Keskmised kroonikud, Suvi

Kui mina(Regina)koos oma õega muusikakooli jõudsin siis olid seal alles väikeste Sottode
uus dirigent Gerda ja Viljandi Muusikakooli kandle õpetaja Pille. Algul olin koos oma õega
löökpillide klassis, aga hiljem olin koos Viljandi tüdrukute ning Saku tüdruku Miia ja
Harjumaa tüdruku Pauliinaga ühes toas.

Mina(Nelle-Ann)olin kodus ning ootasin kuni Ege-Emma ema jõuab ja mind kaasa võtab et
edasi sõita Viljandisse, autos oli ka Stella-Elisabeth sest läksime kolmekesi Ülenurme
muusikakoolist laagrisse mina ,Ege-Emma ja Stella-Elisabeth.

Esimesel päeval me mängisime veel väikestes sottodes. Me harjutasime kontserdiks kahte
lugu ja viite uut suurte Sottode lugu. Peale harjutamist oli meil söömine ning peale söömist
oli meil ka pisut vaba aega. Tuli järgmine proov kus mängisime suurte Sottode lugusid veel
ja veel ja veel ning mängisime läbi ka meie väikeste Sottode kontserdi lugusid.
Õhtul oli meil võimalus mängida Ligretot ja teisi lauamänge. Paljud rääkisid veel omavahel
lihtsalt juttu ja mõned käisid ka poes.

Järgmisel päeval mängisime veel eile mängitud lugusid ja tegime paar proovi ka all suures
saalis kus (enne) suured Sottod proovi tegid.

Jõudis kätte õhtu kus kõik sättisid end valmis õhtuseks kontserdiks. Meie väikesed sottod
mängisime 2 lugu aga suured mängisid mitu korda rohkem lugusid. Kontserdi lõppus said
kõik Sotto Voce mängijad kes plaadi salvestamisel olid ka endale oma plaadi. Peale
kontserdi oli veel pildistamine ning siis oli vaba aega et oma asjadega tegeleda. Me pidime
õhtul kell 21:00 saalis olema sest siis toimus järgmise päeva mängudeõhtu võistkondadeks
jagamine.

Uued nüüd juba suured sottod(meie) jagati kahe kaupa oma abiliste juurde kes olid juba
ammu suured Sotto voce mängijad ja kui mõne loo kohta tekkis küsimus siis pidi temalt
küsima(tema oli ka meie eest vastutaja;)).

Hiljem sai igaüks sedelikese kus peal oli mingi värv ja nende värvide järgi mis seal sedelitel
olid jagati meid koos väikeste ja suurtega tiimidesse. Tiimidele loositi lood ja järgmiseks
õhtuks pidi selle loo järgi tantsu tegema.

Jälle jõudis kätte õhtu ning magama mineku aeg. Osad kes viitsisid tegid õhtul ka proovi ja
mõtlesid tantsu samme, aga osad olid liiga väsinud ja ei viitsinud.
Hommikul olime juba suured Sottod. Ja mängisime uusi dirigent Anni ja dirigent Ruthi
lugusid. Peale proovi jäeti meile aega ,et oma tiimidega õhtu jaoks tantsukava mõelda.
Minu(Regina) grupp tegi Traffiku laulu “Sekundiga” järgi tantsu. Minu (Nelle-Anni)grupp tegi
tantsu Aqua “Barbie girl” järgi .

Õhtul oli aeg oma tantse esitada ja kõigil tulid tantsud õp Anni kõlari järgi väga hästi välja:)
Peale tantsimist jagati jäätist ja tehti tantsu gruppidest pilti siis läksime muusikakooli aeda
ja mängisime seal terve õhtu üht toolimängu. Peale toolimängu oli meil jälle vaba aega ning
saime veel ka maasikaid süüa. Läksime jälle lauamänge mängima.Kes oli rohkem väsinud
läks kohe magama ning osad kes tahtsid olid veel veidi õues.

Jälle järgmisel päeval oli kojusõidu päev ja laager hakkas lõppema. Hommikul vara
hakkasid enamus inimesi juba oma madratseid tühjaks laskma ja asju kohvritesse toppima.
Käisime söömas ja oli veel ka viimane proov. Kui proov läbi, jõudis kätte see kurb hetk kus
pidime kandled kokku pakkima ja ära hakkama sõitma. Veel enne seda oli ka viimane söök
ja siis tulid esimestele inimestele vanemad järgi.

Minule(Regina) tuli kohe peale sööki isa järele ja aitas mul kandle ja kohvri autosse panna.
Tegime koos Nelle-Anniga viimase kroonikute foto ja juba olingi teel koju, Viljandimaale.
Minule (Nelle-Annile) ja Stella-Elisabethile ning Ege-Emmale oli järgi tulnud minu(Nelle-
Anni) isa. Peale Reginaga pildi tegemist hakkasime ka meie (Ülenurmekad) kodu(ülenurme)
poole sõitma.

Laagris oli tore ja toit oli hea;)

Keskmised kroonikud Nelle-Ann ja Regina
Suured kroonikud, Suvi

Sellel suvel oli meil laagris eriti tähtis ülesanne – teha oma teise plaadi “Sosinad” esitluskontsert. Seega pidime juba enne Viljandisse kokku sõitmist vajalikud lood meelde tuletama ning kohale jõudes koheselt tööga pihta hakkama.

Ei olnudki nii hull, kui oleks võinud arvata! Lood olid täitsa enamvähem, kuigi vahepeal tahtis Ruth ennast (ja ilmselt ka meid kõiki teisi) maha lasta, sest me ei osanud ikka mitte midagi ja tema käe järgi tulemine tundus ilmvõimatu ülesandena (võtan selle eest vastutuse enda peale.. minu jaoks see oligi ilmvõimatu ülesanne). Aga saime järje peale ja teise päeva hommikuks tundus, et võime selle kontserti ära teha küll.

Ega esimesel päeval midagi rohkemat väga ei tehtudki, kui harjutati ja harjuti selle laagriolukorraga. Pean tunnistma, et mina tegelesin peamiselt põdemisega, sest suurel laval (või üleüldse laval) dirigeerimine tundus pigem hirmus olevat. (Rääkimata sellest, et ma igas teises loos olin rütmivaegusega ja ei osanud kuidagi aru saada, mis tempos ma mängima peaksin..) Tublimad tegelesid õhtul juba lauamängutamisega ja nõrgemad vaatasid niisama, kuidas hakkama saavad.

Teisel päeval hakkas lõunal juba põnevaks kiskuma, sest järjest hakkasid saabuma täiesti tundmatud näod ehk siis meie uued väiksed sottod. Kokku tuli neid lõpuks lausa kolmteist tükki! Siinkohal ütlen kohe ära, et tere Alice ja Liisbet Rakverest, Lenna, Mirtel ja Katarina Viljandist, Lenna-Liis ja Viola Viia Tartust, Moonika Lagedilt, Marta Mia Viimsist, Katariina, Emmi Milda ja Mariann Sakust ning tere ka Joosepile, kes on tegelikult meiega juba varem ka laagrites käinud. Ja tegelikult ütlesin tere ka Paulinale, kes suurtega sel korral ühines, et jääda! Ja tegelikult siis juba tere Heidile, tere tulemast tagasi! Igatahes oli vahva vaadata, kuidas nad vaikselt kohale voorisid samal ajal kui meie proovi tegime. Okei, keda ma petan.. Tegelikult sain seda ainult alguses nautida, sest peagi pandi uks kinni ja öeldi, et Ann, istu paigal ja teised võtavad lapsi vastu. Meie nimelt tegime proovi. Kui igav.

Aga proovi tegemisest oli kasu ka, sest õhtune kohtsert oli VAIMUSTAV! Vähemalt mulle meeldis. Ja rahvale ka vist meeldis, vähemalt nii nad väitsid. Kokku osteti meilt peale kontserti 47 plaati, mis on ikka päris äge. (Reklaam-reklaam, kui tahad endale ka värsket plaati, siis info@sottovoce.ee aitab!) Nalja sai muidugi seal ka. Mina suutsin üsna mõnuga dirigeerida ja tegelikult tõesti oli hea tunne ja naeratus kiskus ise näole ja rõõmus oli meel. Eriti kiskus naer näole siis, kui bass suutis kohe alguses valel ajal sisse tulla. Aga pole hullu, nii oligi põnevam! Kontserdiga edasi minnes oli muidugi kõige naljakam hetk “Up is Downi” algus. Ähime ja puhime ja paneme ennast üht- ja teistpidi valmis ja mina mõtlen nagu segane, et kuidas see rütm nüüd siis täpselt ikkagi oli ja millal ja kui kiirelt ja kuidas ma sisse pean tulema ja Ruth loeb mulle salaja pa-pa-papapa ette ja algab ja… Täiesti ootamatult oli Laura bassi taga mingi hoopis teise keele otsustanud tõmmata ja nii see esimene või mitu takti läks. Natuke kakofooniliselt, aga muidu oli ju päris lõbus ja tore. Õnneks sai ta peagi rajale ning saime õigete nootidega rahus edasi minna. Eks neid selliseid seiku oli kontserti jooksul veel, aga teised ei jäänud nii eredalt meelde.

Vahetult enne suure ürituse lõppu jagasime ka sottodele omad plaadid kätte ja tervitasime neid endiseid väikseid, kes nüüd sellest laagrist alates suurte ridades mängivad (tere Nelle-Ann, Stella Elisabeth, Ege Emma, Elis, Nora, Elsbet Helena, Laureen, Eliise, Regina, Miia, Maarit ja Paula). Üllatuslikult saime suured ja imeilusad lillekimbud ka meie, kes me olime dirigendipuldis värisenud (Ruth, Laura, Pille ja… mina). Aitäh teile selle eest!

Sealt edasi mängisime veel ühe loo ja läbi see kauaoodatud kontsert oligi. Rahvast oli mõnuga, nii et väga ei mahtunud saaligi ära. Oldi igalt poolt kokku sõidetud, nii et minu arust igati korda läinud üritus. Teinekord jälle! (Jälgige siis meie kodulehte, et millal see teinekord jälle tuleb.)

Kui olime suutnud kõikidest külalistest ja muudest inimestest lahti saada (välja arvatud Ruthi ja Pille sugulased, kes keeldusid lahkumast…), siis tegime saalis omakeskis väikse kogunemise ja selgitasime, kuidas nüüd asjad olema hakkavad. Tervitasime kõiki oma väikseid ja näitasime neid suurtele. Siis jagasime need nii-öelda keskmised suurte vahel ära, et igal ühel neist oleks oma mentor, kelle käest küsida, kui mingisugune probleem tekib. Siis panime paika häälerühmavanemad ja kroonikud. Eksole! Lõpuks ometi! Esimese au said kõige vanemad alaealised häälerühmas. Alates sellest laagrist on meil kahe kandle ja bassi asemel kolm+bass, nii et saime lausa neli inimest välja käia. I kandle eest hoolitseb nüüdsest Kaisa-Mari, II kandle eest Ursula, III kandle eest Sandra ning basside eest Anne-Ly. Krooniku rolli said sel korral enda kanda väikeste seast Moonika ja Marta Mia, keskmiste seast (kes pole siiani oma tööga hakkama saanud….) Nelle-Ann ja Regina ning suurte seast Marie Johanna (siinkohal mainiksin ära, et mitte-kroonikutel pole keelatud kroonikat kirjutada, mis põhjendab ka ära, mida mina siin pilvisel suvepäeval teen…). Nendel on siis täitsa kohustus oma töö eest seista ja olla kindel, et see tehtud saab.

Siis tegime natukene veel jagamist. Me olime Lauraga mõelnud, et kuidagi tuleb ikkagi need uued ja vanad omavahel sõbraks teha ja mis oleks parem kui TANTSUVÕISTLUS! Just nii me tegime. Jagasime kõik laagrilised kaheksasse erinevasse võistkonda, kusjuures mitte numbrite, vaid värvide järgi. Pärast sai iga võistkonna esindaja endale loosiga ka loo tõmmata.

  • Roheline: Kristi, Stella Elisabeth, Nora, Viola Viia ja Lenna – Britney Spears “Oops… I Did It Again!”
  • Kollane: Marie Johanna, Heidi, Liisbet ja Mirtel – Rammstein “Du Hast”
  • Punane: Elis, Marta Mia, Alice, Emmi Milda ja Regina – Traffic “Sekundiga”
  • Roosa: Miia, Lenna Liis, Moonika, Maarit ja Laureen – OneRepublic “Love Runs Out”
  • Sinine: Ursula, Anne-Ly ja Paula – Pharrell Williams “Happy”
  • Lilla: Mariann, Joosep, Elsbet Helena ja Kaisa-Mari – Curly Strings “Kauges külas”
  • Oranž: Eliise, Sandra, Raili ja Nelle-Ann – Aqua “Barbie Girl”
  • Pruun: Pauline, Ege Emma, Katariina ja Siret – Spice Girls “Wannabe”

Aga ega juhendajad ka ei pääsenud. Meil olid väikeste juhendajad (Gerda, Pille ja Hanna) versus suurte juhendajad (Ann, Laura ja Ruth) ning nemad said ise oma loo valida. Esimesed tegid Üllar Jörbergi “Kutse tantsule” ja teised Beyonće “Single Ladies”. Kui rühmad said jaotatud, siis oli neil järgmise õhtuni aega, et miskit välja mõelda.

Siis ei jäänud meil muud üle, kui Ruthi ja Lauraga kiiremas korras harjutama minna. Ega väga asja ei saanud, aga me vähemalt üritasime ja mõtlesime. Ega sellel õhtul enam väga lapsi ei näinudki, sest kõik hakkasid oma võistkondadega midagi välja mõtlema ja ega teised ei tohtinud ju vaatama minna.

Järgmine päev oli esimene proovipäev uute koosseisudega. Natuke hirmutav oli, aga ma ütleks, et pigem tore. Minul oli taas hirmus selle pärast, et olin lausa kolm lugu laagrisse kaasa võtnud ja see dirigeerimise asi ikka vist ei muutugi kunagi mitte-hirmsaks (no välja arvatud Ruthile, kes lihtsalt saab sellega hästi hakkama ja teab, mida ta teeb…). Nii see päev meil kulges, et harjutamine-söömine-harjutamine-söömine ja nii edasi. Väikseid väga ka ei näinud, aga nad ka harjutasid tublilt ja siis said vist natuke mängida ja süüa ja olid õnnelikud. Suured tegid oma proove kolmes grupis. I, II ja III+B. Kuna meil on kolm dirigenti, siis saime ideaalselt kordamööda liikuda ja iga grupiga tund aega tööd teha. Täitsa lõbus oli nii. Sai rohkem tööd tehtud ja nähtud, kes oskab ja kes mitte.

Õhtul, enne kui meil tantsuvõistlus peale hakkas, tegime ka kõikidest portreepildid, et need olemas oleks. Ma olen natukene segaduses, et kuidas ma nii halb fotograaf olen ja õnnelik, et ma igast inimesest vähemalt kolm kaadrit tegin, sest ausalt.. heal juhul üks oli fookuses. Ilmselgelt ma ei ole väga asjalik. Igatahes saime kõik pildile ning mina olen selle üle rõõmus.

Sealt edasi asusime vaatama tantse. Ja nii äge oli! Üks ägedam kui teine, aga tegelikult kõik megalt ägedad. Kõik olid koreograafia või mõtte või midagigi välja mõelnud ja nii mõnus oli vaadata. Mina küll natuke jamasin tehnikaga, sest ei saanud kohe alguses aru, kuidas see kõik peaks käima, aga ma ka parandasin ennast ja kõik siiski laabus. Kokku oli meil siis kümme etteastet ja mina jäin küll kõigiga rahule. On isegi võimalus, et kordame seda ülesannet, et meil ikka iga laager oleks midagi, mis alati on. 😉

Kui tantsud said tantsitud, siis läksime enamusega õue toolimänge mängima. Kõigepealt oli see klassikaline mäng, kus muusika käib ja peab tantsima ja kui muusika jääb vaid, siis tuleb endale tool leida. See, kes ei leia, läheb mängust välja. Meie peamise ringi kõrvale tekkis veel kaks-kolm, nii et see mäng kestis mõnda aega. Esimese mängu muidugi võitis jõhkralt Laura, aga ma olen täiesti kindel, et mitte täiesti ausalt. Igatahes suundusime sealt edasi selle mängu juurde, kus üks inimene on keskel ja ütleb enda kohta fakti ning kõik, kelle kohta see käib, peavad koha vahetama. No seda mängu mängisime me küll üsna kaua ja nalja sai oi, kui palju. Korra suudeti isegi tooliga ümber kukkuda. Minu arust oli see õnnelik Emmi. Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud ja pärast saime toolid ära vahetada paremate vastu. Aga saime igasuguseid asju üksteise kohta teada ja võib-olla jääb neist midagi järgmise laagrini meelde ka (ilmselt mitte).

Kui me lõpuks kella üheteist ajal otsustasime, et sellest mängust nüüd aitab, siis ei olnud sugugi magamamineku aeg. Vastupidi. Suuremad otsisid endale lauamänge ja omi tegevusi ning väiksemad läksid edasi patsipeole. Neil oli üks tuba tehtud ekstra selle jaoks. Sisse sai patsitegemisvahenditega ja istuda tuli ringis, nii et kui sulle tehti patsi, siis sina tegid samal ajal enda ees istuvale. Kui meie Lauraga sinna lõpuks jõudsime, saime õnneks nautida patsitegu ja ei pidanud ise tegema. Väikseid oli liialt, kes tahtsid askeldada, nii et lõpuks said mitu erinevat patsi pähe. Aga see polnud kõik. Sealt edasi suundusid väiksed diskole, mis toimus teises toas. Ja oh, kus oli alles disko. Õhupallid olid pandud lampide ette värvilisteks tuledeks, muusika käis kõvasti ja lapsed hüppasid pimedas nagu segased. Nagu tõeline disko. Meie vanainimestena sinna kauaks ei suutnud jääda, aga alt korruselt kuulsime kilkamist küll. Kuskil südaöö ajal väsisid nad vaikselt ära ja läksid ilma ajamata magama. Ega meie väsisime ka varsti ära. Või mina ja Laura vähemalt. Kangemad jäid veel üles ligrettot mängima (üllatuslikult oli nende seas ka Ruth…).

Viimasel päeval panime häälerühmad jälle kokku ja saime juba täitsa loo moodi asju kuulda. Harjutada tuleb muidugi veel kõvasti, aga ma usun, et saame hakkama. Ägedad nagu me oleme. Peale lõunasööki oligi juba aeg jällenägemiseni jätta. Järjest tuldi lastele järgi ja nii me lõpuks olimegi Laura, Pille, Sandra ja Miiaga viiekesi koolimajas. Leidsime maha jäätud asju. Mina haarasin kaasa Marta Mia väiksed kingakesed ning Pille jäi ootama Paulat, kes oma jopele uuesti järgi pidi tulema. Jätsime koolimajaga hüvasti ja asusime Saku-Tallinna poole teele.

Mina arvan, et oli väga vahva ja tore laager ning ei jõua juba ära oodata, et sügis tuleks ning saaks uuesti laagerdada. Tere tulemast kõikidele uutele ja tere tulemast tagasi kõikidele vanadele. Ja loodetavasti need vähesed, kes sel korral ei saanud tulla, on sügisel jälle platsis ning teevad meile mitme eest nalja.

Kallimusipai,
Ann

Suured kroonikud, Suvi

 

Seekord oli suvine laager tavapärase viie päeva asemel neli päeva pikk ning et tempo veel kõrgem oleks, andsime teise päeva õhtul ka kontserti. Sottod esinesid Viljandis alles teist korda, kuid siin linnas on laagris oldud juba neli korda – 2 väikeste laagrit + 2 suurte laagrit (rääkimata Viljandimaast). Seda enam on tegemist tähtsa plaadiesitluskontsertiga, kus ka Ann sai dirigendi rollis üles astuda.
Varane kontsert tekitas mõnes kuulama tulnud lapsevanemas tunde, et nüüd võiks kandle kokku pakkida ja koju ära minna 😀

Ööbisime vastremonditud muusikakoolis. Esimesel päeval olid kandleklassis isegi veel ehitajad sees. Samas tundus orkestrimaja saal, kus proovi tegime, hoopiski kokku kuivanud olevat. Väikestes klassiruumides magamisega kaasneb erladumise fenomen – uksed lähevad kinni, ekraanid lahti ja viis samas ruumis viibivat inimest nagu omavahel ei suhtleksi (khm-khm, üldse pole süüdi eksole :D). Ja kui õhtul keegi võtabki ette ja kutsub inimesed ühiselt mänge mängima, on juba selline vanainimese tunne, et: “Kell on 11 ja peaks magama minema.” Mis see muud on kui vanadus. Aga võib-olla on see tingitud nooruse energiast, mille tõid meile paljud uued pisikesed mängijad ning mis imeb salapärasel moel minust (võib-olla ka kellegist teisest) eluvaimu välja. Ei-ei, uued on toredad ja armsad, aga tõenäoliselt olen lihtsalt kade, et ma enam mööda treppe jooksmisest, hoovis mängimisest ja niisama hüppamisest eriti ei vaimustu. Väiksed sottod on juba nii aktiivsed, et korraldasid peale tantsuvõistlust (oli see üldse võistlus? 😀 ) patsipeo, kuhu sisse pääsemiseks tuli kaasa võtta patsikumm, hari ja kallistus. Patsipeole järgnes afterparty kõrvalklassis. Kusjuures, kõik üritused olid kellaaja pealt paika pandud.

Ann ja Laura hoolitsesid suurte ja väikeste lõimimise eest, määrates igale noorele mängijale ühe vanema mängija, kes on siis neile nagu mentor või tuutor. Samuti korraldati ümber häälerühmad ja häälerühma vanemad. Nüüd aga eelpool mainitud tantsude esitamisest. Loosi tahtel moodustati 3-4 inimesest koosnevad grupid, kes said, jällegi loosiga, omale loo, mille järgi tants teha. Aega tantsu väljamõtlemiseks oli järgmise õhtuni. Kuna minu rühm sai endale Rammsteini “Du Hasti”, siis oli ilmselge, et ilma suurejoonelise lavašõuta ei pääse. Siinkohal tänud Mirtelile, kelle õnnelik käsi selle loo tõmbas. Algul oli plaanis säraküünlaid ja tordivulkaane kasutada, kuid tuleohutusnõuded tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Jäime LED-lampide juurde, mis toimisid samuti väga priimalt. Nimelt kleepisime lambid väikekandle peale ja Mirteli ning Liisbeti (alias Rakvere) juustesse. Heidi tuulas kaltsukas ja leidis meile sentide eest tuusad kostüümid. Otseloomulikult tegime ka hirmuäratava lavameigi, millele järgnes profiilipiltide tegemine. Kahjuks olid teised grupid tagasihoidliku või naturaalse grimmi kasuks otsustanud…

Kokkuvõttes oli mõnus laager, mille tulemusena oli mul kuuel sõrmel vill, aga ka kuus uut lugu, mida järgmiseks korraks harjutada.

Suur kroonik Marie Johanna
Suvi, Väiksed kroonikud

 

Mina (Moonika) tulin Lagedilt. Sõit oli üpris pikk, aga põnev. Kui mina kohale jõudsin, pandi mind ühte tühja tuppa, aga pärast sain tuppa, kus olid kaks tüdrukut ja sain nendega kiirelt sõbraks.
Meil tehti tantsuvõistlus. Selleks anti meile tund aega prooviaega. Me (Marta) olime viiekesi ja tegime järgi laulu Traffic “Sekundiga”. Moonika tegi laulu järgi, mida ta ei teadnud, väga.

Mina (Marta) tulin laagrisse, siis läksin tuppa, kus olid kolm tüdrukut, kellest ühte teadsin. Pärast hakkasin kannelt mängima. Meil oli mitu vaheaega ja kõik olid 10 minutit. Üks oli 5 minutit ka.

Marta tuleks uuesti laagrisse, kui tal midagi ette ei tule. Martale meeldis disco ja patsipidu. Need olid eraldi tubades. Disco kestis südaööni. Patsiruumis tehti patse. Seal olid Gerda ja kõik õpetajad. Discole tõime õhupallid, mis olid tantsudest järgi jäänud. Enne patsipidu mängisime õues mänge.

Meile väga meeldis kannelt mängida. Meile meeldis kõik ja ei olnud midagi, mis ei meeldiks.

Meil oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Viimane hommik sõime pannkooke. Saime uusi sõpru. Hommikuti ei viitsind üles tõusta ja hommikul olin väsind. Olime muidugi kaua öösel üleval. Ann tuli varbaid kõdistama hommikul.

Meile väga meeldis laager. See oli lõbus ja tuleks siia veel. Moonika läheb emaga koju. Marta läheb kellegi võõraga, kuid pärast saab koju.

Väiksed kroonikud Moonika ja Marta Mia