Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Laager algas varakult. Kuigi kohal pidi olema umbes kl 12, siis pidin olema kodust minekuks valmis juba kl 10. Oxforell asus Viljandist peaaegu sama kaugel kui Tallinn ning mul oli ees pea kahetunnine sõit. Täpselt enne autosse istumist tuli mul veel meelde, et unustasin toas koroona testi ära teha. Haarasin kiiruga testi ning kiirustasin autosse. Kui olime jõudnud kiirteele, siis tegin testi ära ning muidugi tuli see tagasi negatiivsena. (Ega ma ennast tegelikult haigena ei tundnudki, aga sellel aastal pidid kõik enne laagrisse minekut testi ära tegema ning peale suure rahvahulgaga Viljandi pärimusmuusika festivalil käimist tundus see päris hea mõttena). 

Oxforelli kohale jõudes nägin palju tuttavaid nägusid. (Ainult väikeste orkestrist olid paljud väga tundmatud). Tarisin kandle ning kohvri peamaja katuse alla ning varsti tuligi Ann, kes juhatas kõigile nende toad ja proovide paigad kätte. Mina ööbisin koos Miiaga ühes toas Jahimajas. Et peamaja juurest sinna saada tuli üle, läbi Oxforelli õuel voolava jõe minna. Jahimaja alumisel korrusel oli väikeste prooviruum ning ülemisel korrusel olid magamistoad. Maja ise oli päris kena ja hubane. See oli selline suur palkmaja, millel olid verandal kaunistuseks suured puidust nikerdatud loomade kujud. 

Ülemisele korrusele oma kohvriga komberdades oleksin peaaegu trepi kohal oleva lae vastu oma pea ära löönud. Tundus nagu oleks see trepp mõeldud ülilühikestele inimestele, sest esimese viie astme juures olev lagi oli nii madal, et igal järgmisel korral, kui seal kõndisin pidin kummardama. Õnneks tuba ise oli kena. Kaks voodit, suur aken ja igal toal oli oma dušiga vannituba. Duši all käies valgus küll kogu põrand vett täis, aga võrreldes mõne eelmise laagri toimumispaigaga oli kõik väga luksuslik. 

Suundusin tagasi peamaja juurde, et võtta oma kannel ning viia see meie proovipaika. Selleks oli peamaja taga asetsev seminari- ja peoruum. Sees oli juba dirigent Laura, kes noote sorteeris. 

Sellel korral oli palju uusi mängijaid, kes suurtesse tulid. Üks pidi ka kolmandasse kandlesse tulema, kuid me polnud algul kindlad, et kelle pulti ta paigutada. Mina olin tavaliselt Sandraga ühes puldis ja Miia oli Paulinaga. Õnneks oli sellel korral laagris ka Ege Emma kelle hoolde me uue suure sottoka jätsime. (Kuna üle-eelmise aasta suvel olime meie Miiaga juba (sellel ajal) uute suurtega pulti jaganud ja Ege Emma ning Paulina olid saanud kokku ühte pulti jääda, siis tundus see ka õiglane). Kui pillid olid paigas ja hääles, siis oligi lõunaaeg.

Peale lõunat mängisime kõigepealt uusi Laura lugusid. Nähes suurt patakat noote laual olin ma isegi seda veidi ette näinud. Saime kolm uut lugu. Kaks neist on “Pähklipureja” balletist ja kolmanda nimi on “Simple symphony”. Selle viimase nime kuuldes oleks Ann peaaegu õnnest ümber kukkunud. Tundus, et tegu oli vana lemmikuga. Peagi peale pikka proovi oli juba õhtusöögi aeg. 

Ann oli andnud meile ka kõigile kohustuslikud esitused, mille pidime stiilika õhtuks selgeks saama. Kõikides gruppides olid segamini suurte ja väikeste orkestrite mängijad ning igas oli viis liiget. Ann oli ühele grupiliikmele saatnud messengeri liigete nimed ning selle, et mis me tegema pidime. Mina sain enda grupist sõnumi “Macarena” laulu just dance versiooniga ning üks teine minu grupi liige sai kõikide grupis olijate nimed.  Pidime õppima neljandaks päevaks tantsu nii hästi ära, et kõik teaksid mis liigutus millele järgneb. Stiilikal me saime küll ekraanilt vaadata tantsu videot, aga internetist leitud tantsud olid mõeldud neljale, mitte viiele inimesele. 

Teadsin kindlalt seda, et minuga samas grupis oli uus kolmanda kandle sottokas Helene, tema teadis ka teiste grupiliikmete nimesid ja nägusid. Kõik grupid otsustasid õhtul teha oma esimese proovi, kuid meie otsustasime, et teeme hoopis vaba õhtu ning läksime kõik omi asju ajama. Mulle see tegelikult isegi sobis, sest olin lubanud Miia, Katariina ja Marianniga rongi mängu mängida ning samas tahtsin enne seda ka veidi kannelt harjutada. 

Rongimäng, mida mängima hakkasime oli veidi erinev sellest, mida tavaliselt olime mänginud. See oli uus versioon milles olid ka laevad. Reeglitele me eriti tähelepanu ei pööranud ning nii veniski mäng pea kahe tunni pikkuseks. Peale seda olime päris väsinud ning sättisime kõik ennast magama. 

Teine päev

Teine päev algas varajase äratusega, mis suvel tundus päris harjumatuna. Õnneks oli meil hommikusöögini pool tundi aega ning väsinult, kuid siiski piisavalt reipalt jõudsime isegi oma kandled enne sööma minekut ära häälestada. 

Peale hommikusööki läksime väikeste kandleid häälestama. Kuna meid oli umbes 5 ning me kõik hääletasime samal ajal, siis oli minu häälestusaparaadil veidi raske aru saada, et kust poolt heli tuli ning pidin seetõttu keeli tõmbama nii kõvasti, et sain endale pisikesed villid sõrmedel. Peale seda suundusime hommikuvõimlemisele ning siis algas proov. 

Sellel päeval mängisime Anni ning Ruthi lugusid. Vahepeal saime ka mõne minuti pausi, et õues õhku hingata ja jalgu sirutada.  

Eelmisel päeval olid väikesed jões ujuda saanud ning nähes basseini soovisid nad muidugi ka selle mõnusid nautida. Sellel päeval neile see luba antigi ning rõõmuga (samal ajal kui meil veel proov oli) jooksid nad kõik basseini ujuma. Vahel tuli ka endal kiusatus minna ujuma, kuid katsudes vee temperatuuri möödus see tahtmine kiirelt. 

Olin enda grupiga eelnevalt kokku leppinud, et kl 19.00 (peale õhtusööki) saame saunamaja ees kokku. Muidugi olid nad selle ära unustanud ning suure hurraaga peale õhtusööki basseini ujuma sööstnud. Ainsad meie grupist, kes ei ujunud olime mina ja Helene. Õnneks polnud meie grupp ainus kelle probleemiks oli kujunenud ahvatlev bassein ning nii me otsustasime proovi veidi hilisemaks lükata. Nii me seal istusime ja ootasime kuni kõik grupiliikmed olid veest väljas ning varsti oli mõnigi juba prooviks valmis. 

Väikestel oli tegelikult ka ajalimiit, mis neile ujumiseks anti ning nende dirigent Heidi meenutas neile vahel, et kaua aega neil jäänud oli. Lõpuks olid kõik veest väljas. Kui Heidi oli lahkunud, siis ei möödunud peaaegu isegi minutit, kui midagi juhtus. Üks tüdruk kukkus jalaga läbi basseini kõrval oleva põranda. Kõik, kes läheduses olid tõttasid talle appi ning õnneks oli jalg terve, tekkinud oli vaid väike marrastus. Varsti tõttasid appi ka dirigendid Ann ja Ruth, kes olid jutust aru saanud, et keegi oli kusagil sügavas augus lõksus. Õnneks lõppes kõik hästi ning juba järgmisel päeval olid kõik jälle rõõmsalt basseinis ujumas. 

Umbes kl 20.00 algas meie esimene tantsuproov. Kuna Macarena juba nii lihtne tants oli ning videos väga keerulist koreograafiat ei olnud, siis piirdusime sellel õhtul vaid 15 minutilise prooviga. Peale proovi käisin veel kannelt harjutamas ning Miiaga lendavat taldrikut loopimas. 

Juba õhtul olid mu sõrmedel hommikustest palju suuremad villid. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli üks kõige unisemaid. Hommikul oli küll hommikuvõimlemine, mis tundub kui midagi ergutavat, kuid minu teooria on, et prooviruum oli sellel päeval väga umbne. Ka pause tehti tihedamini. Need olid küll vaid 5 minutit, kuid kasutasin seda aega targalt ning läksin igal korral õue värsket õhku hingama. 

See oli ka see päev, kui ma lõpuks murdusin ning pidin oma sõrmedele plaastrid panema, sest villid olid mängimisest üpriski valusaks muutunud. Innustust sain ma Lilli Emilialt. 

Teipisin kinni kõik oma kaheksa sõrme (kannelt ei mängita väikese sõrmega, mul siiski on 10 sõrme olemas), kuid lõpuks jäid neist alles ainult pöialde ning vasaku käe neljanda sõrme plaastrid. Teised olin paigutanud nii halvasti, et vaid ühe looga hakkasid need juba sõrmedelt ära tulema. Kui mõned neist olid juba ära tulnud, siis ei hakanud ma uusi panema, sest sain aru, et tegelikult mul ei olegi kõikidele sõrmedele siiski plaastreid vaja. 

Ka sellel päeval kordus sama, mis eelmisel õhtul. Olime väikestega kokku leppinud proovi aja, kuid jällegi ahvatles neid proovist rohkem bassein. Jäin oma grupikaaslaste ootele. Sellel korral saime prooviga isegi veidi varem alustada. 

Kuna juba järgmisel päeval oli tulemas esinemine meie kavaga, siis tegime veidi kauem proovi kui eelmisel korral. Pärast proovi jõudsin veel isegi kannelt harjutada ning nägin teel sinna ka teisi gruppe, kes oma kavasid harjutasid. 

Õhtul sain Katariinalt mingit huulepulga taolist ollust, mis villide vastu pidi aitama, kuid minu meelest see eriti ei aidanud. 

Neljas päev

Lõpuks oligi neljas ja minu arvates kõige huvitavam päev käes. Hommikul oli nagu ikka hommikusöök ja -võimlemine ning päeval mängisime kannelt ja panime reedel esitatavate lugude kava paika. Meil oli plaanis järgmisel päeval ka vanematele ja sõpradele kontsert teha ning lootsime, et sellel korral saame rahulikumalt laagri lõpetada, kuid nagu ikka, siis saime teada, et järgmisel päeval peaksime suhteliselt kiirelt laagripaigast lahkuma. Meile pakuti, et saaksime kanneldega kontserdi õues teha samal ajal, kui keegi teine seminariruumis seminari peab, kuid see ei tulnud kõne allagi, sest ilm oli väga muutlik ning kanneldega vihma kätte ei tahtnud keegi jääda. Lõpuks jõuti otsusele, et kontsert tõstetakse tund aega varasemaks ning ka algne kontserdipaik jäi samaks. 

Neljas päev oli see päev, kui toimus ka stiilipidu. Sellel korral oli teemaks sünnipäev, sest Sotto Voce sai 20 aastaseks! Muidugi ei saanud sünnipäevale tulla tühjade pihkudega ning nii pididki kõik võtma kaasa kingi Sotto Vocele. Peaks mainima, et seekordne stiilipeo teema oli üks lihtsamaid. Samuti olid stiilika riided need, millega me järgmisel päeval esinesime. 

Peale õhtusööki kl 19 pidi algama stiilipidu, kuid see algas siiski veidi hiljem, sest Ann pidi lisaks riiete vahetamisele ka sünnipäevapeo jaoks kaunistused üles panema. Peaks ütlema, et 20-nda sünnipäeva kaunistused olid üpriski morbiidsed. Põhilisteks värvideks olid must, hall ja valge.

Selle aja sees, mis meile jäi jõudsid kõik rahulikult ennast valmis seada ning tundus, et ka veel viimase proovi teha. Lõpuks oligi stiilika aeg.

Nagu ikka, siis algas ka seekordne stiilikas pildistamisega. Kõik seisid jahimaja palkidest seina taustale ning Ann tegi neist pildi. Ruth oleks hea meelega pildistamise ära jätnud, sest tema meelest oleme me seda juba nii palju kordi teinud ning me ise juba ju teadsime, et millised me välja näeme, kuid sellele vaieldi vastu ning õnneks pildistamine ikkagi toimus. Ka minu meelest on Sotto Voce stiilikatel kõigist pildi tegemine üks traditsiiooniline osa, mida ära jätta lihtsalt ei tohi. 

Sellel korral tundus, et pildistamine läks palju kiiremini, kui tavaliselt. Muidugi kiirustati meid ka pisut takka, sest ees ootas ju veel palju tegevusi. 

Kui pildistamine oli lõppenud, siis istusime pinkidele ning kõik grupid hakkasid oma esitusi ette kandma. Meie tants tundus teiste seas üks lihtsamaid, kuigi kui olla loov, siis oli ka võimalik endale ise lihtsam koreografia tekitada. Näiteks Sandra ja Mirtel, kes tantsisid ühe Michael Jacksoni loo järgi, kehastasid turvamehi. Enne esitust oli Sandra minult veel laenanud häälestaja juhet. Nad panid juhtmed endale kõrva taha nagu mikrofonid ning seisid laval nagu kivikujud. 

Kui kõik olid oma esitused lõpetanud, siis algas kinkide jagamise mäng. See oli üks mäng Taanist mille Ruth oli kaasa võtnud. See oli küll jõulukinkide jagamise mäng, kuid tundus, et sobis igaks olukorraks. Selle mängu jaoks pidid kõik istuma ühte ringi nii, et kingid jäid kõigi keskele. Juba selle korraldamiseks läks üpris kaua aega, sest ruum oli väike ning pikad pingid ei mahtunud eriti ringi. Kui kõik olid nagu silgud karbis, siis alustasimegi mänguga. 

See käis nii, et oli üks kaardipakk, kust keegi võttis kaardi, luges kõva häälega ette selle, mis seal kirjas oli, tegi seda, mida kästi ning andis kaardipaki edasi. Nii pidi mäng käima seni kuni enam-vähem kõigil mingi kink käes oli. Kahjuks, aga oli meid väga palju ning juhuse tahtel sai esimene inimene kõik ringis olevad kingid endale. Seda kuuldes olid paljud väga nördinud, kuid mängul oli veel üks reegel. Nimelt ei saanud keegi neid kinke päriselt endale, mis nende juures olid. Kingid jäid enamasti selle inimese istekoha juurde nii, et kui inimene liikus, siis kingid jäid paigale ja “said kellegi teise omaks”. Samuti võisid teised mängijad vahel üksteiselt kinke ära võtta. Nagu juba mainitud, siis oli meid üpriski palju ning kingid ei tahtnud ega tahtnud ringi keskelt otsa saada. Lõpuks ütles Ruth, et lõpetame mängu ning need kellel mingi kink käes võivad selle endale võtta. Teised võisid ringi keskelt valida endale meeldiva paki. 

Kuna ei öeldud, et milline see kink olema pidi, siis oli seal igasuguseid kinke. Mina näiteks sain endale pastaka, hariliku ja kustukummi, kuid kink mille “ära kinkisin” oli taaskasutatud materjalidest tehtud tuulekell. Teiste saadud pakkides oli näha veel palju huvitavaid esemeid. Usun, et kõik olid oma kingiga rahul.

Õhtu lõpuks oli Annil veel varuks Sotto Voce sünnipäeva kahoot. Pidime paaridesse võtma nii, et üks suur sottokas oli ühe väikesega tiimis. Küsimusi oli erinevat laadi. Näiteks selle kohta, et mis kuus on kõige rohkematel Sotto Voce mängijatel sünnipäevad, või näidati pilti ning küsiti, et kes on pildil. Peale kahooti tuli Annil veel meelde, et tal oli suur kilekotitäis krõpsu. Enne magamaminekut sõime sealt. 

Viies päev

Viimaks oligi käes viimane päev. Ärkasime ning käisime hommikusöögil, kuid sellel korral ei järgnenud hommikusöögile mitte võimlemine, vaid proov. Meil oli vähe aega, et mängida läbi kogu kontserdi repertuaar (koos väikeste sottode lugudega) ning ennast valmis panna. 

Kontserdile tuli üllatavalt palju inimesi ning väga mõnus oli üle pika aja jälle koos kõikide kanneldajatega mängida. 

Peale kontserti sõime veel ühe mõnusa lõunasöögi ning oligi aeg koju minna. 

Soovisin  head aega neile, keda enne järgmist laagrit ei näe ning positiivsete emotsioonidega algas kahetunnine sõit tagasi koju. 

Suur kroonik Regina