Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Laager algas varakult. Kuigi kohal pidi olema umbes kl 12, siis pidin olema kodust minekuks valmis juba kl 10. Oxforell asus Viljandist peaaegu sama kaugel kui Tallinn ning mul oli ees pea kahetunnine sõit. Täpselt enne autosse istumist tuli mul veel meelde, et unustasin toas koroona testi ära teha. Haarasin kiiruga testi ning kiirustasin autosse. Kui olime jõudnud kiirteele, siis tegin testi ära ning muidugi tuli see tagasi negatiivsena. (Ega ma ennast tegelikult haigena ei tundnudki, aga sellel aastal pidid kõik enne laagrisse minekut testi ära tegema ning peale suure rahvahulgaga Viljandi pärimusmuusika festivalil käimist tundus see päris hea mõttena). 

Oxforelli kohale jõudes nägin palju tuttavaid nägusid. (Ainult väikeste orkestrist olid paljud väga tundmatud). Tarisin kandle ning kohvri peamaja katuse alla ning varsti tuligi Ann, kes juhatas kõigile nende toad ja proovide paigad kätte. Mina ööbisin koos Miiaga ühes toas Jahimajas. Et peamaja juurest sinna saada tuli üle, läbi Oxforelli õuel voolava jõe minna. Jahimaja alumisel korrusel oli väikeste prooviruum ning ülemisel korrusel olid magamistoad. Maja ise oli päris kena ja hubane. See oli selline suur palkmaja, millel olid verandal kaunistuseks suured puidust nikerdatud loomade kujud. 

Ülemisele korrusele oma kohvriga komberdades oleksin peaaegu trepi kohal oleva lae vastu oma pea ära löönud. Tundus nagu oleks see trepp mõeldud ülilühikestele inimestele, sest esimese viie astme juures olev lagi oli nii madal, et igal järgmisel korral, kui seal kõndisin pidin kummardama. Õnneks tuba ise oli kena. Kaks voodit, suur aken ja igal toal oli oma dušiga vannituba. Duši all käies valgus küll kogu põrand vett täis, aga võrreldes mõne eelmise laagri toimumispaigaga oli kõik väga luksuslik. 

Suundusin tagasi peamaja juurde, et võtta oma kannel ning viia see meie proovipaika. Selleks oli peamaja taga asetsev seminari- ja peoruum. Sees oli juba dirigent Laura, kes noote sorteeris. 

Sellel korral oli palju uusi mängijaid, kes suurtesse tulid. Üks pidi ka kolmandasse kandlesse tulema, kuid me polnud algul kindlad, et kelle pulti ta paigutada. Mina olin tavaliselt Sandraga ühes puldis ja Miia oli Paulinaga. Õnneks oli sellel korral laagris ka Ege Emma kelle hoolde me uue suure sottoka jätsime. (Kuna üle-eelmise aasta suvel olime meie Miiaga juba (sellel ajal) uute suurtega pulti jaganud ja Ege Emma ning Paulina olid saanud kokku ühte pulti jääda, siis tundus see ka õiglane). Kui pillid olid paigas ja hääles, siis oligi lõunaaeg.

Peale lõunat mängisime kõigepealt uusi Laura lugusid. Nähes suurt patakat noote laual olin ma isegi seda veidi ette näinud. Saime kolm uut lugu. Kaks neist on “Pähklipureja” balletist ja kolmanda nimi on “Simple symphony”. Selle viimase nime kuuldes oleks Ann peaaegu õnnest ümber kukkunud. Tundus, et tegu oli vana lemmikuga. Peagi peale pikka proovi oli juba õhtusöögi aeg. 

Ann oli andnud meile ka kõigile kohustuslikud esitused, mille pidime stiilika õhtuks selgeks saama. Kõikides gruppides olid segamini suurte ja väikeste orkestrite mängijad ning igas oli viis liiget. Ann oli ühele grupiliikmele saatnud messengeri liigete nimed ning selle, et mis me tegema pidime. Mina sain enda grupist sõnumi “Macarena” laulu just dance versiooniga ning üks teine minu grupi liige sai kõikide grupis olijate nimed.  Pidime õppima neljandaks päevaks tantsu nii hästi ära, et kõik teaksid mis liigutus millele järgneb. Stiilikal me saime küll ekraanilt vaadata tantsu videot, aga internetist leitud tantsud olid mõeldud neljale, mitte viiele inimesele. 

Teadsin kindlalt seda, et minuga samas grupis oli uus kolmanda kandle sottokas Helene, tema teadis ka teiste grupiliikmete nimesid ja nägusid. Kõik grupid otsustasid õhtul teha oma esimese proovi, kuid meie otsustasime, et teeme hoopis vaba õhtu ning läksime kõik omi asju ajama. Mulle see tegelikult isegi sobis, sest olin lubanud Miia, Katariina ja Marianniga rongi mängu mängida ning samas tahtsin enne seda ka veidi kannelt harjutada. 

Rongimäng, mida mängima hakkasime oli veidi erinev sellest, mida tavaliselt olime mänginud. See oli uus versioon milles olid ka laevad. Reeglitele me eriti tähelepanu ei pööranud ning nii veniski mäng pea kahe tunni pikkuseks. Peale seda olime päris väsinud ning sättisime kõik ennast magama. 

Teine päev

Teine päev algas varajase äratusega, mis suvel tundus päris harjumatuna. Õnneks oli meil hommikusöögini pool tundi aega ning väsinult, kuid siiski piisavalt reipalt jõudsime isegi oma kandled enne sööma minekut ära häälestada. 

Peale hommikusööki läksime väikeste kandleid häälestama. Kuna meid oli umbes 5 ning me kõik hääletasime samal ajal, siis oli minu häälestusaparaadil veidi raske aru saada, et kust poolt heli tuli ning pidin seetõttu keeli tõmbama nii kõvasti, et sain endale pisikesed villid sõrmedel. Peale seda suundusime hommikuvõimlemisele ning siis algas proov. 

Sellel päeval mängisime Anni ning Ruthi lugusid. Vahepeal saime ka mõne minuti pausi, et õues õhku hingata ja jalgu sirutada.  

Eelmisel päeval olid väikesed jões ujuda saanud ning nähes basseini soovisid nad muidugi ka selle mõnusid nautida. Sellel päeval neile see luba antigi ning rõõmuga (samal ajal kui meil veel proov oli) jooksid nad kõik basseini ujuma. Vahel tuli ka endal kiusatus minna ujuma, kuid katsudes vee temperatuuri möödus see tahtmine kiirelt. 

Olin enda grupiga eelnevalt kokku leppinud, et kl 19.00 (peale õhtusööki) saame saunamaja ees kokku. Muidugi olid nad selle ära unustanud ning suure hurraaga peale õhtusööki basseini ujuma sööstnud. Ainsad meie grupist, kes ei ujunud olime mina ja Helene. Õnneks polnud meie grupp ainus kelle probleemiks oli kujunenud ahvatlev bassein ning nii me otsustasime proovi veidi hilisemaks lükata. Nii me seal istusime ja ootasime kuni kõik grupiliikmed olid veest väljas ning varsti oli mõnigi juba prooviks valmis. 

Väikestel oli tegelikult ka ajalimiit, mis neile ujumiseks anti ning nende dirigent Heidi meenutas neile vahel, et kaua aega neil jäänud oli. Lõpuks olid kõik veest väljas. Kui Heidi oli lahkunud, siis ei möödunud peaaegu isegi minutit, kui midagi juhtus. Üks tüdruk kukkus jalaga läbi basseini kõrval oleva põranda. Kõik, kes läheduses olid tõttasid talle appi ning õnneks oli jalg terve, tekkinud oli vaid väike marrastus. Varsti tõttasid appi ka dirigendid Ann ja Ruth, kes olid jutust aru saanud, et keegi oli kusagil sügavas augus lõksus. Õnneks lõppes kõik hästi ning juba järgmisel päeval olid kõik jälle rõõmsalt basseinis ujumas. 

Umbes kl 20.00 algas meie esimene tantsuproov. Kuna Macarena juba nii lihtne tants oli ning videos väga keerulist koreograafiat ei olnud, siis piirdusime sellel õhtul vaid 15 minutilise prooviga. Peale proovi käisin veel kannelt harjutamas ning Miiaga lendavat taldrikut loopimas. 

Juba õhtul olid mu sõrmedel hommikustest palju suuremad villid. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli üks kõige unisemaid. Hommikul oli küll hommikuvõimlemine, mis tundub kui midagi ergutavat, kuid minu teooria on, et prooviruum oli sellel päeval väga umbne. Ka pause tehti tihedamini. Need olid küll vaid 5 minutit, kuid kasutasin seda aega targalt ning läksin igal korral õue värsket õhku hingama. 

See oli ka see päev, kui ma lõpuks murdusin ning pidin oma sõrmedele plaastrid panema, sest villid olid mängimisest üpriski valusaks muutunud. Innustust sain ma Lilli Emilialt. 

Teipisin kinni kõik oma kaheksa sõrme (kannelt ei mängita väikese sõrmega, mul siiski on 10 sõrme olemas), kuid lõpuks jäid neist alles ainult pöialde ning vasaku käe neljanda sõrme plaastrid. Teised olin paigutanud nii halvasti, et vaid ühe looga hakkasid need juba sõrmedelt ära tulema. Kui mõned neist olid juba ära tulnud, siis ei hakanud ma uusi panema, sest sain aru, et tegelikult mul ei olegi kõikidele sõrmedele siiski plaastreid vaja. 

Ka sellel päeval kordus sama, mis eelmisel õhtul. Olime väikestega kokku leppinud proovi aja, kuid jällegi ahvatles neid proovist rohkem bassein. Jäin oma grupikaaslaste ootele. Sellel korral saime prooviga isegi veidi varem alustada. 

Kuna juba järgmisel päeval oli tulemas esinemine meie kavaga, siis tegime veidi kauem proovi kui eelmisel korral. Pärast proovi jõudsin veel isegi kannelt harjutada ning nägin teel sinna ka teisi gruppe, kes oma kavasid harjutasid. 

Õhtul sain Katariinalt mingit huulepulga taolist ollust, mis villide vastu pidi aitama, kuid minu meelest see eriti ei aidanud. 

Neljas päev

Lõpuks oligi neljas ja minu arvates kõige huvitavam päev käes. Hommikul oli nagu ikka hommikusöök ja -võimlemine ning päeval mängisime kannelt ja panime reedel esitatavate lugude kava paika. Meil oli plaanis järgmisel päeval ka vanematele ja sõpradele kontsert teha ning lootsime, et sellel korral saame rahulikumalt laagri lõpetada, kuid nagu ikka, siis saime teada, et järgmisel päeval peaksime suhteliselt kiirelt laagripaigast lahkuma. Meile pakuti, et saaksime kanneldega kontserdi õues teha samal ajal, kui keegi teine seminariruumis seminari peab, kuid see ei tulnud kõne allagi, sest ilm oli väga muutlik ning kanneldega vihma kätte ei tahtnud keegi jääda. Lõpuks jõuti otsusele, et kontsert tõstetakse tund aega varasemaks ning ka algne kontserdipaik jäi samaks. 

Neljas päev oli see päev, kui toimus ka stiilipidu. Sellel korral oli teemaks sünnipäev, sest Sotto Voce sai 20 aastaseks! Muidugi ei saanud sünnipäevale tulla tühjade pihkudega ning nii pididki kõik võtma kaasa kingi Sotto Vocele. Peaks mainima, et seekordne stiilipeo teema oli üks lihtsamaid. Samuti olid stiilika riided need, millega me järgmisel päeval esinesime. 

Peale õhtusööki kl 19 pidi algama stiilipidu, kuid see algas siiski veidi hiljem, sest Ann pidi lisaks riiete vahetamisele ka sünnipäevapeo jaoks kaunistused üles panema. Peaks ütlema, et 20-nda sünnipäeva kaunistused olid üpriski morbiidsed. Põhilisteks värvideks olid must, hall ja valge.

Selle aja sees, mis meile jäi jõudsid kõik rahulikult ennast valmis seada ning tundus, et ka veel viimase proovi teha. Lõpuks oligi stiilika aeg.

Nagu ikka, siis algas ka seekordne stiilikas pildistamisega. Kõik seisid jahimaja palkidest seina taustale ning Ann tegi neist pildi. Ruth oleks hea meelega pildistamise ära jätnud, sest tema meelest oleme me seda juba nii palju kordi teinud ning me ise juba ju teadsime, et millised me välja näeme, kuid sellele vaieldi vastu ning õnneks pildistamine ikkagi toimus. Ka minu meelest on Sotto Voce stiilikatel kõigist pildi tegemine üks traditsiiooniline osa, mida ära jätta lihtsalt ei tohi. 

Sellel korral tundus, et pildistamine läks palju kiiremini, kui tavaliselt. Muidugi kiirustati meid ka pisut takka, sest ees ootas ju veel palju tegevusi. 

Kui pildistamine oli lõppenud, siis istusime pinkidele ning kõik grupid hakkasid oma esitusi ette kandma. Meie tants tundus teiste seas üks lihtsamaid, kuigi kui olla loov, siis oli ka võimalik endale ise lihtsam koreografia tekitada. Näiteks Sandra ja Mirtel, kes tantsisid ühe Michael Jacksoni loo järgi, kehastasid turvamehi. Enne esitust oli Sandra minult veel laenanud häälestaja juhet. Nad panid juhtmed endale kõrva taha nagu mikrofonid ning seisid laval nagu kivikujud. 

Kui kõik olid oma esitused lõpetanud, siis algas kinkide jagamise mäng. See oli üks mäng Taanist mille Ruth oli kaasa võtnud. See oli küll jõulukinkide jagamise mäng, kuid tundus, et sobis igaks olukorraks. Selle mängu jaoks pidid kõik istuma ühte ringi nii, et kingid jäid kõigi keskele. Juba selle korraldamiseks läks üpris kaua aega, sest ruum oli väike ning pikad pingid ei mahtunud eriti ringi. Kui kõik olid nagu silgud karbis, siis alustasimegi mänguga. 

See käis nii, et oli üks kaardipakk, kust keegi võttis kaardi, luges kõva häälega ette selle, mis seal kirjas oli, tegi seda, mida kästi ning andis kaardipaki edasi. Nii pidi mäng käima seni kuni enam-vähem kõigil mingi kink käes oli. Kahjuks, aga oli meid väga palju ning juhuse tahtel sai esimene inimene kõik ringis olevad kingid endale. Seda kuuldes olid paljud väga nördinud, kuid mängul oli veel üks reegel. Nimelt ei saanud keegi neid kinke päriselt endale, mis nende juures olid. Kingid jäid enamasti selle inimese istekoha juurde nii, et kui inimene liikus, siis kingid jäid paigale ja “said kellegi teise omaks”. Samuti võisid teised mängijad vahel üksteiselt kinke ära võtta. Nagu juba mainitud, siis oli meid üpriski palju ning kingid ei tahtnud ega tahtnud ringi keskelt otsa saada. Lõpuks ütles Ruth, et lõpetame mängu ning need kellel mingi kink käes võivad selle endale võtta. Teised võisid ringi keskelt valida endale meeldiva paki. 

Kuna ei öeldud, et milline see kink olema pidi, siis oli seal igasuguseid kinke. Mina näiteks sain endale pastaka, hariliku ja kustukummi, kuid kink mille “ära kinkisin” oli taaskasutatud materjalidest tehtud tuulekell. Teiste saadud pakkides oli näha veel palju huvitavaid esemeid. Usun, et kõik olid oma kingiga rahul.

Õhtu lõpuks oli Annil veel varuks Sotto Voce sünnipäeva kahoot. Pidime paaridesse võtma nii, et üks suur sottokas oli ühe väikesega tiimis. Küsimusi oli erinevat laadi. Näiteks selle kohta, et mis kuus on kõige rohkematel Sotto Voce mängijatel sünnipäevad, või näidati pilti ning küsiti, et kes on pildil. Peale kahooti tuli Annil veel meelde, et tal oli suur kilekotitäis krõpsu. Enne magamaminekut sõime sealt. 

Viies päev

Viimaks oligi käes viimane päev. Ärkasime ning käisime hommikusöögil, kuid sellel korral ei järgnenud hommikusöögile mitte võimlemine, vaid proov. Meil oli vähe aega, et mängida läbi kogu kontserdi repertuaar (koos väikeste sottode lugudega) ning ennast valmis panna. 

Kontserdile tuli üllatavalt palju inimesi ning väga mõnus oli üle pika aja jälle koos kõikide kanneldajatega mängida. 

Peale kontserti sõime veel ühe mõnusa lõunasöögi ning oligi aeg koju minna. 

Soovisin  head aega neile, keda enne järgmist laagrit ei näe ning positiivsete emotsioonidega algas kahetunnine sõit tagasi koju. 

Suur kroonik Regina
Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas teekonnaga Taevaskoja Puhkekeskusesse, mis oli pikk ja korra tee peal isegi tundus, et meil oli autol üks rehv tühi, aga me kontrollisime ja kõik oli korras. Kuna minu õde on endine Sotto voce liige, siis “tere” asemel saime me laagrisse jõudes tervituseks lause: “Aga miks te ainult ühe kandlega tulite?”. Sellel korral oli laagris vähem inimesi, kui tavaliselt. Viljandist oli tulnud ainult kaks inimest: mina ja Mirtel. 

Kohale jõudes ei saanud me enda kotte kohe tubadesse viia, sest toad, mis olid suures majas ei olnud veel koristatud. Võisime ainult kandled teisel korrusel asuvasse saali viia. Enne sisse minekut pidime täitma ühe lehe oma andmetega. Sinna pidi kirjutama oma nime, aadressi, allkirja ja toa numbri. Jätsime oma kotid õue katuse alla ja kl 13 läksime sööma. Me arvasime, et sööme suures punases majas, mis asus põhilisest majast üle hoovi ja  mille ukse peale oli suurelt kirjutatud söökla, aga pidime hoopis kõndima veidi mööda kruusateed edasi ühe teise majani, kus ööbisid väikesed sottokad. 

Majas kus meil toimusid proovid ja kus suured sottokad ööbisid oli reegel, et jalanõudega ei tohi sisse minna ja kõik jätsid oma jalanõud välisukse juurde. Tundus nagu ööbiks majas sajajalgne. Algas laagri esimene proov. Kuna paljud rebased puudusid, siis olid paljud hoopis teiste puldinaabritega, kui tavaliselt. Sellel korral olin ühes puldis Sandraga. Selle üle oli mul hea meel, sest sain teada, et paar päeva enne laagrit olid dirigendid pannud mõned uued lood foorumisse üles ja ma olin unustanud enne laagrit foorumit kontrollida. Õnneks olid Sandral peaaegu kõik noodid olemas. Samal ajal, kui kõik noote vaatasid kutsus Ann inimesi ükshaaval enda juurde, et neid kraadida. Kõiki kraaditi kõrvast infrapuna termomeetriga.

Alustasime proovi uute Ruthi lugudega. Keset proovi tuldi korraks saali ütlema, et kolmanda korruse toad on korras ja nüüd pidime ootama, et tuleks paus, et enda asjad tubadesse viia. Lõpuks tuli paus ja me läksime oma tuppa. Ma olin ühes toas Miia, Paulina ja Nelle-Anniga. Mina ja Nelle-Ann olime kõrvuti voodites, mis asusid vasakul, kui uksest sisse minna. Paulina ja Miia voodid olid nurga taga. Tundus, et tegelikult oli see tuba kahele inimesele, sest minu ja Nelle-Anni voodid nägid välja nagu diivan ja tugitool, mis on lahti tõmmatud ja voodiks tehtud. Õnneks olid need siiski mugavad voodid. Üle saali, kus me proovi tegime läks üks pikk sild. Meie toas oli uks, kust sai sellele sillale, aga seda võis kasutada ainult tulekahju korral, et õue saada. Uksel oli kirjas, et sillale minemise  eest on trahv 100 eurot. 

Läksime tagasi proovi ja nüüd mängisime Anni uut lugu. See oli filmist “Inception” ja mulle väga meeldis see lugu, sest olin just hiljuti seda filmi vaadanud ja see lugu kõlas lahedalt. Loos olid mõned rasked käigud, mida pidi harjutama, aga see kõlas teiste häältega kokku väga lahedalt. Mängisime ka teisi Anni lugusid kuni õhtusöögini. Pausi ajal oli Ann käinud meie toas ütlemas, et igaüks meie toast teeb ühel päeval hommikuvõimlemist koos kaaskonnaga või üksi. Muidugi keegi üksi ei tahtnud teha nii et Miia kutsus endale appi Katariina ja Marianni, mina kutsusin appi Sandra ning Paulina ja Nelle-Ann tegid koos. Üks päev jäi küll üle, aga me mõtlesime sellel päeval neljakesi koos teha hommikuvõimlemist. Peale proovi oli õhtusöögi aeg. Peale õhtusööki tulid meie juurde väikesed sottokad. Nad tahtsid, et me aitaks neil “Coffin dancei” mängida. Nad tahtsid kokku saada kl 19.00 ja meie olime muidugi nõus. Kui vaatasime kella, siis saime aru, et see ongi kohe varsti ja puhkamiseks eriti aega ei olnud. Läksimegi, siis väikeste juurde alumisele korrusele, kus nende proovid toimusid. Üks tüdrukutest oli õppinud selle loo kuulmise järgi ära ja ta õpetas seda ka teistele, aga üksikult. Nad tahtsid, et meie seast keegi oleks plaksutaja, aga lõpuks läks ühel tüdrukul kõigile õpetamisega nii kaua aega, et enamus loobusid. Vahepeal olin jõudnud kuulmise järgi ise selle loo ära õppida. Ma õppisin ära selle, mis algas D-noodist. Väikesed tahtsid mängida seda lugu nii, et samal ajal mängivad seda lugu need, kes alustavad D-noodist ja need kes alustavad C-noodist, aga me ütlesime neile, et tegelikult sekundid ei kõla eriti ilusti ja parem mõte oleks neid vaheldumisi mängida. Nad olid nõus. Kuna paljud olid loobunud, siis õpetasin selle loo ka Paulinale ja Miiale, et nad saaksid mängida. Nelle-Ann jäi plaksutama. Vahepeal tahtsid väikesed, et ma mängiksin koos ühe tüdrukuga bassi osa, aga siis nad otsustasid ümber ja ma mängisin nii D kui ka C osa. Saime nendega proovi teha umbes pool tundi kuni tuli Ann ja ütles, et me peaksime oma lugusid ka harjutama ja väikesed võivad meile neid dirigeerida. Pidime minema harjutama. Me mängisime “Billie Jeani”, sest sellel oli ühtlane taktimõõt millele dirigeerida ja me kõik oskasime seda lugu. Proovisime koos mängida ka muid lugusid, aga neile oli raske dirigeerida ja väikesed tüdinesid sellest. Varsti küsisid nad meilt, et kas meil on vaja, et nad jääksid sinna dirigeerima või saame me ise hakkama ja me ütlesime, et nad ei pea meie juurde jääma. 

Sellel õhtul tahtsid Katariina ja Mariann veel rongimängu ka mängida. Läksime õue katuse alla nendega mängima. Tegelikult mängisid nendega ainult Miia, Paulina ja Nelle-Ann. Mina jälgisin mängu ja lasin neile muusikat, sest mul oli vaja leida midagi homseks hommikuvõimlemiseks. Playlist algas Eesti 90-ndate hitidega ja lõppes Eurovisiooni lauludega. Mul oli vaja sellel õhtul veel Sandraga homses kokku leppida ning peale rongimängu ma ootasin, et tema oma mängu lõpetaks. Ta mängis koos dirigentidega ühte väga pikka mängu, sest rääkida saime temaga alles kl 23.00. Kui saime asjad selgeks räägitud, siis läksime kõik oma tubadesse tagasi. Rääkisime Miia, Paulina ja Nelle-Anniga juttu umbes 00.00-ni, aga magama me veel ei saanud minna, sest Paulina ja Miia olid oma voodite poolt akna lahti ning tule põlema jätnud ning nende lagi oli pisikesi putukaid täis. Nad panid akna kinni ja tule kustu ning jätsime minu ja Nelle-Anni poolse tule põlema, et putukad meie poolele tuleks ja me nad uksest välja saaks lasta, aga see plaan väga ei toiminud. Mõned putukad küll tulid, aga siiski oli nende lagi ikka veel putukatest hall. Kui umbes pooled olid nende lae kohalt lahkunud, siis saime lõpuks magama minna. Vahepeal, kui me ust lahti hoidsime jõudis isegi Laura meie ukse peale tulla ütlema, et me vaiksemad oleksime. 

Teine päev

Teise päeva hommik algas sellega, et ma pidin avama akna, sest kõik putukad, kes olid eelmisel õhtul sisse tulnud olid kogunenud minu kohal oleva akna juurde. Saime hommikusöögiks putru ja Paulinale tehti tema eriline veega puder. Kl 10 algas minu ja Sandra hommikuvõimlemine. Alguses tegi Sandra soojenduseks venitusi ja siis lasin mina telefonist “Cha-Cha slide-i”. Ma tantsisin seda samal ajal ette. 

Algas proov. Täna alustasime Laura uute lugudega. Laura lugudeks olid “Pildid näituselt: vana loss” ja “Pildid näituselt: promenaad”. Üks nendest lugudest oli see, mille nooti Sandral ei olnud. Õnneks oli Laural  noote rohkem ja me mõlemad saime tema käest oma noodi. Laura ühel lool oli viis dieesi ja teisel kaks bemolli, mis ajasid natuke segadusse ja tegi need lood veidi raskeks. Kl 13 oli lõuna ja kl 14 ei olnudki proovi. Kuna ilm oli ilus ja see oli laagri viimane soe päev, siis otsustasid dirigendid, et me läheme hoopis Taevaskoja matkarajale. Seal oli väga ilus loodus ja väga vaikne. Teel tuli meile vastu ka palju teisi matkajaid. Kõndisime matkarajal umbes tund aega ja hakkasime, siis tagasi puhkekeskusesse minema. Umbes kl 16 olime tagasi. Kui olime tagasi jõudnud, siis tegime proovi edasi. 

Sellel korral toimus laagris rebaste ristimine. Rebaseid pidi kokku olema kaheksa, aga kohal oli neli. Me olime mitu korda läbi mõelnud, et kas neid ikka on neli ja me olime selles päris kindlad. Kui mingi grupp sottokaid on tulnud ühel suvel väikestest üle suurtesse, siis toimub nende ristimine järgmisel suvel. Selles laagris oli meil küll kaks uut sottokat, kes ei olnud varem käinud väikestes ja tulid kohe suurtesse, aga see oli nende esimene laager Sotto voces ja me arvasime, et vaevalt neid ristitakse. Arvasime, et nende ristimine toimub samal ajal, kui ülejäänud nelja, keda selles laagris ei olnud. 

Tegime ristijate koosoleku kl 19.00. Sellel aastal olid ristijad mina, Paulina, Nelle-Ann, Miia, Paula ja Nora. Sandra tuli ka meile appi ja andis meile nõu. Me rääkisime kaks tundi ja saime enamus asjad paika. 

See õhtu oli üks rahulikum. Vahepeal toimus öine kandleproov, kus olid kohal ilmselt kõik suured sottokad. Isegi väikeste dirigendid Gerda ja Heidi mängisid koos meiega. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli esimene külm laagripäev. Kl 10 tegid hommikuvõimlemist Miia, Katariina ja Mariann. Nad tegid jooksmise, soojenduse ja Soome keelse võimlemise. Selgus, et ühel tüdrukul väikestest sottokatest oli sünnipäev ja me kõik kallistasime teda. 

Kl 10.30 hakkas meil proov ja me jõudsime päris mitu lugu ära mängida. Oli päris tavaline päev ja midagi erilist väga ei toimunud. Kl 18 oli õhtusöök. Peale õhtusööki läksid Gerda ja Heidi Põlvasse poodi ja ma küsisin kas võin kaasa minna ning nad lubasid. Enne seda kui ma läksin tegime ristijatega veel ühe koosoleku, aga pidin sealt veidi varem ära minema. 

Kui me tagasi jõudsime, siis olid teised dirigendid vahepeal rääkinud ülesandest, mis meil järgmise päeva stiilipeoks oli vaja ette valmistada. Suurtest ja väikestest sottokatest tehti grupid ja igale grupile anti ühe superkangelase nimi, kelle filmi muusikat me pidime kasutama, et teha kas näidend või tants. 

Mina olin ühes grupis Nelle-Anni ja nelja väikese sottokaga. Nad olid juba jõudnud enne minu tulekut ühe kohtumise teha ja kl 20.45 pidi olema teine. Meie superkangelaseks oli Raudmees (Iron man). Muusika mille Nelle-Ann leidis oli päris äge ja ta oli väikestega kokku leppinud, et tema teeb poolele muusikast tantsu ja nemad poolele. Meie muusika oli kokku umbes 1 minut pikk. Tants tuli päris äge. Kahjuks olid, aga dirigendid otsustanud, et kui on tants, siis on see viis minutit pikk ja kui näidend, siis 15. Me pidime leidma mingi loo, mis oleks vähemalt neli minutit pikk ja sellele mõtlema tantsu. Me leidsime sellise, aga kindlaid liigutusi oli raske mõelda nii et Nelle-Ann arvas, et tore oleks improviseerida. Mina isiklikult ei ole küll eriti hea improviseerimises, aga muud valikut meil eriti polnud. Meie tantsu sees oli lugu sellest, kuidas on kaks rivaalitsevat gängi ja nad hakkavad võitlema, aga lõpus nad lepivad ära ja hakkavad koos rõõmsalt tantsima. 

Eelnevalt toimuva ristijate koosoleku kohta sain teada, et nad olid ära valinud, et kes mida räägib. Meil oli tegevusi täpselt nii palju, et kõik said midagi rääkida. 

Sellel õhtul soovisid Miia ja Paulina minna tähti vaatama, aga oli pilves. Mina otsustasin, et lähen varem magama, kui teistel päevadel, sest niikuinii läheb järgmisel päeval väga kaua ja magada ei saa. 

Neljas päev

Neljandal päeval tegid hommikuvõimlemist Paulina ja Nelle-Ann. Kl 10.30 algas proov ja me mängisime läbi nii kõik uued lood kui ka vanemad. Proovisime isegi Laura lugu “Tico-tico no fubat”, aga see ei tulnud eriti välja. Enne lõunasööki andsid dirigendid teada, et järgmisel päeval toimub luukamber ja grupid pidime ise valima. Ma mõtlesin, et lähen, siis ühte gruppi Mirteliga, sest oma häälerühmast kellegiga niikuinii ei saaks koos olla. Peale lõunasööki pidime tegema enda gruppidega proovi kuni õhtusöögini. Saali minnes sain aru, et mina ja Mirtel oleme rohkem üle, kui eraldi grupp, sest meil oli puudu II kannel ja bass. Läksime, siis dirigentide juurde küsima, et mis me tegema peame ja nad ütlesid, et peaksime mõne teise grupiga liituma. Mirtel liitus sellega, kus olid Paula, Triinu, Sandra, Moonika ja Gerda. Nad olid ainus grupp, kes said koos bassiga harjutada. 

Saalis oli veel üks grupp, kus olid Paulina, Nelle-Ann, Katariina ja Anni Mae (uus suur, keda Katariina aitas). Ma läksin Paulina juurde ja küsisin, et kas tal on III kandlega abi vaja ja ta tundus päris õnnelik selle üle, et ta üksi III kannelt ei pidanud mängima. Me püüdsime mängida suure saali nurgas, aga meil oli väga raske üksteist kuulda, sest teine grupp mängis väga valjult ja me otsustasime, et läheme ukse taha mängima. Läks tükk aega kuni me suutsime enda sinna ära mahutada. Meil oli raskusi lugude alustamisega ja pidime veel palju nootidega isiklikult tööd tegema. Aega oli meie jaoks veidi vähe ja juba pidime minema sööma. Nüüd oli aeg kõik jälle saali tagasi viia. 

Kl 19 algas stiilipidu ja me pidime kiirelt riided vahetama ning jõudma veelkord igaks juhuks proovi teha. Selle korra stiilipeo teemaks oli superkangelased. Mina olin Shazam, Nelle-Ann oli Super Nelle, Paulina oli Kassnaine ja Miia oli Ämblikmees. Meil oli peale riiete vahetamist isegi veidi aega, et oma tantsu koos väikestega läbi proovida. 

Väga huvitav oli vaadata teiste kostüüme ja tantse/näidendeid. Õhtu oli jahedamaks läinud, aga veel oli jäänud rebaste ristimine. Kuna ristimine algas õues ja lõppes toas, siis soovitasime neil kellel külm oli midagi toast tuua, et neil soojem oleks. Me kutsusime ette rebased, kelleks olid Katariina, Mariann, Mirtel ja Moonika ning, siis hüüdis Ann, et Lilian ja Anni Mae (uued suured) on ka rebased. Me ehmatasime ära, sest me olime arvestanud ainult nelja rebasega ja ütlesime, et meil on vaja hetke, et asjad läbi arutada. Meil olid mõned tegevused, mis olid mõeldud ainult neljale inimesele, mitte kuuele, aga saime kõik räägitud ja tundus, et kõik peaks toimima. Kutsusime rebased uuesti ette ja lasime neil öelda oma nime ja miks just nemad on Sotto vocele kasulikud. Alustasime vasakult poolt, kus esimene juhtus olema Lilian. Ta ütles oma nime, aga ta ei osanud öelda miks ta kasulik on. Natuke aega oli vaikus ja, siis ütles Paulina, et alustame teiselt poolt. See toimis veidi paremini ja üksteise aitamist me ei keelanud nii et üksteise abiga said kõik teada, miks nad kasulikud on. Järgmiseks oli rongkäik. Rebased võtsid haneritta ja järgnesid ristijale ning ma lasin enda telefonist “Imeliku valssi” ja ütlesin, et kui nad kuulevad selle päeva jooksul millalgi seda muusikat, siis peavad nad hakkama mängima õhukannelt ja mängima seda seni kuni muusika mängib. Tõime nad samasse kohta seisma, kus nad enne olid ja järgnes “tee pilt” mäng. Me olime selle jaoks välja mõelnud erinevad tegevused erinevate tegelastega ja rebased pidi selle pildi oma kehadega tegema. Näiteks oli seal öine lammaste pügamine, telgis magamine ja isegi jõulune kandletund. Järgmiseks oli midagi teatejooksu moodi. Me panime rebased kolmestesse gruppidesse ja nad pidid erinevate liikumisviisidega ühest punktist teise jõudma. Liikumisviisideks olid käru, kolme jala jooks, konnahüpe ja seljad koos kõndimine. Ühelt poolt öeldi neile, mis liikumisviis on järgmine ja teises punktis oli neil 30 sekundit, et solfedžo teemalisele küsimusele vastata. Keset teatejooksu hakkas mängima “Imeliku valss” ja ma mõtlesin, et kuidas saab see mängida, kui minu telefonist see ei tule ja ma mõtisklesin selle üle päris kaua. Hiljem sain teada, et vahepeal oli Laura enda telefonist selle muusika mängima pannud. Järgmise ülesandena pidid rebased jooksma majja ja tooma Kandlejumalale midagi toitvat. Samal ajal kui nad jooksid sisse jooksime mina ja Nora ümber maja, et kandle teemalist miinivälja ette valmistada. Meil olid kokku kogutud kolm kandlekotti, kaks noodipulti, palju noote, häälestajaid ja  kandlevõtmeid, mille me laotasime õuele laiali. Miinivälja lõppu me panime kandle teemalisi asju ja selliseid, mis ei olnud eriti kandlega seotud. Kui me valmis saime, siis ootasime rebaseid, aga neid ei tulnud tükk aega. Isegi dirigendid tulid korra küsima, et mis toimub ja kas nad võivad teisele poole tulla või peavad sinna jääma. Me lubasime neil teisele poole tulla, aga rebaseid ei olnud ikka näha. Lõpuks oli nurga tagant rääkimist kuulda ja välja ilmusid hanereas kõndivad rebased kellel olid silmad kinni seotud. Kutsusime enda juurde ka dirigendid ja Sandra, sest dirigente oli ainult viis ja Sandra on üks häälerühma vanem. Lasime igal dirigendil valida endale ühe rebase kelle nad pidi ainult juhiseid andes läbi miinivälja juhatama. Kui rebane läks mõnele esemele vastu, siis pidi ta algusesse tagasi minema ja uuesti alustama. Miinivälja lõppu jõudes ütlesime rebasele, mis eseme ta enda eest pidi leidma. Näiteks oli seal teibirull ja me ütlesime, et ta peab leidma eseme, millega saab noote kokku kinnitada. Katariina pidi leidma eseme millega saab kannelt häälestada ja tema ees oli kaks häälestamis aparaati, millest ta kaarega mitu korda mööda läks. ta tegi ümber inimeste mitu tiiru kuni lõpuks ta oli asja lähedal ja talle öeldi, et ta peaks nüüd seisma jääma ja otsima hakkama. Ta võttis Häälestus aparaadi kätte ja me küsisime, mis ta leidma pidi ja mis tal käes on. Lõpuks sai ta aru, et lisaks kandlevõtmele saab ka häälestajaga häälestada. Nüüd oli aeg sisse minna, et rebased saaksid täita oma viimase ülesande. Viskasime Noraga kiirelt kõik asjad uuesti kotti ja läksime sisse. Saalis olid teiste tegevuste ajal valmis pandud viis kannelt ja iga kandle peal oli üks ülesanne. Viimasel kandlel oli kaks ülesannet, sest rebaseid oli kuus. Iga rebane sai ühe kandle teemalise ülesande, mille ta pidi lahendama. Kui viimane ülesanne oli täidetud, siis oli aeg ristimiseks. Kõik rebased laskusid ühele põlvele ja võtsid arpedžo võtte. Nelle-Ann luges neile ette vande ja järgnes ristimine. Meil oli igale ristijale mõeldud ülesanne. Üks ristis rebaseid kandlevõtmega, üks hoidis kausiga kandleoskust, üks kastis nende pea kandleoskusega kaussi, üks hoidis kandikuga pulgakomme, üks ulatas neile pulgakommi ja viimane soovis neile õnne ristimise puhul. Meil olid rebastele ülesanded ka järgmiseks päevaks. Iga kord, kui nad nägid dirigenti, siis nad pidid talle kummardama, kui nad nägid kedagi ristijatest, siis pidid nad meile au andma ja järgmiseks päevaks pidid nad välja mõtlema hommikuvõimlemise.

Ristimine oli küll läbi, aga veel tuli harjutada homseks luukambriks. Harjutasin läbi kõik lood. Eelmistel päevadel kui Paulina ja Miia õhtul hilja saalis proovi tegid olin neid teades neile andnud soovituse mitte päris kella kolmeni öösel proovi teha. 00.30 otsustasin, et olen väsinud ja ei jõua enam harjutada. Olin peaaegu viimane, kes saalist lahkus. Paulina ja Miia jäid veel harjutama.

Viies päev

Järgmisel hommikul sain teada, et Paulina ja Miia olidki päriselt kell 3 öösel harjutamise lõpetanud. Jällegi sai kl 9 süüa ja kl 10 algas hommikuvõimlemine. Peale hommikusööki viisime oma kotid saali. Kl 10.30 algas luukamber ning minu meelest oli just sellel päeval meie proovisaalis kõige külmem. Keegi ei osanud kahjuks kliimaseadmeid välja lülitada. See grupp kus olin mina oli viimane, kes luukambris lugusid mängis. Selleks ajaks olid mu sõrmed juba külmast kanged ja mul läksid sõrmed valedele nootidele pihta. Vähemalt oli luukamber läbi. Peale luukambrit pakkisime kokku oma kandled ning viisime kõik oma asjad õue katuse alla. Söömine toimus varem, kui algselt kirjas oli ja saime varem koju. 

Suur kroonik Regina
Keskmised kroonikud, Kevad

Esimene päev

Esimene päev algas sellega, et pidin kl 8.00 ärkama ja end valmis panema sõiduks Tartusse. Sellel korral pidid kõik Viljandi inimesed endale ise transpordi hankima. Umbes kl 10.00 väljusin ma isaga Viljandist. Teekond oli väsitav ja ma magasin enamuse sellest. Kui kohale jõudsime, siis oli kell umbes 11.15. Kuna läheduses ei näinud me kedagi teist kanneldega, siis oletasin, et olin esimene kes kohale jõudis. Märkasin maja eest mööda kõndimast Anni. Kuna tema läks sisse, siis läksime ka mina ja minu isa. Tõepoolest olin ma esimene. Jätsime kotid paika ja ootasime, et keegi tuleks ja ütleks kuhu me asjad peaksime panema ja kus miski asub. Lõpuks tuli keegi. Inimene näitas meile, et kus me esineme, kuhu kandled saab paigutada ja kuhu kotid. Samuti näitas ta kus me magame ja kui Ann oli bussijaama teistele vastu läinud, siis et kus on dušširuumid. Samal ajal kui Ann oli bussijaamas, pidin mina laagrilisi vastu võtma ja neile ütlema kuhu nad oma kandled ja kotid peaksid panema. Ütlesin kõigile kes tulid, et kuhu nad oma asjad viima peaksid, aga ikka kõndisid mõned minu sõnu kuulmata mööda, ei teinud minust väljagi ja pärast ei saanud aru kus nad on. Kui Ann lõpuks bussijaamast tagasi jõudis, siis võisin lahkuda oma tööpostilt. Suured olid viinud oma kandled keemia klassi ja väikesed kõrval asuvasse muusika klassi. Seal algasid meie proovid. Panime oma pillid valmis ja häälestasime. Kl 13.00 saime koolis süüa. Kl 14.00 algas proov. See kestis kuni 18.00-ni ja vahepeal oli väike 5 minutiline paus. Me mängisime selle aja sees ära kõik Pillipeo lood mis meil olid. Kl 18.00 saime jälle süüa. Enamus inimesi ei jäänud kooli ööseks, sest nad kas ise elasid lähedal, või elas keegi nende sugulastest lähedal. Kuna järgmisel päeval toimus luukamber, siis tahtsid kõik kangesti teada kellega nad samas grupis olid, et nad saaksid ka eelmisel õhtul harjutada. Ka mina algul harjutasin, kuid kuna mõned gruppide liikmed kattusid teiste gruppide liikmetega, siis ei saanud ma väga kaua koos grupiga harjutada. Samuti hakkasid mul sõrmed valutama ja ma ei tahtnud neid enne luukambrit katki mängida. Nii ma, siis kuulasin kuidas Miia ja Paulina mängisid. Varsti tüdinesin ja läksin ruumi kus magasime ja tegelesin veidi aega omade asjadega. Peale seda läksin magama.

Teine päev

Järgmisel päeval olin pannud äratuse varajaseks, sest teadsin, et olen aeglane ärkaja. Hommikusöök pidi olema kl 9.00, aga mina ärkasin 7.30. Kõik ütlesid, et see on isegi aeglase ärkaja kohta väga vara. Jõudsin isegi enne hommikusööki kandle ära häälestada. Peale hommikusööki oli veidi aega proovini. Sellel ajal ma lihtsalt puhkasin. Proovis me jõudsime mängida 3 lugu. Siis tulid väikeste õpetajad ja ütlesid, et tahavad väikeste luukambri ära teha. Selleks ajaks saatsid dirigendid meid enda luukambri lugusid harjutama. Eelmisel õhtul olime teada saanud kellega me luukambris olime. Mina olin Miia, Eliise, Stella Elisabethi, Katriin-Liisbethi ja Nelle-Anniga. Kuna Katriin-Liisbeth ja Nelle-Ann mängisid kahes luukambris, siis sellel korral olid nad teise grupiga proovis ja ülejäänud meist harjutasid koridoris lugusid. Peale proovi oli kell juba saanud 13.00 ja oli lõuna. Peale lõunat tegime veidi kõikidega koos proovi ning, siis anti meile 1h ja 30 min, et veel lukambri lugusid harjutada. Seekord ei saanud me seal olla kus enne, sest seal tegid nüüd dirigendid Laura ja Ruth oma proovi. Väikestel oli 30 min paus just alanud ja me saime pooleks tunniks sinna minna proovi tegema. Kui nad oma ruumi tagasi tulid, siis lahkusime meie sealt ja hakkasime mõtlema, et kuhu me nüüd, siis saaksime proovi minna tegema. Veel kordagi ei olnud me saanud minna proovi tegema keemia klassi. Sellel hetkel tegi seal proovi üks teine grupp, aga me ütlesime neile, et tahame ise ka seal proovi teha. Saime seal proovi teha seni kuni teised tulid oma kanneldega sisse ja luukamber oli algamas. Paulina võttis oma pilli klassist välja, et häälestada. Ukse taga ootamine oli pingeline. Mitte keegi ei teadnud kui palju me pidime lugusid mängima. Me ei teadnud, kas me peame mängima kõik lood ette või on tehtud valik. Kui nii, siis kas me peame mängima lood otsast lõpuni, või ainult katkendeid. Kui sisse saime ja meie kord oli, siis saime teada, et pidime mängima kõik lood, kuid neist kõigist mingi katkendi. Meil läks päris hästi, aga oli ka mõningaid apsakaid. Enne luukambrit olid kõik kindlad, et seda tehakse selleks, et need kes ei oska mängida välja visata, aga see oli lihtsalt selleks, et kontrollida kui hästi me lugusid oskasime. Dirigendid ütlesid, et mis me paremini peaks tegema jne. Kui luukamber oli kõigil tehtud, siis saime kl 18.00 jälle sööma minna. Peale seda meil enam proove ei olnud. Nelle-Ann ja Stella olid endale vanemad 21.00 ks järgi kutsunud ja nad nautisid koos teistega vaba aega.  Mul olid isegi kaks lauamängu kaasa võetud, aga keegi ei tahtnud mängida. Paulina oli nõus mängima ainult rongimängu, aga seda ainult Anni ja Lauraga. Mina pühendasin enda õhtu joonistamisele. Umbes kl 23.00 lõpetasid kõik oma lauamängud ja hakkasid magama minema. Ann tuli korraks sinna kus meie magasime ning võdistas õlgu ja ütles, et meil olevat seal kohutavalt külm. Ta käskis meil teiste juurde soojemasse tuppa minna ja ega meil eriti midagi muud üle jäänudki. Viisime madratsid ja magamiskotid teise tuppa, aga kotte ei võtnud, sest nende jaoks ei olnud seal ruumis ruumi. Mind pandi Ruthi kõrvale magama ja Paula magas minu kõrval. Paulina ja Miia magasid meist veidi eemal. Rääkisime väljaspool seda ruumi veel veidi juttu ja läksime, siis soojemasse tuppa magama.

Kolmas päev

Viimasel päeval oli mul äratus jälle kl 7.30. Algul ma ei saanud isegi aru, et see oli minu äratus, aga kui ma olin veidi “toibunud”, siis panin selle nii kiiresti kui võimalik kinni. Äratus oli kõik toasviibijad üles äratanud, aga enamus neist läksid tagasi magama. Sain jälle oma asjadega piisavalt vara valmis ja jõudsin ka kandle ära häälestada. Peale hommikusööki jõudsime isegi oma madratsid ja magamiskotid kokku pakkida. Proov algas kl 10.00. Seal me mängisime läbi kõik kontsertil esitatavad lood. Peale seda viisime kandled ja puldid aulasse ning siis saime kl 13.00 sööma. Peale sööki tegid väikesed laval proovi ja, siis tegime meie. Paulina sai samal ajal oma rääkimisoskust arendada, sest tema oli kontserti teadustaja ja ütles kes järgmisena pidi esinema. Peale proovi oli meil 45 min aega, et riided ära vahetada ja pillid häälestada. Paulinal läks järjekorra õppimisega nii kaua aega, et ma pidin isegi tema kandle ära häälestama. Lõpuks oli kontsert. Sinna olid kokku tulnud nii sõbrad, tuttavad kui ka kohalikud huvilised. Kontsert oli lõbus ja kõik olid väga tublid. Peale kontserti tegime pilti ja läksime koju.

Ikkagi kõige parem osa laagrist oli söök.

Keskmine kroonik Regina (vasakult teine)
Keskmised kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas sellega, et juba päris vara läks Viljandi bussijaamast läbi liinibuss mis pidi meid viima Saaremaale. Jaamas pidime me bussi panema oma kandled ja kohvrid. Bussi aknasse vaadates oli näha, et Tartust olid mõned Sottod sama bussi peale tulnud.

Järgnes pikk sõit Pärnu bussijaama ja sealt sadamasse. Praam millega me Muhule pidime sõitma tundus päris uus ja ka sõit oli üpris lühike. Olime märkamatult jõudnud järgmisesse sadamasse.

Sealt jätkus meie tee. Me sõitsime läbi Muhu ja jõudsime lõpuks ka Saaremaale. Saaremaale jõudes vaatasid kõik pingsalt peatuste nimesid, sest keegi polnud kindel kui ruttu me enda peatusesse jõuame.

Peatus oli kusagil kõrvalisel teel kus dirigendid Ann ja Ruth meid autodega vastu võtsid. Asju oli meil nii palju, et mõlemad autod olid üleni täis. Ruumi oli ainult juhtidele kuigi Anni autos oli 1 vaba koht esiistmel. Ann ütles, et keegi saaks autos kaasa sõita ja aidata asju autodelt maha võtta. Ülejäänud pidid jala Valjala kooli minema. Tükk aega ei tahtnud keegi minna, aga lõpuks ma ütlesin, et ma võin ju. Mõtlesin, et mis see siis ära pole mõnda kannelt või kohvrit kooli sisse viia.

Sõit kooli ei olnud tegelikult isegi nii pikk. Olime mõne hetkega kohal. Aitasin Annil ja Ruthil asju ukse ette viia ja hetkega olid autod tühjad.

Tee peal jõudis Ann mulle rääkida, et majas on jubedalt palav. Koolis olid aknad olnud enne meie tulekut terve öö lahti, aga ega see eriti ei aidanud. Samuti oli koolis konditsioneer katki. Seda oli tunda. Me magasime kolmandal korrusel ja esimest korda sinna minnes oli tunda, et iga korrusega jääb õhku järjest vähemaks.

Kuna olin esimeste seas kes kohale jõudis siis vaatasin ka natuke tube. Läksin samasse tuppa koos Ülenurme kandlemängijatega. Varsti jõudsid ka ülejäänud matkalised kooli.

Enne lõunasööki ja proovi oli meil veidi aega. Me pakkisime kandled lahti ja lebotasime toas. Koridori lõpus oli uks mis viis välja. Seal olid metallist trepid igale korrusele ja isegi katuseni. Uks oli terve päeva lahti, aga ega see väga temperatuuri ei muutnud. Tegime isegi kindlaks, et tuba kus me ööbisime oli väga sauna leiliruumi moodi. Kui tulid õuest ja astusid meie tuppa, siis juba ukse lävel oli tunda soojust mis sulle vastu tuleb.

Käisime lõunal ja siis tuligi esimene proov. Iga 45 minuti järel oli meil 15 minutit pausi. Oli  pikk proov ja lõpuks tuli ka õhtusöök.

Peale õhtusööki kogunesid nii suured kui ka väikesed võimlasse ja seal anti meile ülesanne võtta pikkuse järjekorda. Meid jagati kuude gruppi ja nendes samades gruppides me pidime tegema näidendi. Igale grupile anti teema ja mõned hakkasid isegi kohe harjutama. Meie grupi teema oli poejärjekorras. Kuna Anne-Lyl oli rebaste ristimise ettevalmistamisega tegemist, siis sellel samal õhtul me proovi teha ei saanud, aga kõik püüdsid midagi välja mõelda. Õhtul veel jalutasime veidi mööda küla ja siis läksime tagasi kooli.

Magama oli väga raske jääda, sest toas oli kogu aeg nagu kõrbes.

Teine päev

Järgmisel päeval ärgates oli kohe tunda kuidas tuba järjest hullemini kuumaks läheb. Käisime hommikust söömas ja häälestasime kandled. Tegime proovid ja siis tuli meil üks väga pikk paus.

Paus oli selleks, et kõik saaksid enda näidendite proove teha. Pidime sellel pikal pausil mõtlema välja näidendi mõtte ja selle kõik igaks juhuks läbi näitlema. Aega jäi ka veidi üle ja siis võisime lihtsalt sooja suvepäeva nautida.

Pidime proovi naasema ja mängime veel mõned lood enne riiete vahetust. Lõpuks oli proov läbi ja kõik läksid oma tubadesse, et kostüümid selga panna.

Näidendites pidid kõik mängima tegelast kelle moodi nad olid riietunud. Stiilika teemaks oli tegelased Eesti kirjandusest. Mina olin riietunud Itiks raamatust “Nukitsamees”.

Enamus meist olid valmis ja kõikjal oli näha erinevaid tegelasi uuematest ja vanematest raamatutest. Oli näha ka tegelasi kes endale ikkaveel peeglite ees “meiki” tegid.

Vahepeal olin lubanud Elsbeti aidata tema kostüümiga. Tema oli ennast teinud Nukitsameheks, aga tal ei olnud kodus midagi millega enda nägu mustaks teha. Aitasin tal siis õues nägu mullaseks teha ja ta nägi isegi päris reaalne välja.

Lõpuks oli rivistus. Kõik pidid võtma vanuse järjekorda. Kui kõik olid kohtadel, siis kontrollis Ann üle, et oleksime õigesti paigutunud. Siis pidime ükshaaval minema teiste ette ja ütlema kõva häälega, et kes me oleme ja mis raamatust. Pidime tegema ka uued grupid. Kokku oli gruppe 7. Ka dirigendid olid kostüümides ja ka nemad olid üks võistkond.

Siis läksid kõik tühja tuppa ja seal tehti meile Kahoot eesti kirjanduse teemal. Dirigendid olid peaaegu kogu aeg esimesed ja muidugi nemad ka võitsid (napilt).

Kui Kahoot oli lõppenud, siis läksid kõik õue ja seal hakkasime me näidendeid etendama. Kõik olid väga erinevad ja omamoodi. Viimastena etendasid dirigendid oma näidendi. Järgnevalt tehti tegelaste grupipildid, üksikud pildid ja sõbrapildid.

Oli algamas rebaste ristimine. Ristijad olid häälerühmade vanemad Kaisa-Mari, Sandra ja Anne-Ly. Ristimine algas sellega, et kõik 12 rebast kutsuti tagurpidi nimedega ette ja meist tehti kaks võistkonda. Võistkonnad moodustati esimesest kuuest rebasest ja viimastes kes reas seisid.

Esimeseks ülesandeks oli ussimäng. Pidime võtma haneritta ja viimane reas pidi hakkama teiste jalgade vahelt läbi ronima. Kaks rida liikusid üksteise võidu edasi nii kaua kuni esimene grupp jõudis Sandrani.

Järgmiseks seisime me kõik samasse ritta mis varem oli olnud ja igaüks rebastest pidi ütlema mingi hea omaduse mis tal on ja mida laagrites vaja võiks minna (korrata ei tohtinud). Mõeldi välja erinevaid variante ja kõigil oli mõni hea omadus.

Järgmiseks andsid ristijad meile ülesande tuua ohvriande kahe minuti jooksul ning selle aja sees me pidime jooksma kolmandale korrusele oma tubadesse, otsima mingit toitu ja selle kiiresti alla viima. Õnneks jõudsid kõik piisava aja sees ohvriannid üles otsida.

Järgmiseks oli Sandra juhtimisel kannatlikkuse test. Kõik rebased järgnesid talle kooli ja metronomi tiksumise rütmis pidime me kõndima neljandale korrusele ja tagasi alla. Kui olime õue jõudnud siis nägime, et muruplatsile oli ilmunud terve hunnik rohelisi toole, kuid meie järgnev ülesanne ei olnud mitte nendega seotud.

Meie järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kiiresti teha eelnevalt olnud samade gruppidega inimpüramiid. Aeg pandi käima ja me pidime kiiresti mõtlema, et keda oleks mõtekam panna peale ja keda allapoole. Jällegi meie tiim võitis.

Nüüd oli aeg tõeliseks katsumuseks ja siin tulid mängu ka rohelised toolid. Anne-Ly palus rebastel toolid võtta. Kuna kõigile neid võtta ei jätkunud, siis pidid mõned ilma staadionile minema. Staadionile oli valmis pandud terve pikk 12 punktiline takistusrada. Võiks ju arvata, et lihtne ega see siis ju võidu peale ole või midagi. Aga tegelikult oli seal väike nõks. Nimelt pidime me kahetistkümnekesi kõigi dirigentide vastu astuma. Neist igaüks pidi küll takistusrajal kahest takistusest läbi saama samal ajal kui meist igaüks pidi ainult ühest, kuid siiski on seegi üks paras takistus.

Enne alustamist näitas Anne-Ly kõigile mida nad tegema peavad ja meie pidime lihtsalt järjekorra paika panema. Kui kõik olid rajast aru saanud, siis algas jooks. Dirigentidest esimene võis küll olla Ruth, aga puldi pani ta küll väledalt kokku. Meie esimene Nelle-Ann ütles isegi hiljem, et tegelikult tal on endal samasugune pult, aga ta hakkas seda lihtsalt vale pidi lahti tegema. Olime napilt dirigentidel kannul, kuid häälestamine võttis aega. Dirigendid lõpetasid enne meid, kuid meil oli ka ju vaja lõpetada. Õnneks ei ole asi alati võitmises ja kõigil tundus olevat päris lõbus.

Kui teatejooks oli lõppenud, siis võtsid kõik oma kola kooli eest ja staadionilt kokku ning viisid sisse. Veel oli pisut aega kuni meid jälle fuajeese kutsuti. Algas meie ristimine Sotto Voce liikmeiks. Põlvitasime vasakule põlvele ja andsime vande samal ajal hoides kandlemängija poosi. siis tuli Kaisa-Mari kandle võtmega ja ristis meid, Sandra tuli tema järel ja piserdas kõigile kandle oskust näkku ja Anne-Ly andis kõigile ühe pulgakommi. Nüüd me olimegi Täieõiguslikud Sotto Voce liikmed.  

Kuna Viljandi Pärimusmuusika festival oli täpselt järgmisel päeval, siis oli see minu viimane sotto laagripäev. Pakkisin kandle kokku ja jõudsin isegi ühe lauamängu mängida, kuid uni surus peale ja hommikul pidin Viljandisse sõitva bussi peale jõudma.

Õnneks ei olnud ma ainus kes folgi asjus laagrist varem pidi lahkuma. Elsbet ja Eliise olid ka ja nii me siis sõime teistest varem hommikust (kuna kooli kokk oli nõus meile varem seda tegema) ja Ann oli ka nii lahke ja viis meie asjad ja meid ise autoga bussipeatusesse.

Nii lõppeski Suvine laager minu jaoks.

Keskmine kroonik Regina

 

Keskmised kroonikud, Kevad

26. aprilli hommikul kell 10.00 pidin koos Lenna isaga Viljandist sõitma hakkama. Viljandist sel korral nii palju inimesi tulemas ei olnud ja saime kahe autoga Loole. Peale minu ja Lenna oli Lenna isa autos ka Mirtel. Kolme peale kokku oli meil nii palju asju, et osad asjad olid mul peaaegu kaelas ,aga vähemalt oli kusagile pead toetada. Kohale jõudsime me umbes samal ajal kui teine auto mis Viljandist startis ja nii sain ma koos Elsbeti ja Laureeniga ühte tuppa. Peale meie olid seal toas ka Nora ja Elis ning järgmisel päeval liitusid ka Miia ja Paulina. Saime mängida esimesi kandlelugusid ja õhtul saime ka minna poodi. Juba esimesel õhtul oli meie toa põrand pähkleid täis. Veel hiljem vaatasime koos Stella, Nelle-Anni, Elsbeti ja Laureeniga “Kättemaksukontorit” ja läksime magama.

 Järgmisel päeval pidid ka Paulina ja Miia oma reisidelt laagrisse jõudma ja Miia jõudis isegi esimesse proovi. Paulina jõudis teise. Õhtul pidi Paulina oma lugusid ja Sotto lugusid harjutama ja läks nii tuhinasse, et lõpetas alles kl 2 öösel. Samal ajal mängisin mina Anni, Laura, Miia ja Sandraga rongi mängu. Väikesed tahtsid väga mängida hundimängu ja tiirutasid meie ümber ikka küsides, et kui pikk see mäng on ja kui kaua see kestab. Kahjuks oli tegu väga pika mänguga ja me lõpetasime mängu umbes 00.00. Laura võitis.

 Kolmandal päeval ei saanud ma laagris tervet päeva olla. Rotary klubi sai 25 ja ma pidin VNSO- ga seal esinema. Proov algas juba kl 16.00 ja minu isa tuli mulle ja Elsbetile kl 13.00 järgi. Järgnes pikk sõit Viljandisse. Kui Sakala Keskuses kontsert lõppes siis saime teada, et Kaisa- Mari oli haigeks jäänud ega saanud koos meiega laagrisse tulla. Kaisa-Mari isa oli lubanud meid tagasi Loole viia ja kuna ta oli lubanud siis sõitsime me Elsbetiga ja Kaisa- Mari isaga tagasi Loole. Jõudsime sinna üllatavalt vara ja läksime tagasi muusikakooli kus me ööbisime. Mina mängisin veel kontserdi lood läbi ja peale minu oli harjutamas ka õpetaja Hanna. Varsti hakkas järjest rohkem inimesi tuppa sisse sadama, et lugusid harjutada ja isegi Paulina tuli. Kuigi ta oli eelmisel õhtul poole ööni harjutanud. Ann ei lubanud Paulinal sama kaua mängida kui ta eelmisel õhtul oli mänginud ja käskis minul ja Miial teda valvata ja vaadata, et ta liiga kaua ei harjutaks.  Lõpuks saime Paulina kandle tagant ära ja läksime magama. Järgmisel päeval oli ju kontsert.

 Oma toas panime me äratused kell 7.00 ja kl 8.00. 7.00 äratuse peale ärkasid küll kõik üles, aga jäime ikkagi uuesti magama. Umbes poole tunni pärast läks mul uni ära ja ma hakkasin pakkima. Enne kontserdi algust pidid kõigil asjad koos olema. Enne hommikusööki tuli veel ka pillid ära häälestada ja need kokku pakkida, et need oleksid valmis trantspordiks esinemis kohta. jõudsin kõigega valmis enne hommikusööki ja peale hommikusööki me laadisime kandled autode peale ja ise kõndisime esinemis paika. Tegime kontserdi läbimängu ja juba oligi lõunasöök kohal. Osasid lapsi olid vanemad juba vaatama tulnud ja nad aitasid lastel kohvreid autodesse viia. Lapsevanemad tulid kontserti kuulama ja kokku oli see kõik üks väga ilus kontsert. Peale kontserti läksid kõik koju.

Keskmine kroonik Regina

 

Keskmised kroonikud, Suvi

Kui mina(Regina)koos oma õega muusikakooli jõudsin siis olid seal alles väikeste Sottode
uus dirigent Gerda ja Viljandi Muusikakooli kandle õpetaja Pille. Algul olin koos oma õega
löökpillide klassis, aga hiljem olin koos Viljandi tüdrukute ning Saku tüdruku Miia ja
Harjumaa tüdruku Pauliinaga ühes toas.

Mina(Nelle-Ann)olin kodus ning ootasin kuni Ege-Emma ema jõuab ja mind kaasa võtab et
edasi sõita Viljandisse, autos oli ka Stella-Elisabeth sest läksime kolmekesi Ülenurme
muusikakoolist laagrisse mina ,Ege-Emma ja Stella-Elisabeth.

Esimesel päeval me mängisime veel väikestes sottodes. Me harjutasime kontserdiks kahte
lugu ja viite uut suurte Sottode lugu. Peale harjutamist oli meil söömine ning peale söömist
oli meil ka pisut vaba aega. Tuli järgmine proov kus mängisime suurte Sottode lugusid veel
ja veel ja veel ning mängisime läbi ka meie väikeste Sottode kontserdi lugusid.
Õhtul oli meil võimalus mängida Ligretot ja teisi lauamänge. Paljud rääkisid veel omavahel
lihtsalt juttu ja mõned käisid ka poes.

Järgmisel päeval mängisime veel eile mängitud lugusid ja tegime paar proovi ka all suures
saalis kus (enne) suured Sottod proovi tegid.

Jõudis kätte õhtu kus kõik sättisid end valmis õhtuseks kontserdiks. Meie väikesed sottod
mängisime 2 lugu aga suured mängisid mitu korda rohkem lugusid. Kontserdi lõppus said
kõik Sotto Voce mängijad kes plaadi salvestamisel olid ka endale oma plaadi. Peale
kontserdi oli veel pildistamine ning siis oli vaba aega et oma asjadega tegeleda. Me pidime
õhtul kell 21:00 saalis olema sest siis toimus järgmise päeva mängudeõhtu võistkondadeks
jagamine.

Uued nüüd juba suured sottod(meie) jagati kahe kaupa oma abiliste juurde kes olid juba
ammu suured Sotto voce mängijad ja kui mõne loo kohta tekkis küsimus siis pidi temalt
küsima(tema oli ka meie eest vastutaja;)).

Hiljem sai igaüks sedelikese kus peal oli mingi värv ja nende värvide järgi mis seal sedelitel
olid jagati meid koos väikeste ja suurtega tiimidesse. Tiimidele loositi lood ja järgmiseks
õhtuks pidi selle loo järgi tantsu tegema.

Jälle jõudis kätte õhtu ning magama mineku aeg. Osad kes viitsisid tegid õhtul ka proovi ja
mõtlesid tantsu samme, aga osad olid liiga väsinud ja ei viitsinud.
Hommikul olime juba suured Sottod. Ja mängisime uusi dirigent Anni ja dirigent Ruthi
lugusid. Peale proovi jäeti meile aega ,et oma tiimidega õhtu jaoks tantsukava mõelda.
Minu(Regina) grupp tegi Traffiku laulu “Sekundiga” järgi tantsu. Minu (Nelle-Anni)grupp tegi
tantsu Aqua “Barbie girl” järgi .

Õhtul oli aeg oma tantse esitada ja kõigil tulid tantsud õp Anni kõlari järgi väga hästi välja:)
Peale tantsimist jagati jäätist ja tehti tantsu gruppidest pilti siis läksime muusikakooli aeda
ja mängisime seal terve õhtu üht toolimängu. Peale toolimängu oli meil jälle vaba aega ning
saime veel ka maasikaid süüa. Läksime jälle lauamänge mängima.Kes oli rohkem väsinud
läks kohe magama ning osad kes tahtsid olid veel veidi õues.

Jälle järgmisel päeval oli kojusõidu päev ja laager hakkas lõppema. Hommikul vara
hakkasid enamus inimesi juba oma madratseid tühjaks laskma ja asju kohvritesse toppima.
Käisime söömas ja oli veel ka viimane proov. Kui proov läbi, jõudis kätte see kurb hetk kus
pidime kandled kokku pakkima ja ära hakkama sõitma. Veel enne seda oli ka viimane söök
ja siis tulid esimestele inimestele vanemad järgi.

Minule(Regina) tuli kohe peale sööki isa järele ja aitas mul kandle ja kohvri autosse panna.
Tegime koos Nelle-Anniga viimase kroonikute foto ja juba olingi teel koju, Viljandimaale.
Minule (Nelle-Annile) ja Stella-Elisabethile ning Ege-Emmale oli järgi tulnud minu(Nelle-
Anni) isa. Peale Reginaga pildi tegemist hakkasime ka meie (Ülenurmekad) kodu(ülenurme)
poole sõitma.

Laagris oli tore ja toit oli hea;)

Keskmised kroonikud Nelle-Ann ja Regina