2006

Suured kroonikud, Suvi

Üks parimaid laagreid soto ajaloos. Algas see siis 16ndal juulil 2006 aastal. Mina pidin laagrisse jõudma õhtul, kuna hommikul oli esinemine, siis pidin Obinitsa juubelile minema ja lõpeks maanduma Torupillis. Lisandus veel peatus Tartus, sest hirm kähku oli ju vaja sinna mingi paber orgunnida… nii see päev siis hakkas rappa veerema. Esiteks jäid turistid hiljaks, siis ootasime üüratu aja enne kui auto pesulasse sai… ning Tartu hiilgas loomulikult oma “vaimsusega”. Igatahes jõudsime ilusti, Laura, Silver ja mina Obinitsa ning seal oli küll tore. Aga kuna kell oli juba mitte enam nii poiske, siis paari tunni möödudes alustasime Lauraga teed Torupillitalu poole. Olgu öeldud, et oma lapse andsin ämma hoolde, kes ta ilusasti põhja vabariikidesse toimetas. Meie tee ei olnud lihtne. Esiteks ei tohi ükski sotokas minna kõige lihtsamat teed pidi. Ikka ja alati otse, mis siis et üle 10 aasta vana kaardi järgi. Natuke siia ja nats sinna ning voila! saimegi asfalt teele. Enne seda oli ka väike loodusimetlus, mis rohkemat mainimist ei vääri. 6 kilomeetrit meeldivat sõitu ja siis… põmaki.. Laura: Kas see oli jänes?.. ei, kits…see töhendas seda, et edasi me seisime ja ootasime 2 tundi kuni tuli Peep, kes mu sleppi võttis. Nagu Laura juba eelnevalt kirjutas, ei kohku eestlased millestki ja neid ei huvita absoluutselt see, kas teise eestlasega kõik korras on. Ainus, mille vastu nad huvi tunnevad on see, kas seisvas autos ka keegi sees on…. pagan ongi, sõidame siis edasi, sest siis vist ei saa selle auto küljest vajalikke juppe võtta… Igatahes oli õues juba pime kui Peep jõudis. Tal oli kaasas Raili käest sadud köis, sest mina sõidan wolkariga ja mina slepis jua ei sõida… st minul käit ei ole. Käis oli oma tubli 2-3 meetrit pikk ja see, kallid lugejad, tähendab seda, et ma nägin ainult vedava auto kabariite (see oli kaubik). Öösel kell 1 on need kaunid punased tuled nii uinutavad.. aga õnneks me ka keerasime ja suunatuli kraapis viimasedki urve jäänukid…

Sõitsime, sõitsime, sõitsime, sõitsime… ja kell 2 olimegi kohal. Parkisin oma väikese auto maja ette soovisin Peebule ohutut teed… ja seda põhjusel, et sel ööl olime me näinud igasugu metsloomi teel patseerimas. Võtsime oma kompsud ja astusime majja. Kuidagi vaikne oli… aga kostusid ka juba tuttavad hääled. Mina olin väss ja tahtsin võimalikult kiiresti saavutada horisontaal asenit, mis aga ei tähendanud, et ma magama oleksin jäänud. Jutustasime ja naersime ning lõpuks ka uinusime. Hommikul tõusime vara ja avastasime Heidi, kes oli millalgi varahommikul saabunud, kuid ei julgenud hakata otsima, kus võiks olla tema voodi, seega uinus all korrusel pingil… Hommikusöök söödud lõppes kõigi rõõm, sest ma olin kohale jõudnud ja me hakkasime proovi tegema. Kuna mulle raporteeriti, et eelmisel päeval olla korralikult harjutatud, siis ma pidin ju oma kõrvaga kontrollima.. polnud viga. Jagasin siis kätte uusi noote… ja nüüd oli ilus vaadata neid nägusid… mul on nii hea meel, kui ninad krimpsu lähevad ja silmad suureks nagu tõlla rattad… siis saad aru, et sai jälle hea lugu võetud.. natuke katsetusi ja näod hakkavad leebuma, veidi veel ja nad naeratavad.. kes uhkusest, et sai hakkama, kes kuuleb, et kõik kokku kõlab asi heaste… ja siis anti süüa ning jälle proov. Nagu minuga ikka ei mäleta ma tavaliselt kontserdi eelsest perioodist midagi…. aga ma mäletan, et ma joonistasin kontserdi kuulutuse enne lõunat ja et Ants Taul jagas elutarkust ning mängis meile torupilli. Ja siis ma sain teada suure vahe kanneldajate ja torupillimängijate vahel… meid ei häiri kui pill on häälest ära Big Grin

Enivei… pean ma nüüd avalikustama, et Tõrva kirik-kammersaalis sai kuulda DA Best from Soto ehk siis parimat kontserti, mida iial antud. Ka Kuninga tn kontsert Pärnus jäi selja taha… Õhtul järgnes stiilikas… Kiidan teid, et kõik olid vähemalt riietuse peale mõelnud. Ometi jääb meil veel see arenguetapp läbida, kus inimene tunneb ka oma etendava tegelaskuju vastu huvi ning näeb ka taust uuringuga vaeva.
Viimasel hommikul tõdesin ma asjaolu, et mõningatel on arusaam, et vaid tema tahab häid asju ja seega süüme kõik ära ning teeme nägu nagu me ei tulnud selle päälegi, et neid oleks võinud viimasel hommikul KÕIK koos süüa…. :S
Seda ka, et Ella meiega enam koostööd ei jätkanud, sest tal on teine bande… tglt mõistan sind.. Big Grin
Ja see oli esimene stressi vaba laager. Ma ei olnudki surm väss kui koju jõudsin. Ja ma olen siiralt rõõmus, et meil on nüüd juhatus, kes mu koormat kergendab… ehk Tongue

Ruth

Suured kroonikud, Suvi

Laagreid ilmas on mitu tükki,
Kõigis käia me ei saa,
Kõik ei ole veel kindlas tsükklis
Kõik ei ole veel valmis ka..

See laul on Sotto Voce laagrist.
Kas sa torupilli suve tead?
Sellest rääkida võin nii mõndagi head
Ja pealeselle puuduvad sellel kõik vead

Ja kui sa vaid soovid
Siis tule ja proovi,
Sest lood on meil alati viimase peal.

/omal viisil/

Nüüd on siis kätte jõudnud see, veidi uskumatu hetk, kui ma haaran viimas korda sule (loe:rüperaali), pistan selle tindipotti (loe:panen juhtme seina) ja püüan, küll veidi nukralt (eks see kroonikuks olemine on ju meeldimagi hakanud), kuid siiski rahuliku südamega (sest tean, et teatepulk ei lähe edasi mitte vasemale, vaid ikka paremale), kirja panna kõik selle, mis oli ilusat ja head selles suves.

Niih. Ei teagi kohe kust alustada. Mudugi pean kohe esimese märkusena ütlema, et mul puuduvad kahjuks absoluutselt igasugused isiklikud kogemused esimese päeva kultuuriprogrammi suhtes, kuid ometi on minu kõrvu jõudnud kuuldused, et vastuvõtt oli soe ja kallistused kuumad, et mängiti indiaakat ja käidi ujumas, toimus kuuekeelsete väljanäitus, tuletati meelde eelmistes laagrites käte antud lood, väeti asja vabalt ja oldi .noh… nagu ikka…

Enda ja Ruthi päevast ei saa ma aga rääkida muud kui, et päevakavas oli meil üks esinemine, üks sünnipäev, nii umbes 400 kilomeetrit autosõitu, mille käigus tuli ette nii mõndagi tavapäratut, paar tundi looduse vaikelu jälgimist, seejärel 100 kilomeetrit slepisõitu ja juba me olimegi kohal. Rohkemat ma siinkohal ei tahaks mainida, sest koduleht on ikkagi avalik ja Eesti Jahimeeste Selts on nuhkidest punnitav organisatsioon. Sellest päevast õppisime me nii mõndagi: esiteks seda, et kui Eesti kuuluks ikka veel NSVL koosseisu, siis peaksid plaanipäraselt praeguseks hetkeks olema kõik Setumaa metsateed asfalteeritud; teiseks seda, et muhklik maastik võib murda ka kõige tugevama tervisega inimese; kolmandaks seda, et suitsiidsed pole mitte ainult inimesed; neljandaks seda, et kriisiolukorras tuleme me toime täitsa hästi; viiendaks seda, et lühike maa võib tunduda vahel nii pikk; kuuendaks seda, et metsa vahel istuda ja oodata on suhteliselt nüri; seitsmendaks seda, et eestlane võõrale vabatahtlikult abikätt ei ulata, kuid kontrollib siiski, et kas tema ei võiks võõralt „abi“ saada; kaheksandaks seda, et kabariidituled on ikka k*****ma uinutavad ja suunatuled pimestavad; üheksandaks seda, et piiriääres sõites metsapeatust teha ei tohi; kümnendaks seda, et Valgamaal ei liikle vastassuunavööndis mitte ainult autod vaid ka hundid; üheteistkümnendaks seda, et öösiti on teeääred täis kasse ja allaaetud väikeloomi; kaheteistkümnendaks seda, et Sotto laager on koht, kuhu on peale pikka päeva hea jõuda ja kolmeteistkümnendaks seda, et metskondadele tuleks köit annetada, et nad saaks mõned lõad (ma arvan, et see sõna käändub nii) valmistada.

Esimesest laagripäevast ilmajääjaid oli aga veel; üks neist oli ilmselt suvist laagrimaratoni sooritav Teele, kes laekus minu andmetel millalgi õhtul ja teine Heidi, kes saabus Kõrboja kuninga lõpupeolt suisa päris öösel ja ilmselt austusest kõigi kohalviibijate une vastu, otsustas ta oma saabumist varjata hommikuni.

Ja siis algas teine päev. Jälle pean mina hakkama vabandama – hommikusöögi magasin maha, aga proovi alguseks olin kohal. Me täitsime oma kaheksateistkümne kandlega toredasti pool külalistemaja saalist, täpselt nii, et kõigil oleks mugav. Seekord oli meid üheksateist, sealsees ka kaks täitsa värsket nägu (tere Ann ja tere Tõnis Peeter). Kõigepealt mängisimegi läbi need vanad lood ja siis saime kohe täitsa suure hulga ahjusooja kraami. Ning ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui ütlen, et üks lugu oli parem kui teine. See laager oli minuarust justkui omamoodi katse – katse, kas me saame hakkama ühe dirigendiga; katse, kas me suudame uued lood ka kohe kontserdil esitada; katse, kas meie kotsert võib olla ka ilma „raskemuusikata“; katse, kuidas me uude paika sobime; katse, kuidas me tulema toime läbi aegade suurima puudujate arvuga, jne. Ometi sujus kõik kenasti. Ruth jäi ellu ja ei vajanud ka meditsiinilist turgutust ning hetkeks oli dirigendikännul näha veel kahte kuju, aga neist esialgu ajalugu vaikib. Nüüd me teame, et kui sotole lugu meeldib, siis ta selle ka ära õpib – kasvõi unes – lõppude lõpuks kõlas kava ju lausa hiilgavalt ning me saime sooja vastuvõtu osaliseks nii Talulide juures kui Tõrva kirik-kammersaalis.

Teisipäev kulus täitsa samamoodi, kuid vahepeal oli Nuiast kohale jõudnud see hirmuäratav pasun, mis ennast pidevalt nina alla hõõrus, eriti hommikusöögi paiku.
Õhtul oli meil kohtumine Ants Tauliga, kellelt saime teada, et suurim voorus äritsedes on kavalus ning, et torupilli on ikka väga raske häälestada.

Kuna proove oli kuidagi tavatult väha või siis nad olid kiired kui lift, jäi meil täitsa palju aega enda jaoks ka.. Me ujusime. Mängisime võrkpalli, mis oli kohaliku peni hasartse kaasalöömise tõttu küll üsna keeruline, kuid me saime siiski hakkama… No siis me mängisime Kenti.täiesti kohutav mäng. Mina ei saa sellega kohe üldse mitte hakkama, aga seeeest sujus mul Aliases. Ma tahaks siis kohe kõva höölega öelda, et ma ei olnud neid kaarte mitte läbi pähe õppinud ning mu eelnev mängukogemus oli kesine. See oli lihtsalt vedamine. Aliase mängu parim osa oli Martini lause „Pesta, pesta – mitte loputada“. Samuti peame andma tiitli Gerdale, kes oli meie kõrgelt haritud seltskonnast ainuke, kes teadis mida tähendab snorgeldama.Samuti väärivad äramärkimist sõna „teos“ seletamine „see loom, kellel kodu seljas on.. noh ja nüüd seesütlevas käändes“ (seletajaks vist Martin.. parandage kui ma eksin).. ja ka see, et Aet ei suutnud ka peale pikka ajude ragistamist siiski välja mõelda, et mida võiks tähendada sõna „kaabel“, kusjuures ta oli ise äsja selle sama sõna äragi arvanud. Aga meil oli tore ja õhtud venisid öödesse…

Kolmapäev oli meil kontsert, mis nagu ma juba ütlsin, läks hiilgavalt. Kõik alustasid koos, kõik lõpetasid koos, kõik mängisid. See oli kindlasti üks läbiaegade parimaid ülesastumisi üldse. Rahvas oli lõputangoks nii võlutud, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Ja oli ju uhke tunne. Oli ju.. Praegugi tuleb tunne, et tahaks siin voodis lösutades selja sirgu ajada..

Õhtut täitsid ainult rosinad või siis lausa viinamarjad.. Üks parem kui teine.. Huraaa… Seekord olid kõik kostüümis ja esindatud oli kõik mandrid .. Pidu oli mõnus ja olemine hea.. Viktoriini pool venis küll pikale, kuid saime sellegagi hakkama. Ja sõna kõige otsesemas mõttes, kestis pidu hommikuni… Vastu ei pidanud küll kõik, aga need viimased vaprad tegid sellest parima laagri, mis üldse olla võiks…
No ja loomulikult sai samal õhtul läbiviidud rebaste õnnistamine ning esmakordne juhatuse valimine (viimane vannutatakse avalikult ametisse sügiseses laagris)..

Neljapäev oli ärasõidu päev.. Kook ja kallistused.. Naeratavad näod ja pisikesed pisarad.. Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga minu silmanurgas olid tõesti pisikesed pisarad, sest kohe mitte ei tahtnud ära minna.. See oli nii hea ja soe laager.. Täiesti ausalt maailma parim laager.. Kõik said suurepäraselt läbi, mingid masse hõlmavaid jamasid ei olnud…. Hea oli ….. Ma nii tahaks, et kõik järgmised oleks ka sellised…

NB! Nüüd on mul sulle üks palve.. jah sulle, kes sa ka seal laagris käisid.. kui sa tähele panid, siis see jutt siin oli täiesti naljavaene, niiet nüüd on sinul võimalus oma mälusoppides sobrada ja ülestähendada kõik naljakas ja lõbus, vahva ja tore, kuri ja karm ning seda teistegagi jagada.. sest seda nalja ja naeru oli lihtsalt meeletus koguses.. See täitis kõik need ligikaudu 94 tundi, mis me seal veetsime.. (ma olen enam kui kindel, et isegi unenägudes oli kõigil hea ja tore) ja meid oli üheksateist, niiet see kokku 1824 tundi elamusi.

Niiet Ruth, Pille, Jaanus, Karol, Peeter, Egle, Teele, Ann, Raili, Rainer, Anneli, Aet, Katrin, Kerstin, Gerda, Ney-Lii, Heidi ja Martin ärge hoidke ennast tagasi.. Need hetked väärivad omaette „tigu“ -> teost….

Aga nüüd on sinu kord Martin.. Ole vapper mu hiireke…

Laura

Kevad, Suured kroonikud

jube lahe oli.. sõitsime leetu ja värki.. wc potte polnud.. esinemised oli nagu nad olid.. aga saime oma palga ka…
tore laager nagu ikka.. martinil varastati pesu ära.. ja silvia unustas kandle maha.. ise kiivalt väites, et tema oma kannelt ei näinud.. liisi mobla taustad panevad inimesed punastama…

noh.. oli lühidalt.. aga tegelikult oli seal ju ikka enamat ka… kui ma nüüd hästi otsin, siis ma tegin sellel korral lausa märkmeid, et millest pärast kirjutada….
leitud… tallinn – pärnu bussipilet. Liini nr. 76. kuupäev 05.04.06 … kas pole mitte toredad nümbrid… meie mitmest küljest täiesti erilise laagri alustamiseks…
Hakkan siis järjest oma tsekilt märksõnu kirja panema.. kuna ürik on kirja pandud hariliku pliiatsiga, siis enamus on hävinud, kuid püüan anda endast parima..
Laura rahvariided… Seda võikski vist lugeda meie laagri äparduste rea esimeseks äparduseks.. kell oli umbes 10 minutit enne bussi väljumist, kui sitti enda kotta vapralt pagasiruumi pakkis.. mina olin just kohale jõudnud.. (peaaegu sisse maganud.. aga ikkagi jõudnud.. ise veel mõtlesin, et jube hästi olen pakkinud; ainult seljakott ja üks väike kott… ) seisan siis seal pagasi ees, kui äkki ella mulle oma rahvariided ulatab, et ma neid hoiaksin.. noh tal oli nagu ühele korralikule kanneldaja kohane, väga palju asju….. ja siis äkki juhtus midagi jalustrabavat – nagu välk äiksepilvi täis taevast – avastan ma , et minu rahvariided jäid koju… ilusast ukse külge rippuma… kell kolm öösel olin ma neid triikinud.. ja seal nad siis rippusid, õnnetud, ja üksi….
Kuid tänu minu teravale mõistusele ja kiirele taibule lahenes kõik sujuvalt ning mu rahvariided rändasid koos õhtuste tulijatega (Aet ja Raili) pärnusse….
Pärnus toimus proov.. täitsa edukalt läks… nad jagasid meid kahte lehte ja siis me saime tõestada, et igaüks meist on tegija ning mängisime ka minimaliseeritud koosseisus täiesti kvaliteetselt…
Ruth punastab….. Üks harukordsemaid hetki Pärnus oli aga see, et kogu Sottol oli võimalik näha päiesti tulipunast Ruthi…. või võiks isegi öelda, et peaaegu lillat ruthi.. ja selles on süüdi Liis.. Teeme meie rahulikult proovi.. ma küll ei mäleta, mis lugu me parasjagu harjutasime, aga ilmsesti mõnda Ella oma, sest Ruth istus teise hääle lähistel laua ääres… ja arutles, et mis see kell ikkagi juba võiks.. oma huvi rahuldamiseks haaras ta Liisi telefoni ja siis PÕMMMM … sealt avanes pilt, millel võis näha ………… Me jätame siinkohal mainimata, mis Liisi taustapildiks oli (et vältida veel ühte punastavat nägu) .. aga ruthi see igaljuhul punaseks värvis….
Õhtul peale proove ja muid seltskondlikke etteasteid jäid üles nagu ikka Ööloomad ja need, kes lootsid, et suudavad nendega sammu pidada… kuid jällegi pidid nad pettuma… ÖÖd jäid söögilaua äärde kaunistama vaid Aet Laura ja Anneli… asi võttis kummalise kuju.. mängite kaarte, räägiti igasugustest asjadest, paljastus Laura tõeline pale – saada ooperitäheks ja esitada kogu tekst retsiteerides… teate,, ma suutsin lõpuks tekitada heli (hääle.. sellise hääle mida saab veel nimetada hääleks, mitte kisaks) mis oli väga väga kõrge.. igaljuhul.. kui ma seal siis niiviisi retsiteerisin, siis pidi ju ka nalja saama… mina istusin näoga akna poole, anneli ja aet minu vastus.. Ja siis ma retsiteerisin „Seis , kes tuleb sealt“ inng Anneli pööras täiesti erutunud seisundis ümber ning vaatas paaniliselt aknast välja ning püüdis tulijat leida.. „kus kohast, kus kohast?“ …
Sellel õhtul juhus veel midagi mille märksõnasks ma olen kirjutanud Jaanus, aga mul ei meenu mis.. ma tean et see juhtus jõulumäe söögisaalis ja oli 100% naljakas.. aga mulle ei meenu, mis.. aga kui sina tead, mis see oli, siis helista mulle telefonil 56255835 või kirjuta aadressil laura.linnaks@gmail.com…. Jatkuuuu
Ärasõidu eelne meeleolu oli ärev… „kõik“ kõik kandled juba peale tõstetud. Kui äkki näeme meie aediga häälestusvõtit ja kui mu mälu mind ei peta siis Ruth leiab häälestajaga… Saab need siis bussi viidud, kuid esmalt ei tunnista keegi neid omaks.. läheb natuke aega ja siis on omanik leitud.. Silvi Vahu.. …
Buss käivitab mootori…
„kas kõik on peal?“
„jaaaa“
„keda ei ole hüüab jaa“
„muhahhahahhaaaaa ja ja ja“
„kas kõigil on kõik asjad kaasas“
„ jaaa“
„silvia sa rohkem ei unustanud midagi“
„ ei“
„minek“

ja nii vuras Sotto täiskäigul oma esimese piiriületuse poole kui äkki helises telefon… ei… kui äkki tormas bussi lõpus ette üsna ärritunud ruth, kes ütles, et tal helisenud telefon ja teisist otsast oli talle öelnud Tiit et Jõulumäle olevat üks kannel ja pult jäänud.. Buss peatatakse kinni ja leitakse lahendus.. Raili tore mees mõidab pärnust oma tõõpostilt ära ja toob jõulumäelt meile selle kandle, mis veel omanikku ei olnud leidnud…

„Kes oma kannelt peale ei tõstnud“
„lugege kandled üle“
„vaadale kas teie oma on peal“
„kas on pea“ ja vastuseks kõlas väikne jaatus, mis meenutas pigem mootori käivitamist.. onn-on-onn ..
„silvia, kas sinu kannel on ka peal“
„jah… ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal “
„kas sa tõstsid ta ise peale“
„ma vaatisin söögiruumis ringi ja seda ei olnud seal“

mööduvad minutid.. Silvia saab üsna suure nöökimise osaliseks.. kui meie ees peatub autu.. sellest astub välja kena noormees ja kannab bussi kandle ja kilekoti puliga…
kätte oli jõudnud tõe hetk… tuli paljastada nimesilt.. ja mis seal seisis… [trummid palun]
ei miskit muud kui MALLE VIHUL….. hetkega täitis bussi selline naerupahvak, et oleks võinud arvata, et meid on seal sadu, mitte paarkümmend… aga asja kurvemaks küljeks oli see, et see oli siiski silvia pill…..

aga nüüd liikus buss vapralt edasi… võteti vastu otsus, et edasipidi järgitakse mereröövlite esimest reeglit „kes maas – see maas“…
järgmine peatus oli Lido … nämm nämm.. kes lidos, kes bussis.. (Lidos olid tibud akvaariumis.. päris elus tibud… nunnud oli… imearmsad……
ja sellest järgmine peatus oli alles selle kummalise nimega linna piiril… Kus me saime teada, et leeedukate kohe = 30 minutit…
aga lõpuks jõudid regina kohale ning meid viidi meie toredasse ööbimiskohta… toad jaotatud.. ja veidi kaubeldud ja vahetatud ka… noh et … kõik oleksid rahul.. avastati äkki selle kauni tudengihotelli varjukülg…. voodid oli kaadus. Nad olid keskelt kõrgemad ja öösel varitses oht maha veereda.. kuid see ei olnud kõige hullem… uksed krigisesid ja põrandad naksusid.. kuid seegi ei olnud kõige hullem.. duššist tuli kord külm kord kuum, vesi, kuid seegi ei olnud kõige hullem… seal oli veel 1000 pisikest asja, kuid miski neist ei varjutanud seda õudust mis vaatas meile avasui otsa kui me avasime toaletiukse…. rohkme ma sellest kõnelda ei soovi.. see tekkitab minus meeleheidet…

linnas oli tore.. me saime teada, et Heidi isa, sündinud bussijuht, Valdur on täesti geniaalne manööverdaja…see mida ta seal parkimisplatsil autode vahel tegi oli täiesti hämmastav… see ei olnud enam mitte sentimeetrite mäng vaid lugeda võis lausa millimeetreid mis bussi ja autude vahele jäid… ja see ei ole minu poolt ülepaisutatud kiidulaul, vaid puhas tõde…
esimesel õhtul saime süüa mingis kallis ja aeglases pubis. Aga teistel päevadel oli parem.. kui hommikusöögiks pakutav võileib, kerge veega kohvipuru, ja keedetud kohvikoort meenutav piim välja arvata…
ööbimiskohaga sai aga nälja veelgi.. poisid noh nagu poisid ikka ei sulgenud oma akent… või siis õigemini nad sulgesid selle kuid ei keeranud kremoone kinni… ja tulemus oligi käes… pahad leedu kohaliku ketto poisid olid ära viinud martini spordikoti , koos sexpesu ja mustade sokkidega… algul oli hirm et kurikaelte saagiks oli langenud ka üks pult, kuid hiljem see kahtlus purustati (pult oli lihtsalt „hästi“ ära pandud)
„õpetajate toa“ väljakostvaim nali on kindlasti kuus tore kõnekäend „Solisti panema“, mille esmaesitlejaks oli ella maidre…. kõnekäänul ei ole mingit varjatud tähendust, kõik otse… samast toast tuli ka nali „till ….. peal“ aga kahjuks ma ei saa oma käekirjast aru, et mis seal punktiiri peal olema peaks.. niiet kes mäletab, siis aitab.
Niii… nagu väljasõitudele kohane oli esimesel õhtul kohe üks korralik jämm niiet järgmine hommik olid inimesed kohe eriti ilusad.. ja siis tabas meid see esimene kontsert.. minu isiklik, täiesti subjektiivne arvamus on , et see võiks olla kirjapandud, kui meie kõige kõige koledam üleastumine üldse… sest see oli tõesti õudne.. orkester loksus, pooled noodid olid valed, dünaamikat ei olnud.. kokku ei saanud.. ja siis vaieldamatu tähtsündmus.. Ruth dirigeerib ja üht äkki otsustab suurem enamsus (kui nüüd täpne olla siis ühe erandiga) et kõik loo ära lõpetada.. nind nii tehaksegi.,.. edasi ei mängita, ning näetakse ruth lihtsalt õhku taguma.. üks väike heli seialt küll kostus mis suurima võimaliku häbi välistas, kui siiski oli see kole… noh ja ega me siis oma palgast ilma ei jäänud.. See oli reis kui Ruth meie peale karjus… aga enda mõistlikkuse tõestuseks võime ütleda, et järgmine kontsert oli hiilgav.. või noh vähemalt hea.. ja nii see aeg meil seal kulus… käisime ella ja ruthi mängu kuulamas (see oli kole igav kontsert.. ja igavuse peletuseks plasutati kogu aeg kaasa… jube kohe .. minu arus) .. ja siis sõitsime kohaliku bussijuhuga, kes nägi välja nagu maffiamees ja laulsime üle kohalikud, kes meil bussi lõpus meie konkurentsi üritasid pakkuda….. ja siis käisime ristimäel ja selle lähedal kloostris.. ja meil linnaekskursioon, kus suurimaks vaatamisväärsuseks osutus Koit Vatsel, kes lihtsalt niisama, heast südamest, ja tublist kodusest kasvatusest, ja džentelmenlikusest aintas ühte vanaprouat… see oli niii kena… siiras ja hea….
Ees ootaski meid meie viimane/teine etteaste festivali kalakontserdil….. (vahemärkusena nii palju, et festivali nimi oli tuto ja avamis meie poolt üles dirigentide delegatsioon ja seal on juge armsad pisikesed laululapsed)… see sujus ilusasti, kui just algus välja arvata.. kogu lava oli meid täis… aga toole ei olnud.. noh läks natuke aega ja need meile .. kui ikkagi oli 2 puudu.. minul ja aedal ei olnud… need 2 tooli oli otse ella ees… kui selle asemel et need meile ulatada tõstis ta käed , et lugu lahti lüüa, kuid õnneks ta märkas.. ning ulatas mulle tooli… just just.. ainult mulle… aeta ta ei märganud.. lava taga otsiti juba paaniliselt tooli, kuid ei leitud… ella tõstis uuesti käed ja siis ta juba märkaski , et aet ka seisab ja andis meile teise tooli ka… lava taga oli kosta kergendusohkeid….. aga edasi sujus kõik hiilgavalt….
Eriti silmapaistev osa sellest kontserdist oli see osa kui me ei maganud (olgem ausad, ööd olid meil kõigil pikad.. ja need lood olid kõik nii ühte moodi).. no ja siis loomulikult see osa kui laval olid „lavapoisid“, need Raskes Seisukorras kutid.. keda ma siis süüdimatult forokaga ahistasin.. neil oli lõpuks juba väga ebamugav.. aga meie olime vasinud ja meil oli vaja end kuidagi üleval hoida ja see oli nii naljakas, kuidas nad seal tühjal laval pingsalt oma rada otsisid… oi see oli tore….
No ja siis saigi kontsert läbi…. jagati lilli ja kallistusi.. dirigentidele muudki …ja meid ootas tagasitee… enamus rahvast magas… noh ja jõudsimegi varasel hommikutunnil tagasi tallinna.. kõik oma koju ja valma…
Ääretult vahva ja hea reis oli.. teine kordki.. mudugi oli see vastavalt võimalustele, aga setskond.. see oli nagu ikka hiilgav…

Niiet kokkuvõtteks võib öelda, et see Laager läheb ajalukku kui:
1. Äparduste laager
2. meie esimene välisreis
3. meie koledaim kontsert
4. vallutasime võõramaa publiku
5. ella oli viimast korda meiega

Laura