Suured kroonikud, Suvi

1. päev

Mina jõudsin laagrisse alles kella 19 paiku, sest tulin reisilt. Vastu võtsid mu Katariina, Ann ja Laura. Nad tegid mulle väikese tuuri ja lõpetasime meie toas. Majakesed olid väikesed ja neis olid ainult narivoodid. Mina magasin üleval ja Katariina magas all. Meiega olid veel toas Regina, Miia, Paulina, Sandra, Mirtel ja Ege. Kui mu asjad said pakitud läksime Kataga mu kannelt kokku panema ja lugusi vaatama. Kui tundus, et  sai piisavalt mängitud läksime tuppa ja mängisime “Laamat”. Kella 21 paiku läksime uuesti kannelde juurde ja tahtsime mängida veel midagi, aga sattusime rääkima ja rääkisime Kata ja Reginaga 4 tundi. Lõpuks otsustasime, et aeg oleks magama minna ja pesime hambad ja läksime magama.

2. päev

Äratus pidi olema idee poolest kell 8.00, aga meie vedelesime veel 15 minutit voodis. Lõpuks tõusime ülesse ja kuna vetsud ja kraanikausid olid majast kaugel, siis võtsime ette rännaku nendeni. Lõpuks jõudsime kell 8.40 kannelde juurde ja panime oma pilli häälde. Hommikusöögiks oli puder ja võikud. Peale sööki panime Kariini ja Nora kandled häälde ja läksime hommikuvõimlemisele. Hommikuvõimlemist viisid läbi Miia, Regina, Paulina ja Ege. Saime teada, et kõigi lemmikdirigent Ruth oli haigeks jäänud ja koju läinud. Proov hakkas kell 10.30 ja kestis kella 13-ni. Mängisime Anni lugusi. Sõime lõunat ja läksime jälle proovi – seekord siis Laura lugusi. Suure hädana tuli see, et mitte keegi esimesest kandlest, keda oli mina, Kata, Mirtel ja üks väike suur, ei suutnud ära mängida “Lillede valsi” viimast lehekülge. Seal on palju erinevaid käike ja mitte keegi ei saand hakkama. Teadsime, et õhtul on vaja palju harjutada.  Peale õhtusööki läksimegi harjutama. Kui rohkem ei jaksand tegime väikse lauamängutiiru ja läksime jälle harjutama. Mingi hetk tuli jälle Regina ja me jäime rääkima ja jälle nii, et lõpetasime kesköö paiku ja läksime kiiresti magama.

3. päev

Kell helises jälle kell 8, aga liigutama hakkasime alles 8.15. Muidu oli hommik nagu hommik ikka-pesime hambad, panime kandled häälde, sõime hommikut ja panime Kariini ja Nora kandled häälde. Hommikuvõimlemiseks olid seekord 2 toredat tantsu. Kuna Laura pidi eelmise päeva õhtul Tallinnas esinema, siis teda hommiku poole veel ei olnud, seega mängisime Anni lugusi. Lõunal saime teada, et proov kestab lühemalt ja me lähme kanuutama. Enne pidi muidugi proovi üle elama. Meie õhtusest harjutamisest ei olnud midagi kasu, sest me ei suutnud oma asju õigel ajal mängida ja seega tuli “Lillede valsis” järjekordne epic fail. Mängisime ka paari Ruthi lugu Laura dirigeerimisel. Kohe peale proovi sai esimene kamp juba kanuutama minna. Meid viidi mingi imeliku vana kastiautoga, millega sõit meenuts rohkem Ameerika mägesi kui tavalist maapinda. Ma sõitsin koos kanuus Kata ja oma õe Kariiniga. Muidugi, suurepärased mitte kanuutajad, nagu me oleme, siis suutsime niimoodi kinni jääda, et meil läks välja saamiseks palju aega ja Laura jõudu vaja. Õhtusöök oli maitsev nagu alati ja peale seda jagati meid gruppidesse, milles pidime tegema stiilika õhtul väikese muusiklise etteaste ette antud laulu viisi põhjal. Mina oli koos Regina, Laura, ja veel kahe väiksega. Meie laul oli “Võilill”. Õhtul me veel harjutasime ja tegime üksteisele patse, sest stiilika jaoks oli lokke vaja saada. 

4. päev

Seekord magasime veel natuke kauem kui varasematel päevadel. Voodist sai ülesse alles 8.30 paiku ja siis pidi kiirelt hambad pesema ja kandled häälestama. Seekord palusid tüdrukud mind hommikuks venitusharjutusi tegema. See läks väga hästi. Peale hommikusööki oli proov ja siis lõuna. Oma asju pidi ka juba vaikselt hakkama kokku  panema. Õhtusest proovist saime varem ära, et end stiilika jaoks valmis panna ja oma gruppidega veel viimast korda harjutada. Mina olin Sophie ja Katariina Donna ,,Mamma Mia”-st. Mul oli üks ema lilleline kleit ja Sandralt sain endale ühe vöö. Patsidest tulid lahedad lokid, mis olid ka Sophiel. Pildistamisega pidi varakult peale hakkama, et saaks kiiremini läbi. Sai tehtud ka sõbrapilte nagu iga aasta. Nüüd oli aeg esimeseks mänguks – kõik olid rivis ja sa pidid ütlema kõikide nimed, kes olid enne sind ja siis enda nime ja selle, kust sa tuled ning järgmine pidi ütlema kõik eelnevad nimed ja siis oma nime ja kust ta tuleb. See mäng oli väga naljakas, sest kõik väiksed sattusid lõpu poole ja neile ei jäänud nimed meelde. Nüüd oli aeg oma etteasteteks. Meie oma oli viimane. Enne meid olid ,,Võilill”, ,,Rongisõit”, ,,Sära, sära täheke”, ,,Põdra maja” ja ,,Juba linnukesed”. Meie olime erinevat teksti oma laulusalmide vahele pannud ja pärast laulsime seda teistsuguse rütmiga. Väga naljakas oli. Siis oli Annil üks mäng, kus kõik tiimid olid tooli ümber ja Ann lasi mõne muusikali teemalaulu või esitas Sotto teemalise küsimuse ja see, kes esimesena toolile istus ja ja õige vastuse ütles, sai oma tiimile punkti. Mängul oli ka teine osa – muusikaliteemaline sõnarägastik. Me ei suutnud leida ühte sõna. Kuna me olime esimeses pooles saanud palju punkte siis saime ikkagi 1. KOHA. Kõige lõpuks oli ühispilt ja seejärel läksime oma tuppa asju pakkima. Kui asjad said enam-vähem kokku läksime magama.

5. päev

Hommikul ei saanud enam ärkamist hilisemaks lükata, sest toad olid vaja korda teha ja kandleid häälestama minna. Hommikuses proovis mängisime kõik lood läbi ja poole pealt tulid väikesed meid kuulama. Neile meeldis kõige rohkem “Love runs out”. See vist meeldis kõigile suurtele ka. Peale seda pidime kiirelt kandled ja noodid ja puldid kokku panema, et jõuda sööma. Magustoiduks oli jäätis, mis meeldis kõigile. Siis vedasime oma asjad toast välja kannelde juurde ja siis sealt edasi juba oma autosse. Laager oli väga tore ja ootame juba uut laagrit.

Suur kroonik Mariann
Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Laager algas varakult. Kuigi kohal pidi olema umbes kl 12, siis pidin olema kodust minekuks valmis juba kl 10. Oxforell asus Viljandist peaaegu sama kaugel kui Tallinn ning mul oli ees pea kahetunnine sõit. Täpselt enne autosse istumist tuli mul veel meelde, et unustasin toas koroona testi ära teha. Haarasin kiiruga testi ning kiirustasin autosse. Kui olime jõudnud kiirteele, siis tegin testi ära ning muidugi tuli see tagasi negatiivsena. (Ega ma ennast tegelikult haigena ei tundnudki, aga sellel aastal pidid kõik enne laagrisse minekut testi ära tegema ning peale suure rahvahulgaga Viljandi pärimusmuusika festivalil käimist tundus see päris hea mõttena). 

Oxforelli kohale jõudes nägin palju tuttavaid nägusid. (Ainult väikeste orkestrist olid paljud väga tundmatud). Tarisin kandle ning kohvri peamaja katuse alla ning varsti tuligi Ann, kes juhatas kõigile nende toad ja proovide paigad kätte. Mina ööbisin koos Miiaga ühes toas Jahimajas. Et peamaja juurest sinna saada tuli üle, läbi Oxforelli õuel voolava jõe minna. Jahimaja alumisel korrusel oli väikeste prooviruum ning ülemisel korrusel olid magamistoad. Maja ise oli päris kena ja hubane. See oli selline suur palkmaja, millel olid verandal kaunistuseks suured puidust nikerdatud loomade kujud. 

Ülemisele korrusele oma kohvriga komberdades oleksin peaaegu trepi kohal oleva lae vastu oma pea ära löönud. Tundus nagu oleks see trepp mõeldud ülilühikestele inimestele, sest esimese viie astme juures olev lagi oli nii madal, et igal järgmisel korral, kui seal kõndisin pidin kummardama. Õnneks tuba ise oli kena. Kaks voodit, suur aken ja igal toal oli oma dušiga vannituba. Duši all käies valgus küll kogu põrand vett täis, aga võrreldes mõne eelmise laagri toimumispaigaga oli kõik väga luksuslik. 

Suundusin tagasi peamaja juurde, et võtta oma kannel ning viia see meie proovipaika. Selleks oli peamaja taga asetsev seminari- ja peoruum. Sees oli juba dirigent Laura, kes noote sorteeris. 

Sellel korral oli palju uusi mängijaid, kes suurtesse tulid. Üks pidi ka kolmandasse kandlesse tulema, kuid me polnud algul kindlad, et kelle pulti ta paigutada. Mina olin tavaliselt Sandraga ühes puldis ja Miia oli Paulinaga. Õnneks oli sellel korral laagris ka Ege Emma kelle hoolde me uue suure sottoka jätsime. (Kuna üle-eelmise aasta suvel olime meie Miiaga juba (sellel ajal) uute suurtega pulti jaganud ja Ege Emma ning Paulina olid saanud kokku ühte pulti jääda, siis tundus see ka õiglane). Kui pillid olid paigas ja hääles, siis oligi lõunaaeg.

Peale lõunat mängisime kõigepealt uusi Laura lugusid. Nähes suurt patakat noote laual olin ma isegi seda veidi ette näinud. Saime kolm uut lugu. Kaks neist on “Pähklipureja” balletist ja kolmanda nimi on “Simple symphony”. Selle viimase nime kuuldes oleks Ann peaaegu õnnest ümber kukkunud. Tundus, et tegu oli vana lemmikuga. Peagi peale pikka proovi oli juba õhtusöögi aeg. 

Ann oli andnud meile ka kõigile kohustuslikud esitused, mille pidime stiilika õhtuks selgeks saama. Kõikides gruppides olid segamini suurte ja väikeste orkestrite mängijad ning igas oli viis liiget. Ann oli ühele grupiliikmele saatnud messengeri liigete nimed ning selle, et mis me tegema pidime. Mina sain enda grupist sõnumi “Macarena” laulu just dance versiooniga ning üks teine minu grupi liige sai kõikide grupis olijate nimed.  Pidime õppima neljandaks päevaks tantsu nii hästi ära, et kõik teaksid mis liigutus millele järgneb. Stiilikal me saime küll ekraanilt vaadata tantsu videot, aga internetist leitud tantsud olid mõeldud neljale, mitte viiele inimesele. 

Teadsin kindlalt seda, et minuga samas grupis oli uus kolmanda kandle sottokas Helene, tema teadis ka teiste grupiliikmete nimesid ja nägusid. Kõik grupid otsustasid õhtul teha oma esimese proovi, kuid meie otsustasime, et teeme hoopis vaba õhtu ning läksime kõik omi asju ajama. Mulle see tegelikult isegi sobis, sest olin lubanud Miia, Katariina ja Marianniga rongi mängu mängida ning samas tahtsin enne seda ka veidi kannelt harjutada. 

Rongimäng, mida mängima hakkasime oli veidi erinev sellest, mida tavaliselt olime mänginud. See oli uus versioon milles olid ka laevad. Reeglitele me eriti tähelepanu ei pööranud ning nii veniski mäng pea kahe tunni pikkuseks. Peale seda olime päris väsinud ning sättisime kõik ennast magama. 

Teine päev

Teine päev algas varajase äratusega, mis suvel tundus päris harjumatuna. Õnneks oli meil hommikusöögini pool tundi aega ning väsinult, kuid siiski piisavalt reipalt jõudsime isegi oma kandled enne sööma minekut ära häälestada. 

Peale hommikusööki läksime väikeste kandleid häälestama. Kuna meid oli umbes 5 ning me kõik hääletasime samal ajal, siis oli minu häälestusaparaadil veidi raske aru saada, et kust poolt heli tuli ning pidin seetõttu keeli tõmbama nii kõvasti, et sain endale pisikesed villid sõrmedel. Peale seda suundusime hommikuvõimlemisele ning siis algas proov. 

Sellel päeval mängisime Anni ning Ruthi lugusid. Vahepeal saime ka mõne minuti pausi, et õues õhku hingata ja jalgu sirutada.  

Eelmisel päeval olid väikesed jões ujuda saanud ning nähes basseini soovisid nad muidugi ka selle mõnusid nautida. Sellel päeval neile see luba antigi ning rõõmuga (samal ajal kui meil veel proov oli) jooksid nad kõik basseini ujuma. Vahel tuli ka endal kiusatus minna ujuma, kuid katsudes vee temperatuuri möödus see tahtmine kiirelt. 

Olin enda grupiga eelnevalt kokku leppinud, et kl 19.00 (peale õhtusööki) saame saunamaja ees kokku. Muidugi olid nad selle ära unustanud ning suure hurraaga peale õhtusööki basseini ujuma sööstnud. Ainsad meie grupist, kes ei ujunud olime mina ja Helene. Õnneks polnud meie grupp ainus kelle probleemiks oli kujunenud ahvatlev bassein ning nii me otsustasime proovi veidi hilisemaks lükata. Nii me seal istusime ja ootasime kuni kõik grupiliikmed olid veest väljas ning varsti oli mõnigi juba prooviks valmis. 

Väikestel oli tegelikult ka ajalimiit, mis neile ujumiseks anti ning nende dirigent Heidi meenutas neile vahel, et kaua aega neil jäänud oli. Lõpuks olid kõik veest väljas. Kui Heidi oli lahkunud, siis ei möödunud peaaegu isegi minutit, kui midagi juhtus. Üks tüdruk kukkus jalaga läbi basseini kõrval oleva põranda. Kõik, kes läheduses olid tõttasid talle appi ning õnneks oli jalg terve, tekkinud oli vaid väike marrastus. Varsti tõttasid appi ka dirigendid Ann ja Ruth, kes olid jutust aru saanud, et keegi oli kusagil sügavas augus lõksus. Õnneks lõppes kõik hästi ning juba järgmisel päeval olid kõik jälle rõõmsalt basseinis ujumas. 

Umbes kl 20.00 algas meie esimene tantsuproov. Kuna Macarena juba nii lihtne tants oli ning videos väga keerulist koreograafiat ei olnud, siis piirdusime sellel õhtul vaid 15 minutilise prooviga. Peale proovi käisin veel kannelt harjutamas ning Miiaga lendavat taldrikut loopimas. 

Juba õhtul olid mu sõrmedel hommikustest palju suuremad villid. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli üks kõige unisemaid. Hommikul oli küll hommikuvõimlemine, mis tundub kui midagi ergutavat, kuid minu teooria on, et prooviruum oli sellel päeval väga umbne. Ka pause tehti tihedamini. Need olid küll vaid 5 minutit, kuid kasutasin seda aega targalt ning läksin igal korral õue värsket õhku hingama. 

See oli ka see päev, kui ma lõpuks murdusin ning pidin oma sõrmedele plaastrid panema, sest villid olid mängimisest üpriski valusaks muutunud. Innustust sain ma Lilli Emilialt. 

Teipisin kinni kõik oma kaheksa sõrme (kannelt ei mängita väikese sõrmega, mul siiski on 10 sõrme olemas), kuid lõpuks jäid neist alles ainult pöialde ning vasaku käe neljanda sõrme plaastrid. Teised olin paigutanud nii halvasti, et vaid ühe looga hakkasid need juba sõrmedelt ära tulema. Kui mõned neist olid juba ära tulnud, siis ei hakanud ma uusi panema, sest sain aru, et tegelikult mul ei olegi kõikidele sõrmedele siiski plaastreid vaja. 

Ka sellel päeval kordus sama, mis eelmisel õhtul. Olime väikestega kokku leppinud proovi aja, kuid jällegi ahvatles neid proovist rohkem bassein. Jäin oma grupikaaslaste ootele. Sellel korral saime prooviga isegi veidi varem alustada. 

Kuna juba järgmisel päeval oli tulemas esinemine meie kavaga, siis tegime veidi kauem proovi kui eelmisel korral. Pärast proovi jõudsin veel isegi kannelt harjutada ning nägin teel sinna ka teisi gruppe, kes oma kavasid harjutasid. 

Õhtul sain Katariinalt mingit huulepulga taolist ollust, mis villide vastu pidi aitama, kuid minu meelest see eriti ei aidanud. 

Neljas päev

Lõpuks oligi neljas ja minu arvates kõige huvitavam päev käes. Hommikul oli nagu ikka hommikusöök ja -võimlemine ning päeval mängisime kannelt ja panime reedel esitatavate lugude kava paika. Meil oli plaanis järgmisel päeval ka vanematele ja sõpradele kontsert teha ning lootsime, et sellel korral saame rahulikumalt laagri lõpetada, kuid nagu ikka, siis saime teada, et järgmisel päeval peaksime suhteliselt kiirelt laagripaigast lahkuma. Meile pakuti, et saaksime kanneldega kontserdi õues teha samal ajal, kui keegi teine seminariruumis seminari peab, kuid see ei tulnud kõne allagi, sest ilm oli väga muutlik ning kanneldega vihma kätte ei tahtnud keegi jääda. Lõpuks jõuti otsusele, et kontsert tõstetakse tund aega varasemaks ning ka algne kontserdipaik jäi samaks. 

Neljas päev oli see päev, kui toimus ka stiilipidu. Sellel korral oli teemaks sünnipäev, sest Sotto Voce sai 20 aastaseks! Muidugi ei saanud sünnipäevale tulla tühjade pihkudega ning nii pididki kõik võtma kaasa kingi Sotto Vocele. Peaks mainima, et seekordne stiilipeo teema oli üks lihtsamaid. Samuti olid stiilika riided need, millega me järgmisel päeval esinesime. 

Peale õhtusööki kl 19 pidi algama stiilipidu, kuid see algas siiski veidi hiljem, sest Ann pidi lisaks riiete vahetamisele ka sünnipäevapeo jaoks kaunistused üles panema. Peaks ütlema, et 20-nda sünnipäeva kaunistused olid üpriski morbiidsed. Põhilisteks värvideks olid must, hall ja valge.

Selle aja sees, mis meile jäi jõudsid kõik rahulikult ennast valmis seada ning tundus, et ka veel viimase proovi teha. Lõpuks oligi stiilika aeg.

Nagu ikka, siis algas ka seekordne stiilikas pildistamisega. Kõik seisid jahimaja palkidest seina taustale ning Ann tegi neist pildi. Ruth oleks hea meelega pildistamise ära jätnud, sest tema meelest oleme me seda juba nii palju kordi teinud ning me ise juba ju teadsime, et millised me välja näeme, kuid sellele vaieldi vastu ning õnneks pildistamine ikkagi toimus. Ka minu meelest on Sotto Voce stiilikatel kõigist pildi tegemine üks traditsiiooniline osa, mida ära jätta lihtsalt ei tohi. 

Sellel korral tundus, et pildistamine läks palju kiiremini, kui tavaliselt. Muidugi kiirustati meid ka pisut takka, sest ees ootas ju veel palju tegevusi. 

Kui pildistamine oli lõppenud, siis istusime pinkidele ning kõik grupid hakkasid oma esitusi ette kandma. Meie tants tundus teiste seas üks lihtsamaid, kuigi kui olla loov, siis oli ka võimalik endale ise lihtsam koreografia tekitada. Näiteks Sandra ja Mirtel, kes tantsisid ühe Michael Jacksoni loo järgi, kehastasid turvamehi. Enne esitust oli Sandra minult veel laenanud häälestaja juhet. Nad panid juhtmed endale kõrva taha nagu mikrofonid ning seisid laval nagu kivikujud. 

Kui kõik olid oma esitused lõpetanud, siis algas kinkide jagamise mäng. See oli üks mäng Taanist mille Ruth oli kaasa võtnud. See oli küll jõulukinkide jagamise mäng, kuid tundus, et sobis igaks olukorraks. Selle mängu jaoks pidid kõik istuma ühte ringi nii, et kingid jäid kõigi keskele. Juba selle korraldamiseks läks üpris kaua aega, sest ruum oli väike ning pikad pingid ei mahtunud eriti ringi. Kui kõik olid nagu silgud karbis, siis alustasimegi mänguga. 

See käis nii, et oli üks kaardipakk, kust keegi võttis kaardi, luges kõva häälega ette selle, mis seal kirjas oli, tegi seda, mida kästi ning andis kaardipaki edasi. Nii pidi mäng käima seni kuni enam-vähem kõigil mingi kink käes oli. Kahjuks, aga oli meid väga palju ning juhuse tahtel sai esimene inimene kõik ringis olevad kingid endale. Seda kuuldes olid paljud väga nördinud, kuid mängul oli veel üks reegel. Nimelt ei saanud keegi neid kinke päriselt endale, mis nende juures olid. Kingid jäid enamasti selle inimese istekoha juurde nii, et kui inimene liikus, siis kingid jäid paigale ja “said kellegi teise omaks”. Samuti võisid teised mängijad vahel üksteiselt kinke ära võtta. Nagu juba mainitud, siis oli meid üpriski palju ning kingid ei tahtnud ega tahtnud ringi keskelt otsa saada. Lõpuks ütles Ruth, et lõpetame mängu ning need kellel mingi kink käes võivad selle endale võtta. Teised võisid ringi keskelt valida endale meeldiva paki. 

Kuna ei öeldud, et milline see kink olema pidi, siis oli seal igasuguseid kinke. Mina näiteks sain endale pastaka, hariliku ja kustukummi, kuid kink mille “ära kinkisin” oli taaskasutatud materjalidest tehtud tuulekell. Teiste saadud pakkides oli näha veel palju huvitavaid esemeid. Usun, et kõik olid oma kingiga rahul.

Õhtu lõpuks oli Annil veel varuks Sotto Voce sünnipäeva kahoot. Pidime paaridesse võtma nii, et üks suur sottokas oli ühe väikesega tiimis. Küsimusi oli erinevat laadi. Näiteks selle kohta, et mis kuus on kõige rohkematel Sotto Voce mängijatel sünnipäevad, või näidati pilti ning küsiti, et kes on pildil. Peale kahooti tuli Annil veel meelde, et tal oli suur kilekotitäis krõpsu. Enne magamaminekut sõime sealt. 

Viies päev

Viimaks oligi käes viimane päev. Ärkasime ning käisime hommikusöögil, kuid sellel korral ei järgnenud hommikusöögile mitte võimlemine, vaid proov. Meil oli vähe aega, et mängida läbi kogu kontserdi repertuaar (koos väikeste sottode lugudega) ning ennast valmis panna. 

Kontserdile tuli üllatavalt palju inimesi ning väga mõnus oli üle pika aja jälle koos kõikide kanneldajatega mängida. 

Peale kontserti sõime veel ühe mõnusa lõunasöögi ning oligi aeg koju minna. 

Soovisin  head aega neile, keda enne järgmist laagrit ei näe ning positiivsete emotsioonidega algas kahetunnine sõit tagasi koju. 

Suur kroonik Regina
Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas teekonnaga Taevaskoja Puhkekeskusesse, mis oli pikk ja korra tee peal isegi tundus, et meil oli autol üks rehv tühi, aga me kontrollisime ja kõik oli korras. Kuna minu õde on endine Sotto voce liige, siis “tere” asemel saime me laagrisse jõudes tervituseks lause: “Aga miks te ainult ühe kandlega tulite?”. Sellel korral oli laagris vähem inimesi, kui tavaliselt. Viljandist oli tulnud ainult kaks inimest: mina ja Mirtel. 

Kohale jõudes ei saanud me enda kotte kohe tubadesse viia, sest toad, mis olid suures majas ei olnud veel koristatud. Võisime ainult kandled teisel korrusel asuvasse saali viia. Enne sisse minekut pidime täitma ühe lehe oma andmetega. Sinna pidi kirjutama oma nime, aadressi, allkirja ja toa numbri. Jätsime oma kotid õue katuse alla ja kl 13 läksime sööma. Me arvasime, et sööme suures punases majas, mis asus põhilisest majast üle hoovi ja  mille ukse peale oli suurelt kirjutatud söökla, aga pidime hoopis kõndima veidi mööda kruusateed edasi ühe teise majani, kus ööbisid väikesed sottokad. 

Majas kus meil toimusid proovid ja kus suured sottokad ööbisid oli reegel, et jalanõudega ei tohi sisse minna ja kõik jätsid oma jalanõud välisukse juurde. Tundus nagu ööbiks majas sajajalgne. Algas laagri esimene proov. Kuna paljud rebased puudusid, siis olid paljud hoopis teiste puldinaabritega, kui tavaliselt. Sellel korral olin ühes puldis Sandraga. Selle üle oli mul hea meel, sest sain teada, et paar päeva enne laagrit olid dirigendid pannud mõned uued lood foorumisse üles ja ma olin unustanud enne laagrit foorumit kontrollida. Õnneks olid Sandral peaaegu kõik noodid olemas. Samal ajal, kui kõik noote vaatasid kutsus Ann inimesi ükshaaval enda juurde, et neid kraadida. Kõiki kraaditi kõrvast infrapuna termomeetriga.

Alustasime proovi uute Ruthi lugudega. Keset proovi tuldi korraks saali ütlema, et kolmanda korruse toad on korras ja nüüd pidime ootama, et tuleks paus, et enda asjad tubadesse viia. Lõpuks tuli paus ja me läksime oma tuppa. Ma olin ühes toas Miia, Paulina ja Nelle-Anniga. Mina ja Nelle-Ann olime kõrvuti voodites, mis asusid vasakul, kui uksest sisse minna. Paulina ja Miia voodid olid nurga taga. Tundus, et tegelikult oli see tuba kahele inimesele, sest minu ja Nelle-Anni voodid nägid välja nagu diivan ja tugitool, mis on lahti tõmmatud ja voodiks tehtud. Õnneks olid need siiski mugavad voodid. Üle saali, kus me proovi tegime läks üks pikk sild. Meie toas oli uks, kust sai sellele sillale, aga seda võis kasutada ainult tulekahju korral, et õue saada. Uksel oli kirjas, et sillale minemise  eest on trahv 100 eurot. 

Läksime tagasi proovi ja nüüd mängisime Anni uut lugu. See oli filmist “Inception” ja mulle väga meeldis see lugu, sest olin just hiljuti seda filmi vaadanud ja see lugu kõlas lahedalt. Loos olid mõned rasked käigud, mida pidi harjutama, aga see kõlas teiste häältega kokku väga lahedalt. Mängisime ka teisi Anni lugusid kuni õhtusöögini. Pausi ajal oli Ann käinud meie toas ütlemas, et igaüks meie toast teeb ühel päeval hommikuvõimlemist koos kaaskonnaga või üksi. Muidugi keegi üksi ei tahtnud teha nii et Miia kutsus endale appi Katariina ja Marianni, mina kutsusin appi Sandra ning Paulina ja Nelle-Ann tegid koos. Üks päev jäi küll üle, aga me mõtlesime sellel päeval neljakesi koos teha hommikuvõimlemist. Peale proovi oli õhtusöögi aeg. Peale õhtusööki tulid meie juurde väikesed sottokad. Nad tahtsid, et me aitaks neil “Coffin dancei” mängida. Nad tahtsid kokku saada kl 19.00 ja meie olime muidugi nõus. Kui vaatasime kella, siis saime aru, et see ongi kohe varsti ja puhkamiseks eriti aega ei olnud. Läksimegi, siis väikeste juurde alumisele korrusele, kus nende proovid toimusid. Üks tüdrukutest oli õppinud selle loo kuulmise järgi ära ja ta õpetas seda ka teistele, aga üksikult. Nad tahtsid, et meie seast keegi oleks plaksutaja, aga lõpuks läks ühel tüdrukul kõigile õpetamisega nii kaua aega, et enamus loobusid. Vahepeal olin jõudnud kuulmise järgi ise selle loo ära õppida. Ma õppisin ära selle, mis algas D-noodist. Väikesed tahtsid mängida seda lugu nii, et samal ajal mängivad seda lugu need, kes alustavad D-noodist ja need kes alustavad C-noodist, aga me ütlesime neile, et tegelikult sekundid ei kõla eriti ilusti ja parem mõte oleks neid vaheldumisi mängida. Nad olid nõus. Kuna paljud olid loobunud, siis õpetasin selle loo ka Paulinale ja Miiale, et nad saaksid mängida. Nelle-Ann jäi plaksutama. Vahepeal tahtsid väikesed, et ma mängiksin koos ühe tüdrukuga bassi osa, aga siis nad otsustasid ümber ja ma mängisin nii D kui ka C osa. Saime nendega proovi teha umbes pool tundi kuni tuli Ann ja ütles, et me peaksime oma lugusid ka harjutama ja väikesed võivad meile neid dirigeerida. Pidime minema harjutama. Me mängisime “Billie Jeani”, sest sellel oli ühtlane taktimõõt millele dirigeerida ja me kõik oskasime seda lugu. Proovisime koos mängida ka muid lugusid, aga neile oli raske dirigeerida ja väikesed tüdinesid sellest. Varsti küsisid nad meilt, et kas meil on vaja, et nad jääksid sinna dirigeerima või saame me ise hakkama ja me ütlesime, et nad ei pea meie juurde jääma. 

Sellel õhtul tahtsid Katariina ja Mariann veel rongimängu ka mängida. Läksime õue katuse alla nendega mängima. Tegelikult mängisid nendega ainult Miia, Paulina ja Nelle-Ann. Mina jälgisin mängu ja lasin neile muusikat, sest mul oli vaja leida midagi homseks hommikuvõimlemiseks. Playlist algas Eesti 90-ndate hitidega ja lõppes Eurovisiooni lauludega. Mul oli vaja sellel õhtul veel Sandraga homses kokku leppida ning peale rongimängu ma ootasin, et tema oma mängu lõpetaks. Ta mängis koos dirigentidega ühte väga pikka mängu, sest rääkida saime temaga alles kl 23.00. Kui saime asjad selgeks räägitud, siis läksime kõik oma tubadesse tagasi. Rääkisime Miia, Paulina ja Nelle-Anniga juttu umbes 00.00-ni, aga magama me veel ei saanud minna, sest Paulina ja Miia olid oma voodite poolt akna lahti ning tule põlema jätnud ning nende lagi oli pisikesi putukaid täis. Nad panid akna kinni ja tule kustu ning jätsime minu ja Nelle-Anni poolse tule põlema, et putukad meie poolele tuleks ja me nad uksest välja saaks lasta, aga see plaan väga ei toiminud. Mõned putukad küll tulid, aga siiski oli nende lagi ikka veel putukatest hall. Kui umbes pooled olid nende lae kohalt lahkunud, siis saime lõpuks magama minna. Vahepeal, kui me ust lahti hoidsime jõudis isegi Laura meie ukse peale tulla ütlema, et me vaiksemad oleksime. 

Teine päev

Teise päeva hommik algas sellega, et ma pidin avama akna, sest kõik putukad, kes olid eelmisel õhtul sisse tulnud olid kogunenud minu kohal oleva akna juurde. Saime hommikusöögiks putru ja Paulinale tehti tema eriline veega puder. Kl 10 algas minu ja Sandra hommikuvõimlemine. Alguses tegi Sandra soojenduseks venitusi ja siis lasin mina telefonist “Cha-Cha slide-i”. Ma tantsisin seda samal ajal ette. 

Algas proov. Täna alustasime Laura uute lugudega. Laura lugudeks olid “Pildid näituselt: vana loss” ja “Pildid näituselt: promenaad”. Üks nendest lugudest oli see, mille nooti Sandral ei olnud. Õnneks oli Laural  noote rohkem ja me mõlemad saime tema käest oma noodi. Laura ühel lool oli viis dieesi ja teisel kaks bemolli, mis ajasid natuke segadusse ja tegi need lood veidi raskeks. Kl 13 oli lõuna ja kl 14 ei olnudki proovi. Kuna ilm oli ilus ja see oli laagri viimane soe päev, siis otsustasid dirigendid, et me läheme hoopis Taevaskoja matkarajale. Seal oli väga ilus loodus ja väga vaikne. Teel tuli meile vastu ka palju teisi matkajaid. Kõndisime matkarajal umbes tund aega ja hakkasime, siis tagasi puhkekeskusesse minema. Umbes kl 16 olime tagasi. Kui olime tagasi jõudnud, siis tegime proovi edasi. 

Sellel korral toimus laagris rebaste ristimine. Rebaseid pidi kokku olema kaheksa, aga kohal oli neli. Me olime mitu korda läbi mõelnud, et kas neid ikka on neli ja me olime selles päris kindlad. Kui mingi grupp sottokaid on tulnud ühel suvel väikestest üle suurtesse, siis toimub nende ristimine järgmisel suvel. Selles laagris oli meil küll kaks uut sottokat, kes ei olnud varem käinud väikestes ja tulid kohe suurtesse, aga see oli nende esimene laager Sotto voces ja me arvasime, et vaevalt neid ristitakse. Arvasime, et nende ristimine toimub samal ajal, kui ülejäänud nelja, keda selles laagris ei olnud. 

Tegime ristijate koosoleku kl 19.00. Sellel aastal olid ristijad mina, Paulina, Nelle-Ann, Miia, Paula ja Nora. Sandra tuli ka meile appi ja andis meile nõu. Me rääkisime kaks tundi ja saime enamus asjad paika. 

See õhtu oli üks rahulikum. Vahepeal toimus öine kandleproov, kus olid kohal ilmselt kõik suured sottokad. Isegi väikeste dirigendid Gerda ja Heidi mängisid koos meiega. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli esimene külm laagripäev. Kl 10 tegid hommikuvõimlemist Miia, Katariina ja Mariann. Nad tegid jooksmise, soojenduse ja Soome keelse võimlemise. Selgus, et ühel tüdrukul väikestest sottokatest oli sünnipäev ja me kõik kallistasime teda. 

Kl 10.30 hakkas meil proov ja me jõudsime päris mitu lugu ära mängida. Oli päris tavaline päev ja midagi erilist väga ei toimunud. Kl 18 oli õhtusöök. Peale õhtusööki läksid Gerda ja Heidi Põlvasse poodi ja ma küsisin kas võin kaasa minna ning nad lubasid. Enne seda kui ma läksin tegime ristijatega veel ühe koosoleku, aga pidin sealt veidi varem ära minema. 

Kui me tagasi jõudsime, siis olid teised dirigendid vahepeal rääkinud ülesandest, mis meil järgmise päeva stiilipeoks oli vaja ette valmistada. Suurtest ja väikestest sottokatest tehti grupid ja igale grupile anti ühe superkangelase nimi, kelle filmi muusikat me pidime kasutama, et teha kas näidend või tants. 

Mina olin ühes grupis Nelle-Anni ja nelja väikese sottokaga. Nad olid juba jõudnud enne minu tulekut ühe kohtumise teha ja kl 20.45 pidi olema teine. Meie superkangelaseks oli Raudmees (Iron man). Muusika mille Nelle-Ann leidis oli päris äge ja ta oli väikestega kokku leppinud, et tema teeb poolele muusikast tantsu ja nemad poolele. Meie muusika oli kokku umbes 1 minut pikk. Tants tuli päris äge. Kahjuks olid, aga dirigendid otsustanud, et kui on tants, siis on see viis minutit pikk ja kui näidend, siis 15. Me pidime leidma mingi loo, mis oleks vähemalt neli minutit pikk ja sellele mõtlema tantsu. Me leidsime sellise, aga kindlaid liigutusi oli raske mõelda nii et Nelle-Ann arvas, et tore oleks improviseerida. Mina isiklikult ei ole küll eriti hea improviseerimises, aga muud valikut meil eriti polnud. Meie tantsu sees oli lugu sellest, kuidas on kaks rivaalitsevat gängi ja nad hakkavad võitlema, aga lõpus nad lepivad ära ja hakkavad koos rõõmsalt tantsima. 

Eelnevalt toimuva ristijate koosoleku kohta sain teada, et nad olid ära valinud, et kes mida räägib. Meil oli tegevusi täpselt nii palju, et kõik said midagi rääkida. 

Sellel õhtul soovisid Miia ja Paulina minna tähti vaatama, aga oli pilves. Mina otsustasin, et lähen varem magama, kui teistel päevadel, sest niikuinii läheb järgmisel päeval väga kaua ja magada ei saa. 

Neljas päev

Neljandal päeval tegid hommikuvõimlemist Paulina ja Nelle-Ann. Kl 10.30 algas proov ja me mängisime läbi nii kõik uued lood kui ka vanemad. Proovisime isegi Laura lugu “Tico-tico no fubat”, aga see ei tulnud eriti välja. Enne lõunasööki andsid dirigendid teada, et järgmisel päeval toimub luukamber ja grupid pidime ise valima. Ma mõtlesin, et lähen, siis ühte gruppi Mirteliga, sest oma häälerühmast kellegiga niikuinii ei saaks koos olla. Peale lõunasööki pidime tegema enda gruppidega proovi kuni õhtusöögini. Saali minnes sain aru, et mina ja Mirtel oleme rohkem üle, kui eraldi grupp, sest meil oli puudu II kannel ja bass. Läksime, siis dirigentide juurde küsima, et mis me tegema peame ja nad ütlesid, et peaksime mõne teise grupiga liituma. Mirtel liitus sellega, kus olid Paula, Triinu, Sandra, Moonika ja Gerda. Nad olid ainus grupp, kes said koos bassiga harjutada. 

Saalis oli veel üks grupp, kus olid Paulina, Nelle-Ann, Katariina ja Anni Mae (uus suur, keda Katariina aitas). Ma läksin Paulina juurde ja küsisin, et kas tal on III kandlega abi vaja ja ta tundus päris õnnelik selle üle, et ta üksi III kannelt ei pidanud mängima. Me püüdsime mängida suure saali nurgas, aga meil oli väga raske üksteist kuulda, sest teine grupp mängis väga valjult ja me otsustasime, et läheme ukse taha mängima. Läks tükk aega kuni me suutsime enda sinna ära mahutada. Meil oli raskusi lugude alustamisega ja pidime veel palju nootidega isiklikult tööd tegema. Aega oli meie jaoks veidi vähe ja juba pidime minema sööma. Nüüd oli aeg kõik jälle saali tagasi viia. 

Kl 19 algas stiilipidu ja me pidime kiirelt riided vahetama ning jõudma veelkord igaks juhuks proovi teha. Selle korra stiilipeo teemaks oli superkangelased. Mina olin Shazam, Nelle-Ann oli Super Nelle, Paulina oli Kassnaine ja Miia oli Ämblikmees. Meil oli peale riiete vahetamist isegi veidi aega, et oma tantsu koos väikestega läbi proovida. 

Väga huvitav oli vaadata teiste kostüüme ja tantse/näidendeid. Õhtu oli jahedamaks läinud, aga veel oli jäänud rebaste ristimine. Kuna ristimine algas õues ja lõppes toas, siis soovitasime neil kellel külm oli midagi toast tuua, et neil soojem oleks. Me kutsusime ette rebased, kelleks olid Katariina, Mariann, Mirtel ja Moonika ning, siis hüüdis Ann, et Lilian ja Anni Mae (uued suured) on ka rebased. Me ehmatasime ära, sest me olime arvestanud ainult nelja rebasega ja ütlesime, et meil on vaja hetke, et asjad läbi arutada. Meil olid mõned tegevused, mis olid mõeldud ainult neljale inimesele, mitte kuuele, aga saime kõik räägitud ja tundus, et kõik peaks toimima. Kutsusime rebased uuesti ette ja lasime neil öelda oma nime ja miks just nemad on Sotto vocele kasulikud. Alustasime vasakult poolt, kus esimene juhtus olema Lilian. Ta ütles oma nime, aga ta ei osanud öelda miks ta kasulik on. Natuke aega oli vaikus ja, siis ütles Paulina, et alustame teiselt poolt. See toimis veidi paremini ja üksteise aitamist me ei keelanud nii et üksteise abiga said kõik teada, miks nad kasulikud on. Järgmiseks oli rongkäik. Rebased võtsid haneritta ja järgnesid ristijale ning ma lasin enda telefonist “Imeliku valssi” ja ütlesin, et kui nad kuulevad selle päeva jooksul millalgi seda muusikat, siis peavad nad hakkama mängima õhukannelt ja mängima seda seni kuni muusika mängib. Tõime nad samasse kohta seisma, kus nad enne olid ja järgnes “tee pilt” mäng. Me olime selle jaoks välja mõelnud erinevad tegevused erinevate tegelastega ja rebased pidi selle pildi oma kehadega tegema. Näiteks oli seal öine lammaste pügamine, telgis magamine ja isegi jõulune kandletund. Järgmiseks oli midagi teatejooksu moodi. Me panime rebased kolmestesse gruppidesse ja nad pidid erinevate liikumisviisidega ühest punktist teise jõudma. Liikumisviisideks olid käru, kolme jala jooks, konnahüpe ja seljad koos kõndimine. Ühelt poolt öeldi neile, mis liikumisviis on järgmine ja teises punktis oli neil 30 sekundit, et solfedžo teemalisele küsimusele vastata. Keset teatejooksu hakkas mängima “Imeliku valss” ja ma mõtlesin, et kuidas saab see mängida, kui minu telefonist see ei tule ja ma mõtisklesin selle üle päris kaua. Hiljem sain teada, et vahepeal oli Laura enda telefonist selle muusika mängima pannud. Järgmise ülesandena pidid rebased jooksma majja ja tooma Kandlejumalale midagi toitvat. Samal ajal kui nad jooksid sisse jooksime mina ja Nora ümber maja, et kandle teemalist miinivälja ette valmistada. Meil olid kokku kogutud kolm kandlekotti, kaks noodipulti, palju noote, häälestajaid ja  kandlevõtmeid, mille me laotasime õuele laiali. Miinivälja lõppu me panime kandle teemalisi asju ja selliseid, mis ei olnud eriti kandlega seotud. Kui me valmis saime, siis ootasime rebaseid, aga neid ei tulnud tükk aega. Isegi dirigendid tulid korra küsima, et mis toimub ja kas nad võivad teisele poole tulla või peavad sinna jääma. Me lubasime neil teisele poole tulla, aga rebaseid ei olnud ikka näha. Lõpuks oli nurga tagant rääkimist kuulda ja välja ilmusid hanereas kõndivad rebased kellel olid silmad kinni seotud. Kutsusime enda juurde ka dirigendid ja Sandra, sest dirigente oli ainult viis ja Sandra on üks häälerühma vanem. Lasime igal dirigendil valida endale ühe rebase kelle nad pidi ainult juhiseid andes läbi miinivälja juhatama. Kui rebane läks mõnele esemele vastu, siis pidi ta algusesse tagasi minema ja uuesti alustama. Miinivälja lõppu jõudes ütlesime rebasele, mis eseme ta enda eest pidi leidma. Näiteks oli seal teibirull ja me ütlesime, et ta peab leidma eseme, millega saab noote kokku kinnitada. Katariina pidi leidma eseme millega saab kannelt häälestada ja tema ees oli kaks häälestamis aparaati, millest ta kaarega mitu korda mööda läks. ta tegi ümber inimeste mitu tiiru kuni lõpuks ta oli asja lähedal ja talle öeldi, et ta peaks nüüd seisma jääma ja otsima hakkama. Ta võttis Häälestus aparaadi kätte ja me küsisime, mis ta leidma pidi ja mis tal käes on. Lõpuks sai ta aru, et lisaks kandlevõtmele saab ka häälestajaga häälestada. Nüüd oli aeg sisse minna, et rebased saaksid täita oma viimase ülesande. Viskasime Noraga kiirelt kõik asjad uuesti kotti ja läksime sisse. Saalis olid teiste tegevuste ajal valmis pandud viis kannelt ja iga kandle peal oli üks ülesanne. Viimasel kandlel oli kaks ülesannet, sest rebaseid oli kuus. Iga rebane sai ühe kandle teemalise ülesande, mille ta pidi lahendama. Kui viimane ülesanne oli täidetud, siis oli aeg ristimiseks. Kõik rebased laskusid ühele põlvele ja võtsid arpedžo võtte. Nelle-Ann luges neile ette vande ja järgnes ristimine. Meil oli igale ristijale mõeldud ülesanne. Üks ristis rebaseid kandlevõtmega, üks hoidis kausiga kandleoskust, üks kastis nende pea kandleoskusega kaussi, üks hoidis kandikuga pulgakomme, üks ulatas neile pulgakommi ja viimane soovis neile õnne ristimise puhul. Meil olid rebastele ülesanded ka järgmiseks päevaks. Iga kord, kui nad nägid dirigenti, siis nad pidid talle kummardama, kui nad nägid kedagi ristijatest, siis pidid nad meile au andma ja järgmiseks päevaks pidid nad välja mõtlema hommikuvõimlemise.

Ristimine oli küll läbi, aga veel tuli harjutada homseks luukambriks. Harjutasin läbi kõik lood. Eelmistel päevadel kui Paulina ja Miia õhtul hilja saalis proovi tegid olin neid teades neile andnud soovituse mitte päris kella kolmeni öösel proovi teha. 00.30 otsustasin, et olen väsinud ja ei jõua enam harjutada. Olin peaaegu viimane, kes saalist lahkus. Paulina ja Miia jäid veel harjutama.

Viies päev

Järgmisel hommikul sain teada, et Paulina ja Miia olidki päriselt kell 3 öösel harjutamise lõpetanud. Jällegi sai kl 9 süüa ja kl 10 algas hommikuvõimlemine. Peale hommikusööki viisime oma kotid saali. Kl 10.30 algas luukamber ning minu meelest oli just sellel päeval meie proovisaalis kõige külmem. Keegi ei osanud kahjuks kliimaseadmeid välja lülitada. See grupp kus olin mina oli viimane, kes luukambris lugusid mängis. Selleks ajaks olid mu sõrmed juba külmast kanged ja mul läksid sõrmed valedele nootidele pihta. Vähemalt oli luukamber läbi. Peale luukambrit pakkisime kokku oma kandled ning viisime kõik oma asjad õue katuse alla. Söömine toimus varem, kui algselt kirjas oli ja saime varem koju. 

Suur kroonik Regina
Suured kroonikud, Suvi

1. päev

Laager algas meil seekord 9.august. Hommikul pidime kogunema Taevaskoja puhkekeskuse juurde kella 12ks. Kuna olin selkorral ainuke suur Ülenurmest, sõitsin kohale üksinda. Natuke aega ootamist ja mõne aja möödudes olid kohal ka teised sottokad – keda oli mõnevõrra vähem kui tavaliselt. Seejärel räägiti meile natuke infot ja väikesed viidi oma tubadesse laagrimajja. Suured veel tuppa ei saanud, sest meie toad olid alles korda tegemisel. Pidime panema kirja ka enda andmed, sest hetkel on koroona aeg. Siis asusime kandleid saali viima ja lahti pakkima ning peale seda saime sööma asuda. Peale söömist kraaditi meid ära ja seejärel tegime proovi ning läksime uuesti sööma. Söögid olid supermaitsvad. Vahepeal sai “3.korruse” rahvas ka oma asjad tubadesse viia, sest lõpuks olid ka need valmis. Mina olin seekord toas koos Miia, Paulina ja Reginaga. Peale õhtusööki oli võimalik osta ka jäätist puhkekeskuse “leti äärest”. Mõne aja möödudes läksime väikeste saali, et seal nendega koos coffin song`i kanneldel mängida, sest peale õhtusööki palusid väikesed meil neile appi minna.

Kui laulud mängitud läksime oma toa ja Katariina ning Marianniga rongimängu mängima. Vahepeal tegime ka pisikese koosoleku ristijatega, sest seekord saime meie ristida uusi suuri sottosid. Kui seegi tehtud puhkasime kõik väsitavast päevast. Lõpuks läksime me ka magama, sest oli juba päris hilja. Igaks juhuks mainin ära ka selle, et des. vahendeid oli meile väga palju varutud ja käsi pesime me ka väga tihti.

2. päev

Hommik algas mul kella 7 paiku, sest Miia läks pesema ja selle peale läks mul uni ära. Istusin siis natuke aega niisama ja ootasin kuni ka teised ärkaksid. Seejärel sättisime end valmis ja läksime sööma. Peale sööki häälestasime me oma kandled ära ja läksime hommikuvõimlusele. Hommikuvõimlemist tegid meile Regina ja Sandra. Peale seda oli jälle prooviaeg. Enne proovi saime teada midagi jubedat, nimelt laagri viimasel päeval tuleb meil “luukamber”. See uudis pani kõigi näpud nobedamalt mängima ja andis motivatsiooni rohkem harjutada. Peale proovi öeldi meile, et koguneksime 14st puhkemaja ette ja siis läksime sööma. Kui kell 14 saanud, läksime me pisikesele matkale Taevaskotta.

Vahelduseks kandlemängule oli see päris huvitav. Peale seda oli jälle proov, kuid seekord iseseisev ja siis õhtusöök. Peale seda toimetasid kõik jälle oma toimetusi. Ning oligi kätte jõudnud aeg minna magama.

3. päev

Hommik algas nii nagu eelminegi päev. Ärkasime, sõime, hääletasime, kuid see päev oli pisut erilisem, sest meie pisikesel sottol Laura Liisal oli sünnipäev ja sellega seose soovisime talle kõik koos õnne. Hommikuvõimlemist tegid seekord Miia, Mariann ja Katariina. Kui võimeldud läksime jälle proovitama. Mängisime uusi ja ka vanu lugusid. Ja justkui silmapilkselt oligi jälle lõunasöögi aeg. Pärast maitsvat lõunasööki puhkasime natuke ja asusime jälle harjutama ning peale proovi nagu ikka läksime sööma ning hiljem oli jälle võimalus jäätist osta. Peale õhtusööki oli meil suures saalis kogunemine, et panna paika kes kellega, mida stiilipeo jaoks ette valmistab. Võtsime end tähestiku järgi rivvi ja panime paika tiimid. Kui kogunemine lõppenud läksime oma tiimidega plaani pidama, et mida stiilipeol esitada. Meie tiim pani kokku pisikese “võitlusstseeni” ja tantsu. Peale seda tegime me ristijatega veel ühe istumise ja panime kogu plaani viimse detailini paika. Ning oligi jälle tuduaeg, kuid oh ei magama me veel ei läinudki. Mina, Paulina ja Miia otsustasime minna tähesadu vaatama. Tähesaju tipphetk pidi olema küll alles järgmisel päeval, kuid võimalus midagi näha oli ka sel päeval. Meie kurvastuseks oli taevas päris pilvine, aga nina me norgu ei lasknud, selle asemel käisime niisama rõdul/terrassil ringi. Vahepeal libises Miia trepiastmel ja potsatas maha, kuid midagi tõsist ei juhtunud. Käisime veel natuke ringi ja mõne hetke pärast saime Annilt pahandada, et mis me pilvise taevaga neid tähti vaatame:)

Peale seda tegime Paulinaga mõned ettevalmistused järgmise hommiku hommikuvõimlemiseks, mängisime oma toa rahvaga kaarte ja lõpuks läksime ka magama.

4. päev

Hommik algas nii nagu iga eelnevgi. Ärkasime, sõime, häälestasime ja võimlesime. Seekord tegime võimlemise mina ja Paulina. Kuna eelnevatel päevadel olid hommikuvõimlemised hüplemised ja kargamised tahtsime meie teha midagi rahulikku. Seega meie tegime korraliku venituse ja pisikese meditatsiooni, et rahuneda ja ennast hästi tunda. Läksime siis proovi ja hiljem lõunatama, peale mida saime oma gruppidega teha ka pisikese proovi õhtuseks peoks.

Peale seda tegime veel proovi ning nagu ikka peale proovi läksime õhtust sööma. Nüüd oligi aeg end valmis sättida stiilipeoks mille teemaks oli superkangelased. Sättisime end ruttu valmis ja tegime viimased läbimängud ning oligi stiilika aeg. Kõik rühmad näitasid oma etteasteid, peale mida tehti ka pilti. Kui etteasted ja pildid tehtud oli jõudnud kätte ristimise aeg. Nüüd saime oma ristijate pundiga näidata millised katsumused me rebastele välja oleme mõelnud. Nad pidid hüppama, jooksma, oma loovust ja teadmisi näitama. Kui õues olid mängud ära tehtud läksime sisse, kus pidid rebased tooma ohvriandi, häälestama kannelt, seda kokku panema või lahti võtma, tagurpidi kandlel mõnd lugu mängima või lihtsalt noodipulti kokku panema. Peale seda oli aeg anda rebastel vanne, olles ise ühel põlvel ning käed “õhukandlel”. Peale vannet ristiti nad “kandleoskuse” ja häälestusvõtmekesega. Lõpuks said nad ka pulgakommi tublide soorituste eest. Kui kogu trall läbi läksid enamus inimesi puhkama. tublimad aga jäid veel harjutama. Miia ja Paulina olid, aga ekstra hullud ja mängisid kannelt lausa 3ni öösel. Nende tuppa jõudes me Reginaga juba magasime.

5. päev ehk viimane päev

Hommik algas jälle nii nagu varem, ärkasime, sõime, häälestasime, aga kuna ristimisel olid rebased andnud vande ja lubasid teha hommikuvõimlemise ning häälestada väikeste kandleid, siis seda nad ka tegid. Vahepeal pakkisime ka oma asjad kokku ja tegime toad korda. Läksime jälle saali. Nüüd oli käes kauakardetud hetk – luukamber. Olime varasemalt end gruppidesse jaganud ja nüüd oligi aeg nende gruppidega kõik lood ettemängida. Tegelikult ei olnudki see nii jube, kuid tõde on see, et harjutama peab. Kui lood ära mängitud, mängisime kõik koos veel paar lugu läbi ja pakkisime oma kandled kokku. Nüüd saime minna viimast korda sööma. Toidud olid terve laagri vältel lihtsad ja kodused, aga nii supermaitsvad. Nüüd oligi aeg jätta kõigiga hüvasti ja asuda kodu poole teele.

Suur kroonik Nelle-Ann
Suured kroonikud, Suvi

                   1. Päev 5.08

Taaskord sain laagrisse oma hea sõbra Mirteliga. Sõit Viljandist algas kell 11. Tee peal sai jagada ootusi ja mõtteid. Kohal olime 12 paiku. Viisime kandled harjutamist kohta ja kotid tuppa. Jagati ära ka puldipoolikud kelle kohta midagi teada pidi saama. Mina olin Noraga. Kella 13 oli söömine nii et toakaaslasega Moonikaga kõike maailma asju ei jõudnud läbi arutada. Pärast söömist oli meil tund aega vaba, mille ajal pakkisime kandled lahti ja panime hääle. Proovisid algasid lugude läbi mängimisega. Kella 16:45proovid olid tänaseks läbi ja me läksime ujuma. Mina ise ujuma ei läinud kuna arvasin et kuna õhk on jahedavõitu siis äkki on vesi ka. Tuli välja et vesi oli soe. Kui me tagasi jõudsime ootas meid ees juba õhtusöök! Pärast seda saime hakata Moonikaga luuletust mõtlema, mis siis hiljem uksele tuli kleepida. Aega läks aga asja sai. Pärast seda mängisime traditsioonilist mängu-libahundi mäng. Kui õues oli juba hämar hakkasime ennast tuppa sättima. Oligi juba peaaegu 11. 

                   2. Päev 6.08

Äratuskellad laulsid juba 8 paiku, nagu harilikult. Kell 9 oli hommikusöök ja tund aega pärast seda hommikuvõimlemine. Juhatasid Mirtel, Paulina, Rrgina ja Mia. Kui sai võimendus sai hakata pihta jälle proovidega. Kuna ilm otsustas olla meile tore seltsiline ja meid proovile panna näitas ta natuke oma arvamust vihma ja äikese näol. Ka kraadid oli ta alla tõmmanud. Aga me saime hakkama! Kella 13 paiku oli taas lõunasöök ja peale seda 2h puhkust. Meie tuba osutus mingiks vahvaks kokkutuleku kohaks nii et naeru oli kuulda ka läbi ukse. Jätkus proov, jätkus vihm. Mul kiskusid millegi pärast labajalad krampi aga sain hakkama. Proov läks aga üllatavalt ruttu ja taas oligi käes õhtusöök ja pärast seda libahundi mäng!
Korraga oligi juba õhtu ja sellega koos öö. Avastasime ka seda et katuseaknast näeb väga hästi.

                   3. Päev 7.08

Taaskord kõlas äratuskell 8 ja hommikusöök oli kell 9. Puder. Nagu eile ja üleeile oli ka täna hommikuvõimlemine. Ja siis algasid proovid. Kuskil proovi keskel otsustas ilm jälle meile suur sõber olla ja hakkas korralikult pladistama. Vahepeal norima isegi proovi katkestama selle paduka hoo pärast. Kui oma toas olime avastasime et tuli lausa rahet. Siis tuli lõunasöök. Pausi ajal mängisime kaarte. Ja juba oligi taas õhtusöögi aeg. Me sõime üpris ruttu, sest oli stiilika päev. Teema oli Piraadid. Kui kõik valmis olid kogunemine õue ja võtsime pildijärjekorda. Kui kõik pildid tehtud algasid mängud ja etteasted. Mina olin grupis koos Nora, Mirteli, Margareti, Bente, Ege Emma ja Triinuga. Meie tegime väikese etenduse mille mõte oli näidata, et sõprus ongi kõige suurem vara. Pärast kõiki etendusi ja üllatust läksime kohe magama. Oli olnud tore ja väsitav päev.

                  4. Päev 8.08

Pärast hommikusööki oli taas hommikuvõimlemine, saime natuke joosta ka. Siis algasid taas proovid, millele järgnes lõunasöök. Pärast lõunasööki oli uutel suurtel (keskmistel) midagi luukambri sarnast. Mina olin Lydiaga koos 2 hääles nii et me mängisime koos. Ütleme nii et meil tulid peaaegu kõik lood hästi välja. Ainult ühe looga oli kõvasti sekeldusi. Pärast seda algasid taas proovid koos suurtega, mis kulgesid üpris hästi. Ja märkamatult oligi kell õhtusöögi juures. Taaskord mängisime pärast proovide lõppu kaarte.

                  5. Päev 9.08

Kuidagi hästi märkamatult kiiresti oli kätte jõudnud reede. Pakkisime juba hommikul enne hommikusööki oma kotid ära. Pärast hommikusööki oli selle laagri viimane hommikuvõimlemine ja viimane proov. Mille lõpus hakkas jälle sadama. Enne lõunasööki sai ka kandled kokku pakitud. Ja siis tuligi viimane lõunasöök ja koos sellega ka palju “tšau, järgmise korrani” ütlemisi.

Laager oli väga tore ja ma juba igatsen sealseid toredaid inimesi.♡

Keskmine kroonik Elerin

Suured kroonikud, Suvi

1. PÄEV

Seekordne laager algas 5. august. Laager toimus Vehendi motellis. Hommikul alustasin mina koos teiste Ülenurmekatega sõitu Vehendi poole.

Kui lõpuks pärale jõudsime, öeldi meile kus me ööbime ning saime oma asjad tuppa (meie puhul kämpingusse) viia. Kandled viisime meie kämpingu kõrval asuva katuse alla. Häälestasime ja oligi juba lõunapausi aeg. Lõunaks oli supp nagu ka järgnevatel päevadel. Sõime lõunasöögi ära, puhkasime natuke ja oligi proovi aeg. See proov oli eriline,sest tegu oli meie esimese prooviga koos uute suurte sottodega. Proov läks väga ilusasti ja kuna ka ilm oli suurepärane, siis lõpetasime proovi pisut varem, et minna ujuma. Ujuma läksime kõik koos nagu üks suur pere (sest see me ju olemegi). Tagasi tulles läks igaüks oma toimetusi tegema (õhtusööki saime ka). Vahepeal oli meie kämpingul ka üks vahejuhtum kohalikega, kuid leian, et selle juures pole vaja pikemalt peatuda. Nii oligi tuduaeg kätte jõudnud ja läksime magama.

2. PÄEV

Jõudis kätte laagri teine päev ehk 6. august. Hommikul saime süüa ning peale sööki oli proovi aeg, aga enne veel oli meil hommikuvõimlus 🙂 Saime alustada prooviga. Varsti saime jälle lõunatada ning jätkasime prooviga. Proov kulges meeldivalt ja kiiresti. Saime õhtust süüa ning jätkata oma tegevustega. Vahepeal jagati meid ka stiilipäeva jaoks tiimidesse. Õhtul leidsin Regina õuest, joonistamas. Sain ka ise paberile värvidega midagi kritseldatud, aga minul sellele annet ei ole. Teine päev läks väga kiiresti mööda, sest jälle oli tuduaeg.

3. PÄEV

Jälle oli hommik. Saime süüa ning seekordne hommikuvõimlemine oli meie kämpingu teha. 

Kui hommikused toimetused tehtud, saime alustada prooviga. Proov oli jällegi imetore. Sõime lõunat ja alustasime õhtuse prooviga. Kui proov tehtud, oli stiilipäeva aeg. Selle laagri stiilipäeva teema oli piraadid (varsti võiks tulla laager mille stiilipäeva teema on Hawaii, aga see selleks;). Kõik sättisid end hirmsatesse ja uhketesse kostüümidesse. Alustuseks tehti igaühest pilti ning tehti ka sõbrapilte. Peale pildistamist oli meile ettevalmistatud mäng, mille käigus tiimi liige või liikmed pidid jooksma ja täitma erinevaid ülesandeid. Kui mäng mängitud sai iga tiim näidata oma etteastet mis varem valmis mõeldud. Peale etteasteid tegime ühispildi ja oligi õhtu läbi. Väsitav päev oli nüüd möödas ja uni oli kiire tulema. 

4. PÄEV

Hommikul oli natuke raske ärgata, kuid see meid ei heidutanud. Sõime hommikust ja võimlesime. Oligi jälle aeg proovi teha. Mängisime lood läbi ning sõime lõunat. Peale lõunat oli meil natuke pikem paus, et uued suured saaksid harjutada. Lõpuks oli aeg teha proovi kõik koos, sest peale proovi mängisime väikestele kõik oma lood ette. Väikesed kuulasid meid huviga ning peale ettemängimist saime õhtusööki. Õhtusöök oli super maitsev.  

 Kuna laager oli peaaegu lõppemas ja eelviimane päev õhtusse jõudmas otsustasid nii mõnedki enne laagri lõppu lahkuda. Meie kämpingus olime nüüd mina ja Laureen kahekesi. Kuna lähedal poodi ei olnud ja snäkid ammu otsas, tõid minu vanemad meile natuke head ja paremat. Õhtul oli ka Regina meiega ning saime väga palju naerda ja rääkida. Kuid lõpuks oli aeg ikkagi magama minna ja seda me siis tegimegi. 

5. PÄEV

Viies päev oli jõudnud väga kiiresti kätte ja kohe üldse ei tahtnud enam ära minna. Sõime hommikust ja tegime pisut proovi. Peale meie proovi mängisid väikesed meile oma lugusid ja peale seda pakkisime kandled kokku. Ootasime nüüd lõunasööki. Kui lõunasöök söödud oligi aeg koju sõita. 

 Laager oli imeline ja ma ei jõua juba ära oodata järgmist laagrit😊

Suur kroonik Nelle-Ann
Sügis, Suured kroonikud

Esimene päev

Leidsime Lauraga Miia ja Sandra Sikupilli prisma juurest ning üritasime asjad minu väiksesse, aga armsasse jazzi ära mahutada. Miia isa küll naeris kõrval ja pakkus laenuks enda masinat, aga surusime kõik sisse ja sõit võis alata! Kiviõlli jõudsime kohale veidi peale poolt kahtteist, kuna suutsime järsu pöörde ikkagi maha magada ja edasi kimada ja pidime seetõttu väikse ringi tegema. Samas olime kõik rõõmsad, sest valitud teel oli vaade maaliline. Vähemalt mina ja Laura olime rõõmsad, Sandra magas suu ammuli ja Miia oli vait nagu hiireke.

Kunstide kooli juurde sisse pöörates (otsides sissesõiduteed lehehunnikutest) nägime vilkaid viljandlasi, kes juba oma asju bussist välja tassisid. Kaarin näitas meile kätte saali, kuhu pillid panna ja klassi, kuhu kõik asjad kokku kuhjata. Nii me ka tegime! Kui enamvähem kõik olid saabunud, tegi Kaarin meile kiire majatuuri. Maja on suur ja uhke ja eksimisvõimalusi oli vähem orienteerujatel küllaga.

Maagiliselt saigi kell üks ja võisime alustada oma teekonda toidu poole, mis asus Kiviõli I Keskkoolis. Meie olime mõelnud, et jalutuskäik tuleb minut-paar-viis, aga tegelikkuses vantsisime ikkagi oma 15 minutit, nii et olime kohale jõudes juba täitsa vormis. Teepeal sai hea ülevaate ka kohalikest majadest ja poodidest. Ühel majal olid aknad kilega kaetud, aga akna kohal oli suur auk – nii palju siis sooja hoidmisest.

Toit oli imeline, nagu meil viimastel laagritel ikka õnneks on läinud! Tõsiselt täname kokatädisid. Paulina muidugi valmistas totaalset peavalu oma mittesöömisega ja seetõttu, et ma ta lihtsalt ära unustasin ja alles viimasel hetkel teavitasin. Kokatädi lausa ohkas “mis ma sinuga teen”, aga lõppkokkuvõttes leiti siiski lahendused ja kõik läks hästi.

Kuna sel päeval jäi hommikune proov ära, aga tahtsime kõik pillipeo lood läbi teha, pidime ka peale õhtusööki suurtega harjutama. Ega väga motivatsiooni polnud (vähemalt minul, osad tundusid rõõmsamad), aga vähemalt saime lood tehtud ja nüüd on mingi aimdus, kuidas nad käima peavad. Arvestades, et enne ühisproovi me enam ei kohtu, parem oleks, et aimdus ikka on. Järgmine laager tuleb luukamber ka, nii et peaks nende asjadega tegelema.

Õhtul tegime ka kuus gruppi, kes pidid järgmiseks õhtuks ehk stiilika ajaks välja mõtlema mingi mängu, mida teistega koos teha. Muidu oli aga üsna vaikne õhtupoolik minu poolt. Pigem oli uni ja väsimus ja palju mõelda ei jaksanud. Aga vaatasin, kuidas väiksed õpetasid Paulinale oma lugusid (ja Paulina ei saanud hakkama) ning aitasin neil natuke nootidest aru saada. Siis kuulasin natuke kõige suuremate juttu, aga kaasa rääkida ei jaksanud ja tegelikult saigi üsna varakult magama mindud.

Teine päev

Laupäeval alustasime varakult nagu ikka. Üheksast saime jälle imehead toitu selleks, et prooviks eriti reipad olla. Asusime enda repertuaari juurde. Proovid läksid tegelikult täitsa hästi. Natuke oli konarlikke hetki ja mõned lood tuleks ikka enne luukambrit tõsiselt üle vaadata, aga üldmulje juba hakkab looma. Aa, selgus ka, et kõiki Ruthi sõnu ei tasu kullana võtta – kui ta käsib akna lahti teha, aga hakkab külm, siis võib ikkagi akna kinni panna!

Õhtul oli meil siis suur ENSV stiilikas. Sel korral lasime lastel ise tegevuse mõelda. Esimesed tegid meile maffiamängu, kus kõik istusid ringis ja üks inimene asus silma pilgutades teisi tapma. Väljast tulnud politseinik pidi ära arvama, kes on maffia. See mäng läks maffial päris hästi, sest politseinik ei arvanudki oma kolme korraga ära, kellega tegu. Maffiaks oli Moonika. Mina muidugi arvasin, et maffia on hoopis teine inimene ja viskasin surnult pikali, saades alles hiljem teada, et mind ei tapetudki. Rumal, eksole. Siis tegime veel suvest tuttavat jalgade vahelt läbi pugemise mängu, sõnaseletusmängu meeskonnaga, rääkisime, miks me kannelt tulime õppima, sidusime riietest pika köie (MEIE VÕISTKOND VÕITIS tänu minu sukapükstele) ja tegime viktoriini (kus meil Lauraga olid VÄGA head vastused, lubagem öelda!). Kui mängud olid mängitud, sai igaüks vaba aja ning omi asju teha. Enne oli veel pildistamine ka, et me ikka kõik oleksime jäädvustatud. Väiksed vist mängisid seda sama maffiamängu veel, aga meie kolisime Laura, Paulina, Mina, Regina ja Sandraga üks hetk alla kööki ja mängisime Paulina rõõmuks rongimängu. Kuna kell oli äkitselt jälle jõle palju saanud, hakkas Miia taaskord segast peksma ja läks vahepeal üldse kannelt mängima kõrvaltuppa, mille peale Paulina muidugi ei saanud enam midagi aru. Lõpuks saime aga mängu mängitud ja ausalt öeldes ma ei mäletagi, kes võitis… Ma loodan, et mina.

Kolmas päev

Oligi aeg kontserdi päeval ärgata. Kuna pärast oli aega pigem vähe, tuli kohe kodinad kokku pakkida. Käisin ka vaatamas, kas väiksed juba tegutsevad, ja ei pidanud pettuma, kuna neil olid asjad juba põhimõtteliselt koos. Tegime veel harjutusvooru välja valitud lugudega, siis läbimängu ja lasime väiksed ka meie pillide taha harjutama. Käisime veel lõunat söömas (IMELINE!) ja pidigi esinemiseks end valmis sättima.

Kontsert läks täitsa ilusti. Tuli muidugi ilusaid kohti ja ilusamaid (näiteks minu vale diees kodumaise lõpus või Laura valesse kohta hüppamine tangos), aga meeleolu oli eriti imeline. Kõigepealt mängisid väiksed “Ümisemislaulu” ja Allegro, siis meie Ruthi Tšaikovskid, vanaema ja Tierseni, minu tango, revelationi ja koera ning Laura gavotti ja kodumaise ning siis said Kõuekeeled lava enda pärale. Tegid hoopis teistusugust asja kui meie, aga väga äge oli kuulata! Laulsid mürinal. Kogu asi sai kaameraga üles ka võetud, nii et nüüd saame õigetel hetkedel midagi üles puistada.

Peale kontserti panime asjad kokku, ütlesime mõne (üksiku, sest ei jõua ju kunagi kõigile) head aega ja pistsime muuseumi poole punuma. No ausalt öeldes oli meie auto ikka üks viimaseid, sel korral koosseisus mina, Laura, Marta ja Moonika, aga kohale jõudsime ikka pea esimesena! Sest meie julgesime kasutada otseteed, kus olid (Marta rõõmuks) künkad-mättad ja lendasime läbi aukude, mis lambist keset teed seisid ja ennast õigel ajal ei ilmutanud. Natuke peale nelja oli aga meie 20-pealine grupp koos ning ekskursioon Eesti Kaevandusmuuseumis võis alata. Giid oli imetore mees, kes rääkis megaägedalt meile, kuidas käikudes kõik käis ja näitas ka masinaid ja nende valju lärmi. Ekskursioon kestis pea kaks tundi ja jäime VÄGA rahule! Pärast asusime Tallinna poole teele. Oli veel mõttes toidupaus teha, aga ühtegi bensukat ei tulnud ja Marta jäi magama ja nii saime lõpuks oma burksid alles kanalis, kui Moonika oli juba läinud ja Marta ema tulemas.

Igaljuhul oli jälle üks väärt ja tore laager! Varsti jälle!

Suur kroonik Ann

Sügis, Suured kroonikud

 

Seekord toimus meie laager sügisesel vaheajal esmaspäevast kolmapäevani Noarootsis Pürksis. Proove tegime koolis ja ööbisime lasteaias. Esimest korda tegime suurem enamus ajast 45 minutilised proovid, millele järgnesid 15 minutilised pausid.

Paljud suured kandlemängijad olid laagri ajal mööda ilma laiali või ei saanud mudel põhjustel tulla. Söögid oli läbi kogu laagri superhead, näiteks kordagi ei antud suppi. Heidi tegi 2. päeval peale lõunasööki meile ringkäigu mööda Pürksit.

Väikesed mängisid laagris 4 lugu, suured 7 lugu. Laura ja Ann dirigeerisid, Ruth oli poolsurnult kodus haigevoodis. Teise päeva hommikul saime siiski teada, et ta sai oma hääle tagasi. Mõlemal õhtul mängiti peale õhtusööki koolimajas grupis toredaid mänge. Viimasel õhtul korraldasid väikesed ka Hundimängu mängimise.

Suur kroonik Sandra Serena

Suured kroonikud, Suvi

Sellel suvel oli meil laagris eriti tähtis ülesanne – teha oma teise plaadi “Sosinad” esitluskontsert. Seega pidime juba enne Viljandisse kokku sõitmist vajalikud lood meelde tuletama ning kohale jõudes koheselt tööga pihta hakkama.

Ei olnudki nii hull, kui oleks võinud arvata! Lood olid täitsa enamvähem, kuigi vahepeal tahtis Ruth ennast (ja ilmselt ka meid kõiki teisi) maha lasta, sest me ei osanud ikka mitte midagi ja tema käe järgi tulemine tundus ilmvõimatu ülesandena (võtan selle eest vastutuse enda peale.. minu jaoks see oligi ilmvõimatu ülesanne). Aga saime järje peale ja teise päeva hommikuks tundus, et võime selle kontserti ära teha küll.

Ega esimesel päeval midagi rohkemat väga ei tehtudki, kui harjutati ja harjuti selle laagriolukorraga. Pean tunnistma, et mina tegelesin peamiselt põdemisega, sest suurel laval (või üleüldse laval) dirigeerimine tundus pigem hirmus olevat. (Rääkimata sellest, et ma igas teises loos olin rütmivaegusega ja ei osanud kuidagi aru saada, mis tempos ma mängima peaksin..) Tublimad tegelesid õhtul juba lauamängutamisega ja nõrgemad vaatasid niisama, kuidas hakkama saavad.

Teisel päeval hakkas lõunal juba põnevaks kiskuma, sest järjest hakkasid saabuma täiesti tundmatud näod ehk siis meie uued väiksed sottod. Kokku tuli neid lõpuks lausa kolmteist tükki! Siinkohal ütlen kohe ära, et tere Alice ja Liisbet Rakverest, Lenna, Mirtel ja Katarina Viljandist, Lenna-Liis ja Viola Viia Tartust, Moonika Lagedilt, Marta Mia Viimsist, Katariina, Emmi Milda ja Mariann Sakust ning tere ka Joosepile, kes on tegelikult meiega juba varem ka laagrites käinud. Ja tegelikult ütlesin tere ka Paulinale, kes suurtega sel korral ühines, et jääda! Ja tegelikult siis juba tere Heidile, tere tulemast tagasi! Igatahes oli vahva vaadata, kuidas nad vaikselt kohale voorisid samal ajal kui meie proovi tegime. Okei, keda ma petan.. Tegelikult sain seda ainult alguses nautida, sest peagi pandi uks kinni ja öeldi, et Ann, istu paigal ja teised võtavad lapsi vastu. Meie nimelt tegime proovi. Kui igav.

Aga proovi tegemisest oli kasu ka, sest õhtune kohtsert oli VAIMUSTAV! Vähemalt mulle meeldis. Ja rahvale ka vist meeldis, vähemalt nii nad väitsid. Kokku osteti meilt peale kontserti 47 plaati, mis on ikka päris äge. (Reklaam-reklaam, kui tahad endale ka värsket plaati, siis info@sottovoce.ee aitab!) Nalja sai muidugi seal ka. Mina suutsin üsna mõnuga dirigeerida ja tegelikult tõesti oli hea tunne ja naeratus kiskus ise näole ja rõõmus oli meel. Eriti kiskus naer näole siis, kui bass suutis kohe alguses valel ajal sisse tulla. Aga pole hullu, nii oligi põnevam! Kontserdiga edasi minnes oli muidugi kõige naljakam hetk “Up is Downi” algus. Ähime ja puhime ja paneme ennast üht- ja teistpidi valmis ja mina mõtlen nagu segane, et kuidas see rütm nüüd siis täpselt ikkagi oli ja millal ja kui kiirelt ja kuidas ma sisse pean tulema ja Ruth loeb mulle salaja pa-pa-papapa ette ja algab ja… Täiesti ootamatult oli Laura bassi taga mingi hoopis teise keele otsustanud tõmmata ja nii see esimene või mitu takti läks. Natuke kakofooniliselt, aga muidu oli ju päris lõbus ja tore. Õnneks sai ta peagi rajale ning saime õigete nootidega rahus edasi minna. Eks neid selliseid seiku oli kontserti jooksul veel, aga teised ei jäänud nii eredalt meelde.

Vahetult enne suure ürituse lõppu jagasime ka sottodele omad plaadid kätte ja tervitasime neid endiseid väikseid, kes nüüd sellest laagrist alates suurte ridades mängivad (tere Nelle-Ann, Stella Elisabeth, Ege Emma, Elis, Nora, Elsbet Helena, Laureen, Eliise, Regina, Miia, Maarit ja Paula). Üllatuslikult saime suured ja imeilusad lillekimbud ka meie, kes me olime dirigendipuldis värisenud (Ruth, Laura, Pille ja… mina). Aitäh teile selle eest!

Sealt edasi mängisime veel ühe loo ja läbi see kauaoodatud kontsert oligi. Rahvast oli mõnuga, nii et väga ei mahtunud saaligi ära. Oldi igalt poolt kokku sõidetud, nii et minu arust igati korda läinud üritus. Teinekord jälle! (Jälgige siis meie kodulehte, et millal see teinekord jälle tuleb.)

Kui olime suutnud kõikidest külalistest ja muudest inimestest lahti saada (välja arvatud Ruthi ja Pille sugulased, kes keeldusid lahkumast…), siis tegime saalis omakeskis väikse kogunemise ja selgitasime, kuidas nüüd asjad olema hakkavad. Tervitasime kõiki oma väikseid ja näitasime neid suurtele. Siis jagasime need nii-öelda keskmised suurte vahel ära, et igal ühel neist oleks oma mentor, kelle käest küsida, kui mingisugune probleem tekib. Siis panime paika häälerühmavanemad ja kroonikud. Eksole! Lõpuks ometi! Esimese au said kõige vanemad alaealised häälerühmas. Alates sellest laagrist on meil kahe kandle ja bassi asemel kolm+bass, nii et saime lausa neli inimest välja käia. I kandle eest hoolitseb nüüdsest Kaisa-Mari, II kandle eest Ursula, III kandle eest Sandra ning basside eest Anne-Ly. Krooniku rolli said sel korral enda kanda väikeste seast Moonika ja Marta Mia, keskmiste seast (kes pole siiani oma tööga hakkama saanud….) Nelle-Ann ja Regina ning suurte seast Marie Johanna (siinkohal mainiksin ära, et mitte-kroonikutel pole keelatud kroonikat kirjutada, mis põhjendab ka ära, mida mina siin pilvisel suvepäeval teen…). Nendel on siis täitsa kohustus oma töö eest seista ja olla kindel, et see tehtud saab.

Siis tegime natukene veel jagamist. Me olime Lauraga mõelnud, et kuidagi tuleb ikkagi need uued ja vanad omavahel sõbraks teha ja mis oleks parem kui TANTSUVÕISTLUS! Just nii me tegime. Jagasime kõik laagrilised kaheksasse erinevasse võistkonda, kusjuures mitte numbrite, vaid värvide järgi. Pärast sai iga võistkonna esindaja endale loosiga ka loo tõmmata.

  • Roheline: Kristi, Stella Elisabeth, Nora, Viola Viia ja Lenna – Britney Spears “Oops… I Did It Again!”
  • Kollane: Marie Johanna, Heidi, Liisbet ja Mirtel – Rammstein “Du Hast”
  • Punane: Elis, Marta Mia, Alice, Emmi Milda ja Regina – Traffic “Sekundiga”
  • Roosa: Miia, Lenna Liis, Moonika, Maarit ja Laureen – OneRepublic “Love Runs Out”
  • Sinine: Ursula, Anne-Ly ja Paula – Pharrell Williams “Happy”
  • Lilla: Mariann, Joosep, Elsbet Helena ja Kaisa-Mari – Curly Strings “Kauges külas”
  • Oranž: Eliise, Sandra, Raili ja Nelle-Ann – Aqua “Barbie Girl”
  • Pruun: Pauline, Ege Emma, Katariina ja Siret – Spice Girls “Wannabe”

Aga ega juhendajad ka ei pääsenud. Meil olid väikeste juhendajad (Gerda, Pille ja Hanna) versus suurte juhendajad (Ann, Laura ja Ruth) ning nemad said ise oma loo valida. Esimesed tegid Üllar Jörbergi “Kutse tantsule” ja teised Beyonće “Single Ladies”. Kui rühmad said jaotatud, siis oli neil järgmise õhtuni aega, et miskit välja mõelda.

Siis ei jäänud meil muud üle, kui Ruthi ja Lauraga kiiremas korras harjutama minna. Ega väga asja ei saanud, aga me vähemalt üritasime ja mõtlesime. Ega sellel õhtul enam väga lapsi ei näinudki, sest kõik hakkasid oma võistkondadega midagi välja mõtlema ja ega teised ei tohtinud ju vaatama minna.

Järgmine päev oli esimene proovipäev uute koosseisudega. Natuke hirmutav oli, aga ma ütleks, et pigem tore. Minul oli taas hirmus selle pärast, et olin lausa kolm lugu laagrisse kaasa võtnud ja see dirigeerimise asi ikka vist ei muutugi kunagi mitte-hirmsaks (no välja arvatud Ruthile, kes lihtsalt saab sellega hästi hakkama ja teab, mida ta teeb…). Nii see päev meil kulges, et harjutamine-söömine-harjutamine-söömine ja nii edasi. Väikseid väga ka ei näinud, aga nad ka harjutasid tublilt ja siis said vist natuke mängida ja süüa ja olid õnnelikud. Suured tegid oma proove kolmes grupis. I, II ja III+B. Kuna meil on kolm dirigenti, siis saime ideaalselt kordamööda liikuda ja iga grupiga tund aega tööd teha. Täitsa lõbus oli nii. Sai rohkem tööd tehtud ja nähtud, kes oskab ja kes mitte.

Õhtul, enne kui meil tantsuvõistlus peale hakkas, tegime ka kõikidest portreepildid, et need olemas oleks. Ma olen natukene segaduses, et kuidas ma nii halb fotograaf olen ja õnnelik, et ma igast inimesest vähemalt kolm kaadrit tegin, sest ausalt.. heal juhul üks oli fookuses. Ilmselgelt ma ei ole väga asjalik. Igatahes saime kõik pildile ning mina olen selle üle rõõmus.

Sealt edasi asusime vaatama tantse. Ja nii äge oli! Üks ägedam kui teine, aga tegelikult kõik megalt ägedad. Kõik olid koreograafia või mõtte või midagigi välja mõelnud ja nii mõnus oli vaadata. Mina küll natuke jamasin tehnikaga, sest ei saanud kohe alguses aru, kuidas see kõik peaks käima, aga ma ka parandasin ennast ja kõik siiski laabus. Kokku oli meil siis kümme etteastet ja mina jäin küll kõigiga rahule. On isegi võimalus, et kordame seda ülesannet, et meil ikka iga laager oleks midagi, mis alati on. 😉

Kui tantsud said tantsitud, siis läksime enamusega õue toolimänge mängima. Kõigepealt oli see klassikaline mäng, kus muusika käib ja peab tantsima ja kui muusika jääb vaid, siis tuleb endale tool leida. See, kes ei leia, läheb mängust välja. Meie peamise ringi kõrvale tekkis veel kaks-kolm, nii et see mäng kestis mõnda aega. Esimese mängu muidugi võitis jõhkralt Laura, aga ma olen täiesti kindel, et mitte täiesti ausalt. Igatahes suundusime sealt edasi selle mängu juurde, kus üks inimene on keskel ja ütleb enda kohta fakti ning kõik, kelle kohta see käib, peavad koha vahetama. No seda mängu mängisime me küll üsna kaua ja nalja sai oi, kui palju. Korra suudeti isegi tooliga ümber kukkuda. Minu arust oli see õnnelik Emmi. Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ja pärast saime toolid ära vahetada paremate vastu. Aga saime igasuguseid asju üksteise kohta teada ja võib-olla jääb neist midagi järgmise laagrini meelde ka (ilmselt mitte).

Kui me lõpuks kella üheteist ajal otsustasime, et sellest mängust nüüd aitab, siis ei olnud sugugi magamamineku aeg. Vastupidi. Suuremad otsisid endale lauamänge ja omi tegevusi ning väiksemad läksid edasi patsipeole. Neil oli üks tuba tehtud ekstra selle jaoks. Sisse sai patsitegemisvahenditega ja istuda tuli ringis, nii et kui sulle tehti patsi, siis sina tegid samal ajal enda ees istuvale. Kui meie Lauraga sinna lõpuks jõudsime, saime õnneks nautida patsitegu ja ei pidanud ise tegema. Väikseid oli liialt, kes tahtsid askeldada, nii et lõpuks said mitu erinevat patsi pähe. Aga see polnud kõik. Sealt edasi suundusid väiksed diskole, mis toimus teises toas. Ja oh, kus oli alles disko. Õhupallid olid pandud lampide ette värvilisteks tuledeks, muusika käis kõvasti ja lapsed hüppasid pimedas nagu segased. Nagu tõeline disko. Meie vanainimestena sinna kauaks ei suutnud jääda, aga alt korruselt kuulsime kilkamist küll. Kuskil südaöö ajal väsisid nad vaikselt ära ja läksid ilma ajamata magama. Ega meie väsisime ka varsti ära. Või mina ja Laura vähemalt. Kangemad jäid veel üles ligrettot mängima (üllatuslikult oli nende seas ka Ruth…).

Viimasel päeval panime häälerühmad jälle kokku ja saime juba täitsa loo moodi asju kuulda. Harjutada tuleb muidugi veel kõvasti, aga ma usun, et saame hakkama. Ägedad nagu me oleme. Peale lõunasööki oligi juba aeg jällenägemiseni jätta. Järjest tuldi lastele järgi ja nii me lõpuks olimegi Laura, Pille, Sandra ja Miiaga viiekesi koolimajas. Leidsime maha jäätud asju. Mina haarasin kaasa Marta Mia väiksed kingakesed ning Pille jäi ootama Paulat, kes oma jopele uuesti järgi pidi tulema. Jätsime koolimajaga hüvasti ja asusime Saku-Tallinna poole teele.

Mina arvan, et oli väga vahva ja tore laager ning ei jõua juba ära oodata, et sügis tuleks ning saaks uuesti laagerdada. Tere tulemast kõikidele uutele ja tere tulemast tagasi kõikidele vanadele. Ja loodetavasti need vähesed, kes sel korral ei saanud tulla, on sügisel jälle platsis ning teevad meile mitme eest nalja.

Kallimusipai,
Ann

Suured kroonikud, Suvi

 

Seekord oli suvine laager tavapärase viie päeva asemel neli päeva pikk ning et tempo veel kõrgem oleks, andsime teise päeva õhtul ka kontserti. Sottod esinesid Viljandis alles teist korda, kuid siin linnas on laagris oldud juba neli korda – 2 väikeste laagrit + 2 suurte laagrit (rääkimata Viljandimaast). Seda enam on tegemist tähtsa plaadiesitluskontsertiga, kus ka Ann sai dirigendi rollis üles astuda.
Varane kontsert tekitas mõnes kuulama tulnud lapsevanemas tunde, et nüüd võiks kandle kokku pakkida ja koju ära minna 😀

Ööbisime vastremonditud muusikakoolis. Esimesel päeval olid kandleklassis isegi veel ehitajad sees. Samas tundus orkestrimaja saal, kus proovi tegime, hoopiski kokku kuivanud olevat. Väikestes klassiruumides magamisega kaasneb erladumise fenomen – uksed lähevad kinni, ekraanid lahti ja viis samas ruumis viibivat inimest nagu omavahel ei suhtleksi (khm-khm, üldse pole süüdi eksole :D). Ja kui õhtul keegi võtabki ette ja kutsub inimesed ühiselt mänge mängima, on juba selline vanainimese tunne, et: “Kell on 11 ja peaks magama minema.” Mis see muud on kui vanadus. Aga võib-olla on see tingitud nooruse energiast, mille tõid meile paljud uued pisikesed mängijad ning mis imeb salapärasel moel minust (võib-olla ka kellegist teisest) eluvaimu välja. Ei-ei, uued on toredad ja armsad, aga tõenäoliselt olen lihtsalt kade, et ma enam mööda treppe jooksmisest, hoovis mängimisest ja niisama hüppamisest eriti ei vaimustu. Väiksed sottod on juba nii aktiivsed, et korraldasid peale tantsuvõistlust (oli see üldse võistlus? 😀 ) patsipeo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kaasa võtta patsikumm, hari ja kallistus. Patsipeole järgnes afterparty kõrvalklassis. Kusjuures, kõik üritused olid kellaaja pealt paika pandud.

Ann ja Laura hoolitsesid suurte ja väikeste lõimimise eest, määrates igale noorele mängijale ühe vanema mängija, kes on siis neile nagu mentor või tuutor. Samuti korraldati ümber häälerühmad ja häälerühma vanemad. Nüüd aga eelpool mainitud tantsude esitamisest. Loosi tahtel moodustati 3-4 inimesest koosnevad grupid, kes said, jällegi loosiga, omale loo, mille järgi tants teha. Aega tantsu väljamõtlemiseks oli järgmise õhtuni. Kuna minu rühm sai endale Rammsteini “Du Hasti”, siis oli ilmselge, et ilma suurejoonelise lavašõuta ei pääse. Siinkohal tänud Mirtelile, kelle õnnelik käsi selle loo tõmbas. Algul oli plaanis säraküünlaid ja tordivulkaane kasutada, kuid tuleohutusnõuded tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Jäime LED-lampide juurde, mis toimisid samuti väga priimalt. Nimelt kleepisime lambid väikekandle peale ja Mirteli ning Liisbeti (alias Rakvere) juustesse. Heidi tuulas kaltsukas ja leidis meile sentide eest tuusad kostüümid. Otseloomulikult tegime ka hirmuäratava lavameigi, millele järgnes profiilipiltide tegemine. Kahjuks olid teised grupid tagasihoidliku või naturaalse grimmi kasuks otsustanud…

Kokkuvõttes oli mõnus laager, mille tulemusena oli mul kuuel sõrmel vill, aga ka kuus uut lugu, mida järgmiseks korraks harjutada.

Suur kroonik Marie Johanna