi lastele järgi ja nii me lõpuks olimegi Laura, Pille, Sandra ja Miiaga viiekesi koolimajas. Leidsime maha jäätud asju. Mina haarasin kaasa Marta Mia väiksed kingakesed ning Pille jäi ootama Paulat, kes oma jopele uuesti järgi pidi tulema. Jätsime koolimajaga hüvasti ja asusime Saku-Tallinna poole teele.

Mina arvan, et oli väga vahva ja tore laager ning ei jõua juba ära oodata, et sügis tuleks ning saaks uuesti laagerdada. Tere tulemast kõikidele uutele ja tere tulemast tagasi kõikidele vanadele. Ja loodetavasti need vähesed, kes sel korral ei saanud tulla, on sügisel jälle platsis ning teevad meile mitme eest nalja.

Kallimusipai,
Ann

Suured kroonikud, Suvi

 

Seekord oli suvine laager tavapärase viie päeva asemel neli päeva pikk ning et tempo veel kõrgem oleks, andsime teise päeva õhtul ka kontserti. Sottod esinesid Viljandis alles teist korda, kuid siin linnas on laagris oldud juba neli korda – 2 väikeste laagrit + 2 suurte laagrit (rääkimata Viljandimaast). Seda enam on tegemist tähtsa plaadiesitluskontsertiga, kus ka Ann sai dirigendi rollis üles astuda.
Varane kontsert tekitas mõnes kuulama tulnud lapsevanemas tunde, et nüüd võiks kandle kokku pakkida ja koju ära minna 😀

Ööbisime vastremonditud muusikakoolis. Esimesel päeval olid kandleklassis isegi veel ehitajad sees. Samas tundus orkestrimaja saal, kus proovi tegime, hoopiski kokku kuivanud olevat. Väikestes klassiruumides magamisega kaasneb erladumise fenomen – uksed lähevad kinni, ekraanid lahti ja viis samas ruumis viibivat inimest nagu omavahel ei suhtleksi (khm-khm, üldse pole süüdi eksole :D). Ja kui õhtul keegi võtabki ette ja kutsub inimesed ühiselt mänge mängima, on juba selline vanainimese tunne, et: “Kell on 11 ja peaks magama minema.” Mis see muud on kui vanadus. Aga võib-olla on see tingitud nooruse energiast, mille tõid meile paljud uued pisikesed mängijad ning mis imeb salapärasel moel minust (võib-olla ka kellegist teisest) eluvaimu välja. Ei-ei, uued on toredad ja armsad, aga tõenäoliselt olen lihtsalt kade, et ma enam mööda treppe jooksmisest, hoovis mängimisest ja niisama hüppamisest eriti ei vaimustu. Väiksed sottod on juba nii aktiivsed, et korraldasid peale tantsuvõistlust (oli see üldse võistlus? 😀 ) patsipeo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kaasa võtta patsikumm, hari ja kallistus. Patsipeole järgnes afterparty kõrvalklassis. Kusjuures, kõik üritused olid kellaaja pealt paika pandud.

Ann ja Laura hoolitsesid suurte ja väikeste lõimimise eest, määrates igale noorele mängijale ühe vanema mängija, kes on siis neile nagu mentor või tuutor. Samuti korraldati ümber häälerühmad ja häälerühma vanemad. Nüüd aga eelpool mainitud tantsude esitamisest. Loosi tahtel moodustati 3-4 inimesest koosnevad grupid, kes said, jällegi loosiga, omale loo, mille järgi tants teha. Aega tantsu väljamõtlemiseks oli järgmise õhtuni. Kuna minu rühm sai endale Rammsteini “Du Hasti”, siis oli ilmselge, et ilma suurejoonelise lavašõuta ei pääse. Siinkohal tänud Mirtelile, kelle õnnelik käsi selle loo tõmbas. Algul oli plaanis säraküünlaid ja tordivulkaane kasutada, kuid tuleohutusnõuded tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Jäime LED-lampide juurde, mis toimisid samuti väga priimalt. Nimelt kleepisime lambid väikekandle peale ja Mirteli ning Liisbeti (alias Rakvere) juustesse. Heidi tuulas kaltsukas ja leidis meile sentide eest tuusad kostüümid. Otseloomulikult tegime ka hirmuäratava lavameigi, millele järgnes profiilipiltide tegemine. Kahjuks olid teised grupid tagasihoidliku või naturaalse grimmi kasuks otsustanud…

Kokkuvõttes oli mõnus laager, mille tulemusena oli mul kuuel sõrmel vill, aga ka kuus uut lugu, mida järgmiseks korraks harjutada.

Suur kroonik Marie Johanna
Suured kroonikud, Suvi

Üks parimaid laagreid soto ajaloos. Algas see siis 16ndal juulil 2006 aastal. Mina pidin laagrisse jõudma õhtul, kuna hommikul oli esinemine, siis pidin Obinitsa juubelile minema ja lõpeks maanduma Torupillis. Lisandus veel peatus Tartus, sest hirm kähku oli ju vaja sinna mingi paber orgunnida… nii see päev siis hakkas rappa veerema. Esiteks jäid turistid hiljaks, siis ootasime üüratu aja enne kui auto pesulasse sai… ning Tartu hiilgas loomulikult oma “vaimsusega”. Igatahes jõudsime ilusti, Laura, Silver ja mina Obinitsa ning seal oli küll tore. Aga kuna kell oli juba mitte enam nii poiske, siis paari tunni möödudes alustasime Lauraga teed Torupillitalu poole. Olgu öeldud, et oma lapse andsin ämma hoolde, kes ta ilusasti põhja vabariikidesse toimetas. Meie tee ei olnud lihtne. Esiteks ei tohi ükski sotokas minna kõige lihtsamat teed pidi. Ikka ja alati otse, mis siis et üle 10 aasta vana kaardi järgi. Natuke siia ja nats sinna ning voila! saimegi asfalt teele. Enne seda oli ka väike loodusimetlus, mis rohkemat mainimist ei vääri. 6 kilomeetrit meeldivat sõitu ja siis… põmaki.. Laura: Kas see oli jänes?.. ei, kits…see töhendas seda, et edasi me seisime ja ootasime 2 tundi kuni tuli Peep, kes mu sleppi võttis. Nagu Laura juba eelnevalt kirjutas, ei kohku eestlased millestki ja neid ei huvita absoluutselt see, kas teise eestlasega kõik korras on. Ainus, mille vastu nad huvi tunnevad on see, kas seisvas autos ka keegi sees on…. pagan ongi, sõidame siis edasi, sest siis vist ei saa selle auto küljest vajalikke juppe võtta… Igatahes oli õues juba pime kui Peep jõudis. Tal oli kaasas Raili käest sadud köis, sest mina sõidan wolkariga ja mina slepis jua ei sõida… st minul käit ei ole. Käis oli oma tubli 2-3 meetrit pikk ja see, kallid lugejad, tähendab seda, et ma nägin ainult vedava auto kabariite (see oli kaubik). Öösel kell 1 on need kaunid punased tuled nii uinutavad.. aga õnneks me ka keerasime ja suunatuli kraapis viimasedki urve jäänukid…

Sõitsime, sõitsime, sõitsime, sõitsime… ja kell 2 olimegi kohal. Parkisin oma väikese auto maja ette soovisin Peebule ohutut teed… ja seda põhjusel, et sel ööl olime me näinud igasugu metsloomi teel patseerimas. Võtsime oma kompsud ja astusime majja. Kuidagi vaikne oli… aga kostusid ka juba tuttavad hääled. Mina olin väss ja tahtsin võimalikult kiiresti saavutada horisontaal asenit, mis aga ei tähendanud, et ma magama oleksin jäänud. Jutustasime ja naersime ning lõpuks ka uinusime. Hommikul tõusime vara ja avastasime Heidi, kes oli millalgi varahommikul saabunud, kuid ei julgenud hakata otsima, kus võiks olla tema voodi, seega uinus all korrusel pingil… Hommikusöök söödud lõppes kõigi rõõm, sest ma olin kohale jõudnud ja me hakkasime proovi tegema. Kuna mulle raporteeriti, et eelmisel päeval olla korralikult harjutatud, siis ma pidin ju oma kõrvaga kontrollima.. polnud viga. Jagasin siis kätte uusi noote… ja nüüd oli ilus vaadata neid nägusid… mul on nii hea meel, kui ninad krimpsu lähevad ja silmad suureks nagu tõlla rattad… siis saad aru, et sai jälle hea lugu võetud.. natuke katsetusi ja näod hakkavad leebuma, veidi veel ja nad naeratavad.. kes uhkusest, et sai hakkama, kes kuuleb, et kõik kokku kõlab asi heaste… ja siis anti süüa ning jälle proov. Nagu minuga ikka ei mäleta ma tavaliselt kontserdi eelsest perioodist midagi…. aga ma mäletan, et ma joonistasin kontserdi kuulutuse enne lõunat ja et Ants Taul jagas elutarkust ning mängis meile torupilli. Ja siis ma sain teada suure vahe kanneldajate ja torupillimängijate vahel… meid ei häiri kui pill on häälest ära Big Grin

Enivei… pean ma nüüd avalikustama, et Tõrva kirik-kammersaalis sai kuulda DA Best from Soto ehk siis parimat kontserti, mida iial antud. Ka Kuninga tn kontsert Pärnus jäi selja taha… Õhtul järgnes stiilikas… Kiidan teid, et kõik olid vähemalt riietuse peale mõelnud. Ometi jääb meil veel see arenguetapp läbida, kus inimene tunneb ka oma etendava tegelaskuju vastu huvi ning näeb ka taust uuringuga vaeva.
Viimasel hommikul tõdesin ma asjaolu, et mõningatel on arusaam, et vaid tema tahab häid asju ja seega süüme kõik ära ning teeme nägu nagu me ei tulnud selle päälegi, et neid oleks võinud viimasel hommikul KÕIK koos süüa…. :S
Seda ka, et Ella meiega enam koostööd ei jätkanud, sest tal on teine bande… tglt mõistan sind.. Big Grin
Ja see oli esimene stressi vaba laager. Ma ei olnudki surm väss kui koju jõudsin. Ja ma olen siiralt rõõmus, et meil on nüüd juhatus, kes mu koormat kergendab… ehk Tongue

Ruth

Suured kroonikud, Suvi

Laagreid ilmas on mitu tükki,
Kõigis käia me ei saa,
Kõik ei ole veel kindlas tsükklis
Kõik ei ole veel valmis ka..

See laul on Sotto Voce laagrist.
Kas sa torupilli suve tead?
Sellest rääkida võin nii mõndagi head
Ja pealeselle puuduvad sellel kõik vead

Ja kui sa vaid soovid
Siis tule ja proovi,
Sest lood on meil alati viimase peal.

/omal viisil/

Nüüd on siis kätte jõudnud see, veidi uskumatu hetk, kui ma haaran viimas korda sule (loe:rüperaali), pistan selle tindipotti (loe:panen juhtme seina) ja püüan, küll veidi nukralt (eks see kroonikuks olemine on ju meeldimagi hakanud), kuid siiski rahuliku südamega (sest tean, et teatepulk ei lähe edasi mitte vasemale, vaid ikka paremale), kirja panna kõik selle, mis oli ilusat ja head selles suves.

Niih. Ei teagi kohe kust alustada. Mudugi pean kohe esimese märkusena ütlema, et mul puuduvad kahjuks absoluutselt igasugused isiklikud kogemused esimese päeva kultuuriprogrammi suhtes, kuid ometi on minu kõrvu jõudnud kuuldused, et vastuvõtt oli soe ja kallistused kuumad, et mängiti indiaakat ja käidi ujumas, toimus kuuekeelsete väljanäitus, tuletati meelde eelmistes laagrites käte antud lood, väeti asja vabalt ja oldi .noh… nagu ikka…

Enda ja Ruthi päevast ei saa ma aga rääkida muud kui, et päevakavas oli meil üks esinemine, üks sünnipäev, nii umbes 400 kilomeetrit autosõitu, mille käigus tuli ette nii mõndagi tavapäratut, paar tundi looduse vaikelu jälgimist, seejärel 100 kilomeetrit slepisõitu ja juba me olimegi kohal. Rohkemat ma siinkohal ei tahaks mainida, sest koduleht on ikkagi avalik ja Eesti Jahimeeste Selts on nuhkidest punnitav organisatsioon. Sellest päevast õppisime me nii mõndagi: esiteks seda, et kui Eesti kuuluks ikka veel NSVL koosseisu, siis peaksid plaanipäraselt praeguseks hetkeks olema kõik Setumaa metsateed asfalteeritud; teiseks seda, et muhklik maastik võib murda ka kõige tugevama tervisega inimese; kolmandaks seda, et suitsiidsed pole mitte ainult inimesed; neljandaks seda, et kriisiolukorras tuleme me toime täitsa hästi; viiendaks seda, et lühike maa võib tunduda vahel nii pikk; kuuendaks seda, et metsa vahel istuda ja oodata on suhteliselt nüri; seitsmendaks seda, et eestlane võõrale vabatahtlikult abikätt ei ulata, kuid kontrollib siiski, et kas tema ei võiks võõralt „abi“ saada; kaheksandaks seda, et kabariidituled on ikka k*****ma uinutavad ja suunatuled pimestavad; üheksandaks seda, et piiriääres sõites metsapeatust teha ei tohi; kümnendaks seda, et Valgamaal ei liikle vastassuunavööndis mitte ainult autod vaid ka hundid; üheteistkümnendaks seda, et öösiti on teeääred täis kasse ja allaaetud väikeloomi; kaheteistkümnendaks seda, et Sotto laager on koht, kuhu on peale pikka päeva hea jõuda ja kolmeteistkümnendaks seda, et metskondadele tuleks köit annetada, et nad saaks mõned lõad (ma arvan, et see sõna käändub nii) valmistada.

Esimesest laagripäevast ilmajääjaid oli aga veel; üks neist oli ilmselt suvist laagrimaratoni sooritav Teele, kes laekus minu andmetel millalgi õhtul ja teine Heidi, kes saabus Kõrboja kuninga lõpupeolt suisa päris öösel ja ilmselt austusest kõigi kohalviibijate une vastu, otsustas ta oma saabumist varjata hommikuni.

Ja siis algas teine päev. Jälle pean mina hakkama vabandama – hommikusöögi magasin maha, aga proovi alguseks olin kohal. Me täitsime oma kaheksateistkümne kandlega toredasti pool külalistemaja saalist, täpselt nii, et kõigil oleks mugav. Seekord oli meid üheksateist, sealsees ka kaks täitsa värsket nägu (tere Ann ja tere Tõnis Peeter). Kõigepealt mängisimegi läbi need vanad lood ja siis saime kohe täitsa suure hulga ahjusooja kraami. Ning ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui ütlen, et üks lugu oli parem kui teine. See laager oli minuarust justkui omamoodi katse – katse, kas me saame hakkama ühe dirigendiga; katse, kas me suudame uued lood ka kohe kontserdil esitada; katse, kas meie kotsert võib olla ka ilma „raskemuusikata“; katse, kuidas me uude paika sobime; katse, kuidas me tulema toime läbi aegade suurima puudujate arvuga, jne. Ometi sujus kõik kenasti. Ruth jäi ellu ja ei vajanud ka meditsiinilist turgutust ning hetkeks oli dirigendikännul näha veel kahte kuju, aga neist esialgu ajalugu vaikib. Nüüd me teame, et kui sotole lugu meeldib, siis ta selle ka ära õpib – kasvõi unes – lõppude lõpuks kõlas kava ju lausa hiilgavalt ning me saime sooja vastuvõtu osaliseks nii Talulide juures kui Tõrva kirik-kammersaalis.

Teisipäev kulus täitsa samamoodi, kuid vahepeal oli Nuiast kohale jõudnud see hirmuäratav pasun, mis ennast pidevalt nina alla hõõrus, eriti hommikusöögi paiku.
Õhtul oli meil kohtumine Ants Tauliga, kellelt saime teada, et suurim voorus äritsedes on kavalus ning, et torupilli on ikka väga raske häälestada.

Kuna proove oli kuidagi tavatult väha või siis nad olid kiired kui lift, jäi meil täitsa palju aega enda jaoks ka.. Me ujusime. Mängisime võrkpalli, mis oli kohaliku peni hasartse kaasalöömise tõttu küll üsna keeruline, kuid me saime siiski hakkama… No siis me mängisime Kenti.täiesti kohutav mäng. Mina ei saa sellega kohe üldse mitte hakkama, aga seeeest sujus mul Aliases. Ma tahaks siis kohe kõva höölega öelda, et ma ei olnud neid kaarte mitte läbi pähe õppinud ning mu eelnev mängukogemus oli kesine. See oli lihtsalt vedamine. Aliase mängu parim osa oli Martini lause „Pesta, pesta – mitte loputada“. Samuti peame andma tiitli Gerdale, kes oli meie kõrgelt haritud seltskonnast ainuke, kes teadis mida tähendab snorgeldama.Samuti väärivad äramärkimist sõna „teos“ seletamine „see loom, kellel kodu seljas on.. noh ja nüüd seesütlevas käändes“ (seletajaks vist Martin.. parandage kui ma eksin).. ja ka see, et Aet ei suutnud ka peale pikka ajude ragistamist siiski välja mõelda, et mida võiks tähendada sõna „kaabel“, kusjuures ta oli ise äsja selle sama sõna äragi arvanud. Aga meil oli tore ja õhtud venisid öödesse…

Kolmapäev oli meil kontsert, mis nagu ma juba ütlsin, läks hiilgavalt. Kõik alustasid koos, kõik lõpetasid koos, kõik mängisid. See oli kindlasti üks läbiaegade parimaid ülesastumisi üldse. Rahvas oli lõputangoks nii võlutud, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Ja oli ju uhke tunne. Oli ju.. Praegugi tuleb tunne, et tahaks siin voodis lösutades selja sirgu ajada..

Õhtut täitsid ainult rosinad või siis lausa viinamarjad.. Üks parem kui teine.. Huraaa… Seekord olid kõik kostüümis ja esindatud oli kõik mandrid .. Pidu oli mõnus ja olemine hea.. Viktoriini pool venis küll pikale, kuid saime sellegagi hakkama. Ja sõna kõige otsesemas mõttes, kestis pidu hommikuni… Vastu ei pidanud küll kõik, aga need viimased vaprad tegid sellest parima laagri, mis üldse olla võiks…
No ja loomulikult sai samal õhtul läbiviidud rebaste õnnistamine ning esmakordne juhatuse valimine (viimane vannutatakse avalikult ametisse sügiseses laagris)..

Neljapäev oli ärasõidu päev.. Kook ja kallistused.. Naeratavad näod ja pisikesed pisarad.. Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga minu silmanurgas olid tõesti pisikesed pisarad, sest kohe mitte ei tahtnud ära minna.. See oli nii hea ja soe laager.. Täiesti ausalt maailma parim laager.. Kõik said suurepäraselt läbi, mingid masse hõlmavaid jamasid ei olnud…. Hea oli ….. Ma nii tahaks, et kõik järgmised oleks ka sellised…

NB! Nüüd on mul sulle üks palve.. jah sulle, kes sa ka seal laagris käisid.. kui sa tähele panid, siis see jutt siin oli täiesti naljavaene, niiet nüüd on sinul võimalus oma mälusoppides sobrada ja ülestähendada kõik naljakas ja lõbus, vahva ja tore, kuri ja karm ning seda teistegagi jagada.. sest seda nalja ja naeru oli lihtsalt meeletus koguses.. See täitis kõik need ligikaudu 94 tundi, mis me seal veetsime.. (ma olen enam kui kindel, et isegi unenägudes oli kõigil hea ja tore) ja meid oli üheksateist, niiet see kokku 1824 tundi elamusi.

Niiet Ruth, Pille, Jaanus, Karol, Peeter, Egle, Teele, Ann, Raili, Rainer, Anneli, Aet, Katrin, Kerstin, Gerda, Ney-Lii, Heidi ja Martin ärge hoidke ennast tagasi.. Need hetked väärivad omaette „tigu“ -> teost….

Aga nüüd on sinu kord Martin.. Ole vapper mu hiireke…

Laura

Kevad, Suured kroonikud

jube lahe oli.. sõitsime leetu ja värki.. wc potte polnud.. esinemised oli nagu nad olid.. aga saime oma palga ka…
tore laager nagu ikka.. martinil varastati pesu ära.. ja silvia unustas kandle maha.. ise kiivalt väites, et tema oma kannelt ei näinud.. liisi mobla taustad panevad inimesed punastama…

noh.. oli lühidalt.. aga tegelikult oli seal ju ikka enamat ka… kui ma nüüd hästi otsin, siis ma tegin sellel korral lausa märkmeid, et millest pärast kirjutada….
leitud… tallinn – pärnu bussipilet. Liini nr. 76. kuupäev 05.04.06 … kas pole mitte toredad nümbrid… meie mitmest küljest täiesti erilise laagri alustamiseks…
Hakkan siis järjest oma tsekilt märksõnu kirja panema.. kuna ürik on kirja pandud hariliku pliiatsiga, siis enamus on hävinud, kuid püüan anda endast parima..
Laura rahvariided… Seda võikski vist lugeda meie laagri äparduste rea esimeseks äparduseks.. kell oli umbes 10 minutit enne bussi väljumist, kui sitti enda kotta vapralt pagasiruumi pakkis.. mina olin just kohale jõudnud.. (peaaegu sisse maganud.. aga ikkagi jõudnud.. ise veel mõtlesin, et jube hästi olen pakkinud; ainult seljakott ja üks väike kott… ) seisan siis seal pagasi ees, kui äkki ella mulle oma rahvariided ulatab, et ma neid hoiaksin.. noh tal oli nagu ühele korralikule kanneldaja kohane, väga palju asju….. ja siis äkki juhtus midagi jalustrabavat – nagu välk äiksepilvi täis taevast – avastan ma , et minu rahvariided jäid koju… ilusast ukse külge rippuma… kell kolm öösel olin ma neid triikinud.. ja seal nad siis rippusid, õnnetud, ja üksi….
Kuid tänu minu teravale mõistusele ja kiirele taibule lahenes kõik sujuvalt ning mu rahvariided rändasid koos õhtuste tulijatega (Aet ja Raili) pärnusse….
Pärnus toimus proov.. täitsa edukalt läks… nad jagasid meid kahte lehte ja siis me saime tõestada, et igaüks meist on tegija ning mängisime ka minimaliseeritud koosseisus täiesti kvaliteetselt…
Ruth punastab….. Üks harukordsemaid hetki Pärnus oli aga see, et kogu Sottol oli võimalik näha päiesti tulipunast Ruthi…. või võiks isegi öelda, et peaaegu lillat ruthi.. ja selles on süüdi Liis.. Teeme meie rahulikult proovi.. ma küll ei mäleta, mis lugu me parasjagu harjutasime, aga ilmsesti mõnda Ella oma, sest Ruth istus teise hääle lähistel laua ääres… ja arutles, et mis see kell ikkagi juba võiks.. oma huvi rahuldamiseks haaras ta Liisi telefoni ja siis PÕMMMM … sealt avanes pilt, millel võis näha ………… Me jätame siinkohal mainimata, mis Liisi taustapildiks oli (et vältida veel ühte punastavat nägu) .. aga ruthi see igaljuhul punaseks värvis….
Õhtul peale proove ja muid seltskondlikke etteasteid jäid üles nagu ikka Ööloomad ja need, kes lootsid, et suudavad nendega sammu pidada… kuid jällegi pidid nad pettuma… ÖÖd jäid söögilaua äärde kaunistama vaid Aet Laura ja Anneli… asi võttis kummalise kuju.. mängite kaarte, räägiti igasugustest asjadest, paljastus Laura tõeline pale – saada ooperitäheks ja esitada kogu tekst retsiteerides… teate,, ma suutsin lõpuks tekitada heli (hääle.. sellise hääle mida saab veel nimetada hääleks, mitte kisaks) mis oli väga väga kõrge.. igaljuhul.. kui ma seal siis niiviisi retsiteerisin, siis pidi ju ka nalja saama… mina istusin näoga akna poole, anneli ja aet minu vastus.. Ja siis ma retsiteerisin „Seis , kes tuleb sealt“ inng Anneli pööras täiesti erutunud seisundis ümber ning vaatas paaniliselt aknast välja ning püüdis tulijat leida.. „kus kohast, kus kohast?“ …
Sellel õhtul juhus veel midagi mille märksõnasks ma olen kirjutanud Jaanus, aga mul ei meenu mis.. ma tean et see juhtus jõulumäe söögisaalis ja oli 100% naljakas.. aga mulle ei meenu, mis.. aga kui sina tead, mis see oli, siis helista mulle telefonil 56255835 või kirjuta aadressil laura.linnaks@gmail.com…. Jatkuuuu
Ärasõidu eelne meeleolu oli ärev… „kõik“ kõik kandled juba peale tõstetud. Kui äkki näeme meie aediga häälestusvõtit ja kui mu mälu mind ei peta siis Ruth leiab häälestajaga… Saab need siis bussi viidud, kuid esmalt ei tunnista keegi neid omaks.. läheb natuke aega ja siis on omanik leitud.. Silvi Vahu.. …
Buss käivitab mootori…
„kas kõik on peal?“
„jaaaa“
„keda ei ole hüüab jaa“
„muhahhahahhaaaaa ja ja ja“
„kas kõigil on kõik asjad kaasas“
„ jaaa“
„silvia sa rohkem ei unustanud midagi“
„ ei“
„minek“

ja nii vuras Sotto täiskäigul oma esimese piiriületuse poole kui äkki helises telefon… ei… kui äkki tormas bussi lõpus ette üsna ärritunud ruth, kes ütles, et tal helisenud telefon ja teisist otsast oli talle öelnud Tiit et Jõulumäle olevat üks kannel ja pult jäänud.. Buss peatatakse kinni ja leitakse lahendus.. Raili tore mees mõidab pärnust oma tõõpostilt ära ja toob jõulumäelt meile selle kandle, mis veel omanikku ei olnud leidnud…

„Kes oma kannelt peale ei tõstnud“
„lugege kandled üle“
„vaadale kas teie oma on peal“
„kas on pea“ ja vastuseks kõlas väikne jaatus, mis meenutas pigem mootori käivitamist.. onn-on-onn ..
„silvia, kas sinu kannel on ka peal“
„jah… ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal “
„kas sa tõstsid ta ise peale“
„ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal“

mööduvad minutid.. Silvia saab üsna suure nöökimise osaliseks.. kui meie ees peatub autu.. sellest astub välja kena noormees ja kannab bussi kandle ja kilekoti puliga…
kätte oli jõudnud tõe hetk… tuli paljastada nimesilt.. ja mis seal seisis… [trummid palun]
ei miskit muud kui MALLE VIHUL….. hetkega täitis bussi selline naerupahvak, et oleks võinud arvata, et meid on seal sadu, mitte paarkümmend… aga asja kurvemaks küljeks oli see, et see oli siiski silvia pill…..

aga nüüd liikus buss vapralt edasi… võteti vastu otsus, et edasipidi järgitakse mereröövlite esimest reeglit „kes maas – see maas“…
järgmine peatus oli Lido … nämm nämm.. kes lidos, kes bussis.. (Lidos olid tibud akvaariumis.. päris elus tibud… nunnud oli… imearmsad……
ja sellest järgmine peatus oli alles selle kummalise nimega linna piiril… Kus me saime teada, et leeedukate kohe = 30 minutit…
aga lõpuks jõudid regina kohale ning meid viidi meie toredasse ööbimiskohta… toad jaotatud.. ja veidi kaubeldud ja vahetatud ka… noh et … kõik oleksid rahul.. avastati äkki selle kauni tudengihotelli varjukülg…. voodid oli kaadus. Nad olid keskelt kõrgemad ja öösel varitses oht maha veereda.. kuid see ei olnud kõige hullem… uksed krigisesid ja põrandad naksusid.. kuid seegi ei olnud kõige hullem.. duššist tuli kord külm kord kuum, vesi, kuid seegi ei olnud kõige hullem… seal oli veel 1000 pisikest asja, kuid miski neist ei varjutanud seda õudust mis vaatas meile avasui otsa kui me avasime toaletiukse…. rohkme ma sellest kõnelda ei soovi.. see tekkitab minus meeleheidet…

linnas oli tore.. me saime teada, et Heidi isa, sündinud bussijuht, Valdur on täesti geniaalne manööverdaja…see mida ta seal parkimisplatsil autode vahel tegi oli täiesti hämmastav… see ei olnud enam mitte sentimeetrite mäng vaid lugeda võis lausa millimeetreid mis bussi ja autude vahele jäid… ja see ei ole minu poolt ülepaisutatud kiidulaul, vaid puhas tõde…
esimesel õhtul saime süüa mingis kallis ja aeglases pubis. Aga teistel päevadel oli parem.. kui hommikusöögiks pakutav võileib, kerge veega kohvipuru, ja keedetud kohvikoort meenutav piim välja arvata…
ööbimiskohaga sai aga nälja veelgi.. poisid noh nagu poisid ikka ei sulgenud oma akent… või siis õigemini nad sulgesid selle kuid ei keeranud kremoone kinni… ja tulemus oligi käes… pahad leedu kohaliku ketto poisid olid ära viinud martini spordikoti , koos sexpesu ja mustade sokkidega… algul oli hirm et kurikaelte saagiks oli langenud ka üks pult, kuid hiljem see kahtlus purustati (pult oli lihtsalt „hästi“ ära pandud)
„õpetajate toa“ väljakostvaim nali on kindlasti kuus tore kõnekäend „Solisti panema“, mille esmaesitlejaks oli ella maidre…. kõnekäänul ei ole mingit varjatud tähendust, kõik otse… samast toast tuli ka nali „till ….. peal“ aga kahjuks ma ei saa oma käekirjast aru, et mis seal punktiiri peal olema peaks.. niiet kes mäletab, siis aitab.
Niii… nagu väljasõitudele kohane oli esimesel õhtul kohe üks korralik jämm niiet järgmine hommik olid inimesed kohe eriti ilusad.. ja siis tabas meid see esimene kontsert.. minu isiklik, täiesti subjektiivne arvamus on , et see võiks olla kirjapandud, kui meie kõige kõige koledam üleastumine üldse… sest see oli tõesti õudne.. orkester loksus, pooled noodid olid valed, dünaamikat ei olnud.. kokku ei saanud.. ja siis vaieldamatu tähtsündmus.. Ruth dirigeerib ja üht äkki otsustab suurem enamsus (kui nüüd täpne olla siis ühe erandiga) et kõik loo ära lõpetada.. nind nii tehaksegi.,.. edasi ei mängita, ning näetakse ruth lihtsalt õhku taguma.. üks väike heli seialt küll kostus mis suurima võimaliku häbi välistas, kui siiski oli see kole… noh ja ega me siis oma palgast ilma ei jäänud.. See oli reis kui Ruth meie peale karjus… aga enda mõistlikkuse tõestuseks võime ütleda, et järgmine kontsert oli hiilgav.. või noh vähemalt hea.. ja nii see aeg meil seal kulus… käisime ella ja ruthi mängu kuulamas (see oli kole igav kontsert.. ja igavuse peletuseks plasutati kogu aeg kaasa… jube kohe .. minu arus) .. ja siis sõitsime kohaliku bussijuhuga, kes nägi välja nagu maffiamees ja laulsime üle kohalikud, kes meil bussi lõpus meie konkurentsi üritasid pakkuda….. ja siis käisime ristimäel ja selle lähedal kloostris.. ja meil linnaekskursioon, kus suurimaks vaatamisväärsuseks osutus Koit Vatsel, kes lihtsalt niisama, heast südamest, ja tublist kodusest kasvatusest, ja džentelmenlikusest aintas ühte vanaprouat… see oli niii kena… siiras ja hea….
Ees ootaski meid meie viimane/teine etteaste festivali kalakontserdil….. (vahemärkusena nii palju, et festivali nimi oli tuto ja avamis meie poolt üles dirigentide delegatsioon ja seal on juge armsad pisikesed laululapsed)… see sujus ilusasti, kui just algus välja arvata.. kogu lava oli meid täis… aga toole ei olnud.. noh läks natuke aega ja need meile .. kui ikkagi oli 2 puudu.. minul ja aedal ei olnud… need 2 tooli oli otse ella ees… kui selle asemel et need meile ulatada tõstis ta käed , et lugu lahti lüüa, kuid õnneks ta märkas.. ning ulatas mulle tooli… just just.. ainult mulle… aeta ta ei märganud.. lava taga otsiti juba paaniliselt tooli, kuid ei leitud… ella tõstis uuesti käed ja siis ta juba märkaski , et aet ka seisab ja andis meile teise tooli ka… lava taga oli kosta kergendusohkeid….. aga edasi sujus kõik hiilgavalt….
Eriti silmapaistev osa sellest kontserdist oli see osa kui me ei maganud (olgem ausad, ööd olid meil kõigil pikad.. ja need lood olid kõik nii ühte moodi).. no ja siis loomulikult see osa kui laval olid „lavapoisid“, need Raskes Seisukorras kutid.. keda ma siis süüdimatult forokaga ahistasin.. neil oli lõpuks juba väga ebamugav.. aga meie olime vasinud ja meil oli vaja end kuidagi üleval hoida ja see oli nii naljakas, kuidas nad seal tühjal laval pingsalt oma rada otsisid… oi see oli tore….
No ja siis saigi kontsert läbi…. jagati lilli ja kallistusi.. dirigentidele muudki …ja meid ootas tagasitee… enamus rahvast magas… noh ja jõudsimegi varasel hommikutunnil tagasi tallinna.. kõik oma koju ja valma…
Ääretult vahva ja hea reis oli.. teine kordki.. mudugi oli see vastavalt võimalustele, aga setskond.. see oli nagu ikka hiilgav…

Niiet kokkuvõtteks võib öelda, et see Laager läheb ajalukku kui:
1. Äparduste laager
2. meie esimene välisreis
3. meie koledaim kontsert
4. vallutasime võõramaa publiku
5. ella oli viimast korda meiega

Laura

Sügis, Suured kroonikud

See oli jälle üks lühike laager, kus põhirõhuks järgmiseks laagriks (leedureisiks) lugude õppimine.. kontserti ei olnud, aga nagu juba traditsiooniks saanud ujumine oli küll.. üleüldse pean suure piinlikkusega tunnistama, et see laager on minu jaoks üks suur must auk. Ilmselt vist selle pärast, et ma esimese öö maas magasin(ilma madratsita) ja teisi patuudi poeal. Ometi hakkab midagi meenuma.. Maffia.. sellest sa meie hit mäng.. tõeline maiuspala.. ja kõige naljakamad olid need kohad kus keegi suudeti nii üle kavaldada, et ta ei saanud ikka kohe üldse mitte aru, et mis värk toimub. Igavesti vahva mäng.. minu arust mängu kangelase tiitli võib vabalt pälvida see tsikk sealt keilast, kes küsis miks gerdal silmad lahti olid ja siis üllatus üllatus gerda oli ka lisaks temale maffia.. triibulise särgiga tibi…. teate ju küll keda ma mätlen.. parool on , et teeme pilti.. ja mudugi silvia täiesti suurepärane seletus oskus.. ise aru saamata, et ta on juba ammu ammu täesti rabas ja ennast reetnud. Mängime meie isiku äratundmise mängu.. kõigil on otsaees üks nimi ja siis peab ise ära arvama, et kes oled.. keegi oli Bach.. kusjuures J.C Bach.. (ilme düsgraafia.. autoriks s.L.). arvaja küsib siis (kohe üldse ei tule meelde, et kes see oli..), et kas ma olen klassitsismi helilooja, mille peale mina vastasin, et ei ole, et Bach ikka varasem.. mille peale Silvia täesti segadusse sattus ja hakkas kõva ja selge häälega arutlema, et mis ajastusse see bach ikka kuulub.. olles ise jummalast kindel, et seda nime küll üle huulte ei lastnud.. . täesti märkimisväärsed olid ka ragne emotsioonid..võimas värk.. eriti kui ma suutsin teda veenda, et mina ei ole maffia ja ta minuga omast arust täiga kampa lõi.. see oli vahva.. ja martin oli ka tore.. iga kord kui tal oli midagi enamat kui linnakodanik, moondus tema näole muie ja jututuju kasvas aina….
Eriliselt lahe oli selles laagris ka stiilikas.. ETV sünnipäevale pühendatud ettevõtmine.. meil on terve kari tippe ja täppe, mõned metsakollid, nukitsamees, tripp, jänku juta, kolm põrsakest, onu raivo, väikseid nõidu ja veel igasugu lahedaid tegelasi.. ma ei hakka neid siin praegu kõiki nimetama.. sest olgem ausad mul ei ole ju meeles..
Aga minu vailedamatu lemmik oli Leopold/Postikana.. post it märkmepaberitest karvad/suled.. see oli geniaalne.. no jah sammalhabe.. tähanedab, kui anna-liisa seal toolipeal istus, siis ma vaatasin, et tuttavad tennised, aga maskeering oli täiuslik, kui ta pikad kuldkiharad ei oleks välja paistnud, siis ilmselt poleks aru saanudki, et kes seal roheluse all oli.
Ja eriliselt andekas oli loomulikult õhtu sisustus.. lauad täis komme, imelõbusad viktoriiniküsimused, ja vahvad tantsud, twister ja alias..(see oli kurb mäng, sest meie aediga olime juba võitmas.. 3 käiku lõpust puudu.. ruth ja jaanus alles nurga taga.. ja siis arvasid nad äkki, nagu välk selgest taevast, järjest ära 13 sõna ja võitsid meid.. ma arvan, et neil oil mingi illegaalne nipp varuks… vusserdajad nagu nad on). Täis mäng ütlen ma teile.. täis mäng..
Aga tegelikult oli see üks eriline ja omamoodi esimene laager.. esimest korda võtsid ella ja ruth vaevaks ja tutvustasid meile kuuekeelseid kandleid.. ja mis kõige olulisem.. laagris olid ka mudilased. Need õpilased, kes veel ei ole nii suured, et võiks päriselt ka sotos mängida, aga tahavad teada, et mis asi me oleme.. nemad olid kohal ja õppisid kuuekeelset ja mõne lookese suurte kanneldega ja laulsid ka… ja kokku mängisime ka.. ja siis nad olid stiilikal ka… jube tore oli… mina loodan, et nad tulevad ikka järgmine kord ka. nendest mudilastest jäi meie sekka Gerda… hea leid.. hea leid..
T-tähte tegime seekord..

Laura

Suured kroonikud, Suvi

kõike lühem suvelaager, aga raudselt üks lõbusamaid.
see kord oli esimest korda kavas nii rebaste rets, kui jätkus ka traditsiooniks saav stiilikas..

asi algas pühapäeval..
rahvas kogunes koprasse. tallinn & ko viljandi rongijaama.. kus mahutati end imepäraselt kahte autosse. mille amortidest (või mis iganes seal autodel koormuse all kulub,) midagi enam järel ei ole.. ja sõideti mereröövlite lipp auga kõrges kopra poole..

kohale jõudes. . . tervitus. ja põhimõtteliselt kohe kandled püsti.. siis söök ja proov.
noh.. see kestis õhtuni ja andis lootust.. või siis lohutust..
ning siis õhtusöök ja ujumine ehk siis õhtusöök parmudele.. sest neid oli seal lihtsalt tapvalt palju.. täiesti kohutav..
ja ilmsiks sai ka tõsiasi, et lisaks meile pesitses küünis ka nahkhiirte pere.. kes öösel huvitavat häält tekitasid.. ja üldse värinaid esile kutsusid..

järgmine hommik oli liiga varane tõusmine.. siis viljandisse. kandled häälde. ja lindistama..
RASKE:: RASKE:: RASKE
minu austus kõigi muusikute suhtes, kes iial oma loomingut on lindistanud, kasvas tohutult..
ära hinga. ära mängi valesti. ära liiguta kannelt. ära mine kusagile vastu..
üks suur rist ja viletus..
noh. jah.. see oli nüüd liialdus.. tegelikult oli polnud asi. niiii hull.. aga palav oli küll.. ja ilmselt suurest selle tõttu olime me õhtuks kõik nii soodad, et see polnud enam isegi mitte naljakas..
lõunat sõime akadeemina kohvikus.. mis oli igati nõmma.. samas võis see nii vaid ka tunduda.. arvestdes, mis konditsioonis me olime..
lindistamise muutis eriliselt vahvaks ka see, et lisaks meile endile olid tegutsemas ka konditsioneer ja inimesed teisel pool ust.. viimased olid eriliselt hoos..

aga esimene päev sai siiski läbi..
õnnelikust ja väsinult.. veitsa hängiti. mängiti 6keelseid. ja siis põhimõttesliselt tuttu-.-
hommik ja päev möödusid sama moodi. kui välja arvata, et kõik olid eimesest päevast tugevalt traumeeritud ning seetõttu sujusid asjad umber 7 korda aeglasemini..
aga lõpuks saime ühele poole…
ma arvan, et selles ruumis ei ole vist kunagi nii palju higistatud kui seda tegime meie..
mul on isegi hea meel, et see jalapats sinna lössi algusesse ei läinud.. sest see oleks tõenäoliselt kostnud nii nagu keegi oleks oma jalgu veelompis lirtsutanud. ..

aga jah. .pikk pingutus. ja kerge tydimus. ning me saime asjaga valmis.. mõni lugu parem mõni halvem,. aga ikkagi..
kokku kindlasti omalaadsetest esimene.. irw irw irw

siis läksime. viljandi ujuma. see oli elamus.. vihjaks siis et vetikaid oli rohkem kui rubla eest..
ja vesirattat olid neil ka kehvad..

seejärel koju.. sööma ja siis läks edasi üleüldiseks meluks..

kuna mul läksin päevad segi siis ma pööran veel korra tagasi esmaspäeva juurde; (see on see kui nii vähe päevi laager kestab)
kaardimäng oli põhimeelelahutus. ja siis pille veepüss leidis ka suurepärase kasutuse..
niitore oli ju pritsida just seda, kes kõige pingsamalt mõtles, mis kaarti käia.. peale seda kui kõik olid juba piisavalt märjad(ei saa mainimata jätta, et tekkis mäss ning need kellel pyssi polnud haarasid pudelid) läksime tuppa.. kylalistemajja. .. ja m2ngisime mari-jyri.. ja ikka nii, et kui jokker siis toolile pysti.. eglest sai pidev meister.. ja rainer, koit ning silvja kogusid kaarte.. irw irw .. igal juhul oli vahva..
..
..

ja nüüüd siis teisipäeva õhtu..
rahvas oli mõistnud veepüssi positiivest kylge. ning endale neid hankinud..

niiet teisipäeva õhtut tõitis siis pidev vesi..
aga jah.. viljandist tagasi ja siis õhtusöök.. mille käigus. selgus, et liisil, on kaksikud.. kellest ühe on lapsendanud katrin.. isaks rainer…
ja mis kõike toredat veel.. need, kes kohal olid, teavad..
aga välitge, siis pimedaid ruume ja rainerit irw irw

peale sööki anti käsk mõelda välja rebaste piinamine. ning siis baila bailla..

pool kymme olidki kõik peale dirigentide valmis, kes oma atraktsiooni veel vähemalt pool tunnikest üles seadsid.. aga siis algas siiski kõik.
rebased joonele ja tuld!!!!!

ja mida me siis nende kohta teada saime..
silvjat on lihtne röövida
koit suutis kõige täpsemini laulujoru jätkata..
martin yritas pidevalt mässata. ning suudab suurepäraselt tekitada tütarlapselikku naeru.
kerstinilt nõudke välja oma kuld.
kui on probleeme vene keelega, eriti selle tõlkimisega pöörduge maria poole. ..

ja teadke, et järgmiste rebasteni. on nad pidaevalt valmis vanu olijaid toetama.. nii vaimselt kui fyysiliselt…

igal juhul võime nendega rahul olla.

aga lisaks sellele et nemad said lõbutseda saime ka meie..
iga vale vastust saatis hukkamõistev naer ning pidev veejuga.. *(elagu veepyssid)

järgmiseks atraktsiooniks sai paariks lugemine..
ikka sotto voce moodi.. üks, teine : üks teine : üks teine

ja siis teatevõistlus. mille kaotajaid ja võitjaid pole ilmselgelt vaja esile tuua… irw irw
ja edasi siis saapavise..
kus meistriteks sai jaanus ja ruth.. kuigi mina suutsin pärast kaugemale kui ruth visata, aga tunnistajaid oli ilmselgelt vähe..

edasi tuppa. ja mäng. mille nime ma ei tea, aga tulemuseks oli see, et kaheksa inimest istus üksteise süles..
minu isiklikuks lemmikuks said aga kuhjad , mille vundamendi moodistasid ella või ney-lii (ja need kuhjad olid võimsad)…
kui sellest mängust villand sai. läks igaõüks oma rada.. aga põhiliselt küüni.. ja siis oligi käes see hetk kui kõik järjest kukkuma hakkasid
viimaste tiitel kuulub ausalt mulle ja aedile..
ja te ei kujuta ette mis huvitavaid hääli sotto voce öösel tekitada suudab.. see ongi huumor..
koomiliseks osutus ka öine wc kylastus.. kui ella mulle ning aedile järgnes.. algul metsa (ehk siis nende vetsude mis seal keset põldu olid) tõtates.. kui me ta õigele teele olime juhtunud järgnes ta meile konkuni(välikäimla) mis oli aida juures oli. ja koppis seal arvates, et me oleme seal .. kuid jälle pettumus.. jah.. lõpuks ta jõudiski külalistemajja..
irw.. ööd on lõbusad…

hommikud ka.. jõudsime veel korra ujuma ja siis oligi ärasõit..
viimased kallid.. ja lehvitused. . rongisõit nagu alati lõbus

see oli tore laager..
lõbus ja kompaktne..
*nyyd jääb üle vaid selle vilju oodata..

siia lõppu võib ka veel mainida. et jägmiseks stiiliks saad ETV 50 (mis tähendab, et lubatud on kehastada, kõiki telesaadete, filmide. multikate. ja muude saadete tegelasi kes on eesti päritoli.. )

kus iganes see laager ka ei toimuks. ja millal..

ajukääbik nagu ma olen. .
kolmapäeval ju oli ka pildistamine.. kus sai tehtud minu arust läbi aegade parim grupipilt..
see oli lihtsalt parim..

ja samuti avanes meil harukordne võimalus näha ema ja poja vahelist jõukatsumist… (koigid)

I’ll be Back

Laura

Kevad, Suured kroonikud

nagu eelmiselgi aastal pärnusmaal, jõulumäe tervisekeskuses. igati korralik koht.kõigil oma tuba ja peaaegu oma luba..
kohale saabusime juba kolmapäeva keskpäeva paiku ja hakkas kohe üks suuremat sorti proov.
uueks looks oli seekord “tuulekannel”, mis rahvale täitsa meeldis.ja mitte ainult meile vaid ka publikule.
õhtuni oligi proov ja siis õhtusöök.
peale seda oli kõigil võimalus harjutada järgmise õhtu etteastet(stiilikas)..
kes siis katsetas eelneva suure töö tulemusi, et kõik ikka perfekto oleks.. ja siis teised, kes said alles teada, et kus grupis nad on.
õhtu pauk oli muidugi see, et tuli tiit ja ütles, et kallikesed homme on hommikusöök kell seitse(kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei tea, kas see oli see kell, aga põhimõtteliselt väga vara igal juhul)

no neljapäeva hommik oli kõigi jaoks raske.. eriti minusuguste, kes leiavad, et hommikud ei ole mitte ärkamiseks lodud.. aga nagu ütles Pille “ega pekstes parem pole”
jargneski unine hommikusöök ja siis sõit esimesse esinemispaka.. kuskil kaugel asuvasse põhikooli.(oletatavasti põltsamaal)

bussisõit nagu sotole kohane oli kõvasti üle prahi.
eimestel kilomeetritel püüdsid laulujotu üles võtta leedukad, kes ka meiega einemas olid (klaipeda gäng, neli leedu kohalikku kandlesarnast pilli ja siis veel birbine, mida mängis thomas ja siis veel regina vilniusest, kes oli minu arust eriti lahe, sest tal oli igal esinemisel kaks lugu ning üks neist alati uus). mõne aja pärast oli terve buss juba täidetud meie mölamaffia ja muude isemaaliste lauludega. kõigil esinemiseks hea tuju(vähemalt esimesel otsal).
kontsert toimus spordihallis, kus enne meid ei olnud veel üksiki muusikaline kollektiiv ülesse astunud ja loomulikult jätsime me neile tubli esimese kontserdi, mida ilmselt niipea ei ületata.
aga lastele kontsert meeldis.. loomulikult oli neid , kes esireas juttu ajasid ja tagareas kommi sõid ja nohisesid aga needki jäid siis vait kui sotokas tangot mängis.
sellel kontserdil läks fanny power veidi aia taha, aga mudu OK

edasi sõit tõstamaale,kus kontsert toimus vanas mõisas mis oli ilusasti korda tehtud ning mille ajalugu kooli direkor(üllatavalt muhe kuju koolidirektori kohta) meile tutvustas.

bussisõit kohapeale sujus jälle laulu ja nalja saatel ning lendas niikui viuhh..
kohapeal panimegi riided varna ja pillid saali ning järgnes ekskursioon mööda kooli.sai palju uut teada ja näha(ja ikka veel tahaks kiita dire, sest ta jutustas kogu asjast tõesti väga hästi)

saal,kus mängisime oli vana jahisaal. ning meil oli sinna mahtumisega tegelikul päris suuri raskusi,sest meid kohal 23(arvud pole minu ala.andestust kui eksin) pluss leedukad..
ja mitte ainult meid ei olnud seal palju vaid ka õpilasi.. ühesõnaga saal oli puupüsi rahvast täis.
kontsert ise sujus hiilgavalt.. kõik kuulasid ilusasti ja nii mõnigi sai kõhutäie naerda kui algas tuulekannel ja ruth oma kätega esireas kaleidoskoopi mängima hakkas …aga ilmselt suurim osa selles, et kontserti õnnestul oli ellas, kes siis oli ühtlasi ka konferentsjee(eestikeeli siis teadustaja).. ta suutis oma ellalikkusega rahva täiesti enda poole haarata ning nad lausa huviga ootasid et mis järgmisene tuleb. ja kui rahvas on sillas siis püüavad ka esinejad.. ning me püüdsime ja tuli.tuli väga hästi.
lastele meeldisid mudugi ka leedukad väga(see oli see kontsert kus kõik said näha, et ka üliõpilased on inimesed ning et nendegi käed võivad väriseda(regina) ja mõned noodid valed olla(klaipeda käng) .. no aga eks juhtus meilgi..kuid siiski oli üldpilt priima.. päevanaljaks sai ella jutt sellest kuidas kevade algusest oli möödas 11 päeva, see oli lihtsalt liiga kummaline ja naljakas

pärast saime hobusetallis süüa(supp ja kisell) ning sai piskuke lumesõdagi maha peetud.. siis kandled jälle bussi. bussile hääled sisse ja kodupooe, aga enne kindlasti peatus rimi hypermarketis, et ikka õhtuks kogu vajalik kraam kokku koguda..
ja olimegi tagasi jõulumäel.. veidi vaba aega.. siis söögipaus ning TÄHELEPANU! VALMIS OLLA! LÄKS!

STIILIKAS.
teemaks antiik kreeka ja rooma.. algus muidugi venis, aga kui asi pihta hakkas oli nalja nabani.. kõik oli kõvasti vaeva näinud ning mingi etteastega lagedale tulnud. kokku siis neli näidendit ja üks viktoriin. kõik etteasted olid lihtsalt üle ootuste head ning nalja sai rohkem kui rubla eest.. esikohti küll välja ei antud, aga minu arust parima mees peaosa oscari peaks küll saama jaanus, sest see mida ta seal laval tegi oli lihtsalt imetlusväärne. Aga loomulikult olid kõik väga head ning naljakad. ning oma teemad väga vingelt lahti harutanud. terviklikust vaadates oli grupp 1 (liis, laura, teele, karol, egle ja silvia)näiteks väga tugev. ja lavaline liikumine oli heidi, maarja, merilin, kati ja martin . ja kostüümid olid priimad grupil II Katrin, Nele, Jaanus, Maria, Kerstin, Anna-Liisa(suurepärased näemaalingug. ja mis kõige toredam nad said need isegi oma näo pealt maha.) no kummalisusega ründasid kindlasti õpsid & co..
viktoriin oli ka täitsa lahe.. ainult oleks võinud olla mõni küsimus rohkem, aga nii sobis ka peale stiilikat tuli jutuks, et mis suvel. ja otsustati, et plaat. no ja stiilikas ja siis rebaste(ehk siis kõigi kes on meiega ühinenud suvi2004 või hiljem)rets. stiiliks pakkus ruth et äkki indiaanlased, aga see pole veel kindel ja ehk veel muutub. õhtul sai veel möllatud ja kossu mängitud ning siis jälle säng ning järgmine hommik.

seekord õnneks mitte nii vara, aga siiski.. ja järgnes sõit kuningatänava põhikooli.. seekord oli muusikaks mitte meie andi ilus lauluhääl vaid lastelaulud ning muu lahe kraam.

kontserte oli kaks. üks väiksematele, teine suurematele.. kõik läks jälle vingelt. väiksed isegi tõusid püsti ja puha.. ilmselt oli seal küll õpetaja käsi mängus, aga see ei leo, sest meie ju teame, et neile tegelikult meeldiski. kõik tegin nipsu kaasa ja kaifisid niisama.
vanemate kontserdil oli publik natuke raske, noh pubekad ju ikka. aga kuulasid nemadki korralikult ja siis kui klaipeda omad lõpetasid olid kõik juba hoos nii meie kui nemad ja isegi kõige ülbem ja rapist huvitunum tatt hakkas naeratades sõrmi nipsutama.. ja mängida oli uhke..endal oli ikka väga hea tunne.. mõünus ja soe. ja see kindlasti paistis ka meie mängus (üks parimaid kontserte meie ajaloos jällegi)

siis järgnes koolidirektori jutt ja tükike tühja maad, siis söök ja seejärel sõit raekotta, kus siis leidis aset IX rahvusvahelise kandlefestivali avamine. ning meie esitasime ka kolm lugu.
ja siis ruth ütles, et peale lõpetamisel ka mängime, et äkki fuugat. kõik oli nõus.

kontsert läbi. kõik kohalesaabunud kanneldajad sappa ning sammud KuMa’sse. kus siis toimus kandleliidu aastakogu ja kes seal ei olnud said ostoksile minna.
järgmine peatus oli õhtusöök. ning edasi kõigi suureks rõõmuks ujumine.
parim nagu tavaliselt. kõigil oli mõnus ning vaatemäng oli kogu raha väärt. kindlasti tuleks mainida järgnevaid saavutusi. aet hüppas 4 m kõrguselt ja said käed väga siniseks, sest hoidis neid kõrval laiali. ella lasi kõikidest liumägedest alla ja kaifis täiega(algul ta keelgus katekooriliselt), no ja katekoorikutest alisutus veel ruth, kes samuti hüppas alla 4m kõrguselt, kuigi algul väitis, et ei iial, isegi mitte raha eest. aga näete ühisvaim on tugev. iseendal suutsin trepiga küljest lõigata varbaküüne ja pea vastu seina lüüa, aga tegelikult mingeid hulle haavu polnud vist kellelgi. ahh ja.. ja siis heidi suutis võtme 4m sügavusele kaotada. no ja kindlasti oli seal veel palju muudki.
popiks osutus kärestik, kus sai küll üksi küll grupikaupa alla sööstetud. iseenesest oli hetkeks kahju sellest, et ujula kinni oli, aga muidu oli kõik imepärane. kell kümme oli väljasõit.leidus kaks hilinejatki(ma ütleks et julged tüdrikud, sest peale seda kui esimesel päeval hilineti, tegi ruth ikka kohe kõva häält.. ja edasi olidgi kõik paid).. no loomulikult poepeatus ning kodo. ja siis rahvas seal jämmis seal siis omatahtsi.

järgmine hommik oli lihtsalt tore. kõik sotod olid pluusides isegi vilistlased. ülilahe.

edasi õpilaskontsert. kus siis sotot esindasin mina ja maria ka, kui ma nüüd mööda ei pane. ja rainer tuli ka mingi hetk kohale. kontsert oli tore. eriti tugev külg oli see, et kontsert oli lühike.. kõik esinejad olid head ning ühtegi sellist lugu minda kuulata ei tahtnud ei olnudki.
parimad olid muidugi, täiesti enesest mõistetavalt ella maidre ja ruth kuhi. ning eestit esindanud õed maasingudki olid kõrgema klassi väärilised. veel selgus, et kliapeda omad oskavad ka ühekaupa mänguda. või siis vähemalt üks neist.

peale kontserti jõulukale lõunale ning siis lõppkontsertile, kus sotod jälle tublilt soto kostüümes.. sellel kontserdil oli ka mõni selline lugu mida kuulata ei tahtnud, aga oli ka väga vingeid tegijaid(näiteks teiksma bänd. looga tuleväravad. nind lätakad oma duetiga, kus nad kogu aeg eriti lahedalt naeratasid.)
see oli kontsert, kus ma tundsin siirast rõõmu, et ma kuulun sotosse.. ma kohe olin selle üle südamest õnnelik.. sellel kontserdil taheti ka klaipedat tänada, sest nad pidid varem lahkuma, aga no nad olid juba jõulukale sõitnud

kontsert läbi tagasi jõulumäele, piinav õhtusöök ning siis timo väänase kontserdile, kus osa seltskonda pidi maas istuma, aga ütleks et esirea kohad olid istumist väärt.
etendus ise oli vaieldava väärtusega, kuid noh kuulata ju võis.

tagasisõit venis kuidagi eriliselt, sest rahvas ei jõudnud kuidagi bussi ning siis tõstis kära els roode, kes arvas, et oleks õige aeg hakata närvitsema(põhjueks haige leedu õpetaja). jõutugi tagasi koju. kutsuti õpsile kiirabi ning elati lõbusalt edasi. kuna poepeatust ei olnud, siis tegime selle ise(tänks jaanus) ja saime kõik mis tahtsime..
lõpetamine ise oli ka väga armas. kõik olid heas tujus ning oli mõnus melu.
edasi ..pailati edasi kes kus..
saalis toimusid murumängud ja nalja oli nabani. teised oli jällegi mujal, aga igal juhul oli pidu poole ööni ning kõik nautisid

jjah.. selle reedese päeva kohta tahtsin veel niipalju öelda, et see oli 1. aprill ning viskasid õpetajadki oma vembu. juba avamisel nad ütlesid, et lõpetamisel peame mängima, ja kui me siis olime jõudnud peale avamis tagasi jõulumäle andiski ruth mulle käsu, et ajagu ma kõik kokku, et hakkab fuuga proov.. no ja kõik olidki saalis juba pillidki väljas ning tulid õpetaja APRILL…
kõigil oli totaalne hämming
eriti efektne oli see see tõttu , et kõik tahtsid tegelikult lõpetamisel mängida ning keegi ei tulnud selle peale, et see võiks nali olla.. kui nii võtta tegi see nali natuke ehk kurvakski, või samas ka mitte, sest olime juba nii palju mängimud.

muide siinkohal tahaksin öelda, et mina ei olnud selle naljaga mitte kui kuidagi seotud ning mul polnud õrna aimugi, et mis tegelikult plaanis oli.

ma küll teadsin, et eile meid veel lõppkontserdikavas ei olenud, aga kuna ma ise ka mängida tahtsin ei tulnud ma kordagi selle peale, et see võiks mingi nali olla

….

ja nüüd siis viimane hommik.. mõnus hommikusöök ning kõik oma kodu poole teele. enamus siirdus bussi ning asus läbi pärnu teele tallinna poole. ja teised autodesse, millest üks jõudis tallinasse vaevu-vaevu(blondi.. meie sügav kaastundmus)..

enne tehti veel grupipilt ja siis olidki kallistused ning minek ja pikisilmi suve ootamine

Laura