Suvi, Väiksed kroonikud

 

Mina (Moonika) tulin Lagedilt. Sõit oli üpris pikk, aga põnev. Kui mina kohale jõudsin, pandi mind ühte tühja tuppa, aga pärast sain tuppa, kus olid kaks tüdrukut ja sain nendega kiirelt sõbraks.
Meil tehti tantsuvõistlus. Selleks anti meile tund aega prooviaega. Me (Marta) olime viiekesi ja tegime järgi laulu Traffic “Sekundiga”. Moonika tegi laulu järgi, mida ta ei teadnud, väga.

Mina (Marta) tulin laagrisse, siis läksin tuppa, kus olid kolm tüdrukut, kellest ühte teadsin. Pärast hakkasin kannelt mängima. Meil oli mitu vaheaega ja kõik olid 10 minutit. Üks oli 5 minutit ka.

Marta tuleks uuesti laagrisse, kui tal midagi ette ei tule. Martale meeldis disco ja patsipidu. Need olid eraldi tubades. Disco kestis südaööni. Patsiruumis tehti patse. Seal olid Gerda ja kõik õpetajad. Discole tõime õhupallid, mis olid tantsudest järgi jäänud. Enne patsipidu mängisime õues mänge.

Meile väga meeldis kannelt mängida. Meile meeldis kõik ja ei olnud midagi, mis ei meeldiks.

Meil oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Viimane hommik sõime pannkooke. Saime uusi sõpru. Hommikuti ei viitsind üles tõusta ja hommikul olin väsind. Olime muidugi kaua öösel üleval. Ann tuli varbaid kõdistama hommikul.

Meile väga meeldis laager. See oli lõbus ja tuleks siia veel. Moonika läheb emaga koju. Marta läheb kellegi võõraga, kuid pärast saab koju.

Väiksed kroonikud Moonika ja Marta Mia
Suured kroonikud, Suvi

Üks parimaid laagreid soto ajaloos. Algas see siis 16ndal juulil 2006 aastal. Mina pidin laagrisse jõudma õhtul, kuna hommikul oli esinemine, siis pidin Obinitsa juubelile minema ja lõpeks maanduma Torupillis. Lisandus veel peatus Tartus, sest hirm kähku oli ju vaja sinna mingi paber orgunnida… nii see päev siis hakkas rappa veerema. Esiteks jäid turistid hiljaks, siis ootasime üüratu aja enne kui auto pesulasse sai… ning Tartu hiilgas loomulikult oma “vaimsusega”. Igatahes jõudsime ilusti, Laura, Silver ja mina Obinitsa ning seal oli küll tore. Aga kuna kell oli juba mitte enam nii poiske, siis paari tunni möödudes alustasime Lauraga teed Torupillitalu poole. Olgu öeldud, et oma lapse andsin ämma hoolde, kes ta ilusasti põhja vabariikidesse toimetas. Meie tee ei olnud lihtne. Esiteks ei tohi ükski sotokas minna kõige lihtsamat teed pidi. Ikka ja alati otse, mis siis et üle 10 aasta vana kaardi järgi. Natuke siia ja nats sinna ning voila! saimegi asfalt teele. Enne seda oli ka väike loodusimetlus, mis rohkemat mainimist ei vääri. 6 kilomeetrit meeldivat sõitu ja siis… põmaki.. Laura: Kas see oli jänes?.. ei, kits…see töhendas seda, et edasi me seisime ja ootasime 2 tundi kuni tuli Peep, kes mu sleppi võttis. Nagu Laura juba eelnevalt kirjutas, ei kohku eestlased millestki ja neid ei huvita absoluutselt see, kas teise eestlasega kõik korras on. Ainus, mille vastu nad huvi tunnevad on see, kas seisvas autos ka keegi sees on…. pagan ongi, sõidame siis edasi, sest siis vist ei saa selle auto küljest vajalikke juppe võtta… Igatahes oli õues juba pime kui Peep jõudis. Tal oli kaasas Raili käest sadud köis, sest mina sõidan wolkariga ja mina slepis jua ei sõida… st minul käit ei ole. Käis oli oma tubli 2-3 meetrit pikk ja see, kallid lugejad, tähendab seda, et ma nägin ainult vedava auto kabariite (see oli kaubik). Öösel kell 1 on need kaunid punased tuled nii uinutavad.. aga õnneks me ka keerasime ja suunatuli kraapis viimasedki urve jäänukid…

Sõitsime, sõitsime, sõitsime, sõitsime… ja kell 2 olimegi kohal. Parkisin oma väikese auto maja ette soovisin Peebule ohutut teed… ja seda põhjusel, et sel ööl olime me näinud igasugu metsloomi teel patseerimas. Võtsime oma kompsud ja astusime majja. Kuidagi vaikne oli… aga kostusid ka juba tuttavad hääled. Mina olin väss ja tahtsin võimalikult kiiresti saavutada horisontaal asenit, mis aga ei tähendanud, et ma magama oleksin jäänud. Jutustasime ja naersime ning lõpuks ka uinusime. Hommikul tõusime vara ja avastasime Heidi, kes oli millalgi varahommikul saabunud, kuid ei julgenud hakata otsima, kus võiks olla tema voodi, seega uinus all korrusel pingil… Hommikusöök söödud lõppes kõigi rõõm, sest ma olin kohale jõudnud ja me hakkasime proovi tegema. Kuna mulle raporteeriti, et eelmisel päeval olla korralikult harjutatud, siis ma pidin ju oma kõrvaga kontrollima.. polnud viga. Jagasin siis kätte uusi noote… ja nüüd oli ilus vaadata neid nägusid… mul on nii hea meel, kui ninad krimpsu lähevad ja silmad suureks nagu tõlla rattad… siis saad aru, et sai jälle hea lugu võetud.. natuke katsetusi ja näod hakkavad leebuma, veidi veel ja nad naeratavad.. kes uhkusest, et sai hakkama, kes kuuleb, et kõik kokku kõlab asi heaste… ja siis anti süüa ning jälle proov. Nagu minuga ikka ei mäleta ma tavaliselt kontserdi eelsest perioodist midagi…. aga ma mäletan, et ma joonistasin kontserdi kuulutuse enne lõunat ja et Ants Taul jagas elutarkust ning mängis meile torupilli. Ja siis ma sain teada suure vahe kanneldajate ja torupillimängijate vahel… meid ei häiri kui pill on häälest ära Big Grin

Enivei… pean ma nüüd avalikustama, et Tõrva kirik-kammersaalis sai kuulda DA Best from Soto ehk siis parimat kontserti, mida iial antud. Ka Kuninga tn kontsert Pärnus jäi selja taha… Õhtul järgnes stiilikas… Kiidan teid, et kõik olid vähemalt riietuse peale mõelnud. Ometi jääb meil veel see arenguetapp läbida, kus inimene tunneb ka oma etendava tegelaskuju vastu huvi ning näeb ka taust uuringuga vaeva.
Viimasel hommikul tõdesin ma asjaolu, et mõningatel on arusaam, et vaid tema tahab häid asju ja seega süüme kõik ära ning teeme nägu nagu me ei tulnud selle päälegi, et neid oleks võinud viimasel hommikul KÕIK koos süüa…. :S
Seda ka, et Ella meiega enam koostööd ei jätkanud, sest tal on teine bande… tglt mõistan sind.. Big Grin
Ja see oli esimene stressi vaba laager. Ma ei olnudki surm väss kui koju jõudsin. Ja ma olen siiralt rõõmus, et meil on nüüd juhatus, kes mu koormat kergendab… ehk Tongue

Ruth

Suured kroonikud, Suvi

Laagreid ilmas on mitu tükki,
Kõigis käia me ei saa,
Kõik ei ole veel kindlas tsükklis
Kõik ei ole veel valmis ka..

See laul on Sotto Voce laagrist.
Kas sa torupilli suve tead?
Sellest rääkida võin nii mõndagi head
Ja pealeselle puuduvad sellel kõik vead

Ja kui sa vaid soovid
Siis tule ja proovi,
Sest lood on meil alati viimase peal.

/omal viisil/

Nüüd on siis kätte jõudnud see, veidi uskumatu hetk, kui ma haaran viimas korda sule (loe:rüperaali), pistan selle tindipotti (loe:panen juhtme seina) ja püüan, küll veidi nukralt (eks see kroonikuks olemine on ju meeldimagi hakanud), kuid siiski rahuliku südamega (sest tean, et teatepulk ei lähe edasi mitte vasemale, vaid ikka paremale), kirja panna kõik selle, mis oli ilusat ja head selles suves.

Niih. Ei teagi kohe kust alustada. Mudugi pean kohe esimese märkusena ütlema, et mul puuduvad kahjuks absoluutselt igasugused isiklikud kogemused esimese päeva kultuuriprogrammi suhtes, kuid ometi on minu kõrvu jõudnud kuuldused, et vastuvõtt oli soe ja kallistused kuumad, et mängiti indiaakat ja käidi ujumas, toimus kuuekeelsete väljanäitus, tuletati meelde eelmistes laagrites käte antud lood, väeti asja vabalt ja oldi .noh… nagu ikka…

Enda ja Ruthi päevast ei saa ma aga rääkida muud kui, et päevakavas oli meil üks esinemine, üks sünnipäev, nii umbes 400 kilomeetrit autosõitu, mille käigus tuli ette nii mõndagi tavapäratut, paar tundi looduse vaikelu jälgimist, seejärel 100 kilomeetrit slepisõitu ja juba me olimegi kohal. Rohkemat ma siinkohal ei tahaks mainida, sest koduleht on ikkagi avalik ja Eesti Jahimeeste Selts on nuhkidest punnitav organisatsioon. Sellest päevast õppisime me nii mõndagi: esiteks seda, et kui Eesti kuuluks ikka veel NSVL koosseisu, siis peaksid plaanipäraselt praeguseks hetkeks olema kõik Setumaa metsateed asfalteeritud; teiseks seda, et muhklik maastik võib murda ka kõige tugevama tervisega inimese; kolmandaks seda, et suitsiidsed pole mitte ainult inimesed; neljandaks seda, et kriisiolukorras tuleme me toime täitsa hästi; viiendaks seda, et lühike maa võib tunduda vahel nii pikk; kuuendaks seda, et metsa vahel istuda ja oodata on suhteliselt nüri; seitsmendaks seda, et eestlane võõrale vabatahtlikult abikätt ei ulata, kuid kontrollib siiski, et kas tema ei võiks võõralt „abi“ saada; kaheksandaks seda, et kabariidituled on ikka k*****ma uinutavad ja suunatuled pimestavad; üheksandaks seda, et piiriääres sõites metsapeatust teha ei tohi; kümnendaks seda, et Valgamaal ei liikle vastassuunavööndis mitte ainult autod vaid ka hundid; üheteistkümnendaks seda, et öösiti on teeääred täis kasse ja allaaetud väikeloomi; kaheteistkümnendaks seda, et Sotto laager on koht, kuhu on peale pikka päeva hea jõuda ja kolmeteistkümnendaks seda, et metskondadele tuleks köit annetada, et nad saaks mõned lõad (ma arvan, et see sõna käändub nii) valmistada.

Esimesest laagripäevast ilmajääjaid oli aga veel; üks neist oli ilmselt suvist laagrimaratoni sooritav Teele, kes laekus minu andmetel millalgi õhtul ja teine Heidi, kes saabus Kõrboja kuninga lõpupeolt suisa päris öösel ja ilmselt austusest kõigi kohalviibijate une vastu, otsustas ta oma saabumist varjata hommikuni.

Ja siis algas teine päev. Jälle pean mina hakkama vabandama – hommikusöögi magasin maha, aga proovi alguseks olin kohal. Me täitsime oma kaheksateistkümne kandlega toredasti pool külalistemaja saalist, täpselt nii, et kõigil oleks mugav. Seekord oli meid üheksateist, sealsees ka kaks täitsa värsket nägu (tere Ann ja tere Tõnis Peeter). Kõigepealt mängisimegi läbi need vanad lood ja siis saime kohe täitsa suure hulga ahjusooja kraami. Ning ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui ütlen, et üks lugu oli parem kui teine. See laager oli minuarust justkui omamoodi katse – katse, kas me saame hakkama ühe dirigendiga; katse, kas me suudame uued lood ka kohe kontserdil esitada; katse, kas meie kotsert võib olla ka ilma „raskemuusikata“; katse, kuidas me uude paika sobime; katse, kuidas me tulema toime läbi aegade suurima puudujate arvuga, jne. Ometi sujus kõik kenasti. Ruth jäi ellu ja ei vajanud ka meditsiinilist turgutust ning hetkeks oli dirigendikännul näha veel kahte kuju, aga neist esialgu ajalugu vaikib. Nüüd me teame, et kui sotole lugu meeldib, siis ta selle ka ära õpib – kasvõi unes – lõppude lõpuks kõlas kava ju lausa hiilgavalt ning me saime sooja vastuvõtu osaliseks nii Talulide juures kui Tõrva kirik-kammersaalis.

Teisipäev kulus täitsa samamoodi, kuid vahepeal oli Nuiast kohale jõudnud see hirmuäratav pasun, mis ennast pidevalt nina alla hõõrus, eriti hommikusöögi paiku.
Õhtul oli meil kohtumine Ants Tauliga, kellelt saime teada, et suurim voorus äritsedes on kavalus ning, et torupilli on ikka väga raske häälestada.

Kuna proove oli kuidagi tavatult väha või siis nad olid kiired kui lift, jäi meil täitsa palju aega enda jaoks ka.. Me ujusime. Mängisime võrkpalli, mis oli kohaliku peni hasartse kaasalöömise tõttu küll üsna keeruline, kuid me saime siiski hakkama… No siis me mängisime Kenti.täiesti kohutav mäng. Mina ei saa sellega kohe üldse mitte hakkama, aga seeeest sujus mul Aliases. Ma tahaks siis kohe kõva höölega öelda, et ma ei olnud neid kaarte mitte läbi pähe õppinud ning mu eelnev mängukogemus oli kesine. See oli lihtsalt vedamine. Aliase mängu parim osa oli Martini lause „Pesta, pesta – mitte loputada“. Samuti peame andma tiitli Gerdale, kes oli meie kõrgelt haritud seltskonnast ainuke, kes teadis mida tähendab snorgeldama.Samuti väärivad äramärkimist sõna „teos“ seletamine „see loom, kellel kodu seljas on.. noh ja nüüd seesütlevas käändes“ (seletajaks vist Martin.. parandage kui ma eksin).. ja ka see, et Aet ei suutnud ka peale pikka ajude ragistamist siiski välja mõelda, et mida võiks tähendada sõna „kaabel“, kusjuures ta oli ise äsja selle sama sõna äragi arvanud. Aga meil oli tore ja õhtud venisid öödesse…

Kolmapäev oli meil kontsert, mis nagu ma juba ütlsin, läks hiilgavalt. Kõik alustasid koos, kõik lõpetasid koos, kõik mängisid. See oli kindlasti üks läbiaegade parimaid ülesastumisi üldse. Rahvas oli lõputangoks nii võlutud, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Ja oli ju uhke tunne. Oli ju.. Praegugi tuleb tunne, et tahaks siin voodis lösutades selja sirgu ajada..

Õhtut täitsid ainult rosinad või siis lausa viinamarjad.. Üks parem kui teine.. Huraaa… Seekord olid kõik kostüümis ja esindatud oli kõik mandrid .. Pidu oli mõnus ja olemine hea.. Viktoriini pool venis küll pikale, kuid saime sellegagi hakkama. Ja sõna kõige otsesemas mõttes, kestis pidu hommikuni… Vastu ei pidanud küll kõik, aga need viimased vaprad tegid sellest parima laagri, mis üldse olla võiks…
No ja loomulikult sai samal õhtul läbiviidud rebaste õnnistamine ning esmakordne juhatuse valimine (viimane vannutatakse avalikult ametisse sügiseses laagris)..

Neljapäev oli ärasõidu päev.. Kook ja kallistused.. Naeratavad näod ja pisikesed pisarad.. Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga minu silmanurgas olid tõesti pisikesed pisarad, sest kohe mitte ei tahtnud ära minna.. See oli nii hea ja soe laager.. Täiesti ausalt maailma parim laager.. Kõik said suurepäraselt läbi, mingid masse hõlmavaid jamasid ei olnud…. Hea oli ….. Ma nii tahaks, et kõik järgmised oleks ka sellised…

NB! Nüüd on mul sulle üks palve.. jah sulle, kes sa ka seal laagris käisid.. kui sa tähele panid, siis see jutt siin oli täiesti naljavaene, niiet nüüd on sinul võimalus oma mälusoppides sobrada ja ülestähendada kõik naljakas ja lõbus, vahva ja tore, kuri ja karm ning seda teistegagi jagada.. sest seda nalja ja naeru oli lihtsalt meeletus koguses.. See täitis kõik need ligikaudu 94 tundi, mis me seal veetsime.. (ma olen enam kui kindel, et isegi unenägudes oli kõigil hea ja tore) ja meid oli üheksateist, niiet see kokku 1824 tundi elamusi.

Niiet Ruth, Pille, Jaanus, Karol, Peeter, Egle, Teele, Ann, Raili, Rainer, Anneli, Aet, Katrin, Kerstin, Gerda, Ney-Lii, Heidi ja Martin ärge hoidke ennast tagasi.. Need hetked väärivad omaette „tigu“ -> teost….

Aga nüüd on sinu kord Martin.. Ole vapper mu hiireke…

Laura

Suured kroonikud, Suvi

kõike lühem suvelaager, aga raudselt üks lõbusamaid.
see kord oli esimest korda kavas nii rebaste rets, kui jätkus ka traditsiooniks saav stiilikas..

asi algas pühapäeval..
rahvas kogunes koprasse. tallinn & ko viljandi rongijaama.. kus mahutati end imepäraselt kahte autosse. mille amortidest (või mis iganes seal autodel koormuse all kulub,) midagi enam järel ei ole.. ja sõideti mereröövlite lipp auga kõrges kopra poole..

kohale jõudes. . . tervitus. ja põhimõtteliselt kohe kandled püsti.. siis söök ja proov.
noh.. see kestis õhtuni ja andis lootust.. või siis lohutust..
ning siis õhtusöök ja ujumine ehk siis õhtusöök parmudele.. sest neid oli seal lihtsalt tapvalt palju.. täiesti kohutav..
ja ilmsiks sai ka tõsiasi, et lisaks meile pesitses küünis ka nahkhiirte pere.. kes öösel huvitavat häält tekitasid.. ja üldse värinaid esile kutsusid..

järgmine hommik oli liiga varane tõusmine.. siis viljandisse. kandled häälde. ja lindistama..
RASKE:: RASKE:: RASKE
minu austus kõigi muusikute suhtes, kes iial oma loomingut on lindistanud, kasvas tohutult..
ära hinga. ära mängi valesti. ära liiguta kannelt. ära mine kusagile vastu..
üks suur rist ja viletus..
noh. jah.. see oli nüüd liialdus.. tegelikult oli polnud asi. niiii hull.. aga palav oli küll.. ja ilmselt suurest selle tõttu olime me õhtuks kõik nii soodad, et see polnud enam isegi mitte naljakas..
lõunat sõime akadeemina kohvikus.. mis oli igati nõmma.. samas võis see nii vaid ka tunduda.. arvestdes, mis konditsioonis me olime..
lindistamise muutis eriliselt vahvaks ka see, et lisaks meile endile olid tegutsemas ka konditsioneer ja inimesed teisel pool ust.. viimased olid eriliselt hoos..

aga esimene päev sai siiski läbi..
õnnelikust ja väsinult.. veitsa hängiti. mängiti 6keelseid. ja siis põhimõttesliselt tuttu-.-
hommik ja päev möödusid sama moodi. kui välja arvata, et kõik olid eimesest päevast tugevalt traumeeritud ning seetõttu sujusid asjad umber 7 korda aeglasemini..
aga lõpuks saime ühele poole…
ma arvan, et selles ruumis ei ole vist kunagi nii palju higistatud kui seda tegime meie..
mul on isegi hea meel, et see jalapats sinna lössi algusesse ei läinud.. sest see oleks tõenäoliselt kostnud nii nagu keegi oleks oma jalgu veelompis lirtsutanud. ..

aga jah. .pikk pingutus. ja kerge tydimus. ning me saime asjaga valmis.. mõni lugu parem mõni halvem,. aga ikkagi..
kokku kindlasti omalaadsetest esimene.. irw irw irw

siis läksime. viljandi ujuma. see oli elamus.. vihjaks siis et vetikaid oli rohkem kui rubla eest..
ja vesirattat olid neil ka kehvad..

seejärel koju.. sööma ja siis läks edasi üleüldiseks meluks..

kuna mul läksin päevad segi siis ma pööran veel korra tagasi esmaspäeva juurde; (see on see kui nii vähe päevi laager kestab)
kaardimäng oli põhimeelelahutus. ja siis pille veepüss leidis ka suurepärase kasutuse..
niitore oli ju pritsida just seda, kes kõige pingsamalt mõtles, mis kaarti käia.. peale seda kui kõik olid juba piisavalt märjad(ei saa mainimata jätta, et tekkis mäss ning need kellel pyssi polnud haarasid pudelid) läksime tuppa.. kylalistemajja. .. ja m2ngisime mari-jyri.. ja ikka nii, et kui jokker siis toolile pysti.. eglest sai pidev meister.. ja rainer, koit ning silvja kogusid kaarte.. irw irw .. igal juhul oli vahva..
..
..

ja nüüüd siis teisipäeva õhtu..
rahvas oli mõistnud veepüssi positiivest kylge. ning endale neid hankinud..

niiet teisipäeva õhtut tõitis siis pidev vesi..
aga jah.. viljandist tagasi ja siis õhtusöök.. mille käigus. selgus, et liisil, on kaksikud.. kellest ühe on lapsendanud katrin.. isaks rainer…
ja mis kõike toredat veel.. need, kes kohal olid, teavad..
aga välitge, siis pimedaid ruume ja rainerit irw irw

peale sööki anti käsk mõelda välja rebaste piinamine. ning siis baila bailla..

pool kymme olidki kõik peale dirigentide valmis, kes oma atraktsiooni veel vähemalt pool tunnikest üles seadsid.. aga siis algas siiski kõik.
rebased joonele ja tuld!!!!!

ja mida me siis nende kohta teada saime..
silvjat on lihtne röövida
koit suutis kõige täpsemini laulujoru jätkata..
martin yritas pidevalt mässata. ning suudab suurepäraselt tekitada tütarlapselikku naeru.
kerstinilt nõudke välja oma kuld.
kui on probleeme vene keelega, eriti selle tõlkimisega pöörduge maria poole. ..

ja teadke, et järgmiste rebasteni. on nad pidaevalt valmis vanu olijaid toetama.. nii vaimselt kui fyysiliselt…

igal juhul võime nendega rahul olla.

aga lisaks sellele et nemad said lõbutseda saime ka meie..
iga vale vastust saatis hukkamõistev naer ning pidev veejuga.. *(elagu veepyssid)

järgmiseks atraktsiooniks sai paariks lugemine..
ikka sotto voce moodi.. üks, teine : üks teine : üks teine

ja siis teatevõistlus. mille kaotajaid ja võitjaid pole ilmselgelt vaja esile tuua… irw irw
ja edasi siis saapavise..
kus meistriteks sai jaanus ja ruth.. kuigi mina suutsin pärast kaugemale kui ruth visata, aga tunnistajaid oli ilmselgelt vähe..

edasi tuppa. ja mäng. mille nime ma ei tea, aga tulemuseks oli see, et kaheksa inimest istus üksteise süles..
minu isiklikuks lemmikuks said aga kuhjad , mille vundamendi moodistasid ella või ney-lii (ja need kuhjad olid võimsad)…
kui sellest mängust villand sai. läks igaõüks oma rada.. aga põhiliselt küüni.. ja siis oligi käes see hetk kui kõik järjest kukkuma hakkasid
viimaste tiitel kuulub ausalt mulle ja aedile..
ja te ei kujuta ette mis huvitavaid hääli sotto voce öösel tekitada suudab.. see ongi huumor..
koomiliseks osutus ka öine wc kylastus.. kui ella mulle ning aedile järgnes.. algul metsa (ehk siis nende vetsude mis seal keset põldu olid) tõtates.. kui me ta õigele teele olime juhtunud järgnes ta meile konkuni(välikäimla) mis oli aida juures oli. ja koppis seal arvates, et me oleme seal .. kuid jälle pettumus.. jah.. lõpuks ta jõudiski külalistemajja..
irw.. ööd on lõbusad…

hommikud ka.. jõudsime veel korra ujuma ja siis oligi ärasõit..
viimased kallid.. ja lehvitused. . rongisõit nagu alati lõbus

see oli tore laager..
lõbus ja kompaktne..
*nyyd jääb üle vaid selle vilju oodata..

siia lõppu võib ka veel mainida. et jägmiseks stiiliks saad ETV 50 (mis tähendab, et lubatud on kehastada, kõiki telesaadete, filmide. multikate. ja muude saadete tegelasi kes on eesti päritoli.. )

kus iganes see laager ka ei toimuks. ja millal..

ajukääbik nagu ma olen. .
kolmapäeval ju oli ka pildistamine.. kus sai tehtud minu arust läbi aegade parim grupipilt..
see oli lihtsalt parim..

ja samuti avanes meil harukordne võimalus näha ema ja poja vahelist jõukatsumist… (koigid)

I’ll be Back

Laura