Keskmised kroonikud, Suvi

Suvi 2018: Regina

Esimene päev

Esimene päev algas sellega, et juba päris vara läks Viljandi bussijaamast läbi liinibuss mis pidi meid viima Saaremaale. Jaamas pidime me bussi panema oma kandled ja kohvrid. Bussi aknasse vaadates oli näha, et Tartust olid mõned Sottod sama bussi peale tulnud.

Järgnes pikk sõit Pärnu bussijaama ja sealt sadamasse. Praam millega me Muhule pidime sõitma tundus päris uus ja ka sõit oli üpris lühike. Olime märkamatult jõudnud järgmisesse sadamasse.

Sealt jätkus meie tee. Me sõitsime läbi Muhu ja jõudsime lõpuks ka Saaremaale. Saaremaale jõudes vaatasid kõik pingsalt peatuste nimesid, sest keegi polnud kindel kui ruttu me enda peatusesse jõuame.

Peatus oli kusagil kõrvalisel teel kus dirigendid Ann ja Ruth meid autodega vastu võtsid. Asju oli meil nii palju, et mõlemad autod olid üleni täis. Ruumi oli ainult juhtidele kuigi Anni autos oli 1 vaba koht esiistmel. Ann ütles, et keegi saaks autos kaasa sõita ja aidata asju autodelt maha võtta. Ülejäänud pidid jala Valjala kooli minema. Tükk aega ei tahtnud keegi minna, aga lõpuks ma ütlesin, et ma võin ju. Mõtlesin, et mis see siis ära pole mõnda kannelt või kohvrit kooli sisse viia.

Sõit kooli ei olnud tegelikult isegi nii pikk. Olime mõne hetkega kohal. Aitasin Annil ja Ruthil asju ukse ette viia ja hetkega olid autod tühjad.

Tee peal jõudis Ann mulle rääkida, et majas on jubedalt palav. Koolis olid aknad olnud enne meie tulekut terve öö lahti, aga ega see eriti ei aidanud. Samuti oli koolis konditsioneer katki. Seda oli tunda. Me magasime kolmandal korrusel ja esimest korda sinna minnes oli tunda, et iga korrusega jääb õhku järjest vähemaks.

Kuna olin esimeste seas kes kohale jõudis siis vaatasin ka natuke tube. Läksin samasse tuppa koos Ülenurme kandlemängijatega. Varsti jõudsid ka ülejäänud matkalised kooli.

Enne lõunasööki ja proovi oli meil veidi aega. Me pakkisime kandled lahti ja lebotasime toas. Koridori lõpus oli uks mis viis välja. Seal olid metallist trepid igale korrusele ja isegi katuseni. Uks oli terve päeva lahti, aga ega see väga temperatuuri ei muutnud. Tegime isegi kindlaks, et tuba kus me ööbisime oli väga sauna leiliruumi moodi. Kui tulid õuest ja astusid meie tuppa, siis juba ukse lävel oli tunda soojust mis sulle vastu tuleb.

Käisime lõunal ja siis tuligi esimene proov. Iga 45 minuti järel oli meil 15 minutit pausi. Oli  pikk proov ja lõpuks tuli ka õhtusöök.

Peale õhtusööki kogunesid nii suured kui ka väikesed võimlasse ja seal anti meile ülesanne võtta pikkuse järjekorda. Meid jagati kuude gruppi ja nendes samades gruppides me pidime tegema näidendi. Igale grupile anti teema ja mõned hakkasid isegi kohe harjutama. Meie grupi teema oli poejärjekorras. Kuna Anne-Lyl oli rebaste ristimise ettevalmistamisega tegemist, siis sellel samal õhtul me proovi teha ei saanud, aga kõik püüdsid midagi välja mõelda. Õhtul veel jalutasime veidi mööda küla ja siis läksime tagasi kooli.

Magama oli väga raske jääda, sest toas oli kogu aeg nagu kõrbes.

Teine päev

Järgmisel päeval ärgates oli kohe tunda kuidas tuba järjest hullemini kuumaks läheb. Käisime hommikust söömas ja häälestasime kandled. Tegime proovid ja siis tuli meil üks väga pikk paus.

Paus oli selleks, et kõik saaksid enda näidendite proove teha. Pidime sellel pikal pausil mõtlema välja näidendi mõtte ja selle kõik igaks juhuks läbi näitlema. Aega jäi ka veidi üle ja siis võisime lihtsalt sooja suvepäeva nautida.

Pidime proovi naasema ja mängime veel mõned lood enne riiete vahetust. Lõpuks oli proov läbi ja kõik läksid oma tubadesse, et kostüümid selga panna.

Näidendites pidid kõik mängima tegelast kelle moodi nad olid riietunud. Stiilika teemaks oli tegelased Eesti kirjandusest. Mina olin riietunud Itiks raamatust “Nukitsamees”.

Enamus meist olid valmis ja kõikjal oli näha erinevaid tegelasi uuematest ja vanematest raamatutest. Oli näha ka tegelasi kes endale ikkaveel peeglite ees “meiki” tegid.

Vahepeal olin lubanud Elsbeti aidata tema kostüümiga. Tema oli ennast teinud Nukitsameheks, aga tal ei olnud kodus midagi millega enda nägu mustaks teha. Aitasin tal siis õues nägu mullaseks teha ja ta nägi isegi päris reaalne välja.

Lõpuks oli rivistus. Kõik pidid võtma vanuse järjekorda. Kui kõik olid kohtadel, siis kontrollis Ann üle, et oleksime õigesti paigutunud. Siis pidime ükshaaval minema teiste ette ja ütlema kõva häälega, et kes me oleme ja mis raamatust. Pidime tegema ka uued grupid. Kokku oli gruppe 7. Ka dirigendid olid kostüümides ja ka nemad olid üks võistkond.

Siis läksid kõik tühja tuppa ja seal tehti meile Kahoot eesti kirjanduse teemal. Dirigendid olid peaaegu kogu aeg esimesed ja muidugi nemad ka võitsid (napilt).

Kui Kahoot oli lõppenud, siis läksid kõik õue ja seal hakkasime me näidendeid etendama. Kõik olid väga erinevad ja omamoodi. Viimastena etendasid dirigendid oma näidendi. Järgnevalt tehti tegelaste grupipildid, üksikud pildid ja sõbrapildid.

Oli algamas rebaste ristimine. Ristijad olid häälerühmade vanemad Kaisa-Mari, Sandra ja Anne-Ly. Ristimine algas sellega, et kõik 12 rebast kutsuti tagurpidi nimedega ette ja meist tehti kaks võistkonda. Võistkonnad moodustati esimesest kuuest rebasest ja viimastes kes reas seisid.

Esimeseks ülesandeks oli ussimäng. Pidime võtma haneritta ja viimane reas pidi hakkama teiste jalgade vahelt läbi ronima. Kaks rida liikusid üksteise võidu edasi nii kaua kuni esimene grupp jõudis Sandrani.

Järgmiseks seisime me kõik samasse ritta mis varem oli olnud ja igaüks rebastest pidi ütlema mingi hea omaduse mis tal on ja mida laagrites vaja võiks minna (korrata ei tohtinud). Mõeldi välja erinevaid variante ja kõigil oli mõni hea omadus.

Järgmiseks andsid ristijad meile ülesande tuua ohvriande kahe minuti jooksul ning selle aja sees me pidime jooksma kolmandale korrusele oma tubadesse, otsima mingit toitu ja selle kiiresti alla viima. Õnneks jõudsid kõik piisava aja sees ohvriannid üles otsida.

Järgmiseks oli Sandra juhtimisel kannatlikkuse test. Kõik rebased järgnesid talle kooli ja metronomi tiksumise rütmis pidime me kõndima neljandale korrusele ja tagasi alla. Kui olime õue jõudnud siis nägime, et muruplatsile oli ilmunud terve hunnik rohelisi toole, kuid meie järgnev ülesanne ei olnud mitte nendega seotud.

Meie järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kiiresti teha eelnevalt olnud samade gruppidega inimpüramiid. Aeg pandi käima ja me pidime kiiresti mõtlema, et keda oleks mõtekam panna peale ja keda allapoole. Jällegi meie tiim võitis.

Nüüd oli aeg tõeliseks katsumuseks ja siin tulid mängu ka rohelised toolid. Anne-Ly palus rebastel toolid võtta. Kuna kõigile neid võtta ei jätkunud, siis pidid mõned ilma staadionile minema. Staadionile oli valmis pandud terve pikk 12 punktiline takistusrada. Võiks ju arvata, et lihtne ega see siis ju võidu peale ole või midagi. Aga tegelikult oli seal väike nõks. Nimelt pidime me kahetistkümnekesi kõigi dirigentide vastu astuma. Neist igaüks pidi küll takistusrajal kahest takistusest läbi saama samal ajal kui meist igaüks pidi ainult ühest, kuid siiski on seegi üks paras takistus.

Enne alustamist näitas Anne-Ly kõigile mida nad tegema peavad ja meie pidime lihtsalt järjekorra paika panema. Kui kõik olid rajast aru saanud, siis algas jooks. Dirigentidest esimene võis küll olla Ruth, aga puldi pani ta küll väledalt kokku. Meie esimene Nelle-Ann ütles isegi hiljem, et tegelikult tal on endal samasugune pult, aga ta hakkas seda lihtsalt vale pidi lahti tegema. Olime napilt dirigentidel kannul, kuid häälestamine võttis aega. Dirigendid lõpetasid enne meid, kuid meil oli ka ju vaja lõpetada. Õnneks ei ole asi alati võitmises ja kõigil tundus olevat päris lõbus.

Kui teatejooks oli lõppenud, siis võtsid kõik oma kola kooli eest ja staadionilt kokku ning viisid sisse. Veel oli pisut aega kuni meid jälle fuajeese kutsuti. Algas meie ristimine Sotto Voce liikmeiks. Põlvitasime vasakule põlvele ja andsime vande samal ajal hoides kandlemängija poosi. siis tuli Kaisa-Mari kandle võtmega ja ristis meid, Sandra tuli tema järel ja piserdas kõigile kandle oskust näkku ja Anne-Ly andis kõigile ühe pulgakommi. Nüüd me olimegi Täieõiguslikud Sotto Voce liikmed.  

Kuna Viljandi Pärimusmuusika festival oli täpselt järgmisel päeval, siis oli see minu viimane sotto laagripäev. Pakkisin kandle kokku ja jõudsin isegi ühe lauamängu mängida, kuid uni surus peale ja hommikul pidin Viljandisse sõitva bussi peale jõudma.

Õnneks ei olnud ma ainus kes folgi asjus laagrist varem pidi lahkuma. Elsbet ja Eliise olid ka ja nii me siis sõime teistest varem hommikust (kuna kooli kokk oli nõus meile varem seda tegema) ja Ann oli ka nii lahke ja viis meie asjad ja meid ise autoga bussipeatusesse.

Nii lõppeski Suvine laager minu jaoks.

Keskmine kroonik Regina