Sügis, Suured kroonikud

Esimene päev

Leidsime Lauraga Miia ja Sandra Sikupilli prisma juurest ning üritasime asjad minu väiksesse, aga armsasse jazzi ära mahutada. Miia isa küll naeris kõrval ja pakkus laenuks enda masinat, aga surusime kõik sisse ja sõit võis alata! Kiviõlli jõudsime kohale veidi peale poolt kahtteist, kuna suutsime järsu pöörde ikkagi maha magada ja edasi kimada ja pidime seetõttu väikse ringi tegema. Samas olime kõik rõõmsad, sest valitud teel oli vaade maaliline. Vähemalt mina ja Laura olime rõõmsad, Sandra magas suu ammuli ja Miia oli vait nagu hiireke.

Kunstide kooli juurde sisse pöörates (otsides sissesõiduteed lehehunnikutest) nägime vilkaid viljandlasi, kes juba oma asju bussist välja tassisid. Kaarin näitas meile kätte saali, kuhu pillid panna ja klassi, kuhu kõik asjad kokku kuhjata. Nii me ka tegime! Kui enamvähem kõik olid saabunud, tegi Kaarin meile kiire majatuuri. Maja on suur ja uhke ja eksimisvõimalusi oli vähem orienteerujatel küllaga.

Maagiliselt saigi kell üks ja võisime alustada oma teekonda toidu poole, mis asus Kiviõli I Keskkoolis. Meie olime mõelnud, et jalutuskäik tuleb minut-paar-viis, aga tegelikkuses vantsisime ikkagi oma 15 minutit, nii et olime kohale jõudes juba täitsa vormis. Teepeal sai hea ülevaate ka kohalikest majadest ja poodidest. Ühel majal olid aknad kilega kaetud, aga akna kohal oli suur auk – nii palju siis sooja hoidmisest.

Toit oli imeline, nagu meil viimastel laagritel ikka õnneks on läinud! Tõsiselt täname kokatädisid. Paulina muidugi valmistas totaalset peavalu oma mittesöömisega ja seetõttu, et ma ta lihtsalt ära unustasin ja alles viimasel hetkel teavitasin. Kokatädi lausa ohkas “mis ma sinuga teen”, aga lõppkokkuvõttes leiti siiski lahendused ja kõik läks hästi.

Kuna sel päeval jäi hommikune proov ära, aga tahtsime kõik pillipeo lood läbi teha, pidime ka peale õhtusööki suurtega harjutama. Ega väga motivatsiooni polnud (vähemalt minul, osad tundusid rõõmsamad), aga vähemalt saime lood tehtud ja nüüd on mingi aimdus, kuidas nad käima peavad. Arvestades, et enne ühisproovi me enam ei kohtu, parem oleks, et aimdus ikka on. Järgmine laager tuleb luukamber ka, nii et peaks nende asjadega tegelema.

Õhtul tegime ka kuus gruppi, kes pidid järgmiseks õhtuks ehk stiilika ajaks välja mõtlema mingi mängu, mida teistega koos teha. Muidu oli aga üsna vaikne õhtupoolik minu poolt. Pigem oli uni ja väsimus ja palju mõelda ei jaksanud. Aga vaatasin, kuidas väiksed õpetasid Paulinale oma lugusid (ja Paulina ei saanud hakkama) ning aitasin neil natuke nootidest aru saada. Siis kuulasin natuke kõige suuremate juttu, aga kaasa rääkida ei jaksanud ja tegelikult saigi üsna varakult magama mindud.

Teine päev

Laupäeval alustasime varakult nagu ikka. Üheksast saime jälle imehead toitu selleks, et prooviks eriti reipad olla. Asusime enda repertuaari juurde. Proovid läksid tegelikult täitsa hästi. Natuke oli konarlikke hetki ja mõned lood tuleks ikka enne luukambrit tõsiselt üle vaadata, aga üldmulje juba hakkab looma. Aa, selgus ka, et kõiki Ruthi sõnu ei tasu kullana võtta – kui ta käsib akna lahti teha, aga hakkab külm, siis võib ikkagi akna kinni panna!

Õhtul oli meil siis suur ENSV stiilikas. Sel korral lasime lastel ise tegevuse mõelda. Esimesed tegid meile maffiamängu, kus kõik istusid ringis ja üks inimene asus silma pilgutades teisi tapma. Väljast tulnud politseinik pidi ära arvama, kes on maffia. See mäng läks maffial päris hästi, sest politseinik ei arvanudki oma kolme korraga ära, kellega tegu. Maffiaks oli Moonika. Mina muidugi arvasin, et maffia on hoopis teine inimene ja viskasin surnult pikali, saades alles hiljem teada, et mind ei tapetudki. Rumal, eksole. Siis tegime veel suvest tuttavat jalgade vahelt läbi pugemise mängu, sõnaseletusmängu meeskonnaga, rääkisime, miks me kannelt tulime õppima, sidusime riietest pika köie (MEIE VÕISTKOND VÕITIS tänu minu sukapükstele) ja tegime viktoriini (kus meil Lauraga olid VÄGA head vastused, lubagem öelda!). Kui mängud olid mängitud, sai igaüks vaba aja ning omi asju teha. Enne oli veel pildistamine ka, et me ikka kõik oleksime jäädvustatud. Väiksed vist mängisid seda sama maffiamängu veel, aga meie kolisime Laura, Paulina, Mina, Regina ja Sandraga üks hetk alla kööki ja mängisime Paulina rõõmuks rongimängu. Kuna kell oli äkitselt jälle jõle palju saanud, hakkas Miia taaskord segast peksma ja läks vahepeal üldse kannelt mängima kõrvaltuppa, mille peale Paulina muidugi ei saanud enam midagi aru. Lõpuks saime aga mängu mängitud ja ausalt öeldes ma ei mäletagi, kes võitis… Ma loodan, et mina.

Kolmas päev

Oligi aeg kontserdi päeval ärgata. Kuna pärast oli aega pigem vähe, tuli kohe kodinad kokku pakkida. Käisin ka vaatamas, kas väiksed juba tegutsevad, ja ei pidanud pettuma, kuna neil olid asjad juba põhimõtteliselt koos. Tegime veel harjutusvooru välja valitud lugudega, siis läbimängu ja lasime väiksed ka meie pillide taha harjutama. Käisime veel lõunat söömas (IMELINE!) ja pidigi esinemiseks end valmis sättima.

Kontsert läks täitsa ilusti. Tuli muidugi ilusaid kohti ja ilusamaid (näiteks minu vale diees kodumaise lõpus või Laura valesse kohta hüppamine tangos), aga meeleolu oli eriti imeline. Kõigepealt mängisid väiksed “Ümisemislaulu” ja Allegro, siis meie Ruthi Tšaikovskid, vanaema ja Tierseni, minu tango, revelationi ja koera ning Laura gavotti ja kodumaise ning siis said Kõuekeeled lava enda pärale. Tegid hoopis teistusugust asja kui meie, aga väga äge oli kuulata! Laulsid mürinal. Kogu asi sai kaameraga üles ka võetud, nii et nüüd saame õigetel hetkedel midagi üles puistada.

Peale kontserti panime asjad kokku, ütlesime mõne (üksiku, sest ei jõua ju kunagi kõigile) head aega ja pistsime muuseumi poole punuma. No ausalt öeldes oli meie auto ikka üks viimaseid, sel korral koosseisus mina, Laura, Marta ja Moonika, aga kohale jõudsime ikka pea esimesena! Sest meie julgesime kasutada otseteed, kus olid (Marta rõõmuks) künkad-mättad ja lendasime läbi aukude, mis lambist keset teed seisid ja ennast õigel ajal ei ilmutanud. Natuke peale nelja oli aga meie 20-pealine grupp koos ning ekskursioon Eesti Kaevandusmuuseumis võis alata. Giid oli imetore mees, kes rääkis megaägedalt meile, kuidas käikudes kõik käis ja näitas ka masinaid ja nende valju lärmi. Ekskursioon kestis pea kaks tundi ja jäime VÄGA rahule! Pärast asusime Tallinna poole teele. Oli veel mõttes toidupaus teha, aga ühtegi bensukat ei tulnud ja Marta jäi magama ja nii saime lõpuks oma burksid alles kanalis, kui Moonika oli juba läinud ja Marta ema tulemas.

Igaljuhul oli jälle üks väärt ja tore laager! Varsti jälle!

Suur kroonik Ann
Suured kroonikud, Suvi

Sellel suvel oli meil laagris eriti tähtis ülesanne – teha oma teise plaadi “Sosinad” esitluskontsert. Seega pidime juba enne Viljandisse kokku sõitmist vajalikud lood meelde tuletama ning kohale jõudes koheselt tööga pihta hakkama.

Ei olnudki nii hull, kui oleks võinud arvata! Lood olid täitsa enamvähem, kuigi vahepeal tahtis Ruth ennast (ja ilmselt ka meid kõiki teisi) maha lasta, sest me ei osanud ikka mitte midagi ja tema käe järgi tulemine tundus ilmvõimatu ülesandena (võtan selle eest vastutuse enda peale.. minu jaoks see oligi ilmvõimatu ülesanne). Aga saime järje peale ja teise päeva hommikuks tundus, et võime selle kontserti ära teha küll.

Ega esimesel päeval midagi rohkemat väga ei tehtudki, kui harjutati ja harjuti selle laagriolukorraga. Pean tunnistma, et mina tegelesin peamiselt põdemisega, sest suurel laval (või üleüldse laval) dirigeerimine tundus pigem hirmus olevat. (Rääkimata sellest, et ma igas teises loos olin rütmivaegusega ja ei osanud kuidagi aru saada, mis tempos ma mängima peaksin..) Tublimad tegelesid õhtul juba lauamängutamisega ja nõrgemad vaatasid niisama, kuidas hakkama saavad.

Teisel päeval hakkas lõunal juba põnevaks kiskuma, sest järjest hakkasid saabuma täiesti tundmatud näod ehk siis meie uued väiksed sottod. Kokku tuli neid lõpuks lausa kolmteist tükki! Siinkohal ütlen kohe ära, et tere Alice ja Liisbet Rakverest, Lenna, Mirtel ja Katarina Viljandist, Lenna-Liis ja Viola Viia Tartust, Moonika Lagedilt, Marta Mia Viimsist, Katariina, Emmi Milda ja Mariann Sakust ning tere ka Joosepile, kes on tegelikult meiega juba varem ka laagrites käinud. Ja tegelikult ütlesin tere ka Paulinale, kes suurtega sel korral ühines, et jääda! Ja tegelikult siis juba tere Heidile, tere tulemast tagasi! Igatahes oli vahva vaadata, kuidas nad vaikselt kohale voorisid samal ajal kui meie proovi tegime. Okei, keda ma petan.. Tegelikult sain seda ainult alguses nautida, sest peagi pandi uks kinni ja öeldi, et Ann, istu paigal ja teised võtavad lapsi vastu. Meie nimelt tegime proovi. Kui igav.

Aga proovi tegemisest oli kasu ka, sest õhtune kohtsert oli VAIMUSTAV! Vähemalt mulle meeldis. Ja rahvale ka vist meeldis, vähemalt nii nad väitsid. Kokku osteti meilt peale kontserti 47 plaati, mis on ikka päris äge. (Reklaam-reklaam, kui tahad endale ka värsket plaati, siis info@sottovoce.ee aitab!) Nalja sai muidugi seal ka. Mina suutsin üsna mõnuga dirigeerida ja tegelikult tõesti oli hea tunne ja naeratus kiskus ise näole ja rõõmus oli meel. Eriti kiskus naer näole siis, kui bass suutis kohe alguses valel ajal sisse tulla. Aga pole hullu, nii oligi põnevam! Kontserdiga edasi minnes oli muidugi kõige naljakam hetk “Up is Downi” algus. Ähime ja puhime ja paneme ennast üht- ja teistpidi valmis ja mina mõtlen nagu segane, et kuidas see rütm nüüd siis täpselt ikkagi oli ja millal ja kui kiirelt ja kuidas ma sisse pean tulema ja Ruth loeb mulle salaja pa-pa-papapa ette ja algab ja… Täiesti ootamatult oli Laura bassi taga mingi hoopis teise keele otsustanud tõmmata ja nii see esimene või mitu takti läks. Natuke kakofooniliselt, aga muidu oli ju päris lõbus ja tore. Õnneks sai ta peagi rajale ning saime õigete nootidega rahus edasi minna. Eks neid selliseid seiku oli kontserti jooksul veel, aga teised ei jäänud nii eredalt meelde.

Vahetult enne suure ürituse lõppu jagasime ka sottodele omad plaadid kätte ja tervitasime neid endiseid väikseid, kes nüüd sellest laagrist alates suurte ridades mängivad (tere Nelle-Ann, Stella Elisabeth, Ege Emma, Elis, Nora, Elsbet Helena, Laureen, Eliise, Regina, Miia, Maarit ja Paula). Üllatuslikult saime suured ja imeilusad lillekimbud ka meie, kes me olime dirigendipuldis värisenud (Ruth, Laura, Pille ja… mina). Aitäh teile selle eest!

Sealt edasi mängisime veel ühe loo ja läbi see kauaoodatud kontsert oligi. Rahvast oli mõnuga, nii et väga ei mahtunud saaligi ära. Oldi igalt poolt kokku sõidetud, nii et minu arust igati korda läinud üritus. Teinekord jälle! (Jälgige siis meie kodulehte, et millal see teinekord jälle tuleb.)

Kui olime suutnud kõikidest külalistest ja muudest inimestest lahti saada (välja arvatud Ruthi ja Pille sugulased, kes keeldusid lahkumast…), siis tegime saalis omakeskis väikse kogunemise ja selgitasime, kuidas nüüd asjad olema hakkavad. Tervitasime kõiki oma väikseid ja näitasime neid suurtele. Siis jagasime need nii-öelda keskmised suurte vahel ära, et igal ühel neist oleks oma mentor, kelle käest küsida, kui mingisugune probleem tekib. Siis panime paika häälerühmavanemad ja kroonikud. Eksole! Lõpuks ometi! Esimese au said kõige vanemad alaealised häälerühmas. Alates sellest laagrist on meil kahe kandle ja bassi asemel kolm+bass, nii et saime lausa neli inimest välja käia. I kandle eest hoolitseb nüüdsest Kaisa-Mari, II kandle eest Ursula, III kandle eest Sandra ning basside eest Anne-Ly. Krooniku rolli said sel korral enda kanda väikeste seast Moonika ja Marta Mia, keskmiste seast (kes pole siiani oma tööga hakkama saanud….) Nelle-Ann ja Regina ning suurte seast Marie Johanna (siinkohal mainiksin ära, et mitte-kroonikutel pole keelatud kroonikat kirjutada, mis põhjendab ka ära, mida mina siin pilvisel suvepäeval teen…). Nendel on siis täitsa kohustus oma töö eest seista ja olla kindel, et see tehtud saab.

Siis tegime natukene veel jagamist. Me olime Lauraga mõelnud, et kuidagi tuleb ikkagi need uued ja vanad omavahel sõbraks teha ja mis oleks parem kui TANTSUVÕISTLUS! Just nii me tegime. Jagasime kõik laagrilised kaheksasse erinevasse võistkonda, kusjuures mitte numbrite, vaid värvide järgi. Pärast sai iga võistkonna esindaja endale loosiga ka loo tõmmata.

  • Roheline: Kristi, Stella Elisabeth, Nora, Viola Viia ja Lenna – Britney Spears “Oops… I Did It Again!”
  • Kollane: Marie Johanna, Heidi, Liisbet ja Mirtel – Rammstein “Du Hast”
  • Punane: Elis, Marta Mia, Alice, Emmi Milda ja Regina – Traffic “Sekundiga”
  • Roosa: Miia, Lenna Liis, Moonika, Maarit ja Laureen – OneRepublic “Love Runs Out”
  • Sinine: Ursula, Anne-Ly ja Paula – Pharrell Williams “Happy”
  • Lilla: Mariann, Joosep, Elsbet Helena ja Kaisa-Mari – Curly Strings “Kauges külas”
  • Oranž: Eliise, Sandra, Raili ja Nelle-Ann – Aqua “Barbie Girl”
  • Pruun: Pauline, Ege Emma, Katariina ja Siret – Spice Girls “Wannabe”

Aga ega juhendajad ka ei pääsenud. Meil olid väikeste juhendajad (Gerda, Pille ja Hanna) versus suurte juhendajad (Ann, Laura ja Ruth) ning nemad said ise oma loo valida. Esimesed tegid Üllar Jörbergi “Kutse tantsule” ja teised Beyonće “Single Ladies”. Kui rühmad said jaotatud, siis oli neil järgmise õhtuni aega, et miskit välja mõelda.

Siis ei jäänud meil muud üle, kui Ruthi ja Lauraga kiiremas korras harjutama minna. Ega väga asja ei saanud, aga me vähemalt üritasime ja mõtlesime. Ega sellel õhtul enam väga lapsi ei näinudki, sest kõik hakkasid oma võistkondadega midagi välja mõtlema ja ega teised ei tohtinud ju vaatama minna.

Järgmine päev oli esimene proovipäev uute koosseisudega. Natuke hirmutav oli, aga ma ütleks, et pigem tore. Minul oli taas hirmus selle pärast, et olin lausa kolm lugu laagrisse kaasa võtnud ja see dirigeerimise asi ikka vist ei muutugi kunagi mitte-hirmsaks (no välja arvatud Ruthile, kes lihtsalt saab sellega hästi hakkama ja teab, mida ta teeb…). Nii see päev meil kulges, et harjutamine-söömine-harjutamine-söömine ja nii edasi. Väikseid väga ka ei näinud, aga nad ka harjutasid tublilt ja siis said vist natuke mängida ja süüa ja olid õnnelikud. Suured tegid oma proove kolmes grupis. I, II ja III+B. Kuna meil on kolm dirigenti, siis saime ideaalselt kordamööda liikuda ja iga grupiga tund aega tööd teha. Täitsa lõbus oli nii. Sai rohkem tööd tehtud ja nähtud, kes oskab ja kes mitte.

Õhtul, enne kui meil tantsuvõistlus peale hakkas, tegime ka kõikidest portreepildid, et need olemas oleks. Ma olen natukene segaduses, et kuidas ma nii halb fotograaf olen ja õnnelik, et ma igast inimesest vähemalt kolm kaadrit tegin, sest ausalt.. heal juhul üks oli fookuses. Ilmselgelt ma ei ole väga asjalik. Igatahes saime kõik pildile ning mina olen selle üle rõõmus.

Sealt edasi asusime vaatama tantse. Ja nii äge oli! Üks ägedam kui teine, aga tegelikult kõik megalt ägedad. Kõik olid koreograafia või mõtte või midagigi välja mõelnud ja nii mõnus oli vaadata. Mina küll natuke jamasin tehnikaga, sest ei saanud kohe alguses aru, kuidas see kõik peaks käima, aga ma ka parandasin ennast ja kõik siiski laabus. Kokku oli meil siis kümme etteastet ja mina jäin küll kõigiga rahule. On isegi võimalus, et kordame seda ülesannet, et meil ikka iga laager oleks midagi, mis alati on. 😉

Kui tantsud said tantsitud, siis läksime enamusega õue toolimänge mängima. Kõigepealt oli see klassikaline mäng, kus muusika käib ja peab tantsima ja kui muusika jääb vaid, siis tuleb endale tool leida. See, kes ei leia, läheb mängust välja. Meie peamise ringi kõrvale tekkis veel kaks-kolm, nii et see mäng kestis mõnda aega. Esimese mängu muidugi võitis jõhkralt Laura, aga ma olen täiesti kindel, et mitte täiesti ausalt. Igatahes suundusime sealt edasi selle mängu juurde, kus üks inimene on keskel ja ütleb enda kohta fakti ning kõik, kelle kohta see käib, peavad koha vahetama. No seda mängu mängisime me küll üsna kaua ja nalja sai oi, kui palju. Korra suudeti isegi tooliga ümber kukkuda. Minu arust oli see õnnelik Emmi. Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ja pärast saime toolid ära vahetada paremate vastu. Aga saime igasuguseid asju üksteise kohta teada ja võib-olla jääb neist midagi järgmise laagrini meelde ka (ilmselt mitte).

Kui me lõpuks kella üheteist ajal otsustasime, et sellest mängust nüüd aitab, siis ei olnud sugugi magamamineku aeg. Vastupidi. Suuremad otsisid endale lauamänge ja omi tegevusi ning väiksemad läksid edasi patsipeole. Neil oli üks tuba tehtud ekstra selle jaoks. Sisse sai patsitegemisvahenditega ja istuda tuli ringis, nii et kui sulle tehti patsi, siis sina tegid samal ajal enda ees istuvale. Kui meie Lauraga sinna lõpuks jõudsime, saime õnneks nautida patsitegu ja ei pidanud ise tegema. Väikseid oli liialt, kes tahtsid askeldada, nii et lõpuks said mitu erinevat patsi pähe. Aga see polnud kõik. Sealt edasi suundusid väiksed diskole, mis toimus teises toas. Ja oh, kus oli alles disko. Õhupallid olid pandud lampide ette värvilisteks tuledeks, muusika käis kõvasti ja lapsed hüppasid pimedas nagu segased. Nagu tõeline disko. Meie vanainimestena sinna kauaks ei suutnud jääda, aga alt korruselt kuulsime kilkamist küll. Kuskil südaöö ajal väsisid nad vaikselt ära ja läksid ilma ajamata magama. Ega meie väsisime ka varsti ära. Või mina ja Laura vähemalt. Kangemad jäid veel üles ligrettot mängima (üllatuslikult oli nende seas ka Ruth…).

Viimasel päeval panime häälerühmad jälle kokku ja saime juba täitsa loo moodi asju kuulda. Harjutada tuleb muidugi veel kõvasti, aga ma usun, et saame hakkama. Ägedad nagu me oleme. Peale lõunasööki oligi juba aeg jällenägemiseni jätta. Järjest tuldi lastele järgi ja nii me lõpuks olimegi Laura, Pille, Sandra ja Miiaga viiekesi koolimajas. Leidsime maha jäätud asju. Mina haarasin kaasa Marta Mia väiksed kingakesed ning Pille jäi ootama Paulat, kes oma jopele uuesti järgi pidi tulema. Jätsime koolimajaga hüvasti ja asusime Saku-Tallinna poole teele.

Mina arvan, et oli väga vahva ja tore laager ning ei jõua juba ära oodata, et sügis tuleks ning saaks uuesti laagerdada. Tere tulemast kõikidele uutele ja tere tulemast tagasi kõikidele vanadele. Ja loodetavasti need vähesed, kes sel korral ei saanud tulla, on sügisel jälle platsis ning teevad meile mitme eest nalja.

Kallimusipai,
Ann