Keskmised kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas sellega, et juba päris vara läks Viljandi bussijaamast läbi liinibuss mis pidi meid viima Saaremaale. Jaamas pidime me bussi panema oma kandled ja kohvrid. Bussi aknasse vaadates oli näha, et Tartust olid mõned Sottod sama bussi peale tulnud.

Järgnes pikk sõit Pärnu bussijaama ja sealt sadamasse. Praam millega me Muhule pidime sõitma tundus päris uus ja ka sõit oli üpris lühike. Olime märkamatult jõudnud järgmisesse sadamasse.

Sealt jätkus meie tee. Me sõitsime läbi Muhu ja jõudsime lõpuks ka Saaremaale. Saaremaale jõudes vaatasid kõik pingsalt peatuste nimesid, sest keegi polnud kindel kui ruttu me enda peatusesse jõuame.

Peatus oli kusagil kõrvalisel teel kus dirigendid Ann ja Ruth meid autodega vastu võtsid. Asju oli meil nii palju, et mõlemad autod olid üleni täis. Ruumi oli ainult juhtidele kuigi Anni autos oli 1 vaba koht esiistmel. Ann ütles, et keegi saaks autos kaasa sõita ja aidata asju autodelt maha võtta. Ülejäänud pidid jala Valjala kooli minema. Tükk aega ei tahtnud keegi minna, aga lõpuks ma ütlesin, et ma võin ju. Mõtlesin, et mis see siis ära pole mõnda kannelt või kohvrit kooli sisse viia.

Sõit kooli ei olnud tegelikult isegi nii pikk. Olime mõne hetkega kohal. Aitasin Annil ja Ruthil asju ukse ette viia ja hetkega olid autod tühjad.

Tee peal jõudis Ann mulle rääkida, et majas on jubedalt palav. Koolis olid aknad olnud enne meie tulekut terve öö lahti, aga ega see eriti ei aidanud. Samuti oli koolis konditsioneer katki. Seda oli tunda. Me magasime kolmandal korrusel ja esimest korda sinna minnes oli tunda, et iga korrusega jääb õhku järjest vähemaks.

Kuna olin esimeste seas kes kohale jõudis siis vaatasin ka natuke tube. Läksin samasse tuppa koos Ülenurme kandlemängijatega. Varsti jõudsid ka ülejäänud matkalised kooli.

Enne lõunasööki ja proovi oli meil veidi aega. Me pakkisime kandled lahti ja lebotasime toas. Koridori lõpus oli uks mis viis välja. Seal olid metallist trepid igale korrusele ja isegi katuseni. Uks oli terve päeva lahti, aga ega see väga temperatuuri ei muutnud. Tegime isegi kindlaks, et tuba kus me ööbisime oli väga sauna leiliruumi moodi. Kui tulid õuest ja astusid meie tuppa, siis juba ukse lävel oli tunda soojust mis sulle vastu tuleb.

Käisime lõunal ja siis tuligi esimene proov. Iga 45 minuti järel oli meil 15 minutit pausi. Oli  pikk proov ja lõpuks tuli ka õhtusöök.

Peale õhtusööki kogunesid nii suured kui ka väikesed võimlasse ja seal anti meile ülesanne võtta pikkuse järjekorda. Meid jagati kuude gruppi ja nendes samades gruppides me pidime tegema näidendi. Igale grupile anti teema ja mõned hakkasid isegi kohe harjutama. Meie grupi teema oli poejärjekorras. Kuna Anne-Lyl oli rebaste ristimise ettevalmistamisega tegemist, siis sellel samal õhtul me proovi teha ei saanud, aga kõik püüdsid midagi välja mõelda. Õhtul veel jalutasime veidi mööda küla ja siis läksime tagasi kooli.

Magama oli väga raske jääda, sest toas oli kogu aeg nagu kõrbes.

Teine päev

Järgmisel päeval ärgates oli kohe tunda kuidas tuba järjest hullemini kuumaks läheb. Käisime hommikust söömas ja häälestasime kandled. Tegime proovid ja siis tuli meil üks väga pikk paus.

Paus oli selleks, et kõik saaksid enda näidendite proove teha. Pidime sellel pikal pausil mõtlema välja näidendi mõtte ja selle kõik igaks juhuks läbi näitlema. Aega jäi ka veidi üle ja siis võisime lihtsalt sooja suvepäeva nautida.

Pidime proovi naasema ja mängime veel mõned lood enne riiete vahetust. Lõpuks oli proov läbi ja kõik läksid oma tubadesse, et kostüümid selga panna.

Näidendites pidid kõik mängima tegelast kelle moodi nad olid riietunud. Stiilika teemaks oli tegelased Eesti kirjandusest. Mina olin riietunud Itiks raamatust “Nukitsamees”.

Enamus meist olid valmis ja kõikjal oli näha erinevaid tegelasi uuematest ja vanematest raamatutest. Oli näha ka tegelasi kes endale ikkaveel peeglite ees “meiki” tegid.

Vahepeal olin lubanud Elsbeti aidata tema kostüümiga. Tema oli ennast teinud Nukitsameheks, aga tal ei olnud kodus midagi millega enda nägu mustaks teha. Aitasin tal siis õues nägu mullaseks teha ja ta nägi isegi päris reaalne välja.

Lõpuks oli rivistus. Kõik pidid võtma vanuse järjekorda. Kui kõik olid kohtadel, siis kontrollis Ann üle, et oleksime õigesti paigutunud. Siis pidime ükshaaval minema teiste ette ja ütlema kõva häälega, et kes me oleme ja mis raamatust. Pidime tegema ka uued grupid. Kokku oli gruppe 7. Ka dirigendid olid kostüümides ja ka nemad olid üks võistkond.

Siis läksid kõik tühja tuppa ja seal tehti meile Kahoot eesti kirjanduse teemal. Dirigendid olid peaaegu kogu aeg esimesed ja muidugi nemad ka võitsid (napilt).

Kui Kahoot oli lõppenud, siis läksid kõik õue ja seal hakkasime me näidendeid etendama. Kõik olid väga erinevad ja omamoodi. Viimastena etendasid dirigendid oma näidendi. Järgnevalt tehti tegelaste grupipildid, üksikud pildid ja sõbrapildid.

Oli algamas rebaste ristimine. Ristijad olid häälerühmade vanemad Kaisa-Mari, Sandra ja Anne-Ly. Ristimine algas sellega, et kõik 12 rebast kutsuti tagurpidi nimedega ette ja meist tehti kaks võistkonda. Võistkonnad moodustati esimesest kuuest rebasest ja viimastes kes reas seisid.

Esimeseks ülesandeks oli ussimäng. Pidime võtma haneritta ja viimane reas pidi hakkama teiste jalgade vahelt läbi ronima. Kaks rida liikusid üksteise võidu edasi nii kaua kuni esimene grupp jõudis Sandrani.

Järgmiseks seisime me kõik samasse ritta mis varem oli olnud ja igaüks rebastest pidi ütlema mingi hea omaduse mis tal on ja mida laagrites vaja võiks minna (korrata ei tohtinud). Mõeldi välja erinevaid variante ja kõigil oli mõni hea omadus.

Järgmiseks andsid ristijad meile ülesande tuua ohvriande kahe minuti jooksul ning selle aja sees me pidime jooksma kolmandale korrusele oma tubadesse, otsima mingit toitu ja selle kiiresti alla viima. Õnneks jõudsid kõik piisava aja sees ohvriannid üles otsida.

Järgmiseks oli Sandra juhtimisel kannatlikkuse test. Kõik rebased järgnesid talle kooli ja metronomi tiksumise rütmis pidime me kõndima neljandale korrusele ja tagasi alla. Kui olime õue jõudnud siis nägime, et muruplatsile oli ilmunud terve hunnik rohelisi toole, kuid meie järgnev ülesanne ei olnud mitte nendega seotud.

Meie järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kiiresti teha eelnevalt olnud samade gruppidega inimpüramiid. Aeg pandi käima ja me pidime kiiresti mõtlema, et keda oleks mõtekam panna peale ja keda allapoole. Jällegi meie tiim võitis.

Nüüd oli aeg tõeliseks katsumuseks ja siin tulid mängu ka rohelised toolid. Anne-Ly palus rebastel toolid võtta. Kuna kõigile neid võtta ei jätkunud, siis pidid mõned ilma staadionile minema. Staadionile oli valmis pandud terve pikk 12 punktiline takistusrada. Võiks ju arvata, et lihtne ega see siis ju võidu peale ole või midagi. Aga tegelikult oli seal väike nõks. Nimelt pidime me kahetistkümnekesi kõigi dirigentide vastu astuma. Neist igaüks pidi küll takistusrajal kahest takistusest läbi saama samal ajal kui meist igaüks pidi ainult ühest, kuid siiski on seegi üks paras takistus.

Enne alustamist näitas Anne-Ly kõigile mida nad tegema peavad ja meie pidime lihtsalt järjekorra paika panema. Kui kõik olid rajast aru saanud, siis algas jooks. Dirigentidest esimene võis küll olla Ruth, aga puldi pani ta küll väledalt kokku. Meie esimene Nelle-Ann ütles isegi hiljem, et tegelikult tal on endal samasugune pult, aga ta hakkas seda lihtsalt vale pidi lahti tegema. Olime napilt dirigentidel kannul, kuid häälestamine võttis aega. Dirigendid lõpetasid enne meid, kuid meil oli ka ju vaja lõpetada. Õnneks ei ole asi alati võitmises ja kõigil tundus olevat päris lõbus.

Kui teatejooks oli lõppenud, siis võtsid kõik oma kola kooli eest ja staadionilt kokku ning viisid sisse. Veel oli pisut aega kuni meid jälle fuajeese kutsuti. Algas meie ristimine Sotto Voce liikmeiks. Põlvitasime vasakule põlvele ja andsime vande samal ajal hoides kandlemängija poosi. siis tuli Kaisa-Mari kandle võtmega ja ristis meid, Sandra tuli tema järel ja piserdas kõigile kandle oskust näkku ja Anne-Ly andis kõigile ühe pulgakommi. Nüüd me olimegi Täieõiguslikud Sotto Voce liikmed.  

Kuna Viljandi Pärimusmuusika festival oli täpselt järgmisel päeval, siis oli see minu viimane sotto laagripäev. Pakkisin kandle kokku ja jõudsin isegi ühe lauamängu mängida, kuid uni surus peale ja hommikul pidin Viljandisse sõitva bussi peale jõudma.

Õnneks ei olnud ma ainus kes folgi asjus laagrist varem pidi lahkuma. Elsbet ja Eliise olid ka ja nii me siis sõime teistest varem hommikust (kuna kooli kokk oli nõus meile varem seda tegema) ja Ann oli ka nii lahke ja viis meie asjad ja meid ise autoga bussipeatusesse.

Nii lõppeski Suvine laager minu jaoks.

Keskmine kroonik Regina

 

Keskmised kroonikud, Suvi

1.PÄEV

24.juuni hommikul hakkasime mina ja Stella Elisabeth Saaremaale sõitma. Tee peal tegime ka peatuseid ning jõudsime praamile teiste Lõuna-Eesti kanneldajatega samal ajal. Mina ja Stella Elisabeth käisime veel känguru farmis känguruid, jaanalinde ja paljusid teisi loomi vaatamas. Jõudsime lõpuks Valjala põhikooli kohale. Sättisime asjad klassi, panime pillid kokku ja hääletasime need ka ära ning siis sai süüa. Söögid olid suurepärased ja mõnusalt kodused 🙂 Kätte jõudis proovi aeg. Tegime super kuuma ilma ja täiesti ilma õhuta päris tubli tööd. Nüüd sai õhtusööki. Ka see oli imeline. Sai veel palju õues käidud ja lõpuks sättisimegi end magama. Olin toas koos Stella Elisabethi, Laureeni, Elsbethi, Regina, Eliise, Mia ja Paulinaga

2.PÄEV

hommikul ärkasime, sõime, mängisime kannelt, sõime, mängisime veel kannelt ja nüüd oli aeg et end valmis panna ristimiseks ja stiilipeoks. Siis sai veel süüa ja oligi stiilika aeg. Mina olin Maria, raamatust Naljatilgad lähevad laulupeole. Eelmisel õhtul jagati meid gruppidesse kellega pidime näidendi mõtlema. Stiilikal esitasimegi neid näidendeid. Ja nüüd oli aeg ristimiseks, vanad suured olid meile ette valmistanud mõned ülesanded. Uued suured, sealhulgas ka mina jagati kaheks ning tegime tiimidega ülesandeid. Võistlesime ka õpetajate vastu, ning loomulikult võitsid nemad aga olekski olnud veider kui meie võitnud oleksime, sest õpetajad peavad ikka meist paremad olema;)

Ja oli jälle uneaeg.

3.PÄEV

Hommikul läksid Elsbet, Regina ja Eliise ära Viljandisse folgile. Meie magasime edasi ja hiljem ärkasime ülesse. Kuna meid ristiti siis pidime kõiki kandleid häälestama. See tehtud siis tegime proovi ja saime jälle süüa. Siis tegime veel proovi ning peale seda mina, Laureen ja Stella Elisabeth läksime vaatasime Saaremaal ringi. Teised läksid kuhugile lähedal asuvasse kirikusse ekskursioonile. Jõudes hilja õhtul tagasi läksime kohe magama.

4.PÄEV

Ärkasime, sõime, mängisime kannelt, sõime, mängisime kannelt ja sättisime esinemiseks. Esinemine toimus Jööris, Jööri kandleööl. Olime seal juba 18.00st. Me tegime lõõskava päikesega proovi ja siis puhkasime. Ime vahva oli see et kõik kanneldajad said kringlit ja morssi enne esinemist. Siis käisime ringi kuulasime teisi ja lõpuks oli meie kord minna lavale esinema. Mängisime ühe ühisloo ära ja siis ootasime veel. Lõpuks kui oli meie aeg minna, läksime lavale ja siis tuli välja et esineb hoopis keegi teine, ning meie esinemiseni oli veel aega aga ootasime siiski laval tasakesi oma esinemise ära. Mängisime kõik lood ära ja siis läks Stella Elisabeth oma ema ja sugulastega ära. Meie jäime sinna. Mina ja Laureen käisime väikestega tantsimas kandle taadu esinemise ajal ning kui kõik tantsitud läksime tagasi koolimajja. Koolimajas oli hitt punane kuu ja kõik tahtsid seda näha. Mina ja Laureen käisime öösel kuskil kella kahe paiku õues kiikumas sest meil ei tulnud und ja siis sättisime magama.

5.PÄEV EHK VIIMANE PÄEV

Hommikul ärkasime ja sõime ning siis pakkisime asjad kokku ja minule ning Laureenile tulid minu vanemad järgi. Teised tegid proovi samal ajal kui meie ja Stella Elisabethi pere veel Saaremaal ringi käisime ning siis algas kojusõit. Lõpuks olime mandril ning siis Laureen läks Viljandis maha ja mina ning mu pere läksime edasi Tartusse.

Keskmine kroonik Nelle-Ann
Suvi, Väiksed kroonikud

1. päev

Ma tulin Katariina, Miia, Paulina, Moonika ja Hanna Liisiga koos Tallinnast liinibussiga. Kohale jõudes pidime kohe sööma minema. Pärast sääki panime kandled kokku ja häälde. Kordasime vanasi lugusi. Peale õhtu sööki mängisime väikekannelt ning seejärel pidid kõik (suured ja väiksed) pikkuse järjekorda võtma. Meid jagati kuute võistkonda. Ma olin number 2. Me pidime näidendi tegema teemal, mis meile anti. Mu tiimi teemaks oli sünnipäev. Pärast mängisin Laura, Anni, Liidia ja Eleriniga Rongimängu.

2. päev

Hommikul äratas Kata mind kell 7.45. Peale hommikueinet panime kandled häälde. Mängisime uusi lugusi. Õppisime väiksel kandlel ka ühe uue loo. Meile anti ka aega oma tiimiga proovi teha. Peale õhtusööki võtsime vanuse järgi järjekorda ning meid jagati tiimidesse, tegime kahooti. Läksime õue näidendeid tegema ja vaatama. Pärast oli rebaste ristimine.

3. päev

Ärkasime kaheksa paiku. Otsustasime ära milliste lugudega me esinema läheme. Me mängisime suurte kanneldel. Mängisime ka väike kannelt. Kell 23 algas öörahu, sest homme oli esinemine. Käisime Valjala kirikut ka vaatamas.

4. päev

Ärkasime peale kaheksat. Hommiku poole mängisime jälle suurte kanneldel. Me tegime nii, et noodid panime pesulõksudega kinni. Me mängisime vaikselt kuna sõrmedele ei tahtnud haiget teha. 17.30 läksime bussile, et sõita Jööri külla, kus me esinesime. Kõigepealt oli ühislugu siis meie (väiksed) ja suured olid viimased ning siis tuli simman. Kui hakkasime magama jääma tuli punane kuu nähtavale. Kõik läksid punast kuud ja Marssi rõdule vaatama.

5. päev

Kui hommikul tõusime pidime asju kokku panema hakkama. Mängisime uusi lugusi ja väikest kannelt. Peale sööki tuldi meile järgi.

Väike kroonik Mariann
Keskmised kroonikud, Suvi

Kui mina(Regina)koos oma õega muusikakooli jõudsin siis olid seal alles väikeste Sottode
uus dirigent Gerda ja Viljandi Muusikakooli kandle õpetaja Pille. Algul olin koos oma õega
löökpillide klassis, aga hiljem olin koos Viljandi tüdrukute ning Saku tüdruku Miia ja
Harjumaa tüdruku Pauliinaga ühes toas.

Mina(Nelle-Ann)olin kodus ning ootasin kuni Ege-Emma ema jõuab ja mind kaasa võtab et
edasi sõita Viljandisse, autos oli ka Stella-Elisabeth sest läksime kolmekesi Ülenurme
muusikakoolist laagrisse mina ,Ege-Emma ja Stella-Elisabeth.

Esimesel päeval me mängisime veel väikestes sottodes. Me harjutasime kontserdiks kahte
lugu ja viite uut suurte Sottode lugu. Peale harjutamist oli meil söömine ning peale söömist
oli meil ka pisut vaba aega. Tuli järgmine proov kus mängisime suurte Sottode lugusid veel
ja veel ja veel ning mängisime läbi ka meie väikeste Sottode kontserdi lugusid.
Õhtul oli meil võimalus mängida Ligretot ja teisi lauamänge. Paljud rääkisid veel omavahel
lihtsalt juttu ja mõned käisid ka poes.

Järgmisel päeval mängisime veel eile mängitud lugusid ja tegime paar proovi ka all suures
saalis kus (enne) suured Sottod proovi tegid.

Jõudis kätte õhtu kus kõik sättisid end valmis õhtuseks kontserdiks. Meie väikesed sottod
mängisime 2 lugu aga suured mängisid mitu korda rohkem lugusid. Kontserdi lõppus said
kõik Sotto Voce mängijad kes plaadi salvestamisel olid ka endale oma plaadi. Peale
kontserdi oli veel pildistamine ning siis oli vaba aega et oma asjadega tegeleda. Me pidime
õhtul kell 21:00 saalis olema sest siis toimus järgmise päeva mängudeõhtu võistkondadeks
jagamine.

Uued nüüd juba suured sottod(meie) jagati kahe kaupa oma abiliste juurde kes olid juba
ammu suured Sotto voce mängijad ja kui mõne loo kohta tekkis küsimus siis pidi temalt
küsima(tema oli ka meie eest vastutaja;)).

Hiljem sai igaüks sedelikese kus peal oli mingi värv ja nende värvide järgi mis seal sedelitel
olid jagati meid koos väikeste ja suurtega tiimidesse. Tiimidele loositi lood ja järgmiseks
õhtuks pidi selle loo järgi tantsu tegema.

Jälle jõudis kätte õhtu ning magama mineku aeg. Osad kes viitsisid tegid õhtul ka proovi ja
mõtlesid tantsu samme, aga osad olid liiga väsinud ja ei viitsinud.
Hommikul olime juba suured Sottod. Ja mängisime uusi dirigent Anni ja dirigent Ruthi
lugusid. Peale proovi jäeti meile aega ,et oma tiimidega õhtu jaoks tantsukava mõelda.
Minu(Regina) grupp tegi Traffiku laulu “Sekundiga” järgi tantsu. Minu (Nelle-Anni)grupp tegi
tantsu Aqua “Barbie girl” järgi .

Õhtul oli aeg oma tantse esitada ja kõigil tulid tantsud õp Anni kõlari järgi väga hästi välja:)
Peale tantsimist jagati jäätist ja tehti tantsu gruppidest pilti siis läksime muusikakooli aeda
ja mängisime seal terve õhtu üht toolimängu. Peale toolimängu oli meil jälle vaba aega ning
saime veel ka maasikaid süüa. Läksime jälle lauamänge mängima.Kes oli rohkem väsinud
läks kohe magama ning osad kes tahtsid olid veel veidi õues.

Jälle järgmisel päeval oli kojusõidu päev ja laager hakkas lõppema. Hommikul vara
hakkasid enamus inimesi juba oma madratseid tühjaks laskma ja asju kohvritesse toppima.
Käisime söömas ja oli veel ka viimane proov. Kui proov läbi, jõudis kätte see kurb hetk kus
pidime kandled kokku pakkima ja ära hakkama sõitma. Veel enne seda oli ka viimane söök
ja siis tulid esimestele inimestele vanemad järgi.

Minule(Regina) tuli kohe peale sööki isa järele ja aitas mul kandle ja kohvri autosse panna.
Tegime koos Nelle-Anniga viimase kroonikute foto ja juba olingi teel koju, Viljandimaale.
Minule (Nelle-Annile) ja Stella-Elisabethile ning Ege-Emmale oli järgi tulnud minu(Nelle-
Anni) isa. Peale Reginaga pildi tegemist hakkasime ka meie (Ülenurmekad) kodu(ülenurme)
poole sõitma.

Laagris oli tore ja toit oli hea;)

Keskmised kroonikud Nelle-Ann ja Regina
Suured kroonikud, Suvi

Sellel suvel oli meil laagris eriti tähtis ülesanne – teha oma teise plaadi “Sosinad” esitluskontsert. Seega pidime juba enne Viljandisse kokku sõitmist vajalikud lood meelde tuletama ning kohale jõudes koheselt tööga pihta hakkama.

Ei olnudki nii hull, kui oleks võinud arvata! Lood olid täitsa enamvähem, kuigi vahepeal tahtis Ruth ennast (ja ilmselt ka meid kõiki teisi) maha lasta, sest me ei osanud ikka mitte midagi ja tema käe järgi tulemine tundus ilmvõimatu ülesandena (võtan selle eest vastutuse enda peale.. minu jaoks see oligi ilmvõimatu ülesanne). Aga saime järje peale ja teise päeva hommikuks tundus, et võime selle kontserti ära teha küll.

Ega esimesel päeval midagi rohkemat väga ei tehtudki, kui harjutati ja harjuti selle laagriolukorraga. Pean tunnistma, et mina tegelesin peamiselt põdemisega, sest suurel laval (või üleüldse laval) dirigeerimine tundus pigem hirmus olevat. (Rääkimata sellest, et ma igas teises loos olin rütmivaegusega ja ei osanud kuidagi aru saada, mis tempos ma mängima peaksin..) Tublimad tegelesid õhtul juba lauamängutamisega ja nõrgemad vaatasid niisama, kuidas hakkama saavad.

Teisel päeval hakkas lõunal juba põnevaks kiskuma, sest järjest hakkasid saabuma täiesti tundmatud näod ehk siis meie uued väiksed sottod. Kokku tuli neid lõpuks lausa kolmteist tükki! Siinkohal ütlen kohe ära, et tere Alice ja Liisbet Rakverest, Lenna, Mirtel ja Katarina Viljandist, Lenna-Liis ja Viola Viia Tartust, Moonika Lagedilt, Marta Mia Viimsist, Katariina, Emmi Milda ja Mariann Sakust ning tere ka Joosepile, kes on tegelikult meiega juba varem ka laagrites käinud. Ja tegelikult ütlesin tere ka Paulinale, kes suurtega sel korral ühines, et jääda! Ja tegelikult siis juba tere Heidile, tere tulemast tagasi! Igatahes oli vahva vaadata, kuidas nad vaikselt kohale voorisid samal ajal kui meie proovi tegime. Okei, keda ma petan.. Tegelikult sain seda ainult alguses nautida, sest peagi pandi uks kinni ja öeldi, et Ann, istu paigal ja teised võtavad lapsi vastu. Meie nimelt tegime proovi. Kui igav.

Aga proovi tegemisest oli kasu ka, sest õhtune kohtsert oli VAIMUSTAV! Vähemalt mulle meeldis. Ja rahvale ka vist meeldis, vähemalt nii nad väitsid. Kokku osteti meilt peale kontserti 47 plaati, mis on ikka päris äge. (Reklaam-reklaam, kui tahad endale ka värsket plaati, siis info@sottovoce.ee aitab!) Nalja sai muidugi seal ka. Mina suutsin üsna mõnuga dirigeerida ja tegelikult tõesti oli hea tunne ja naeratus kiskus ise näole ja rõõmus oli meel. Eriti kiskus naer näole siis, kui bass suutis kohe alguses valel ajal sisse tulla. Aga pole hullu, nii oligi põnevam! Kontserdiga edasi minnes oli muidugi kõige naljakam hetk “Up is Downi” algus. Ähime ja puhime ja paneme ennast üht- ja teistpidi valmis ja mina mõtlen nagu segane, et kuidas see rütm nüüd siis täpselt ikkagi oli ja millal ja kui kiirelt ja kuidas ma sisse pean tulema ja Ruth loeb mulle salaja pa-pa-papapa ette ja algab ja… Täiesti ootamatult oli Laura bassi taga mingi hoopis teise keele otsustanud tõmmata ja nii see esimene või mitu takti läks. Natuke kakofooniliselt, aga muidu oli ju päris lõbus ja tore. Õnneks sai ta peagi rajale ning saime õigete nootidega rahus edasi minna. Eks neid selliseid seiku oli kontserti jooksul veel, aga teised ei jäänud nii eredalt meelde.

Vahetult enne suure ürituse lõppu jagasime ka sottodele omad plaadid kätte ja tervitasime neid endiseid väikseid, kes nüüd sellest laagrist alates suurte ridades mängivad (tere Nelle-Ann, Stella Elisabeth, Ege Emma, Elis, Nora, Elsbet Helena, Laureen, Eliise, Regina, Miia, Maarit ja Paula). Üllatuslikult saime suured ja imeilusad lillekimbud ka meie, kes me olime dirigendipuldis värisenud (Ruth, Laura, Pille ja… mina). Aitäh teile selle eest!

Sealt edasi mängisime veel ühe loo ja läbi see kauaoodatud kontsert oligi. Rahvast oli mõnuga, nii et väga ei mahtunud saaligi ära. Oldi igalt poolt kokku sõidetud, nii et minu arust igati korda läinud üritus. Teinekord jälle! (Jälgige siis meie kodulehte, et millal see teinekord jälle tuleb.)

Kui olime suutnud kõikidest külalistest ja muudest inimestest lahti saada (välja arvatud Ruthi ja Pille sugulased, kes keeldusid lahkumast…), siis tegime saalis omakeskis väikse kogunemise ja selgitasime, kuidas nüüd asjad olema hakkavad. Tervitasime kõiki oma väikseid ja näitasime neid suurtele. Siis jagasime need nii-öelda keskmised suurte vahel ära, et igal ühel neist oleks oma mentor, kelle käest küsida, kui mingisugune probleem tekib. Siis panime paika häälerühmavanemad ja kroonikud. Eksole! Lõpuks ometi! Esimese au said kõige vanemad alaealised häälerühmas. Alates sellest laagrist on meil kahe kandle ja bassi asemel kolm+bass, nii et saime lausa neli inimest välja käia. I kandle eest hoolitseb nüüdsest Kaisa-Mari, II kandle eest Ursula, III kandle eest Sandra ning basside eest Anne-Ly. Krooniku rolli said sel korral enda kanda väikeste seast Moonika ja Marta Mia, keskmiste seast (kes pole siiani oma tööga hakkama saanud….) Nelle-Ann ja Regina ning suurte seast Marie Johanna (siinkohal mainiksin ära, et mitte-kroonikutel pole keelatud kroonikat kirjutada, mis põhjendab ka ära, mida mina siin pilvisel suvepäeval teen…). Nendel on siis täitsa kohustus oma töö eest seista ja olla kindel, et see tehtud saab.

Siis tegime natukene veel jagamist. Me olime Lauraga mõelnud, et kuidagi tuleb ikkagi need uued ja vanad omavahel sõbraks teha ja mis oleks parem kui TANTSUVÕISTLUS! Just nii me tegime. Jagasime kõik laagrilised kaheksasse erinevasse võistkonda, kusjuures mitte numbrite, vaid värvide järgi. Pärast sai iga võistkonna esindaja endale loosiga ka loo tõmmata.

  • Roheline: Kristi, Stella Elisabeth, Nora, Viola Viia ja Lenna – Britney Spears “Oops… I Did It Again!”
  • Kollane: Marie Johanna, Heidi, Liisbet ja Mirtel – Rammstein “Du Hast”
  • Punane: Elis, Marta Mia, Alice, Emmi Milda ja Regina – Traffic “Sekundiga”
  • Roosa: Miia, Lenna Liis, Moonika, Maarit ja Laureen – OneRepublic “Love Runs Out”
  • Sinine: Ursula, Anne-Ly ja Paula – Pharrell Williams “Happy”
  • Lilla: Mariann, Joosep, Elsbet Helena ja Kaisa-Mari – Curly Strings “Kauges külas”
  • Oranž: Eliise, Sandra, Raili ja Nelle-Ann – Aqua “Barbie Girl”
  • Pruun: Pauline, Ege Emma, Katariina ja Siret – Spice Girls “Wannabe”

Aga ega juhendajad ka ei pääsenud. Meil olid väikeste juhendajad (Gerda, Pille ja Hanna) versus suurte juhendajad (Ann, Laura ja Ruth) ning nemad said ise oma loo valida. Esimesed tegid Üllar Jörbergi “Kutse tantsule” ja teised Beyonće “Single Ladies”. Kui rühmad said jaotatud, siis oli neil järgmise õhtuni aega, et miskit välja mõelda.

Siis ei jäänud meil muud üle, kui Ruthi ja Lauraga kiiremas korras harjutama minna. Ega väga asja ei saanud, aga me vähemalt üritasime ja mõtlesime. Ega sellel õhtul enam väga lapsi ei näinudki, sest kõik hakkasid oma võistkondadega midagi välja mõtlema ja ega teised ei tohtinud ju vaatama minna.

Järgmine päev oli esimene proovipäev uute koosseisudega. Natuke hirmutav oli, aga ma ütleks, et pigem tore. Minul oli taas hirmus selle pärast, et olin lausa kolm lugu laagrisse kaasa võtnud ja see dirigeerimise asi ikka vist ei muutugi kunagi mitte-hirmsaks (no välja arvatud Ruthile, kes lihtsalt saab sellega hästi hakkama ja teab, mida ta teeb…). Nii see päev meil kulges, et harjutamine-söömine-harjutamine-söömine ja nii edasi. Väikseid väga ka ei näinud, aga nad ka harjutasid tublilt ja siis said vist natuke mängida ja süüa ja olid õnnelikud. Suured tegid oma proove kolmes grupis. I, II ja III+B. Kuna meil on kolm dirigenti, siis saime ideaalselt kordamööda liikuda ja iga grupiga tund aega tööd teha. Täitsa lõbus oli nii. Sai rohkem tööd tehtud ja nähtud, kes oskab ja kes mitte.

Õhtul, enne kui meil tantsuvõistlus peale hakkas, tegime ka kõikidest portreepildid, et need olemas oleks. Ma olen natukene segaduses, et kuidas ma nii halb fotograaf olen ja õnnelik, et ma igast inimesest vähemalt kolm kaadrit tegin, sest ausalt.. heal juhul üks oli fookuses. Ilmselgelt ma ei ole väga asjalik. Igatahes saime kõik pildile ning mina olen selle üle rõõmus.

Sealt edasi asusime vaatama tantse. Ja nii äge oli! Üks ägedam kui teine, aga tegelikult kõik megalt ägedad. Kõik olid koreograafia või mõtte või midagigi välja mõelnud ja nii mõnus oli vaadata. Mina küll natuke jamasin tehnikaga, sest ei saanud kohe alguses aru, kuidas see kõik peaks käima, aga ma ka parandasin ennast ja kõik siiski laabus. Kokku oli meil siis kümme etteastet ja mina jäin küll kõigiga rahule. On isegi võimalus, et kordame seda ülesannet, et meil ikka iga laager oleks midagi, mis alati on. 😉

Kui tantsud said tantsitud, siis läksime enamusega õue toolimänge mängima. Kõigepealt oli see klassikaline mäng, kus muusika käib ja peab tantsima ja kui muusika jääb vaid, siis tuleb endale tool leida. See, kes ei leia, läheb mängust välja. Meie peamise ringi kõrvale tekkis veel kaks-kolm, nii et see mäng kestis mõnda aega. Esimese mängu muidugi võitis jõhkralt Laura, aga ma olen täiesti kindel, et mitte täiesti ausalt. Igatahes suundusime sealt edasi selle mängu juurde, kus üks inimene on keskel ja ütleb enda kohta fakti ning kõik, kelle kohta see käib, peavad koha vahetama. No seda mängu mängisime me küll üsna kaua ja nalja sai oi, kui palju. Korra suudeti isegi tooliga ümber kukkuda. Minu arust oli see õnnelik Emmi. Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ja pärast saime toolid ära vahetada paremate vastu. Aga saime igasuguseid asju üksteise kohta teada ja võib-olla jääb neist midagi järgmise laagrini meelde ka (ilmselt mitte).

Kui me lõpuks kella üheteist ajal otsustasime, et sellest mängust nüüd aitab, siis ei olnud sugugi magamamineku aeg. Vastupidi. Suuremad otsisid endale lauamänge ja omi tegevusi ning väiksemad läksid edasi patsipeole. Neil oli üks tuba tehtud ekstra selle jaoks. Sisse sai patsitegemisvahenditega ja istuda tuli ringis, nii et kui sulle tehti patsi, siis sina tegid samal ajal enda ees istuvale. Kui meie Lauraga sinna lõpuks jõudsime, saime õnneks nautida patsitegu ja ei pidanud ise tegema. Väikseid oli liialt, kes tahtsid askeldada, nii et lõpuks said mitu erinevat patsi pähe. Aga see polnud kõik. Sealt edasi suundusid väiksed diskole, mis toimus teises toas. Ja oh, kus oli alles disko. Õhupallid olid pandud lampide ette värvilisteks tuledeks, muusika käis kõvasti ja lapsed hüppasid pimedas nagu segased. Nagu tõeline disko. Meie vanainimestena sinna kauaks ei suutnud jääda, aga alt korruselt kuulsime kilkamist küll. Kuskil südaöö ajal väsisid nad vaikselt ära ja läksid ilma ajamata magama. Ega meie väsisime ka varsti ära. Või mina ja Laura vähemalt. Kangemad jäid veel üles ligrettot mängima (üllatuslikult oli nende seas ka Ruth…).

Viimasel päeval panime häälerühmad jälle kokku ja saime juba täitsa loo moodi asju kuulda. Harjutada tuleb muidugi veel kõvasti, aga ma usun, et saame hakkama. Ägedad nagu me oleme. Peale lõunasööki oligi juba aeg jällenägemiseni jätta. Järjest tuldi lastele järgi ja nii me lõpuks olimegi Laura, Pille, Sandra ja Miiaga viiekesi koolimajas. Leidsime maha jäätud asju. Mina haarasin kaasa Marta Mia väiksed kingakesed ning Pille jäi ootama Paulat, kes oma jopele uuesti järgi pidi tulema. Jätsime koolimajaga hüvasti ja asusime Saku-Tallinna poole teele.

Mina arvan, et oli väga vahva ja tore laager ning ei jõua juba ära oodata, et sügis tuleks ning saaks uuesti laagerdada. Tere tulemast kõikidele uutele ja tere tulemast tagasi kõikidele vanadele. Ja loodetavasti need vähesed, kes sel korral ei saanud tulla, on sügisel jälle platsis ning teevad meile mitme eest nalja.

Kallimusipai,
Ann

Suured kroonikud, Suvi

 

Seekord oli suvine laager tavapärase viie päeva asemel neli päeva pikk ning et tempo veel kõrgem oleks, andsime teise päeva õhtul ka kontserti. Sottod esinesid Viljandis alles teist korda, kuid siin linnas on laagris oldud juba neli korda – 2 väikeste laagrit + 2 suurte laagrit (rääkimata Viljandimaast). Seda enam on tegemist tähtsa plaadiesitluskontsertiga, kus ka Ann sai dirigendi rollis üles astuda.
Varane kontsert tekitas mõnes kuulama tulnud lapsevanemas tunde, et nüüd võiks kandle kokku pakkida ja koju ära minna 😀

Ööbisime vastremonditud muusikakoolis. Esimesel päeval olid kandleklassis isegi veel ehitajad sees. Samas tundus orkestrimaja saal, kus proovi tegime, hoopiski kokku kuivanud olevat. Väikestes klassiruumides magamisega kaasneb erladumise fenomen – uksed lähevad kinni, ekraanid lahti ja viis samas ruumis viibivat inimest nagu omavahel ei suhtleksi (khm-khm, üldse pole süüdi eksole :D). Ja kui õhtul keegi võtabki ette ja kutsub inimesed ühiselt mänge mängima, on juba selline vanainimese tunne, et: “Kell on 11 ja peaks magama minema.” Mis see muud on kui vanadus. Aga võib-olla on see tingitud nooruse energiast, mille tõid meile paljud uued pisikesed mängijad ning mis imeb salapärasel moel minust (võib-olla ka kellegist teisest) eluvaimu välja. Ei-ei, uued on toredad ja armsad, aga tõenäoliselt olen lihtsalt kade, et ma enam mööda treppe jooksmisest, hoovis mängimisest ja niisama hüppamisest eriti ei vaimustu. Väiksed sottod on juba nii aktiivsed, et korraldasid peale tantsuvõistlust (oli see üldse võistlus? 😀 ) patsipeo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kaasa võtta patsikumm, hari ja kallistus. Patsipeole järgnes afterparty kõrvalklassis. Kusjuures, kõik üritused olid kellaaja pealt paika pandud.

Ann ja Laura hoolitsesid suurte ja väikeste lõimimise eest, määrates igale noorele mängijale ühe vanema mängija, kes on siis neile nagu mentor või tuutor. Samuti korraldati ümber häälerühmad ja häälerühma vanemad. Nüüd aga eelpool mainitud tantsude esitamisest. Loosi tahtel moodustati 3-4 inimesest koosnevad grupid, kes said, jällegi loosiga, omale loo, mille järgi tants teha. Aega tantsu väljamõtlemiseks oli järgmise õhtuni. Kuna minu rühm sai endale Rammsteini “Du Hasti”, siis oli ilmselge, et ilma suurejoonelise lavašõuta ei pääse. Siinkohal tänud Mirtelile, kelle õnnelik käsi selle loo tõmbas. Algul oli plaanis säraküünlaid ja tordivulkaane kasutada, kuid tuleohutusnõuded tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Jäime LED-lampide juurde, mis toimisid samuti väga priimalt. Nimelt kleepisime lambid väikekandle peale ja Mirteli ning Liisbeti (alias Rakvere) juustesse. Heidi tuulas kaltsukas ja leidis meile sentide eest tuusad kostüümid. Otseloomulikult tegime ka hirmuäratava lavameigi, millele järgnes profiilipiltide tegemine. Kahjuks olid teised grupid tagasihoidliku või naturaalse grimmi kasuks otsustanud…

Kokkuvõttes oli mõnus laager, mille tulemusena oli mul kuuel sõrmel vill, aga ka kuus uut lugu, mida järgmiseks korraks harjutada.

Suur kroonik Marie Johanna
Suvi, Väiksed kroonikud

 

Mina (Moonika) tulin Lagedilt. Sõit oli üpris pikk, aga põnev. Kui mina kohale jõudsin, pandi mind ühte tühja tuppa, aga pärast sain tuppa, kus olid kaks tüdrukut ja sain nendega kiirelt sõbraks.
Meil tehti tantsuvõistlus. Selleks anti meile tund aega prooviaega. Me (Marta) olime viiekesi ja tegime järgi laulu Traffic “Sekundiga”. Moonika tegi laulu järgi, mida ta ei teadnud, väga.

Mina (Marta) tulin laagrisse, siis läksin tuppa, kus olid kolm tüdrukut, kellest ühte teadsin. Pärast hakkasin kannelt mängima. Meil oli mitu vaheaega ja kõik olid 10 minutit. Üks oli 5 minutit ka.

Marta tuleks uuesti laagrisse, kui tal midagi ette ei tule. Martale meeldis disco ja patsipidu. Need olid eraldi tubades. Disco kestis südaööni. Patsiruumis tehti patse. Seal olid Gerda ja kõik õpetajad. Discole tõime õhupallid, mis olid tantsudest järgi jäänud. Enne patsipidu mängisime õues mänge.

Meile väga meeldis kannelt mängida. Meile meeldis kõik ja ei olnud midagi, mis ei meeldiks.

Meil oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Viimane hommik sõime pannkooke. Saime uusi sõpru. Hommikuti ei viitsind üles tõusta ja hommikul olin väsind. Olime muidugi kaua öösel üleval. Ann tuli varbaid kõdistama hommikul.

Meile väga meeldis laager. See oli lõbus ja tuleks siia veel. Moonika läheb emaga koju. Marta läheb kellegi võõraga, kuid pärast saab koju.

Väiksed kroonikud Moonika ja Marta Mia
Suured kroonikud, Suvi

Üks parimaid laagreid soto ajaloos. Algas see siis 16ndal juulil 2006 aastal. Mina pidin laagrisse jõudma õhtul, kuna hommikul oli esinemine, siis pidin Obinitsa juubelile minema ja lõpeks maanduma Torupillis. Lisandus veel peatus Tartus, sest hirm kähku oli ju vaja sinna mingi paber orgunnida… nii see päev siis hakkas rappa veerema. Esiteks jäid turistid hiljaks, siis ootasime üüratu aja enne kui auto pesulasse sai… ning Tartu hiilgas loomulikult oma “vaimsusega”. Igatahes jõudsime ilusti, Laura, Silver ja mina Obinitsa ning seal oli küll tore. Aga kuna kell oli juba mitte enam nii poiske, siis paari tunni möödudes alustasime Lauraga teed Torupillitalu poole. Olgu öeldud, et oma lapse andsin ämma hoolde, kes ta ilusasti põhja vabariikidesse toimetas. Meie tee ei olnud lihtne. Esiteks ei tohi ükski sotokas minna kõige lihtsamat teed pidi. Ikka ja alati otse, mis siis et üle 10 aasta vana kaardi järgi. Natuke siia ja nats sinna ning voila! saimegi asfalt teele. Enne seda oli ka väike loodusimetlus, mis rohkemat mainimist ei vääri. 6 kilomeetrit meeldivat sõitu ja siis… põmaki.. Laura: Kas see oli jänes?.. ei, kits…see töhendas seda, et edasi me seisime ja ootasime 2 tundi kuni tuli Peep, kes mu sleppi võttis. Nagu Laura juba eelnevalt kirjutas, ei kohku eestlased millestki ja neid ei huvita absoluutselt see, kas teise eestlasega kõik korras on. Ainus, mille vastu nad huvi tunnevad on see, kas seisvas autos ka keegi sees on…. pagan ongi, sõidame siis edasi, sest siis vist ei saa selle auto küljest vajalikke juppe võtta… Igatahes oli õues juba pime kui Peep jõudis. Tal oli kaasas Raili käest sadud köis, sest mina sõidan wolkariga ja mina slepis jua ei sõida… st minul käit ei ole. Käis oli oma tubli 2-3 meetrit pikk ja see, kallid lugejad, tähendab seda, et ma nägin ainult vedava auto kabariite (see oli kaubik). Öösel kell 1 on need kaunid punased tuled nii uinutavad.. aga õnneks me ka keerasime ja suunatuli kraapis viimasedki urve jäänukid…

Sõitsime, sõitsime, sõitsime, sõitsime… ja kell 2 olimegi kohal. Parkisin oma väikese auto maja ette soovisin Peebule ohutut teed… ja seda põhjusel, et sel ööl olime me näinud igasugu metsloomi teel patseerimas. Võtsime oma kompsud ja astusime majja. Kuidagi vaikne oli… aga kostusid ka juba tuttavad hääled. Mina olin väss ja tahtsin võimalikult kiiresti saavutada horisontaal asenit, mis aga ei tähendanud, et ma magama oleksin jäänud. Jutustasime ja naersime ning lõpuks ka uinusime. Hommikul tõusime vara ja avastasime Heidi, kes oli millalgi varahommikul saabunud, kuid ei julgenud hakata otsima, kus võiks olla tema voodi, seega uinus all korrusel pingil… Hommikusöök söödud lõppes kõigi rõõm, sest ma olin kohale jõudnud ja me hakkasime proovi tegema. Kuna mulle raporteeriti, et eelmisel päeval olla korralikult harjutatud, siis ma pidin ju oma kõrvaga kontrollima.. polnud viga. Jagasin siis kätte uusi noote… ja nüüd oli ilus vaadata neid nägusid… mul on nii hea meel, kui ninad krimpsu lähevad ja silmad suureks nagu tõlla rattad… siis saad aru, et sai jälle hea lugu võetud.. natuke katsetusi ja näod hakkavad leebuma, veidi veel ja nad naeratavad.. kes uhkusest, et sai hakkama, kes kuuleb, et kõik kokku kõlab asi heaste… ja siis anti süüa ning jälle proov. Nagu minuga ikka ei mäleta ma tavaliselt kontserdi eelsest perioodist midagi…. aga ma mäletan, et ma joonistasin kontserdi kuulutuse enne lõunat ja et Ants Taul jagas elutarkust ning mängis meile torupilli. Ja siis ma sain teada suure vahe kanneldajate ja torupillimängijate vahel… meid ei häiri kui pill on häälest ära Big Grin

Enivei… pean ma nüüd avalikustama, et Tõrva kirik-kammersaalis sai kuulda DA Best from Soto ehk siis parimat kontserti, mida iial antud. Ka Kuninga tn kontsert Pärnus jäi selja taha… Õhtul järgnes stiilikas… Kiidan teid, et kõik olid vähemalt riietuse peale mõelnud. Ometi jääb meil veel see arenguetapp läbida, kus inimene tunneb ka oma etendava tegelaskuju vastu huvi ning näeb ka taust uuringuga vaeva.
Viimasel hommikul tõdesin ma asjaolu, et mõningatel on arusaam, et vaid tema tahab häid asju ja seega süüme kõik ära ning teeme nägu nagu me ei tulnud selle päälegi, et neid oleks võinud viimasel hommikul KÕIK koos süüa…. :S
Seda ka, et Ella meiega enam koostööd ei jätkanud, sest tal on teine bande… tglt mõistan sind.. Big Grin
Ja see oli esimene stressi vaba laager. Ma ei olnudki surm väss kui koju jõudsin. Ja ma olen siiralt rõõmus, et meil on nüüd juhatus, kes mu koormat kergendab… ehk Tongue

Ruth

Suured kroonikud, Suvi

Laagreid ilmas on mitu tükki,
Kõigis käia me ei saa,
Kõik ei ole veel kindlas tsükklis
Kõik ei ole veel valmis ka..

See laul on Sotto Voce laagrist.
Kas sa torupilli suve tead?
Sellest rääkida võin nii mõndagi head
Ja pealeselle puuduvad sellel kõik vead

Ja kui sa vaid soovid
Siis tule ja proovi,
Sest lood on meil alati viimase peal.

/omal viisil/

Nüüd on siis kätte jõudnud see, veidi uskumatu hetk, kui ma haaran viimas korda sule (loe:rüperaali), pistan selle tindipotti (loe:panen juhtme seina) ja püüan, küll veidi nukralt (eks see kroonikuks olemine on ju meeldimagi hakanud), kuid siiski rahuliku südamega (sest tean, et teatepulk ei lähe edasi mitte vasemale, vaid ikka paremale), kirja panna kõik selle, mis oli ilusat ja head selles suves.

Niih. Ei teagi kohe kust alustada. Mudugi pean kohe esimese märkusena ütlema, et mul puuduvad kahjuks absoluutselt igasugused isiklikud kogemused esimese päeva kultuuriprogrammi suhtes, kuid ometi on minu kõrvu jõudnud kuuldused, et vastuvõtt oli soe ja kallistused kuumad, et mängiti indiaakat ja käidi ujumas, toimus kuuekeelsete väljanäitus, tuletati meelde eelmistes laagrites käte antud lood, väeti asja vabalt ja oldi .noh… nagu ikka…

Enda ja Ruthi päevast ei saa ma aga rääkida muud kui, et päevakavas oli meil üks esinemine, üks sünnipäev, nii umbes 400 kilomeetrit autosõitu, mille käigus tuli ette nii mõndagi tavapäratut, paar tundi looduse vaikelu jälgimist, seejärel 100 kilomeetrit slepisõitu ja juba me olimegi kohal. Rohkemat ma siinkohal ei tahaks mainida, sest koduleht on ikkagi avalik ja Eesti Jahimeeste Selts on nuhkidest punnitav organisatsioon. Sellest päevast õppisime me nii mõndagi: esiteks seda, et kui Eesti kuuluks ikka veel NSVL koosseisu, siis peaksid plaanipäraselt praeguseks hetkeks olema kõik Setumaa metsateed asfalteeritud; teiseks seda, et muhklik maastik võib murda ka kõige tugevama tervisega inimese; kolmandaks seda, et suitsiidsed pole mitte ainult inimesed; neljandaks seda, et kriisiolukorras tuleme me toime täitsa hästi; viiendaks seda, et lühike maa võib tunduda vahel nii pikk; kuuendaks seda, et metsa vahel istuda ja oodata on suhteliselt nüri; seitsmendaks seda, et eestlane võõrale vabatahtlikult abikätt ei ulata, kuid kontrollib siiski, et kas tema ei võiks võõralt „abi“ saada; kaheksandaks seda, et kabariidituled on ikka k*****ma uinutavad ja suunatuled pimestavad; üheksandaks seda, et piiriääres sõites metsapeatust teha ei tohi; kümnendaks seda, et Valgamaal ei liikle vastassuunavööndis mitte ainult autod vaid ka hundid; üheteistkümnendaks seda, et öösiti on teeääred täis kasse ja allaaetud väikeloomi; kaheteistkümnendaks seda, et Sotto laager on koht, kuhu on peale pikka päeva hea jõuda ja kolmeteistkümnendaks seda, et metskondadele tuleks köit annetada, et nad saaks mõned lõad (ma arvan, et see sõna käändub nii) valmistada.

Esimesest laagripäevast ilmajääjaid oli aga veel; üks neist oli ilmselt suvist laagrimaratoni sooritav Teele, kes laekus minu andmetel millalgi õhtul ja teine Heidi, kes saabus Kõrboja kuninga lõpupeolt suisa päris öösel ja ilmselt austusest kõigi kohalviibijate une vastu, otsustas ta oma saabumist varjata hommikuni.

Ja siis algas teine päev. Jälle pean mina hakkama vabandama – hommikusöögi magasin maha, aga proovi alguseks olin kohal. Me täitsime oma kaheksateistkümne kandlega toredasti pool külalistemaja saalist, täpselt nii, et kõigil oleks mugav. Seekord oli meid üheksateist, sealsees ka kaks täitsa värsket nägu (tere Ann ja tere Tõnis Peeter). Kõigepealt mängisimegi läbi need vanad lood ja siis saime kohe täitsa suure hulga ahjusooja kraami. Ning ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui ütlen, et üks lugu oli parem kui teine. See laager oli minuarust justkui omamoodi katse – katse, kas me saame hakkama ühe dirigendiga; katse, kas me suudame uued lood ka kohe kontserdil esitada; katse, kas meie kotsert võib olla ka ilma „raskemuusikata“; katse, kuidas me uude paika sobime; katse, kuidas me tulema toime läbi aegade suurima puudujate arvuga, jne. Ometi sujus kõik kenasti. Ruth jäi ellu ja ei vajanud ka meditsiinilist turgutust ning hetkeks oli dirigendikännul näha veel kahte kuju, aga neist esialgu ajalugu vaikib. Nüüd me teame, et kui sotole lugu meeldib, siis ta selle ka ära õpib – kasvõi unes – lõppude lõpuks kõlas kava ju lausa hiilgavalt ning me saime sooja vastuvõtu osaliseks nii Talulide juures kui Tõrva kirik-kammersaalis.

Teisipäev kulus täitsa samamoodi, kuid vahepeal oli Nuiast kohale jõudnud see hirmuäratav pasun, mis ennast pidevalt nina alla hõõrus, eriti hommikusöögi paiku.
Õhtul oli meil kohtumine Ants Tauliga, kellelt saime teada, et suurim voorus äritsedes on kavalus ning, et torupilli on ikka väga raske häälestada.

Kuna proove oli kuidagi tavatult väha või siis nad olid kiired kui lift, jäi meil täitsa palju aega enda jaoks ka.. Me ujusime. Mängisime võrkpalli, mis oli kohaliku peni hasartse kaasalöömise tõttu küll üsna keeruline, kuid me saime siiski hakkama… No siis me mängisime Kenti.täiesti kohutav mäng. Mina ei saa sellega kohe üldse mitte hakkama, aga seeeest sujus mul Aliases. Ma tahaks siis kohe kõva höölega öelda, et ma ei olnud neid kaarte mitte läbi pähe õppinud ning mu eelnev mängukogemus oli kesine. See oli lihtsalt vedamine. Aliase mängu parim osa oli Martini lause „Pesta, pesta – mitte loputada“. Samuti peame andma tiitli Gerdale, kes oli meie kõrgelt haritud seltskonnast ainuke, kes teadis mida tähendab snorgeldama.Samuti väärivad äramärkimist sõna „teos“ seletamine „see loom, kellel kodu seljas on.. noh ja nüüd seesütlevas käändes“ (seletajaks vist Martin.. parandage kui ma eksin).. ja ka see, et Aet ei suutnud ka peale pikka ajude ragistamist siiski välja mõelda, et mida võiks tähendada sõna „kaabel“, kusjuures ta oli ise äsja selle sama sõna äragi arvanud. Aga meil oli tore ja õhtud venisid öödesse…

Kolmapäev oli meil kontsert, mis nagu ma juba ütlsin, läks hiilgavalt. Kõik alustasid koos, kõik lõpetasid koos, kõik mängisid. See oli kindlasti üks läbiaegade parimaid ülesastumisi üldse. Rahvas oli lõputangoks nii võlutud, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Ja oli ju uhke tunne. Oli ju.. Praegugi tuleb tunne, et tahaks siin voodis lösutades selja sirgu ajada..

Õhtut täitsid ainult rosinad või siis lausa viinamarjad.. Üks parem kui teine.. Huraaa… Seekord olid kõik kostüümis ja esindatud oli kõik mandrid .. Pidu oli mõnus ja olemine hea.. Viktoriini pool venis küll pikale, kuid saime sellegagi hakkama. Ja sõna kõige otsesemas mõttes, kestis pidu hommikuni… Vastu ei pidanud küll kõik, aga need viimased vaprad tegid sellest parima laagri, mis üldse olla võiks…
No ja loomulikult sai samal õhtul läbiviidud rebaste õnnistamine ning esmakordne juhatuse valimine (viimane vannutatakse avalikult ametisse sügiseses laagris)..

Neljapäev oli ärasõidu päev.. Kook ja kallistused.. Naeratavad näod ja pisikesed pisarad.. Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga minu silmanurgas olid tõesti pisikesed pisarad, sest kohe mitte ei tahtnud ära minna.. See oli nii hea ja soe laager.. Täiesti ausalt maailma parim laager.. Kõik said suurepäraselt läbi, mingid masse hõlmavaid jamasid ei olnud…. Hea oli ….. Ma nii tahaks, et kõik järgmised oleks ka sellised…

NB! Nüüd on mul sulle üks palve.. jah sulle, kes sa ka seal laagris käisid.. kui sa tähele panid, siis see jutt siin oli täiesti naljavaene, niiet nüüd on sinul võimalus oma mälusoppides sobrada ja ülestähendada kõik naljakas ja lõbus, vahva ja tore, kuri ja karm ning seda teistegagi jagada.. sest seda nalja ja naeru oli lihtsalt meeletus koguses.. See täitis kõik need ligikaudu 94 tundi, mis me seal veetsime.. (ma olen enam kui kindel, et isegi unenägudes oli kõigil hea ja tore) ja meid oli üheksateist, niiet see kokku 1824 tundi elamusi.

Niiet Ruth, Pille, Jaanus, Karol, Peeter, Egle, Teele, Ann, Raili, Rainer, Anneli, Aet, Katrin, Kerstin, Gerda, Ney-Lii, Heidi ja Martin ärge hoidke ennast tagasi.. Need hetked väärivad omaette „tigu“ -> teost….

Aga nüüd on sinu kord Martin.. Ole vapper mu hiireke…

Laura

Suured kroonikud, Suvi

kõike lühem suvelaager, aga raudselt üks lõbusamaid.
see kord oli esimest korda kavas nii rebaste rets, kui jätkus ka traditsiooniks saav stiilikas..

asi algas pühapäeval..
rahvas kogunes koprasse. tallinn & ko viljandi rongijaama.. kus mahutati end imepäraselt kahte autosse. mille amortidest (või mis iganes seal autodel koormuse all kulub,) midagi enam järel ei ole.. ja sõideti mereröövlite lipp auga kõrges kopra poole..

kohale jõudes. . . tervitus. ja põhimõtteliselt kohe kandled püsti.. siis söök ja proov.
noh.. see kestis õhtuni ja andis lootust.. või siis lohutust..
ning siis õhtusöök ja ujumine ehk siis õhtusöök parmudele.. sest neid oli seal lihtsalt tapvalt palju.. täiesti kohutav..
ja ilmsiks sai ka tõsiasi, et lisaks meile pesitses küünis ka nahkhiirte pere.. kes öösel huvitavat häält tekitasid.. ja üldse värinaid esile kutsusid..

järgmine hommik oli liiga varane tõusmine.. siis viljandisse. kandled häälde. ja lindistama..
RASKE:: RASKE:: RASKE
minu austus kõigi muusikute suhtes, kes iial oma loomingut on lindistanud, kasvas tohutult..
ära hinga. ära mängi valesti. ära liiguta kannelt. ära mine kusagile vastu..
üks suur rist ja viletus..
noh. jah.. see oli nüüd liialdus.. tegelikult oli polnud asi. niiii hull.. aga palav oli küll.. ja ilmselt suurest selle tõttu olime me õhtuks kõik nii soodad, et see polnud enam isegi mitte naljakas..
lõunat sõime akadeemina kohvikus.. mis oli igati nõmma.. samas võis see nii vaid ka tunduda.. arvestdes, mis konditsioonis me olime..
lindistamise muutis eriliselt vahvaks ka see, et lisaks meile endile olid tegutsemas ka konditsioneer ja inimesed teisel pool ust.. viimased olid eriliselt hoos..

aga esimene päev sai siiski läbi..
õnnelikust ja väsinult.. veitsa hängiti. mängiti 6keelseid. ja siis põhimõttesliselt tuttu-.-
hommik ja päev möödusid sama moodi. kui välja arvata, et kõik olid eimesest päevast tugevalt traumeeritud ning seetõttu sujusid asjad umber 7 korda aeglasemini..
aga lõpuks saime ühele poole…
ma arvan, et selles ruumis ei ole vist kunagi nii palju higistatud kui seda tegime meie..
mul on isegi hea meel, et see jalapats sinna lössi algusesse ei läinud.. sest see oleks tõenäoliselt kostnud nii nagu keegi oleks oma jalgu veelompis lirtsutanud. ..

aga jah. .pikk pingutus. ja kerge tydimus. ning me saime asjaga valmis.. mõni lugu parem mõni halvem,. aga ikkagi..
kokku kindlasti omalaadsetest esimene.. irw irw irw

siis läksime. viljandi ujuma. see oli elamus.. vihjaks siis et vetikaid oli rohkem kui rubla eest..
ja vesirattat olid neil ka kehvad..

seejärel koju.. sööma ja siis läks edasi üleüldiseks meluks..

kuna mul läksin päevad segi siis ma pööran veel korra tagasi esmaspäeva juurde; (see on see kui nii vähe päevi laager kestab)
kaardimäng oli põhimeelelahutus. ja siis pille veepüss leidis ka suurepärase kasutuse..
niitore oli ju pritsida just seda, kes kõige pingsamalt mõtles, mis kaarti käia.. peale seda kui kõik olid juba piisavalt märjad(ei saa mainimata jätta, et tekkis mäss ning need kellel pyssi polnud haarasid pudelid) läksime tuppa.. kylalistemajja. .. ja m2ngisime mari-jyri.. ja ikka nii, et kui jokker siis toolile pysti.. eglest sai pidev meister.. ja rainer, koit ning silvja kogusid kaarte.. irw irw .. igal juhul oli vahva..
..
..

ja nüüüd siis teisipäeva õhtu..
rahvas oli mõistnud veepüssi positiivest kylge. ning endale neid hankinud..

niiet teisipäeva õhtut tõitis siis pidev vesi..
aga jah.. viljandist tagasi ja siis õhtusöök.. mille käigus. selgus, et liisil, on kaksikud.. kellest ühe on lapsendanud katrin.. isaks rainer…
ja mis kõike toredat veel.. need, kes kohal olid, teavad..
aga välitge, siis pimedaid ruume ja rainerit irw irw

peale sööki anti käsk mõelda välja rebaste piinamine. ning siis baila bailla..

pool kymme olidki kõik peale dirigentide valmis, kes oma atraktsiooni veel vähemalt pool tunnikest üles seadsid.. aga siis algas siiski kõik.
rebased joonele ja tuld!!!!!

ja mida me siis nende kohta teada saime..
silvjat on lihtne röövida
koit suutis kõige täpsemini laulujoru jätkata..
martin yritas pidevalt mässata. ning suudab suurepäraselt tekitada tütarlapselikku naeru.
kerstinilt nõudke välja oma kuld.
kui on probleeme vene keelega, eriti selle tõlkimisega pöörduge maria poole. ..

ja teadke, et järgmiste rebasteni. on nad pidaevalt valmis vanu olijaid toetama.. nii vaimselt kui fyysiliselt…

igal juhul võime nendega rahul olla.

aga lisaks sellele et nemad said lõbutseda saime ka meie..
iga vale vastust saatis hukkamõistev naer ning pidev veejuga.. *(elagu veepyssid)

järgmiseks atraktsiooniks sai paariks lugemine..
ikka sotto voce moodi.. üks, teine : üks teine : üks teine

ja siis teatevõistlus. mille kaotajaid ja võitjaid pole ilmselgelt vaja esile tuua… irw irw
ja edasi siis saapavise..
kus meistriteks sai jaanus ja ruth.. kuigi mina suutsin pärast kaugemale kui ruth visata, aga tunnistajaid oli ilmselgelt vähe..

edasi tuppa. ja mäng. mille nime ma ei tea, aga tulemuseks oli see, et kaheksa inimest istus üksteise süles..
minu isiklikuks lemmikuks said aga kuhjad , mille vundamendi moodistasid ella või ney-lii (ja need kuhjad olid võimsad)…
kui sellest mängust villand sai. läks igaõüks oma rada.. aga põhiliselt küüni.. ja siis oligi käes see hetk kui kõik järjest kukkuma hakkasid
viimaste tiitel kuulub ausalt mulle ja aedile..
ja te ei kujuta ette mis huvitavaid hääli sotto voce öösel tekitada suudab.. see ongi huumor..
koomiliseks osutus ka öine wc kylastus.. kui ella mulle ning aedile järgnes.. algul metsa (ehk siis nende vetsude mis seal keset põldu olid) tõtates.. kui me ta õigele teele olime juhtunud järgnes ta meile konkuni(välikäimla) mis oli aida juures oli. ja koppis seal arvates, et me oleme seal .. kuid jälle pettumus.. jah.. lõpuks ta jõudiski külalistemajja..
irw.. ööd on lõbusad…

hommikud ka.. jõudsime veel korra ujuma ja siis oligi ärasõit..
viimased kallid.. ja lehvitused. . rongisõit nagu alati lõbus

see oli tore laager..
lõbus ja kompaktne..
*nyyd jääb üle vaid selle vilju oodata..

siia lõppu võib ka veel mainida. et jägmiseks stiiliks saad ETV 50 (mis tähendab, et lubatud on kehastada, kõiki telesaadete, filmide. multikate. ja muude saadete tegelasi kes on eesti päritoli.. )

kus iganes see laager ka ei toimuks. ja millal..

ajukääbik nagu ma olen. .
kolmapäeval ju oli ka pildistamine.. kus sai tehtud minu arust läbi aegade parim grupipilt..
see oli lihtsalt parim..

ja samuti avanes meil harukordne võimalus näha ema ja poja vahelist jõukatsumist… (koigid)

I’ll be Back

Laura