Keskmised kroonikud, Kevad

1. PÄEV

Laager algas neljapäeval, ning kokku kestis see 4 päeva. See toimus Lool kuhu on Tartus umbes 2h ja natuke peale, Seega alustasime sõitu juba kell 8:00 Ülenurme Muusikakooli eest. Sõidu ajal mõned magasid, mõned mängisid telefonides ja mõned rääkisid lihtsalt niisama teistega.

Kui kohale jõudsime vedasime asjad bussist välja ning viisime sisse(Loo muusika-ja kunstikooli). Kuna mina olen suur sotto siis sain mina kandle alla jätta, väiksed sottod pidid kandled viima ülesse. Ööbisime teisel korrusel klassides. Sättisime asjad klassi ning läksime kandleid paika panema.

Kandled oli vaja kokku panna ja ära häälestada ning noodipult ja noodid ilusti sättida. Enne esimest proovi oli meil Lõuna söök. Lõunaks oli frikadellisupp. Kui saime söödud, siis oli meil natuke aega enne kui proov hakkas. Harjutasime proovis uusi sotto lugusid. Kui proov läbi oli meil veel õhtusöök, ning siis vaba aeg. Vabal ajal saime käia poes ja niisama õues olla. Mina, Stella Elisabeth, Elsbet Helena ja Laureen(ehk meie) läksime poodi, jalutasime õues ning päris õhtul läksime tuppa. õhtuti väiksed mängisid mängu “Libahunt”, suured tegid oma asju. Lõpuks sai minna magama.

2. PÄEV

Hommikul oli äratus kell 9:00.siis oli hommikuks puder. Meil oli peale sööki aega, ning siis saime kandleid häälestada. Oli jälle proovi aeg harjutasime jälle lugusid millega esineme kontserdil või harjutasime lihtsalt raskemaid lugusid. Siis sai lõunat süüa. Oli jälle aega ning siis hakkas uus proov. Peale nelja tunnist proovi sai jälle süüa. Ning tuli jälle vaba aeg. Meie läksime välja  käisime grossi poes ja pitsa restoran Ventuses kust ostsime kananagitsaid ja pitsat, ning olime niisama õues. Varsti läksime sisse ja jäime magama.

3. PÄEV

Hommik oli jälle samasugune nagu eelmised aga õhtuse proovi ajal tegime koos väikestega proovi. Siis sai jälle õhtustada ning õue minna. Meie otsustasime jälle minna pitsa restoran Ventusesse. Mina ostsin kananagitsaid friikartulitega ja teised võtsid pitsat. Sõime ära ning olime jälle õues. Varsti läksime jälle sisse ja mõne aja pärast jäime magama.

4. PÄEV

Hommikul ärkasime, pakkisime asjad ja sõime ära ning varsti pakkisime kandled kokku ja vedasime need Loo kultuuri keskusesse. Tegime seal proovi. Peale proovi läksime tagasi ja sõime, vahetasime riideid, viisime asjad autodesse ja läksime tagasi kultuuri keskusesse. Seal toimus kontsert. Kui kontsert läbi asusime kõik teele oma kodudesse. Mõned tublimad  pidid veel minema kandlekonkurssi autasustamisele.

Mina läksin peale kontserti loomaaeda ning peale seda hakkasime tagasi Tartu poole sõitma. Varsti olin kodus. Laager oli väga lahe ning ootan juba suvist laagrit suure huviga.

Keskmine kroonik Nelle-Ann

 

Keskmised kroonikud, Kevad

26. aprilli hommikul kell 10.00 pidin koos Lenna isaga Viljandist sõitma hakkama. Viljandist sel korral nii palju inimesi tulemas ei olnud ja saime kahe autoga Loole. Peale minu ja Lenna oli Lenna isa autos ka Mirtel. Kolme peale kokku oli meil nii palju asju, et osad asjad olid mul peaaegu kaelas ,aga vähemalt oli kusagile pead toetada. Kohale jõudsime me umbes samal ajal kui teine auto mis Viljandist startis ja nii sain ma koos Elsbeti ja Laureeniga ühte tuppa. Peale meie olid seal toas ka Nora ja Elis ning järgmisel päeval liitusid ka Miia ja Paulina. Saime mängida esimesi kandlelugusid ja õhtul saime ka minna poodi. Juba esimesel õhtul oli meie toa põrand pähkleid täis. Veel hiljem vaatasime koos Stella, Nelle-Anni, Elsbeti ja Laureeniga “Kättemaksukontorit” ja läksime magama.

 Järgmisel päeval pidid ka Paulina ja Miia oma reisidelt laagrisse jõudma ja Miia jõudis isegi esimesse proovi. Paulina jõudis teise. Õhtul pidi Paulina oma lugusid ja Sotto lugusid harjutama ja läks nii tuhinasse, et lõpetas alles kl 2 öösel. Samal ajal mängisin mina Anni, Laura, Miia ja Sandraga rongi mängu. Väikesed tahtsid väga mängida hundimängu ja tiirutasid meie ümber ikka küsides, et kui pikk see mäng on ja kui kaua see kestab. Kahjuks oli tegu väga pika mänguga ja me lõpetasime mängu umbes 00.00. Laura võitis.

 Kolmandal päeval ei saanud ma laagris tervet päeva olla. Rotary klubi sai 25 ja ma pidin VNSO- ga seal esinema. Proov algas juba kl 16.00 ja minu isa tuli mulle ja Elsbetile kl 13.00 järgi. Järgnes pikk sõit Viljandisse. Kui Sakala Keskuses kontsert lõppes siis saime teada, et Kaisa- Mari oli haigeks jäänud ega saanud koos meiega laagrisse tulla. Kaisa-Mari isa oli lubanud meid tagasi Loole viia ja kuna ta oli lubanud siis sõitsime me Elsbetiga ja Kaisa- Mari isaga tagasi Loole. Jõudsime sinna üllatavalt vara ja läksime tagasi muusikakooli kus me ööbisime. Mina mängisin veel kontserdi lood läbi ja peale minu oli harjutamas ka õpetaja Hanna. Varsti hakkas järjest rohkem inimesi tuppa sisse sadama, et lugusid harjutada ja isegi Paulina tuli. Kuigi ta oli eelmisel õhtul poole ööni harjutanud. Ann ei lubanud Paulinal sama kaua mängida kui ta eelmisel õhtul oli mänginud ja käskis minul ja Miial teda valvata ja vaadata, et ta liiga kaua ei harjutaks.  Lõpuks saime Paulina kandle tagant ära ja läksime magama. Järgmisel päeval oli ju kontsert.

 Oma toas panime me äratused kell 7.00 ja kl 8.00. 7.00 äratuse peale ärkasid küll kõik üles, aga jäime ikkagi uuesti magama. Umbes poole tunni pärast läks mul uni ära ja ma hakkasin pakkima. Enne kontserdi algust pidid kõigil asjad koos olema. Enne hommikusööki tuli veel ka pillid ära häälestada ja need kokku pakkida, et need oleksid valmis trantspordiks esinemis kohta. jõudsin kõigega valmis enne hommikusööki ja peale hommikusööki me laadisime kandled autode peale ja ise kõndisime esinemis paika. Tegime kontserdi läbimängu ja juba oligi lõunasöök kohal. Osasid lapsi olid vanemad juba vaatama tulnud ja nad aitasid lastel kohvreid autodesse viia. Lapsevanemad tulid kontserti kuulama ja kokku oli see kõik üks väga ilus kontsert. Peale kontserti läksid kõik koju.

Keskmine kroonik Regina

 

Kevad, Väiksed kroonikud

Hakkasime Sakust Katariinaga Loo muusikakooli poole sõitma. Kui ma Katariinaga kohale jõudsin, oli Emmi juba kohal. Minu toakaaslased oli: Hanna Liis, Moonika, Alice, Liisbet, Katariina, Emmi Milda, Paula, Triinu, Maarit ja Katriin-Liisbeth. Kui meil olid kandled hääles hakkasime kell 13.00 sööma. Peale sööki olid proovid. Me väikesed tutvustasime ennast ning hakkaski proov pihta. Meie lood on “Vikerkaar”, “Loch Lomond”, “Ümisemislaul”, “Vaalaskala rock” ja “Tervitus laul”. Sõime ning seejärel mängisime “Libahundi mängu”. Me jäime kell 23 magama.

Hommikul ärkasime kell 7, välja arvatud Triinu, tema magas väga kaua. Seejärel panime kandled häälde ning sööma. Täna mängisime ka väike kannelt. Meil oli ka uus lugu, “Lõbus labajalg”. Meil olid väga toredad õpetajad: Pille ja Gerda. Ka sellel õhtul mängisime hundi mängu, me ei tüdine sellest kunagi (või no mina vähemalt). Seejärel läksime magama kell 23.

Järgmine päev ärkasime 07.08. Nii nagu iga hommik panime pillid häälde ja sööma. Ka täna mängisime labajalga ja väikest kannelt. Täna me käisime poes. Kell seitse hakkasid väiksed igasugu mänge mängima (ka hundimängu). Kui ma õhtul magama üritasin jääda, hakkas Kata unes rääkima mingist Nämm Nämmist. Enne magama jäämist mängisime koos Anni ja Lauraga ja teistega hundi mängu.

Järgmisel hommikul panime asjad kokku, mängisime mõned korrad esinemis lood läbi ja panime ka kandled kokku. Seejärel läksime kultuurikeskusesse ning kui me seal lood läbi mängisime käisime söömas ning algaski kontsertt…

26.-29.04.2018

Väike kroonik Mariann
Kevad, Suured kroonikud

jube lahe oli.. sõitsime leetu ja värki.. wc potte polnud.. esinemised oli nagu nad olid.. aga saime oma palga ka…
tore laager nagu ikka.. martinil varastati pesu ära.. ja silvia unustas kandle maha.. ise kiivalt väites, et tema oma kannelt ei näinud.. liisi mobla taustad panevad inimesed punastama…

noh.. oli lühidalt.. aga tegelikult oli seal ju ikka enamat ka… kui ma nüüd hästi otsin, siis ma tegin sellel korral lausa märkmeid, et millest pärast kirjutada….
leitud… tallinn – pärnu bussipilet. Liini nr. 76. kuupäev 05.04.06 … kas pole mitte toredad nümbrid… meie mitmest küljest täiesti erilise laagri alustamiseks…
Hakkan siis järjest oma tsekilt märksõnu kirja panema.. kuna ürik on kirja pandud hariliku pliiatsiga, siis enamus on hävinud, kuid püüan anda endast parima..
Laura rahvariided… Seda võikski vist lugeda meie laagri äparduste rea esimeseks äparduseks.. kell oli umbes 10 minutit enne bussi väljumist, kui sitti enda kotta vapralt pagasiruumi pakkis.. mina olin just kohale jõudnud.. (peaaegu sisse maganud.. aga ikkagi jõudnud.. ise veel mõtlesin, et jube hästi olen pakkinud; ainult seljakott ja üks väike kott… ) seisan siis seal pagasi ees, kui äkki ella mulle oma rahvariided ulatab, et ma neid hoiaksin.. noh tal oli nagu ühele korralikule kanneldaja kohane, väga palju asju….. ja siis äkki juhtus midagi jalustrabavat – nagu välk äiksepilvi täis taevast – avastan ma , et minu rahvariided jäid koju… ilusast ukse külge rippuma… kell kolm öösel olin ma neid triikinud.. ja seal nad siis rippusid, õnnetud, ja üksi….
Kuid tänu minu teravale mõistusele ja kiirele taibule lahenes kõik sujuvalt ning mu rahvariided rändasid koos õhtuste tulijatega (Aet ja Raili) pärnusse….
Pärnus toimus proov.. täitsa edukalt läks… nad jagasid meid kahte lehte ja siis me saime tõestada, et igaüks meist on tegija ning mängisime ka minimaliseeritud koosseisus täiesti kvaliteetselt…
Ruth punastab….. Üks harukordsemaid hetki Pärnus oli aga see, et kogu Sottol oli võimalik näha päiesti tulipunast Ruthi…. või võiks isegi öelda, et peaaegu lillat ruthi.. ja selles on süüdi Liis.. Teeme meie rahulikult proovi.. ma küll ei mäleta, mis lugu me parasjagu harjutasime, aga ilmsesti mõnda Ella oma, sest Ruth istus teise hääle lähistel laua ääres… ja arutles, et mis see kell ikkagi juba võiks.. oma huvi rahuldamiseks haaras ta Liisi telefoni ja siis PÕMMMM … sealt avanes pilt, millel võis näha ………… Me jätame siinkohal mainimata, mis Liisi taustapildiks oli (et vältida veel ühte punastavat nägu) .. aga ruthi see igaljuhul punaseks värvis….
Õhtul peale proove ja muid seltskondlikke etteasteid jäid üles nagu ikka Ööloomad ja need, kes lootsid, et suudavad nendega sammu pidada… kuid jällegi pidid nad pettuma… ÖÖd jäid söögilaua äärde kaunistama vaid Aet Laura ja Anneli… asi võttis kummalise kuju.. mängite kaarte, räägiti igasugustest asjadest, paljastus Laura tõeline pale – saada ooperitäheks ja esitada kogu tekst retsiteerides… teate,, ma suutsin lõpuks tekitada heli (hääle.. sellise hääle mida saab veel nimetada hääleks, mitte kisaks) mis oli väga väga kõrge.. igaljuhul.. kui ma seal siis niiviisi retsiteerisin, siis pidi ju ka nalja saama… mina istusin näoga akna poole, anneli ja aet minu vastus.. Ja siis ma retsiteerisin „Seis , kes tuleb sealt“ inng Anneli pööras täiesti erutunud seisundis ümber ning vaatas paaniliselt aknast välja ning püüdis tulijat leida.. „kus kohast, kus kohast?“ …
Sellel õhtul juhus veel midagi mille märksõnasks ma olen kirjutanud Jaanus, aga mul ei meenu mis.. ma tean et see juhtus jõulumäe söögisaalis ja oli 100% naljakas.. aga mulle ei meenu, mis.. aga kui sina tead, mis see oli, siis helista mulle telefonil 56255835 või kirjuta aadressil laura.linnaks@gmail.com…. Jatkuuuu
Ärasõidu eelne meeleolu oli ärev… „kõik“ kõik kandled juba peale tõstetud. Kui äkki näeme meie aediga häälestusvõtit ja kui mu mälu mind ei peta siis Ruth leiab häälestajaga… Saab need siis bussi viidud, kuid esmalt ei tunnista keegi neid omaks.. läheb natuke aega ja siis on omanik leitud.. Silvi Vahu.. …
Buss käivitab mootori…
„kas kõik on peal?“
„jaaaa“
„keda ei ole hüüab jaa“
„muhahhahahhaaaaa ja ja ja“
„kas kõigil on kõik asjad kaasas“
„ jaaa“
„silvia sa rohkem ei unustanud midagi“
„ ei“
„minek“

ja nii vuras Sotto täiskäigul oma esimese piiriületuse poole kui äkki helises telefon… ei… kui äkki tormas bussi lõpus ette üsna ärritunud ruth, kes ütles, et tal helisenud telefon ja teisist otsast oli talle öelnud Tiit et Jõulumäle olevat üks kannel ja pult jäänud.. Buss peatatakse kinni ja leitakse lahendus.. Raili tore mees mõidab pärnust oma tõõpostilt ära ja toob jõulumäelt meile selle kandle, mis veel omanikku ei olnud leidnud…

„Kes oma kannelt peale ei tõstnud“
„lugege kandled üle“
„vaadale kas teie oma on peal“
„kas on pea“ ja vastuseks kõlas väikne jaatus, mis meenutas pigem mootori käivitamist.. onn-on-onn ..
„silvia, kas sinu kannel on ka peal“
„jah… ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal “
„kas sa tõstsid ta ise peale“
„ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal“

mööduvad minutid.. Silvia saab üsna suure nöökimise osaliseks.. kui meie ees peatub autu.. sellest astub välja kena noormees ja kannab bussi kandle ja kilekoti puliga…
kätte oli jõudnud tõe hetk… tuli paljastada nimesilt.. ja mis seal seisis… [trummid palun]
ei miskit muud kui MALLE VIHUL….. hetkega täitis bussi selline naerupahvak, et oleks võinud arvata, et meid on seal sadu, mitte paarkümmend… aga asja kurvemaks küljeks oli see, et see oli siiski silvia pill…..

aga nüüd liikus buss vapralt edasi… võteti vastu otsus, et edasipidi järgitakse mereröövlite esimest reeglit „kes maas – see maas“…
järgmine peatus oli Lido … nämm nämm.. kes lidos, kes bussis.. (Lidos olid tibud akvaariumis.. päris elus tibud… nunnud oli… imearmsad……
ja sellest järgmine peatus oli alles selle kummalise nimega linna piiril… Kus me saime teada, et leeedukate kohe = 30 minutit…
aga lõpuks jõudid regina kohale ning meid viidi meie toredasse ööbimiskohta… toad jaotatud.. ja veidi kaubeldud ja vahetatud ka… noh et … kõik oleksid rahul.. avastati äkki selle kauni tudengihotelli varjukülg…. voodid oli kaadus. Nad olid keskelt kõrgemad ja öösel varitses oht maha veereda.. kuid see ei olnud kõige hullem… uksed krigisesid ja põrandad naksusid.. kuid seegi ei olnud kõige hullem.. duššist tuli kord külm kord kuum, vesi, kuid seegi ei olnud kõige hullem… seal oli veel 1000 pisikest asja, kuid miski neist ei varjutanud seda õudust mis vaatas meile avasui otsa kui me avasime toaletiukse…. rohkme ma sellest kõnelda ei soovi.. see tekkitab minus meeleheidet…

linnas oli tore.. me saime teada, et Heidi isa, sündinud bussijuht, Valdur on täesti geniaalne manööverdaja…see mida ta seal parkimisplatsil autode vahel tegi oli täiesti hämmastav… see ei olnud enam mitte sentimeetrite mäng vaid lugeda võis lausa millimeetreid mis bussi ja autude vahele jäid… ja see ei ole minu poolt ülepaisutatud kiidulaul, vaid puhas tõde…
esimesel õhtul saime süüa mingis kallis ja aeglases pubis. Aga teistel päevadel oli parem.. kui hommikusöögiks pakutav võileib, kerge veega kohvipuru, ja keedetud kohvikoort meenutav piim välja arvata…
ööbimiskohaga sai aga nälja veelgi.. poisid noh nagu poisid ikka ei sulgenud oma akent… või siis õigemini nad sulgesid selle kuid ei keeranud kremoone kinni… ja tulemus oligi käes… pahad leedu kohaliku ketto poisid olid ära viinud martini spordikoti , koos sexpesu ja mustade sokkidega… algul oli hirm et kurikaelte saagiks oli langenud ka üks pult, kuid hiljem see kahtlus purustati (pult oli lihtsalt „hästi“ ära pandud)
„õpetajate toa“ väljakostvaim nali on kindlasti kuus tore kõnekäend „Solisti panema“, mille esmaesitlejaks oli ella maidre…. kõnekäänul ei ole mingit varjatud tähendust, kõik otse… samast toast tuli ka nali „till ….. peal“ aga kahjuks ma ei saa oma käekirjast aru, et mis seal punktiiri peal olema peaks.. niiet kes mäletab, siis aitab.
Niii… nagu väljasõitudele kohane oli esimesel õhtul kohe üks korralik jämm niiet järgmine hommik olid inimesed kohe eriti ilusad.. ja siis tabas meid see esimene kontsert.. minu isiklik, täiesti subjektiivne arvamus on , et see võiks olla kirjapandud, kui meie kõige kõige koledam üleastumine üldse… sest see oli tõesti õudne.. orkester loksus, pooled noodid olid valed, dünaamikat ei olnud.. kokku ei saanud.. ja siis vaieldamatu tähtsündmus.. Ruth dirigeerib ja üht äkki otsustab suurem enamsus (kui nüüd täpne olla siis ühe erandiga) et kõik loo ära lõpetada.. nind nii tehaksegi.,.. edasi ei mängita, ning näetakse ruth lihtsalt õhku taguma.. üks väike heli seialt küll kostus mis suurima võimaliku häbi välistas, kui siiski oli see kole… noh ja ega me siis oma palgast ilma ei jäänud.. See oli reis kui Ruth meie peale karjus… aga enda mõistlikkuse tõestuseks võime ütleda, et järgmine kontsert oli hiilgav.. või noh vähemalt hea.. ja nii see aeg meil seal kulus… käisime ella ja ruthi mängu kuulamas (see oli kole igav kontsert.. ja igavuse peletuseks plasutati kogu aeg kaasa… jube kohe .. minu arus) .. ja siis sõitsime kohaliku bussijuhuga, kes nägi välja nagu maffiamees ja laulsime üle kohalikud, kes meil bussi lõpus meie konkurentsi üritasid pakkuda….. ja siis käisime ristimäel ja selle lähedal kloostris.. ja meil linnaekskursioon, kus suurimaks vaatamisväärsuseks osutus Koit Vatsel, kes lihtsalt niisama, heast südamest, ja tublist kodusest kasvatusest, ja džentelmenlikusest aintas ühte vanaprouat… see oli niii kena… siiras ja hea….
Ees ootaski meid meie viimane/teine etteaste festivali kalakontserdil….. (vahemärkusena nii palju, et festivali nimi oli tuto ja avamis meie poolt üles dirigentide delegatsioon ja seal on juge armsad pisikesed laululapsed)… see sujus ilusasti, kui just algus välja arvata.. kogu lava oli meid täis… aga toole ei olnud.. noh läks natuke aega ja need meile .. kui ikkagi oli 2 puudu.. minul ja aedal ei olnud… need 2 tooli oli otse ella ees… kui selle asemel et need meile ulatada tõstis ta käed , et lugu lahti lüüa, kuid õnneks ta märkas.. ning ulatas mulle tooli… just just.. ainult mulle… aeta ta ei märganud.. lava taga otsiti juba paaniliselt tooli, kuid ei leitud… ella tõstis uuesti käed ja siis ta juba märkaski , et aet ka seisab ja andis meile teise tooli ka… lava taga oli kosta kergendusohkeid….. aga edasi sujus kõik hiilgavalt….
Eriti silmapaistev osa sellest kontserdist oli see osa kui me ei maganud (olgem ausad, ööd olid meil kõigil pikad.. ja need lood olid kõik nii ühte moodi).. no ja siis loomulikult see osa kui laval olid „lavapoisid“, need Raskes Seisukorras kutid.. keda ma siis süüdimatult forokaga ahistasin.. neil oli lõpuks juba väga ebamugav.. aga meie olime vasinud ja meil oli vaja end kuidagi üleval hoida ja see oli nii naljakas, kuidas nad seal tühjal laval pingsalt oma rada otsisid… oi see oli tore….
No ja siis saigi kontsert läbi…. jagati lilli ja kallistusi.. dirigentidele muudki …ja meid ootas tagasitee… enamus rahvast magas… noh ja jõudsimegi varasel hommikutunnil tagasi tallinna.. kõik oma koju ja valma…
Ääretult vahva ja hea reis oli.. teine kordki.. mudugi oli see vastavalt võimalustele, aga setskond.. see oli nagu ikka hiilgav…

Niiet kokkuvõtteks võib öelda, et see Laager läheb ajalukku kui:
1. Äparduste laager
2. meie esimene välisreis
3. meie koledaim kontsert
4. vallutasime võõramaa publiku
5. ella oli viimast korda meiega

Laura

Kevad, Suured kroonikud

nagu eelmiselgi aastal pärnusmaal, jõulumäe tervisekeskuses. igati korralik koht.kõigil oma tuba ja peaaegu oma luba..
kohale saabusime juba kolmapäeva keskpäeva paiku ja hakkas kohe üks suuremat sorti proov.
uueks looks oli seekord “tuulekannel”, mis rahvale täitsa meeldis.ja mitte ainult meile vaid ka publikule.
õhtuni oligi proov ja siis õhtusöök.
peale seda oli kõigil võimalus harjutada järgmise õhtu etteastet(stiilikas)..
kes siis katsetas eelneva suure töö tulemusi, et kõik ikka perfekto oleks.. ja siis teised, kes said alles teada, et kus grupis nad on.
õhtu pauk oli muidugi see, et tuli tiit ja ütles, et kallikesed homme on hommikusöök kell seitse(kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei tea, kas see oli see kell, aga põhimõtteliselt väga vara igal juhul)

no neljapäeva hommik oli kõigi jaoks raske.. eriti minusuguste, kes leiavad, et hommikud ei ole mitte ärkamiseks lodud.. aga nagu ütles Pille “ega pekstes parem pole”
jargneski unine hommikusöök ja siis sõit esimesse esinemispaka.. kuskil kaugel asuvasse põhikooli.(oletatavasti põltsamaal)

bussisõit nagu sotole kohane oli kõvasti üle prahi.
eimestel kilomeetritel püüdsid laulujotu üles võtta leedukad, kes ka meiega einemas olid (klaipeda gäng, neli leedu kohalikku kandlesarnast pilli ja siis veel birbine, mida mängis thomas ja siis veel regina vilniusest, kes oli minu arust eriti lahe, sest tal oli igal esinemisel kaks lugu ning üks neist alati uus). mõne aja pärast oli terve buss juba täidetud meie mölamaffia ja muude isemaaliste lauludega. kõigil esinemiseks hea tuju(vähemalt esimesel otsal).
kontsert toimus spordihallis, kus enne meid ei olnud veel üksiki muusikaline kollektiiv ülesse astunud ja loomulikult jätsime me neile tubli esimese kontserdi, mida ilmselt niipea ei ületata.
aga lastele kontsert meeldis.. loomulikult oli neid , kes esireas juttu ajasid ja tagareas kommi sõid ja nohisesid aga needki jäid siis vait kui sotokas tangot mängis.
sellel kontserdil läks fanny power veidi aia taha, aga mudu OK

edasi sõit tõstamaale,kus kontsert toimus vanas mõisas mis oli ilusasti korda tehtud ning mille ajalugu kooli direkor(üllatavalt muhe kuju koolidirektori kohta) meile tutvustas.

bussisõit kohapeale sujus jälle laulu ja nalja saatel ning lendas niikui viuhh..
kohapeal panimegi riided varna ja pillid saali ning järgnes ekskursioon mööda kooli.sai palju uut teada ja näha(ja ikka veel tahaks kiita dire, sest ta jutustas kogu asjast tõesti väga hästi)

saal,kus mängisime oli vana jahisaal. ning meil oli sinna mahtumisega tegelikul päris suuri raskusi,sest meid kohal 23(arvud pole minu ala.andestust kui eksin) pluss leedukad..
ja mitte ainult meid ei olnud seal palju vaid ka õpilasi.. ühesõnaga saal oli puupüsi rahvast täis.
kontsert ise sujus hiilgavalt.. kõik kuulasid ilusasti ja nii mõnigi sai kõhutäie naerda kui algas tuulekannel ja ruth oma kätega esireas kaleidoskoopi mängima hakkas …aga ilmselt suurim osa selles, et kontserti õnnestul oli ellas, kes siis oli ühtlasi ka konferentsjee(eestikeeli siis teadustaja).. ta suutis oma ellalikkusega rahva täiesti enda poole haarata ning nad lausa huviga ootasid et mis järgmisene tuleb. ja kui rahvas on sillas siis püüavad ka esinejad.. ning me püüdsime ja tuli.tuli väga hästi.
lastele meeldisid mudugi ka leedukad väga(see oli see kontsert kus kõik said näha, et ka üliõpilased on inimesed ning et nendegi käed võivad väriseda(regina) ja mõned noodid valed olla(klaipeda käng) .. no aga eks juhtus meilgi..kuid siiski oli üldpilt priima.. päevanaljaks sai ella jutt sellest kuidas kevade algusest oli möödas 11 päeva, see oli lihtsalt liiga kummaline ja naljakas

pärast saime hobusetallis süüa(supp ja kisell) ning sai piskuke lumesõdagi maha peetud.. siis kandled jälle bussi. bussile hääled sisse ja kodupooe, aga enne kindlasti peatus rimi hypermarketis, et ikka õhtuks kogu vajalik kraam kokku koguda..
ja olimegi tagasi jõulumäel.. veidi vaba aega.. siis söögipaus ning TÄHELEPANU! VALMIS OLLA! LÄKS!

STIILIKAS.
teemaks antiik kreeka ja rooma.. algus muidugi venis, aga kui asi pihta hakkas oli nalja nabani.. kõik oli kõvasti vaeva näinud ning mingi etteastega lagedale tulnud. kokku siis neli näidendit ja üks viktoriin. kõik etteasted olid lihtsalt üle ootuste head ning nalja sai rohkem kui rubla eest.. esikohti küll välja ei antud, aga minu arust parima mees peaosa oscari peaks küll saama jaanus, sest see mida ta seal laval tegi oli lihtsalt imetlusväärne. Aga loomulikult olid kõik väga head ning naljakad. ning oma teemad väga vingelt lahti harutanud. terviklikust vaadates oli grupp 1 (liis, laura, teele, karol, egle ja silvia)näiteks väga tugev. ja lavaline liikumine oli heidi, maarja, merilin, kati ja martin . ja kostüümid olid priimad grupil II Katrin, Nele, Jaanus, Maria, Kerstin, Anna-Liisa(suurepärased näemaalingug. ja mis kõige toredam nad said need isegi oma näo pealt maha.) no kummalisusega ründasid kindlasti õpsid & co..
viktoriin oli ka täitsa lahe.. ainult oleks võinud olla mõni küsimus rohkem, aga nii sobis ka peale stiilikat tuli jutuks, et mis suvel. ja otsustati, et plaat. no ja stiilikas ja siis rebaste(ehk siis kõigi kes on meiega ühinenud suvi2004 või hiljem)rets. stiiliks pakkus ruth et äkki indiaanlased, aga see pole veel kindel ja ehk veel muutub. õhtul sai veel möllatud ja kossu mängitud ning siis jälle säng ning järgmine hommik.

seekord õnneks mitte nii vara, aga siiski.. ja järgnes sõit kuningatänava põhikooli.. seekord oli muusikaks mitte meie andi ilus lauluhääl vaid lastelaulud ning muu lahe kraam.

kontserte oli kaks. üks väiksematele, teine suurematele.. kõik läks jälle vingelt. väiksed isegi tõusid püsti ja puha.. ilmselt oli seal küll õpetaja käsi mängus, aga see ei leo, sest meie ju teame, et neile tegelikult meeldiski. kõik tegin nipsu kaasa ja kaifisid niisama.
vanemate kontserdil oli publik natuke raske, noh pubekad ju ikka. aga kuulasid nemadki korralikult ja siis kui klaipeda omad lõpetasid olid kõik juba hoos nii meie kui nemad ja isegi kõige ülbem ja rapist huvitunum tatt hakkas naeratades sõrmi nipsutama.. ja mängida oli uhke..endal oli ikka väga hea tunne.. mõünus ja soe. ja see kindlasti paistis ka meie mängus (üks parimaid kontserte meie ajaloos jällegi)

siis järgnes koolidirektori jutt ja tükike tühja maad, siis söök ja seejärel sõit raekotta, kus siis leidis aset IX rahvusvahelise kandlefestivali avamine. ning meie esitasime ka kolm lugu.
ja siis ruth ütles, et peale lõpetamisel ka mängime, et äkki fuugat. kõik oli nõus.

kontsert läbi. kõik kohalesaabunud kanneldajad sappa ning sammud KuMa’sse. kus siis toimus kandleliidu aastakogu ja kes seal ei olnud said ostoksile minna.
järgmine peatus oli õhtusöök. ning edasi kõigi suureks rõõmuks ujumine.
parim nagu tavaliselt. kõigil oli mõnus ning vaatemäng oli kogu raha väärt. kindlasti tuleks mainida järgnevaid saavutusi. aet hüppas 4 m kõrguselt ja said käed väga siniseks, sest hoidis neid kõrval laiali. ella lasi kõikidest liumägedest alla ja kaifis täiega(algul ta keelgus katekooriliselt), no ja katekoorikutest alisutus veel ruth, kes samuti hüppas alla 4m kõrguselt, kuigi algul väitis, et ei iial, isegi mitte raha eest. aga näete ühisvaim on tugev. iseendal suutsin trepiga küljest lõigata varbaküüne ja pea vastu seina lüüa, aga tegelikult mingeid hulle haavu polnud vist kellelgi. ahh ja.. ja siis heidi suutis võtme 4m sügavusele kaotada. no ja kindlasti oli seal veel palju muudki.
popiks osutus kärestik, kus sai küll üksi küll grupikaupa alla sööstetud. iseenesest oli hetkeks kahju sellest, et ujula kinni oli, aga muidu oli kõik imepärane. kell kümme oli väljasõit.leidus kaks hilinejatki(ma ütleks et julged tüdrikud, sest peale seda kui esimesel päeval hilineti, tegi ruth ikka kohe kõva häält.. ja edasi olidgi kõik paid).. no loomulikult poepeatus ning kodo. ja siis rahvas seal jämmis seal siis omatahtsi.

järgmine hommik oli lihtsalt tore. kõik sotod olid pluusides isegi vilistlased. ülilahe.

edasi õpilaskontsert. kus siis sotot esindasin mina ja maria ka, kui ma nüüd mööda ei pane. ja rainer tuli ka mingi hetk kohale. kontsert oli tore. eriti tugev külg oli see, et kontsert oli lühike.. kõik esinejad olid head ning ühtegi sellist lugu minda kuulata ei tahtnud ei olnudki.
parimad olid muidugi, täiesti enesest mõistetavalt ella maidre ja ruth kuhi. ning eestit esindanud õed maasingudki olid kõrgema klassi väärilised. veel selgus, et kliapeda omad oskavad ka ühekaupa mänguda. või siis vähemalt üks neist.

peale kontserti jõulukale lõunale ning siis lõppkontsertile, kus sotod jälle tublilt soto kostüümes.. sellel kontserdil oli ka mõni selline lugu mida kuulata ei tahtnud, aga oli ka väga vingeid tegijaid(näiteks teiksma bänd. looga tuleväravad. nind lätakad oma duetiga, kus nad kogu aeg eriti lahedalt naeratasid.)
see oli kontsert, kus ma tundsin siirast rõõmu, et ma kuulun sotosse.. ma kohe olin selle üle südamest õnnelik.. sellel kontserdil taheti ka klaipedat tänada, sest nad pidid varem lahkuma, aga no nad olid juba jõulukale sõitnud

kontsert läbi tagasi jõulumäele, piinav õhtusöök ning siis timo väänase kontserdile, kus osa seltskonda pidi maas istuma, aga ütleks et esirea kohad olid istumist väärt.
etendus ise oli vaieldava väärtusega, kuid noh kuulata ju võis.

tagasisõit venis kuidagi eriliselt, sest rahvas ei jõudnud kuidagi bussi ning siis tõstis kära els roode, kes arvas, et oleks õige aeg hakata närvitsema(põhjueks haige leedu õpetaja). jõutugi tagasi koju. kutsuti õpsile kiirabi ning elati lõbusalt edasi. kuna poepeatust ei olnud, siis tegime selle ise(tänks jaanus) ja saime kõik mis tahtsime..
lõpetamine ise oli ka väga armas. kõik olid heas tujus ning oli mõnus melu.
edasi ..pailati edasi kes kus..
saalis toimusid murumängud ja nalja oli nabani. teised oli jällegi mujal, aga igal juhul oli pidu poole ööni ning kõik nautisid

jjah.. selle reedese päeva kohta tahtsin veel niipalju öelda, et see oli 1. aprill ning viskasid õpetajadki oma vembu. juba avamisel nad ütlesid, et lõpetamisel peame mängima, ja kui me siis olime jõudnud peale avamis tagasi jõulumäle andiski ruth mulle käsu, et ajagu ma kõik kokku, et hakkab fuuga proov.. no ja kõik olidki saalis juba pillidki väljas ning tulid õpetaja APRILL…
kõigil oli totaalne hämming
eriti efektne oli see see tõttu , et kõik tahtsid tegelikult lõpetamisel mängida ning keegi ei tulnud selle peale, et see võiks nali olla.. kui nii võtta tegi see nali natuke ehk kurvakski, või samas ka mitte, sest olime juba nii palju mängimud.

muide siinkohal tahaksin öelda, et mina ei olnud selle naljaga mitte kui kuidagi seotud ning mul polnud õrna aimugi, et mis tegelikult plaanis oli.

ma küll teadsin, et eile meid veel lõppkontserdikavas ei olenud, aga kuna ma ise ka mängida tahtsin ei tulnud ma kordagi selle peale, et see võiks mingi nali olla

….

ja nüüd siis viimane hommik.. mõnus hommikusöök ning kõik oma kodu poole teele. enamus siirdus bussi ning asus läbi pärnu teele tallinna poole. ja teised autodesse, millest üks jõudis tallinasse vaevu-vaevu(blondi.. meie sügav kaastundmus)..

enne tehti veel grupipilt ja siis olidki kallistused ning minek ja pikisilmi suve ootamine

Laura