Suured kroonikud, Suvi

                   1. Päev 5.08

Taaskord sain laagrisse oma hea sõbra Mirteliga. Sõit Viljandist algas kell 11. Tee peal sai jagada ootusi ja mõtteid. Kohal olime 12 paiku. Viisime kandled harjutamist kohta ja kotid tuppa. Jagati ära ka puldipoolikud kelle kohta midagi teada pidi saama. Mina olin Noraga. Kella 13 oli söömine nii et toakaaslasega Moonikaga kõike maailma asju ei jõudnud läbi arutada. Pärast söömist oli meil tund aega vaba, mille ajal pakkisime kandled lahti ja panime hääle. Proovisid algasid lugude läbi mängimisega. Kella 16:45proovid olid tänaseks läbi ja me läksime ujuma. Mina ise ujuma ei läinud kuna arvasin et kuna õhk on jahedavõitu siis äkki on vesi ka. Tuli välja et vesi oli soe. Kui me tagasi jõudsime ootas meid ees juba õhtusöök! Pärast seda saime hakata Moonikaga luuletust mõtlema, mis siis hiljem uksele tuli kleepida. Aega läks aga asja sai. Pärast seda mängisime traditsioonilist mängu-libahundi mäng. Kui õues oli juba hämar hakkasime ennast tuppa sättima. Oligi juba peaaegu 11. 

                   2. Päev 6.08

Äratuskellad laulsid juba 8 paiku, nagu harilikult. Kell 9 oli hommikusöök ja tund aega pärast seda hommikuvõimlemine. Juhatasid Mirtel, Paulina, Rrgina ja Mia. Kui sai võimendus sai hakata pihta jälle proovidega. Kuna ilm otsustas olla meile tore seltsiline ja meid proovile panna näitas ta natuke oma arvamust vihma ja äikese näol. Ka kraadid oli ta alla tõmmanud. Aga me saime hakkama! Kella 13 paiku oli taas lõunasöök ja peale seda 2h puhkust. Meie tuba osutus mingiks vahvaks kokkutuleku kohaks nii et naeru oli kuulda ka läbi ukse. Jätkus proov, jätkus vihm. Mul kiskusid millegi pärast labajalad krampi aga sain hakkama. Proov läks aga üllatavalt ruttu ja taas oligi käes õhtusöök ja pärast seda libahundi mäng!
Korraga oligi juba õhtu ja sellega koos öö. Avastasime ka seda et katuseaknast näeb väga hästi.

                   3. Päev 7.08

Taaskord kõlas äratuskell 8 ja hommikusöök oli kell 9. Puder. Nagu eile ja üleeile oli ka täna hommikuvõimlemine. Ja siis algasid proovid. Kuskil proovi keskel otsustas ilm jälle meile suur sõber olla ja hakkas korralikult pladistama. Vahepeal norima isegi proovi katkestama selle paduka hoo pärast. Kui oma toas olime avastasime et tuli lausa rahet. Siis tuli lõunasöök. Pausi ajal mängisime kaarte. Ja juba oligi taas õhtusöögi aeg. Me sõime üpris ruttu, sest oli stiilika päev. Teema oli Piraadid. Kui kõik valmis olid kogunemine õue ja võtsime pildijärjekorda. Kui kõik pildid tehtud algasid mängud ja etteasted. Mina olin grupis koos Nora, Mirteli, Margareti, Bente, Ege Emma ja Triinuga. Meie tegime väikese etenduse mille mõte oli näidata, et sõprus ongi kõige suurem vara. Pärast kõiki etendusi ja üllatust läksime kohe magama. Oli olnud tore ja väsitav päev.

                  4. Päev 8.08

Pärast hommikusööki oli taas hommikuvõimlemine, saime natuke joosta ka. Siis algasid taas proovid, millele järgnes lõunasöök. Pärast lõunasööki oli uutel suurtel (keskmistel) midagi luukambri sarnast. Mina olin Lydiaga koos 2 hääles nii et me mängisime koos. Ütleme nii et meil tulid peaaegu kõik lood hästi välja. Ainult ühe looga oli kõvasti sekeldusi. Pärast seda algasid taas proovid koos suurtega, mis kulgesid üpris hästi. Ja märkamatult oligi kell õhtusöögi juures. Taaskord mängisime pärast proovide lõppu kaarte.

                  5. Päev 9.08

Kuidagi hästi märkamatult kiiresti oli kätte jõudnud reede. Pakkisime juba hommikul enne hommikusööki oma kotid ära. Pärast hommikusööki oli selle laagri viimane hommikuvõimlemine ja viimane proov. Mille lõpus hakkas jälle sadama. Enne lõunasööki sai ka kandled kokku pakitud. Ja siis tuligi viimane lõunasöök ja koos sellega ka palju “tšau, järgmise korrani” ütlemisi.

Laager oli väga tore ja ma juba igatsen sealseid toredaid inimesi.♡

Keskmine kroonik Elerin

Keskmised kroonikud, Suvi

Esimene päev

Ma tulin Sakust Katariinaga. Kui meie kohale jõudsime olid paljud juba kohal. Meie tuba oli nr 15. See oli tubadest kõige suurem. Minu puldipoolik on Laureen. Panime kandled kokku ja häälde. Siis oli söök. Mängisime Ruthi lugusi. Pärast proovi läksime ujuma. Siis oli jälle söök. Õhtul mängisin Anni, Kaisa-Mari ja Katariinaga rongimängu. Ja pärast mängisime hundimängu. Me Kataga vaatasime veel õhtul natuke telekat ja siis jäime üheteistkümnest magama.

Teine päev

Me Kataga ärkasime kell 8.10. Pesime hambad puhtaks, panime riidesse ja vaatasime natuke multikaid. Siis läksime alla ja panime kandled jälle kokku (me panime kandled õhtul kotti, sest need ei võinud sinna jääda). Siis sõime.

Oli jälle proov. Pärast proovi oli jälle lõunapaus ja siis proov. Pärast proovi oli õhtusöök. Me moodustasime tiimid, kellega me peame stiilikal etenduse tegema. Pärast seda mängisime veidi lendavat taltrikut ja siis Bioneeride võrkpalli. Siis me Kataga jälle läksime tuppa, vaatasime natuke telekat ja siis jäime tuttu.

Kolmas päev

Ärkasime 8.15. Läksime alla, panime pillid kokku, häälestasime ja siis sööma. Pärast sööki oli hommikuvõimlemine. Siis oli proov ja lõunapaus ja jälle proov. Viimasest proovist lasti varem ära, et veel oma tiimiga proovi teha. Pärast oli õhtusöök. Ja siis STIILIKAS!

Stiilika teema oli seekord PIRAADID. Kõigepealt tehti kõigist pilti ja siis sõbrapilti. Siis mängisime mängu kus igaüks pidi ülesande ära täitma. Siis oli esituste aeg. Pärast esitusi tehti ühispilt ja siis läksime magama.

Neljas päev

Ärkasime jälle 8.15. Nagu ka teisipäeval ja kolmapäeval panime kandled kokku ja häälde ning siis sööma. Esimene proov oli kõik koos ja siis lõunapaus. Teise proovi esimeses pooles mängisime meie väiksed suured häälerühmade kaupa. Pärast mängisime kõik koos ja väikestele tegime kontserdi oma lugudest. Siis tuli õhtusöök. Pärast seda mängisime natuke lendavat taldrikut ja jutustasime ja naersime. Siis veel mängisime ahvimängu ja panime asjad kokku. Siis jäime tuttu.

Viies päev

Ärkasime 8.10. Panime veel viimased asjad kokku ja läksime alla kandleid kokku panema. Siis oli söök ja proov. Pärast proovi kuulasime väikseid. Neil tuli väga hästi välja. Siis tõime kõik asjad alla, panime pillid kokku ja sööma. Pärast sööki tulid minu ema ja isa mulle ja Katariinale järgi ning läksime koju.

See laager oli väga tore!

Keskmine kroonik Mariann
Suured kroonikud, Suvi

1. PÄEV

Seekordne laager algas 5. august. Laager toimus Vehendi motellis. Hommikul alustasin mina koos teiste Ülenurmekatega sõitu Vehendi poole.

Kui lõpuks pärale jõudsime, öeldi meile kus me ööbime ning saime oma asjad tuppa (meie puhul kämpingusse) viia. Kandled viisime meie kämpingu kõrval asuva katuse alla. Häälestasime ja oligi juba lõunapausi aeg. Lõunaks oli supp nagu ka järgnevatel päevadel. Sõime lõunasöögi ära, puhkasime natuke ja oligi proovi aeg. See proov oli eriline,sest tegu oli meie esimese prooviga koos uute suurte sottodega. Proov läks väga ilusasti ja kuna ka ilm oli suurepärane, siis lõpetasime proovi pisut varem, et minna ujuma. Ujuma läksime kõik koos nagu üks suur pere (sest see me ju olemegi). Tagasi tulles läks igaüks oma toimetusi tegema (õhtusööki saime ka). Vahepeal oli meie kämpingul ka üks vahejuhtum kohalikega, kuid leian, et selle juures pole vaja pikemalt peatuda. Nii oligi tuduaeg kätte jõudnud ja läksime magama.

2. PÄEV

Jõudis kätte laagri teine päev ehk 6. august. Hommikul saime süüa ning peale sööki oli proovi aeg, aga enne veel oli meil hommikuvõimlus 🙂 Saime alustada prooviga. Varsti saime jälle lõunatada ning jätkasime prooviga. Proov kulges meeldivalt ja kiiresti. Saime õhtust süüa ning jätkata oma tegevustega. Vahepeal jagati meid ka stiilipäeva jaoks tiimidesse. Õhtul leidsin Regina õuest, joonistamas. Sain ka ise paberile värvidega midagi kritseldatud, aga minul sellele annet ei ole. Teine päev läks väga kiiresti mööda, sest jälle oli tuduaeg.

3. PÄEV

Jälle oli hommik. Saime süüa ning seekordne hommikuvõimlemine oli meie kämpingu teha. 

Kui hommikused toimetused tehtud, saime alustada prooviga. Proov oli jällegi imetore. Sõime lõunat ja alustasime õhtuse prooviga. Kui proov tehtud, oli stiilipäeva aeg. Selle laagri stiilipäeva teema oli piraadid (varsti võiks tulla laager mille stiilipäeva teema on Hawaii, aga see selleks;). Kõik sättisid end hirmsatesse ja uhketesse kostüümidesse. Alustuseks tehti igaühest pilti ning tehti ka sõbrapilte. Peale pildistamist oli meile ettevalmistatud mäng, mille käigus tiimi liige või liikmed pidid jooksma ja täitma erinevaid ülesandeid. Kui mäng mängitud sai iga tiim näidata oma etteastet mis varem valmis mõeldud. Peale etteasteid tegime ühispildi ja oligi õhtu läbi. Väsitav päev oli nüüd möödas ja uni oli kiire tulema. 

4. PÄEV

Hommikul oli natuke raske ärgata, kuid see meid ei heidutanud. Sõime hommikust ja võimlesime. Oligi jälle aeg proovi teha. Mängisime lood läbi ning sõime lõunat. Peale lõunat oli meil natuke pikem paus, et uued suured saaksid harjutada. Lõpuks oli aeg teha proovi kõik koos, sest peale proovi mängisime väikestele kõik oma lood ette. Väikesed kuulasid meid huviga ning peale ettemängimist saime õhtusööki. Õhtusöök oli super maitsev.  

 Kuna laager oli peaaegu lõppemas ja eelviimane päev õhtusse jõudmas otsustasid nii mõnedki enne laagri lõppu lahkuda. Meie kämpingus olime nüüd mina ja Laureen kahekesi. Kuna lähedal poodi ei olnud ja snäkid ammu otsas, tõid minu vanemad meile natuke head ja paremat. Õhtul oli ka Regina meiega ning saime väga palju naerda ja rääkida. Kuid lõpuks oli aeg ikkagi magama minna ja seda me siis tegimegi. 

5. PÄEV

Viies päev oli jõudnud väga kiiresti kätte ja kohe üldse ei tahtnud enam ära minna. Sõime hommikust ja tegime pisut proovi. Peale meie proovi mängisid väikesed meile oma lugusid ja peale seda pakkisime kandled kokku. Ootasime nüüd lõunasööki. Kui lõunasöök söödud oligi aeg koju sõita. 

 Laager oli imeline ja ma ei jõua juba ära oodata järgmist laagrit😊

Suur kroonik Nelle-Ann
Suvi, Väiksed kroonikud

Esimene päev

Saabusime Vehendi motelli ja esimene asi mis mulle silma torkas oli see, et maja oli suur ja selle ümber imekaunis aed. Proovid olid väga toredad aga päeva parim osa oli ikkagi see kui me läksime kõik koos ootamatult sooja Võrtsjärve ujuma.

Teine päev

Hommikul ärgates nägin katuseaknast sinist taevast ja päev tõotas tulla päikeseline ja tore. Proovid olid väga vahvad ja vaba aega oli piisavalt aga mitte ka liiga palju, et seda millegagi sisustada ei oleks olnud. Päeva lõpus tabas meid ka üks üllatus meid jaotati pimevalimiste kaudu tiimidesse ja me pidime järgmisel õhtul olevaks stiilikaks midagi välja mõtlema. Me leppisime oma tiimiga kokku, et kohtume kell 20.00 meie toas aga sellega juhtus väike apsakas kui ma olin meie tiimi oodanud 20.07 läksin ma õue palli mängima selle mängu nime ma ei mäleta aga see oli väga vahva. Kui ma tuppa läksin olid meie suured kõik juba välja mõelnud au ja kiitus neile ja nende plaan oli parim mis ma kunagi kuulnud olen. Õhtul läksin ma rahuliku südamega magama.

Kolmas päev

Hommikul ärgates oli mul mõttes stiilipidu nii, et mulle tekitas väikesi raskuseid proovidele keskenduda aga kui proovid lõpuks läbi said olin ma väga õnnelik vaatamata asjaolule, et keegi oli mulle nätsu juustesse pannud. Stiilipidu hakkas kell 19.00 ja ma olin õudsalt elevil aga elevil ei olnid ma ilma asjata kõik esinemised olid väga vahvad ja esimesena olnud tiimi võistlus oli eriti tore. Enne meie korda lavale astuda olin ma pisut närvis aga me tegime ära ja mulle tundus, et teistele meeldis aga loomulikult meeldis see mulle.

Neljas päev

Hommikul ma magasin sisse, õigemini äratati mind neli minutit enne hommikusööki. Proovid olid toredad kui välja arvata see, et mul oli kohutav peavalu. Parim osa päevast oli ikkagi õhtu kui väljas oli torm ja sees oli väga tore samal ajal “Impeeriumi” mängida kõigi arvates oli see õige tore mäng ja me mängime seda järgmises laagris ka. Ma lahkusin neljapäeva õhtul aga laager oli siiski väga tore ja ootan huviga järgmist.

Väike kroonik Anette

Keskmised kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas sellega, et juba päris vara läks Viljandi bussijaamast läbi liinibuss mis pidi meid viima Saaremaale. Jaamas pidime me bussi panema oma kandled ja kohvrid. Bussi aknasse vaadates oli näha, et Tartust olid mõned Sottod sama bussi peale tulnud.

Järgnes pikk sõit Pärnu bussijaama ja sealt sadamasse. Praam millega me Muhule pidime sõitma tundus päris uus ja ka sõit oli üpris lühike. Olime märkamatult jõudnud järgmisesse sadamasse.

Sealt jätkus meie tee. Me sõitsime läbi Muhu ja jõudsime lõpuks ka Saaremaale. Saaremaale jõudes vaatasid kõik pingsalt peatuste nimesid, sest keegi polnud kindel kui ruttu me enda peatusesse jõuame.

Peatus oli kusagil kõrvalisel teel kus dirigendid Ann ja Ruth meid autodega vastu võtsid. Asju oli meil nii palju, et mõlemad autod olid üleni täis. Ruumi oli ainult juhtidele kuigi Anni autos oli 1 vaba koht esiistmel. Ann ütles, et keegi saaks autos kaasa sõita ja aidata asju autodelt maha võtta. Ülejäänud pidid jala Valjala kooli minema. Tükk aega ei tahtnud keegi minna, aga lõpuks ma ütlesin, et ma võin ju. Mõtlesin, et mis see siis ära pole mõnda kannelt või kohvrit kooli sisse viia.

Sõit kooli ei olnud tegelikult isegi nii pikk. Olime mõne hetkega kohal. Aitasin Annil ja Ruthil asju ukse ette viia ja hetkega olid autod tühjad.

Tee peal jõudis Ann mulle rääkida, et majas on jubedalt palav. Koolis olid aknad olnud enne meie tulekut terve öö lahti, aga ega see eriti ei aidanud. Samuti oli koolis konditsioneer katki. Seda oli tunda. Me magasime kolmandal korrusel ja esimest korda sinna minnes oli tunda, et iga korrusega jääb õhku järjest vähemaks.

Kuna olin esimeste seas kes kohale jõudis siis vaatasin ka natuke tube. Läksin samasse tuppa koos Ülenurme kandlemängijatega. Varsti jõudsid ka ülejäänud matkalised kooli.

Enne lõunasööki ja proovi oli meil veidi aega. Me pakkisime kandled lahti ja lebotasime toas. Koridori lõpus oli uks mis viis välja. Seal olid metallist trepid igale korrusele ja isegi katuseni. Uks oli terve päeva lahti, aga ega see väga temperatuuri ei muutnud. Tegime isegi kindlaks, et tuba kus me ööbisime oli väga sauna leiliruumi moodi. Kui tulid õuest ja astusid meie tuppa, siis juba ukse lävel oli tunda soojust mis sulle vastu tuleb.

Käisime lõunal ja siis tuligi esimene proov. Iga 45 minuti järel oli meil 15 minutit pausi. Oli  pikk proov ja lõpuks tuli ka õhtusöök.

Peale õhtusööki kogunesid nii suured kui ka väikesed võimlasse ja seal anti meile ülesanne võtta pikkuse järjekorda. Meid jagati kuude gruppi ja nendes samades gruppides me pidime tegema näidendi. Igale grupile anti teema ja mõned hakkasid isegi kohe harjutama. Meie grupi teema oli poejärjekorras. Kuna Anne-Lyl oli rebaste ristimise ettevalmistamisega tegemist, siis sellel samal õhtul me proovi teha ei saanud, aga kõik püüdsid midagi välja mõelda. Õhtul veel jalutasime veidi mööda küla ja siis läksime tagasi kooli.

Magama oli väga raske jääda, sest toas oli kogu aeg nagu kõrbes.

Teine päev

Järgmisel päeval ärgates oli kohe tunda kuidas tuba järjest hullemini kuumaks läheb. Käisime hommikust söömas ja häälestasime kandled. Tegime proovid ja siis tuli meil üks väga pikk paus.

Paus oli selleks, et kõik saaksid enda näidendite proove teha. Pidime sellel pikal pausil mõtlema välja näidendi mõtte ja selle kõik igaks juhuks läbi näitlema. Aega jäi ka veidi üle ja siis võisime lihtsalt sooja suvepäeva nautida.

Pidime proovi naasema ja mängime veel mõned lood enne riiete vahetust. Lõpuks oli proov läbi ja kõik läksid oma tubadesse, et kostüümid selga panna.

Näidendites pidid kõik mängima tegelast kelle moodi nad olid riietunud. Stiilika teemaks oli tegelased Eesti kirjandusest. Mina olin riietunud Itiks raamatust “Nukitsamees”.

Enamus meist olid valmis ja kõikjal oli näha erinevaid tegelasi uuematest ja vanematest raamatutest. Oli näha ka tegelasi kes endale ikkaveel peeglite ees “meiki” tegid.

Vahepeal olin lubanud Elsbeti aidata tema kostüümiga. Tema oli ennast teinud Nukitsameheks, aga tal ei olnud kodus midagi millega enda nägu mustaks teha. Aitasin tal siis õues nägu mullaseks teha ja ta nägi isegi päris reaalne välja.

Lõpuks oli rivistus. Kõik pidid võtma vanuse järjekorda. Kui kõik olid kohtadel, siis kontrollis Ann üle, et oleksime õigesti paigutunud. Siis pidime ükshaaval minema teiste ette ja ütlema kõva häälega, et kes me oleme ja mis raamatust. Pidime tegema ka uued grupid. Kokku oli gruppe 7. Ka dirigendid olid kostüümides ja ka nemad olid üks võistkond.

Siis läksid kõik tühja tuppa ja seal tehti meile Kahoot eesti kirjanduse teemal. Dirigendid olid peaaegu kogu aeg esimesed ja muidugi nemad ka võitsid (napilt).

Kui Kahoot oli lõppenud, siis läksid kõik õue ja seal hakkasime me näidendeid etendama. Kõik olid väga erinevad ja omamoodi. Viimastena etendasid dirigendid oma näidendi. Järgnevalt tehti tegelaste grupipildid, üksikud pildid ja sõbrapildid.

Oli algamas rebaste ristimine. Ristijad olid häälerühmade vanemad Kaisa-Mari, Sandra ja Anne-Ly. Ristimine algas sellega, et kõik 12 rebast kutsuti tagurpidi nimedega ette ja meist tehti kaks võistkonda. Võistkonnad moodustati esimesest kuuest rebasest ja viimastes kes reas seisid.

Esimeseks ülesandeks oli ussimäng. Pidime võtma haneritta ja viimane reas pidi hakkama teiste jalgade vahelt läbi ronima. Kaks rida liikusid üksteise võidu edasi nii kaua kuni esimene grupp jõudis Sandrani.

Järgmiseks seisime me kõik samasse ritta mis varem oli olnud ja igaüks rebastest pidi ütlema mingi hea omaduse mis tal on ja mida laagrites vaja võiks minna (korrata ei tohtinud). Mõeldi välja erinevaid variante ja kõigil oli mõni hea omadus.

Järgmiseks andsid ristijad meile ülesande tuua ohvriande kahe minuti jooksul ning selle aja sees me pidime jooksma kolmandale korrusele oma tubadesse, otsima mingit toitu ja selle kiiresti alla viima. Õnneks jõudsid kõik piisava aja sees ohvriannid üles otsida.

Järgmiseks oli Sandra juhtimisel kannatlikkuse test. Kõik rebased järgnesid talle kooli ja metronomi tiksumise rütmis pidime me kõndima neljandale korrusele ja tagasi alla. Kui olime õue jõudnud siis nägime, et muruplatsile oli ilmunud terve hunnik rohelisi toole, kuid meie järgnev ülesanne ei olnud mitte nendega seotud.

Meie järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kiiresti teha eelnevalt olnud samade gruppidega inimpüramiid. Aeg pandi käima ja me pidime kiiresti mõtlema, et keda oleks mõtekam panna peale ja keda allapoole. Jällegi meie tiim võitis.

Nüüd oli aeg tõeliseks katsumuseks ja siin tulid mängu ka rohelised toolid. Anne-Ly palus rebastel toolid võtta. Kuna kõigile neid võtta ei jätkunud, siis pidid mõned ilma staadionile minema. Staadionile oli valmis pandud terve pikk 12 punktiline takistusrada. Võiks ju arvata, et lihtne ega see siis ju võidu peale ole või midagi. Aga tegelikult oli seal väike nõks. Nimelt pidime me kahetistkümnekesi kõigi dirigentide vastu astuma. Neist igaüks pidi küll takistusrajal kahest takistusest läbi saama samal ajal kui meist igaüks pidi ainult ühest, kuid siiski on seegi üks paras takistus.

Enne alustamist näitas Anne-Ly kõigile mida nad tegema peavad ja meie pidime lihtsalt järjekorra paika panema. Kui kõik olid rajast aru saanud, siis algas jooks. Dirigentidest esimene võis küll olla Ruth, aga puldi pani ta küll väledalt kokku. Meie esimene Nelle-Ann ütles isegi hiljem, et tegelikult tal on endal samasugune pult, aga ta hakkas seda lihtsalt vale pidi lahti tegema. Olime napilt dirigentidel kannul, kuid häälestamine võttis aega. Dirigendid lõpetasid enne meid, kuid meil oli ka ju vaja lõpetada. Õnneks ei ole asi alati võitmises ja kõigil tundus olevat päris lõbus.

Kui teatejooks oli lõppenud, siis võtsid kõik oma kola kooli eest ja staadionilt kokku ning viisid sisse. Veel oli pisut aega kuni meid jälle fuajeese kutsuti. Algas meie ristimine Sotto Voce liikmeiks. Põlvitasime vasakule põlvele ja andsime vande samal ajal hoides kandlemängija poosi. siis tuli Kaisa-Mari kandle võtmega ja ristis meid, Sandra tuli tema järel ja piserdas kõigile kandle oskust näkku ja Anne-Ly andis kõigile ühe pulgakommi. Nüüd me olimegi Täieõiguslikud Sotto Voce liikmed.  

Kuna Viljandi Pärimusmuusika festival oli täpselt järgmisel päeval, siis oli see minu viimane sotto laagripäev. Pakkisin kandle kokku ja jõudsin isegi ühe lauamängu mängida, kuid uni surus peale ja hommikul pidin Viljandisse sõitva bussi peale jõudma.

Õnneks ei olnud ma ainus kes folgi asjus laagrist varem pidi lahkuma. Elsbet ja Eliise olid ka ja nii me siis sõime teistest varem hommikust (kuna kooli kokk oli nõus meile varem seda tegema) ja Ann oli ka nii lahke ja viis meie asjad ja meid ise autoga bussipeatusesse.

Nii lõppeski Suvine laager minu jaoks.

Keskmine kroonik Regina

 

Keskmised kroonikud, Suvi

1.PÄEV

24.juuni hommikul hakkasime mina ja Stella Elisabeth Saaremaale sõitma. Tee peal tegime ka peatuseid ning jõudsime praamile teiste Lõuna-Eesti kanneldajatega samal ajal. Mina ja Stella Elisabeth käisime veel känguru farmis känguruid, jaanalinde ja paljusid teisi loomi vaatamas. Jõudsime lõpuks Valjala põhikooli kohale. Sättisime asjad klassi, panime pillid kokku ja hääletasime need ka ära ning siis sai süüa. Söögid olid suurepärased ja mõnusalt kodused 🙂 Kätte jõudis proovi aeg. Tegime super kuuma ilma ja täiesti ilma õhuta päris tubli tööd. Nüüd sai õhtusööki. Ka see oli imeline. Sai veel palju õues käidud ja lõpuks sättisimegi end magama. Olin toas koos Stella Elisabethi, Laureeni, Elsbethi, Regina, Eliise, Mia ja Paulinaga

2.PÄEV

hommikul ärkasime, sõime, mängisime kannelt, sõime, mängisime veel kannelt ja nüüd oli aeg et end valmis panna ristimiseks ja stiilipeoks. Siis sai veel süüa ja oligi stiilika aeg. Mina olin Maria, raamatust Naljatilgad lähevad laulupeole. Eelmisel õhtul jagati meid gruppidesse kellega pidime näidendi mõtlema. Stiilikal esitasimegi neid näidendeid. Ja nüüd oli aeg ristimiseks, vanad suured olid meile ette valmistanud mõned ülesanded. Uued suured, sealhulgas ka mina jagati kaheks ning tegime tiimidega ülesandeid. Võistlesime ka õpetajate vastu, ning loomulikult võitsid nemad aga olekski olnud veider kui meie võitnud oleksime, sest õpetajad peavad ikka meist paremad olema;)

Ja oli jälle uneaeg.

3.PÄEV

Hommikul läksid Elsbet, Regina ja Eliise ära Viljandisse folgile. Meie magasime edasi ja hiljem ärkasime ülesse. Kuna meid ristiti siis pidime kõiki kandleid häälestama. See tehtud siis tegime proovi ja saime jälle süüa. Siis tegime veel proovi ning peale seda mina, Laureen ja Stella Elisabeth läksime vaatasime Saaremaal ringi. Teised läksid kuhugile lähedal asuvasse kirikusse ekskursioonile. Jõudes hilja õhtul tagasi läksime kohe magama.

4.PÄEV

Ärkasime, sõime, mängisime kannelt, sõime, mängisime kannelt ja sättisime esinemiseks. Esinemine toimus Jööris, Jööri kandleööl. Olime seal juba 18.00st. Me tegime lõõskava päikesega proovi ja siis puhkasime. Ime vahva oli see et kõik kanneldajad said kringlit ja morssi enne esinemist. Siis käisime ringi kuulasime teisi ja lõpuks oli meie kord minna lavale esinema. Mängisime ühe ühisloo ära ja siis ootasime veel. Lõpuks kui oli meie aeg minna, läksime lavale ja siis tuli välja et esineb hoopis keegi teine, ning meie esinemiseni oli veel aega aga ootasime siiski laval tasakesi oma esinemise ära. Mängisime kõik lood ära ja siis läks Stella Elisabeth oma ema ja sugulastega ära. Meie jäime sinna. Mina ja Laureen käisime väikestega tantsimas kandle taadu esinemise ajal ning kui kõik tantsitud läksime tagasi koolimajja. Koolimajas oli hitt punane kuu ja kõik tahtsid seda näha. Mina ja Laureen käisime öösel kuskil kella kahe paiku õues kiikumas sest meil ei tulnud und ja siis sättisime magama.

5.PÄEV EHK VIIMANE PÄEV

Hommikul ärkasime ja sõime ning siis pakkisime asjad kokku ja minule ning Laureenile tulid minu vanemad järgi. Teised tegid proovi samal ajal kui meie ja Stella Elisabethi pere veel Saaremaal ringi käisime ning siis algas kojusõit. Lõpuks olime mandril ning siis Laureen läks Viljandis maha ja mina ning mu pere läksime edasi Tartusse.

Keskmine kroonik Nelle-Ann

Suvi, Väiksed kroonikud

1. päev

Ma tulin Katariina, Miia, Paulina, Moonika ja Hanna Liisiga koos Tallinnast liinibussiga. Kohale jõudes pidime kohe sööma minema. Pärast sääki panime kandled kokku ja häälde. Kordasime vanasi lugusi. Peale õhtu sööki mängisime väikekannelt ning seejärel pidid kõik (suured ja väiksed) pikkuse järjekorda võtma. Meid jagati kuute võistkonda. Ma olin number 2. Me pidime näidendi tegema teemal, mis meile anti. Mu tiimi teemaks oli sünnipäev. Pärast mängisin Laura, Anni, Liidia ja Eleriniga Rongimängu.

2. päev

Hommikul äratas Kata mind kell 7.45. Peale hommikueinet panime kandled häälde. Mängisime uusi lugusi. Õppisime väiksel kandlel ka ühe uue loo. Meile anti ka aega oma tiimiga proovi teha. Peale õhtusööki võtsime vanuse järgi järjekorda ning meid jagati tiimidesse, tegime kahooti. Läksime õue näidendeid tegema ja vaatama. Pärast oli rebaste ristimine.

3. päev

Ärkasime kaheksa paiku. Otsustasime ära milliste lugudega me esinema läheme. Me mängisime suurte kanneldel. Mängisime ka väike kannelt. Kell 23 algas öörahu, sest homme oli esinemine. Käisime Valjala kirikut ka vaatamas.

4. päev

Ärkasime peale kaheksat. Hommiku poole mängisime jälle suurte kanneldel. Me tegime nii, et noodid panime pesulõksudega kinni. Me mängisime vaikselt kuna sõrmedele ei tahtnud haiget teha. 17.30 läksime bussile, et sõita Jööri külla, kus me esinesime. Kõigepealt oli ühislugu siis meie (väiksed) ja suured olid viimased ning siis tuli simman. Kui hakkasime magama jääma tuli punane kuu nähtavale. Kõik läksid punast kuud ja Marssi rõdule vaatama.

5. päev

Kui hommikul tõusime pidime asju kokku panema hakkama. Mängisime uusi lugusi ja väikest kannelt. Peale sööki tuldi meile järgi.

Väike kroonik Mariann

Keskmised kroonikud, Suvi

Kui mina(Regina)koos oma õega muusikakooli jõudsin siis olid seal alles väikeste Sottode
uus dirigent Gerda ja Viljandi Muusikakooli kandle õpetaja Pille. Algul olin koos oma õega
löökpillide klassis, aga hiljem olin koos Viljandi tüdrukute ning Saku tüdruku Miia ja
Harjumaa tüdruku Pauliinaga ühes toas.

Mina(Nelle-Ann)olin kodus ning ootasin kuni Ege-Emma ema jõuab ja mind kaasa võtab et
edasi sõita Viljandisse, autos oli ka Stella-Elisabeth sest läksime kolmekesi Ülenurme
muusikakoolist laagrisse mina ,Ege-Emma ja Stella-Elisabeth.

Esimesel päeval me mängisime veel väikestes sottodes. Me harjutasime kontserdiks kahte
lugu ja viite uut suurte Sottode lugu. Peale harjutamist oli meil söömine ning peale söömist
oli meil ka pisut vaba aega. Tuli järgmine proov kus mängisime suurte Sottode lugusid veel
ja veel ja veel ning mängisime läbi ka meie väikeste Sottode kontserdi lugusid.
Õhtul oli meil võimalus mängida Ligretot ja teisi lauamänge. Paljud rääkisid veel omavahel
lihtsalt juttu ja mõned käisid ka poes.

Järgmisel päeval mängisime veel eile mängitud lugusid ja tegime paar proovi ka all suures
saalis kus (enne) suured Sottod proovi tegid.

Jõudis kätte õhtu kus kõik sättisid end valmis õhtuseks kontserdiks. Meie väikesed sottod
mängisime 2 lugu aga suured mängisid mitu korda rohkem lugusid. Kontserdi lõppus said
kõik Sotto Voce mängijad kes plaadi salvestamisel olid ka endale oma plaadi. Peale
kontserdi oli veel pildistamine ning siis oli vaba aega et oma asjadega tegeleda. Me pidime
õhtul kell 21:00 saalis olema sest siis toimus järgmise päeva mängudeõhtu võistkondadeks
jagamine.

Uued nüüd juba suured sottod(meie) jagati kahe kaupa oma abiliste juurde kes olid juba
ammu suured Sotto voce mängijad ja kui mõne loo kohta tekkis küsimus siis pidi temalt
küsima(tema oli ka meie eest vastutaja;)).

Hiljem sai igaüks sedelikese kus peal oli mingi värv ja nende värvide järgi mis seal sedelitel
olid jagati meid koos väikeste ja suurtega tiimidesse. Tiimidele loositi lood ja järgmiseks
õhtuks pidi selle loo järgi tantsu tegema.

Jälle jõudis kätte õhtu ning magama mineku aeg. Osad kes viitsisid tegid õhtul ka proovi ja
mõtlesid tantsu samme, aga osad olid liiga väsinud ja ei viitsinud.
Hommikul olime juba suured Sottod. Ja mängisime uusi dirigent Anni ja dirigent Ruthi
lugusid. Peale proovi jäeti meile aega ,et oma tiimidega õhtu jaoks tantsukava mõelda.
Minu(Regina) grupp tegi Traffiku laulu “Sekundiga” järgi tantsu. Minu (Nelle-Anni)grupp tegi
tantsu Aqua “Barbie girl” järgi .

Õhtul oli aeg oma tantse esitada ja kõigil tulid tantsud õp Anni kõlari järgi väga hästi välja:)
Peale tantsimist jagati jäätist ja tehti tantsu gruppidest pilti siis läksime muusikakooli aeda
ja mängisime seal terve õhtu üht toolimängu. Peale toolimängu oli meil jälle vaba aega ning
saime veel ka maasikaid süüa. Läksime jälle lauamänge mängima.Kes oli rohkem väsinud
läks kohe magama ning osad kes tahtsid olid veel veidi õues.

Jälle järgmisel päeval oli kojusõidu päev ja laager hakkas lõppema. Hommikul vara
hakkasid enamus inimesi juba oma madratseid tühjaks laskma ja asju kohvritesse toppima.
Käisime söömas ja oli veel ka viimane proov. Kui proov läbi, jõudis kätte see kurb hetk kus
pidime kandled kokku pakkima ja ära hakkama sõitma. Veel enne seda oli ka viimane söök
ja siis tulid esimestele inimestele vanemad järgi.

Minule(Regina) tuli kohe peale sööki isa järele ja aitas mul kandle ja kohvri autosse panna.
Tegime koos Nelle-Anniga viimase kroonikute foto ja juba olingi teel koju, Viljandimaale.
Minule (Nelle-Annile) ja Stella-Elisabethile ning Ege-Emmale oli järgi tulnud minu(Nelle-
Anni) isa. Peale Reginaga pildi tegemist hakkasime ka meie (Ülenurmekad) kodu(ülenurme)
poole sõitma.

Laagris oli tore ja toit oli hea;)

Keskmised kroonikud Nelle-Ann ja Regina

Suured kroonikud, Suvi

Sellel suvel oli meil laagris eriti tähtis ülesanne – teha oma teise plaadi “Sosinad” esitluskontsert. Seega pidime juba enne Viljandisse kokku sõitmist vajalikud lood meelde tuletama ning kohale jõudes koheselt tööga pihta hakkama.

Ei olnudki nii hull, kui oleks võinud arvata! Lood olid täitsa enamvähem, kuigi vahepeal tahtis Ruth ennast (ja ilmselt ka meid kõiki teisi) maha lasta, sest me ei osanud ikka mitte midagi ja tema käe järgi tulemine tundus ilmvõimatu ülesandena (võtan selle eest vastutuse enda peale.. minu jaoks see oligi ilmvõimatu ülesanne). Aga saime järje peale ja teise päeva hommikuks tundus, et võime selle kontserti ära teha küll.

Ega esimesel päeval midagi rohkemat väga ei tehtudki, kui harjutati ja harjuti selle laagriolukorraga. Pean tunnistma, et mina tegelesin peamiselt põdemisega, sest suurel laval (või üleüldse laval) dirigeerimine tundus pigem hirmus olevat. (Rääkimata sellest, et ma igas teises loos olin rütmivaegusega ja ei osanud kuidagi aru saada, mis tempos ma mängima peaksin..) Tublimad tegelesid õhtul juba lauamängutamisega ja nõrgemad vaatasid niisama, kuidas hakkama saavad.

Teisel päeval hakkas lõunal juba põnevaks kiskuma, sest järjest hakkasid saabuma täiesti tundmatud näod ehk siis meie uued väiksed sottod. Kokku tuli neid lõpuks lausa kolmteist tükki! Siinkohal ütlen kohe ära, et tere Alice ja Liisbet Rakverest, Lenna, Mirtel ja Katarina Viljandist, Lenna-Liis ja Viola Viia Tartust, Moonika Lagedilt, Marta Mia Viimsist, Katariina, Emmi Milda ja Mariann Sakust ning tere ka Joosepile, kes on tegelikult meiega juba varem ka laagrites käinud. Ja tegelikult ütlesin tere ka Paulinale, kes suurtega sel korral ühines, et jääda! Ja tegelikult siis juba tere Heidile, tere tulemast tagasi! Igatahes oli vahva vaadata, kuidas nad vaikselt kohale voorisid samal ajal kui meie proovi tegime. Okei, keda ma petan.. Tegelikult sain seda ainult alguses nautida, sest peagi pandi uks kinni ja öeldi, et Ann, istu paigal ja teised võtavad lapsi vastu. Meie nimelt tegime proovi. Kui igav.

Aga proovi tegemisest oli kasu ka, sest õhtune kohtsert oli VAIMUSTAV! Vähemalt mulle meeldis. Ja rahvale ka vist meeldis, vähemalt nii nad väitsid. Kokku osteti meilt peale kontserti 47 plaati, mis on ikka päris äge. (Reklaam-reklaam, kui tahad endale ka värsket plaati, siis info@sottovoce.ee aitab!) Nalja sai muidugi seal ka. Mina suutsin üsna mõnuga dirigeerida ja tegelikult tõesti oli hea tunne ja naeratus kiskus ise näole ja rõõmus oli meel. Eriti kiskus naer näole siis, kui bass suutis kohe alguses valel ajal sisse tulla. Aga pole hullu, nii oligi põnevam! Kontserdiga edasi minnes oli muidugi kõige naljakam hetk “Up is Downi” algus. Ähime ja puhime ja paneme ennast üht- ja teistpidi valmis ja mina mõtlen nagu segane, et kuidas see rütm nüüd siis täpselt ikkagi oli ja millal ja kui kiirelt ja kuidas ma sisse pean tulema ja Ruth loeb mulle salaja pa-pa-papapa ette ja algab ja… Täiesti ootamatult oli Laura bassi taga mingi hoopis teise keele otsustanud tõmmata ja nii see esimene või mitu takti läks. Natuke kakofooniliselt, aga muidu oli ju päris lõbus ja tore. Õnneks sai ta peagi rajale ning saime õigete nootidega rahus edasi minna. Eks neid selliseid seiku oli kontserti jooksul veel, aga teised ei jäänud nii eredalt meelde.

Vahetult enne suure ürituse lõppu jagasime ka sottodele omad plaadid kätte ja tervitasime neid endiseid väikseid, kes nüüd sellest laagrist alates suurte ridades mängivad (tere Nelle-Ann, Stella Elisabeth, Ege Emma, Elis, Nora, Elsbet Helena, Laureen, Eliise, Regina, Miia, Maarit ja Paula). Üllatuslikult saime suured ja imeilusad lillekimbud ka meie, kes me olime dirigendipuldis värisenud (Ruth, Laura, Pille ja… mina). Aitäh teile selle eest!

Sealt edasi mängisime veel ühe loo ja läbi see kauaoodatud kontsert oligi. Rahvast oli mõnuga, nii et väga ei mahtunud saaligi ära. Oldi igalt poolt kokku sõidetud, nii et minu arust igati korda läinud üritus. Teinekord jälle! (Jälgige siis meie kodulehte, et millal see teinekord jälle tuleb.)

Kui olime suutnud kõikidest külalistest ja muudest inimestest lahti saada (välja arvatud Ruthi ja Pille sugulased, kes keeldusid lahkumast…), siis tegime saalis omakeskis väikse kogunemise ja selgitasime, kuidas nüüd asjad olema hakkavad. Tervitasime kõiki oma väikseid ja näitasime neid suurtele. Siis jagasime need nii-öelda keskmised suurte vahel ära, et igal ühel neist oleks oma mentor, kelle käest küsida, kui mingisugune probleem tekib. Siis panime paika häälerühmavanemad ja kroonikud. Eksole! Lõpuks ometi! Esimese au said kõige vanemad alaealised häälerühmas. Alates sellest laagrist on meil kahe kandle ja bassi asemel kolm+bass, nii et saime lausa neli inimest välja käia. I kandle eest hoolitseb nüüdsest Kaisa-Mari, II kandle eest Ursula, III kandle eest Sandra ning basside eest Anne-Ly. Krooniku rolli said sel korral enda kanda väikeste seast Moonika ja Marta Mia, keskmiste seast (kes pole siiani oma tööga hakkama saanud….) Nelle-Ann ja Regina ning suurte seast Marie Johanna (siinkohal mainiksin ära, et mitte-kroonikutel pole keelatud kroonikat kirjutada, mis põhjendab ka ära, mida mina siin pilvisel suvepäeval teen…). Nendel on siis täitsa kohustus oma töö eest seista ja olla kindel, et see tehtud saab.

Siis tegime natukene veel jagamist. Me olime Lauraga mõelnud, et kuidagi tuleb ikkagi need uued ja vanad omavahel sõbraks teha ja mis oleks parem kui TANTSUVÕISTLUS! Just nii me tegime. Jagasime kõik laagrilised kaheksasse erinevasse võistkonda, kusjuures mitte numbrite, vaid värvide järgi. Pärast sai iga võistkonna esindaja endale loosiga ka loo tõmmata.

  • Roheline: Kristi, Stella Elisabeth, Nora, Viola Viia ja Lenna – Britney Spears “Oops… I Did It Again!”
  • Kollane: Marie Johanna, Heidi, Liisbet ja Mirtel – Rammstein “Du Hast”
  • Punane: Elis, Marta Mia, Alice, Emmi Milda ja Regina – Traffic “Sekundiga”
  • Roosa: Miia, Lenna Liis, Moonika, Maarit ja Laureen – OneRepublic “Love Runs Out”
  • Sinine: Ursula, Anne-Ly ja Paula – Pharrell Williams “Happy”
  • Lilla: Mariann, Joosep, Elsbet Helena ja Kaisa-Mari – Curly Strings “Kauges külas”
  • Oranž: Eliise, Sandra, Raili ja Nelle-Ann – Aqua “Barbie Girl”
  • Pruun: Pauline, Ege Emma, Katariina ja Siret – Spice Girls “Wannabe”

Aga ega juhendajad ka ei pääsenud. Meil olid väikeste juhendajad (Gerda, Pille ja Hanna) versus suurte juhendajad (Ann, Laura ja Ruth) ning nemad said ise oma loo valida. Esimesed tegid Üllar Jörbergi “Kutse tantsule” ja teised Beyonće “Single Ladies”. Kui rühmad said jaotatud, siis oli neil järgmise õhtuni aega, et miskit välja mõelda.

Siis ei jäänud meil muud üle, kui Ruthi ja Lauraga kiiremas korras harjutama minna. Ega väga asja ei saanud, aga me vähemalt üritasime ja mõtlesime. Ega sellel õhtul enam väga lapsi ei näinudki, sest kõik hakkasid oma võistkondadega midagi välja mõtlema ja ega teised ei tohtinud ju vaatama minna.

Järgmine päev oli esimene proovipäev uute koosseisudega. Natuke hirmutav oli, aga ma ütleks, et pigem tore. Minul oli taas hirmus selle pärast, et olin lausa kolm lugu laagrisse kaasa võtnud ja see dirigeerimise asi ikka vist ei muutugi kunagi mitte-hirmsaks (no välja arvatud Ruthile, kes lihtsalt saab sellega hästi hakkama ja teab, mida ta teeb…). Nii see päev meil kulges, et harjutamine-söömine-harjutamine-söömine ja nii edasi. Väikseid väga ka ei näinud, aga nad ka harjutasid tublilt ja siis said vist natuke mängida ja süüa ja olid õnnelikud. Suured tegid oma proove kolmes grupis. I, II ja III+B. Kuna meil on kolm dirigenti, siis saime ideaalselt kordamööda liikuda ja iga grupiga tund aega tööd teha. Täitsa lõbus oli nii. Sai rohkem tööd tehtud ja nähtud, kes oskab ja kes mitte.

Õhtul, enne kui meil tantsuvõistlus peale hakkas, tegime ka kõikidest portreepildid, et need olemas oleks. Ma olen natukene segaduses, et kuidas ma nii halb fotograaf olen ja õnnelik, et ma igast inimesest vähemalt kolm kaadrit tegin, sest ausalt.. heal juhul üks oli fookuses. Ilmselgelt ma ei ole väga asjalik. Igatahes saime kõik pildile ning mina olen selle üle rõõmus.

Sealt edasi asusime vaatama tantse. Ja nii äge oli! Üks ägedam kui teine, aga tegelikult kõik megalt ägedad. Kõik olid koreograafia või mõtte või midagigi välja mõelnud ja nii mõnus oli vaadata. Mina küll natuke jamasin tehnikaga, sest ei saanud kohe alguses aru, kuidas see kõik peaks käima, aga ma ka parandasin ennast ja kõik siiski laabus. Kokku oli meil siis kümme etteastet ja mina jäin küll kõigiga rahule. On isegi võimalus, et kordame seda ülesannet, et meil ikka iga laager oleks midagi, mis alati on. 😉

Kui tantsud said tantsitud, siis läksime enamusega õue toolimänge mängima. Kõigepealt oli see klassikaline mäng, kus muusika käib ja peab tantsima ja kui muusika jääb vaid, siis tuleb endale tool leida. See, kes ei leia, läheb mängust välja. Meie peamise ringi kõrvale tekkis veel kaks-kolm, nii et see mäng kestis mõnda aega. Esimese mängu muidugi võitis jõhkralt Laura, aga ma olen täiesti kindel, et mitte täiesti ausalt. Igatahes suundusime sealt edasi selle mängu juurde, kus üks inimene on keskel ja ütleb enda kohta fakti ning kõik, kelle kohta see käib, peavad koha vahetama. No seda mängu mängisime me küll üsna kaua ja nalja sai oi, kui palju. Korra suudeti isegi tooliga ümber kukkuda. Minu arust oli see õnnelik Emmi. Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ja pärast saime toolid ära vahetada paremate vastu. Aga saime igasuguseid asju üksteise kohta teada ja võib-olla jääb neist midagi järgmise laagrini meelde ka (ilmselt mitte).

Kui me lõpuks kella üheteist ajal otsustasime, et sellest mängust nüüd aitab, siis ei olnud sugugi magamamineku aeg. Vastupidi. Suuremad otsisid endale lauamänge ja omi tegevusi ning väiksemad läksid edasi patsipeole. Neil oli üks tuba tehtud ekstra selle jaoks. Sisse sai patsitegemisvahenditega ja istuda tuli ringis, nii et kui sulle tehti patsi, siis sina tegid samal ajal enda ees istuvale. Kui meie Lauraga sinna lõpuks jõudsime, saime õnneks nautida patsitegu ja ei pidanud ise tegema. Väikseid oli liialt, kes tahtsid askeldada, nii et lõpuks said mitu erinevat patsi pähe. Aga see polnud kõik. Sealt edasi suundusid väiksed diskole, mis toimus teises toas. Ja oh, kus oli alles disko. Õhupallid olid pandud lampide ette värvilisteks tuledeks, muusika käis kõvasti ja lapsed hüppasid pimedas nagu segased. Nagu tõeline disko. Meie vanainimestena sinna kauaks ei suutnud jääda, aga alt korruselt kuulsime kilkamist küll. Kuskil südaöö ajal väsisid nad vaikselt ära ja läksid ilma ajamata magama. Ega meie väsisime ka varsti ära. Või mina ja Laura vähemalt. Kangemad jäid veel üles ligrettot mängima (üllatuslikult oli nende seas ka Ruth…).

Viimasel päeval panime häälerühmad jälle kokku ja saime juba täitsa loo moodi asju kuulda. Harjutada tuleb muidugi veel kõvasti, aga ma usun, et saame hakkama. Ägedad nagu me oleme. Peale lõunasööki oligi juba aeg jällenägemiseni jätta. Järjest tuldi lastele järgi ja nii me lõpuks olimegi Laura, Pille, Sandra ja Miiaga viiekesi koolimajas. Leidsime maha jäätud asju. Mina haarasin kaasa Marta Mia väiksed kingakesed ning Pille jäi ootama Paulat, kes oma jopele uuesti järgi pidi tulema. Jätsime koolimajaga hüvasti ja asusime Saku-Tallinna poole teele.

Mina arvan, et oli väga vahva ja tore laager ning ei jõua juba ära oodata, et sügis tuleks ning saaks uuesti laagerdada. Tere tulemast kõikidele uutele ja tere tulemast tagasi kõikidele vanadele. Ja loodetavasti need vähesed, kes sel korral ei saanud tulla, on sügisel jälle platsis ning teevad meile mitme eest nalja.

Kallimusipai,
Ann

Suured kroonikud, Suvi

 

Seekord oli suvine laager tavapärase viie päeva asemel neli päeva pikk ning et tempo veel kõrgem oleks, andsime teise päeva õhtul ka kontserti. Sottod esinesid Viljandis alles teist korda, kuid siin linnas on laagris oldud juba neli korda – 2 väikeste laagrit + 2 suurte laagrit (rääkimata Viljandimaast). Seda enam on tegemist tähtsa plaadiesitluskontsertiga, kus ka Ann sai dirigendi rollis üles astuda.
Varane kontsert tekitas mõnes kuulama tulnud lapsevanemas tunde, et nüüd võiks kandle kokku pakkida ja koju ära minna 😀

Ööbisime vastremonditud muusikakoolis. Esimesel päeval olid kandleklassis isegi veel ehitajad sees. Samas tundus orkestrimaja saal, kus proovi tegime, hoopiski kokku kuivanud olevat. Väikestes klassiruumides magamisega kaasneb erladumise fenomen – uksed lähevad kinni, ekraanid lahti ja viis samas ruumis viibivat inimest nagu omavahel ei suhtleksi (khm-khm, üldse pole süüdi eksole :D). Ja kui õhtul keegi võtabki ette ja kutsub inimesed ühiselt mänge mängima, on juba selline vanainimese tunne, et: “Kell on 11 ja peaks magama minema.” Mis see muud on kui vanadus. Aga võib-olla on see tingitud nooruse energiast, mille tõid meile paljud uued pisikesed mängijad ning mis imeb salapärasel moel minust (võib-olla ka kellegist teisest) eluvaimu välja. Ei-ei, uued on toredad ja armsad, aga tõenäoliselt olen lihtsalt kade, et ma enam mööda treppe jooksmisest, hoovis mängimisest ja niisama hüppamisest eriti ei vaimustu. Väiksed sottod on juba nii aktiivsed, et korraldasid peale tantsuvõistlust (oli see üldse võistlus? 😀 ) patsipeo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kaasa võtta patsikumm, hari ja kallistus. Patsipeole järgnes afterparty kõrvalklassis. Kusjuures, kõik üritused olid kellaaja pealt paika pandud.

Ann ja Laura hoolitsesid suurte ja väikeste lõimimise eest, määrates igale noorele mängijale ühe vanema mängija, kes on siis neile nagu mentor või tuutor. Samuti korraldati ümber häälerühmad ja häälerühma vanemad. Nüüd aga eelpool mainitud tantsude esitamisest. Loosi tahtel moodustati 3-4 inimesest koosnevad grupid, kes said, jällegi loosiga, omale loo, mille järgi tants teha. Aega tantsu väljamõtlemiseks oli järgmise õhtuni. Kuna minu rühm sai endale Rammsteini “Du Hasti”, siis oli ilmselge, et ilma suurejoonelise lavašõuta ei pääse. Siinkohal tänud Mirtelile, kelle õnnelik käsi selle loo tõmbas. Algul oli plaanis säraküünlaid ja tordivulkaane kasutada, kuid tuleohutusnõuded tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Jäime LED-lampide juurde, mis toimisid samuti väga priimalt. Nimelt kleepisime lambid väikekandle peale ja Mirteli ning Liisbeti (alias Rakvere) juustesse. Heidi tuulas kaltsukas ja leidis meile sentide eest tuusad kostüümid. Otseloomulikult tegime ka hirmuäratava lavameigi, millele järgnes profiilipiltide tegemine. Kahjuks olid teised grupid tagasihoidliku või naturaalse grimmi kasuks otsustanud…

Kokkuvõttes oli mõnus laager, mille tulemusena oli mul kuuel sõrmel vill, aga ka kuus uut lugu, mida järgmiseks korraks harjutada.

Suur kroonik Marie Johanna