Kevad, Väiksed kroonikud

Kevad 2024: Marta

Esimene päev

***************

29. veebruaril kell 9 hakkasime sõitma Suviga Türi poole. Kui olime leidnud Türi põhikooli, pani see meid niimoodi imestama, sest see oli ilmselt kõige ilusam kool, mida ma kunagi näinud olen! Sees olles viisime kandled aulasse, mis oli ühtlasi ka suurte prooviruum. Siis läksime otsima mõnda tühjemat klassiruumi, kus võiks majutuda. Kui Lisbet meid märkas, kutsus ta meid enda magamistuppa. Seadsime ennast sisse akna alla. Siis otsustas Liisu minna hoopis kõrvaltuppa ööbima. Nii jäimegi me Suviga sinna kahekesi, kuni saabusid Mirtel ja Helmi, kes tulid ka meie juurde. Panime oma kandled väikeste proovinurka püsti ja häälde. Pärast seda hakkasime oma asju lahti pakkima. Kui olime kõik oma magamisasjad laiali laotanud ja asjad lahti pakkinud, kiirustasime alla sööma. Toit oli ülimaitsev ja väga korralik. Lõunaks olid kanatiivad, kartulipuder ja salat, magustoiduks olid moonisaiad. Pärast lõunasööki läksime ülesse. Meie tuppa olid juurde kolinud ka Ronja ja Samira. Siis algaski proov.  Mängisime lugusid nimega Allemande, Le bourgeois gentilhomme ja Ghost busters, mis oli üks meie uutest lugudest. Meie proov lõppes tund aega varem kui suurtel, nii et me käisime Suviga koolimaja avastamas. Kui ka suurtel proov lõppes, läksime õhtusööki sööma. Õhtuks oli frikadellisupp ja kamavaht koos vaarikatega. Kella kaheksast sai pessu minna, nii et mina ja Suvi otsustasime dušširuumi üles otsida. Poole tee peal alla tuli ka Pihel meiega kaasa. Lõpuks leidsime me selle dušširuumi spordikeskusest, mis oli ühendatud ühe ukse ja koridori kaudu põhikooliga. Siis kui me riidest lahti võtsime et dušši alla minna, ütles Pihel, et põhikooli viiv uks oli lukku läinud ja me olime vist sees kinni. Ma mõtlesin, et okei, käin dušši all ära ja siis hakkame sellega jändama. Pärast pesu, kui me Suviga välja tulime, oli Pihel kadunud. Ja seal me olime, pižaamades, paanitsedes, sest meil polnud telefone kaasas, nii et kui uks päriselt kinni oli jäänud, oleksime me siin senikaua kinni, kuni keegi hakkab meid igatsema ja mõtleb alt otsida. Dušši- ja riietusruumi kõrval käis mingi korvpallitrenn või isegi võistlus, kuna sealt oli kuulda jooksusamme, karjeid ja palliviskeid. Kui olime oma asjad kokku pannud, läksime seda uksevärki vaatama. Tuli välja, et uks polnud lukus, see oli lihtsalt väga kõvasti kinni, nii et kui terve jõuga tõmmata, sai selle siiski lahti. Siis läksimegi ülesse. Kutsusime mõned kõrvaltoas olijad meiega traditsioonipäraselt maffiat mängima. Mängisime seni kaua kuni kõik olid juba väsinud. Pärast seda rääkisime veel natuke juttu kuni kuulsime, kuidas Lisbet mängib Koiküla polka esimesi noote. Me jooksime kohe kannelde juurde ja mängisime ühe koiküla polka koos Liisu, Suvi, Helmi ja Gritiga. Pärast seda jäime veel Helmiga harjutama oma konkurssilugusid, senikaua kuni tuli Ruth ja ütles, et neid lugusid laagris ei mängi. Siis läksime tagasi oma tuppa ja panime Helmi telefonist käima pillipeo ülekande. Kui kell oli saanud 23:00, pesime hambad ja sättisime ennast magama. Aga meil oli nii palju rääkida, et jäime magama umbes kell pool üks.

Teine päev

************

Meie kõikide äratused helisesid kell 8, aga voodist saime välja alles kell 8:15. Kuna väikeste prooviruum oli otse meie toa vastas, sain ruttu ära käia ja häälestada ära minu ja Suvi kandled. Siis läksime alla hommikust sööma. Hommikusöögiks oli puder, krõbinad ja võileivad. Samuti sai võtta väga maitsvaid šokolaadisaiakesi. Pärast hommikusööki tuli jälle proov, kus mängisime Peikkoretkit ja Ghost Bustersit. Siis tuli jälle üks tunni ajane paus, sest Heidi pidi ära tooma Ruthi kirjutatud kandleõpikud. Selle pausi ajal läksime me Suviga alla sellesse koridori, mille lõpus on spordikeskust ja kooli eraldav uks, ja jooksime igavusest lihsalt ringi. Siis kui tund aega oli läbi, läksime tagasi proovi ja mängisime Peikkoretkit edasi. Siis tegi Heidi meist video ja saatis selle Gerdale, kes ootas parajasti oma beebit. Siis tulid suured proovist ja Helmi ütles, et tal on paha olla ja pea valutab. Aga ta arvas ikkagi, et tahab ja saab meiega lõunasöögile tulla. Lõunaks oli kartul ja kaste. Kui läksime tagasi ülesse, andsin Helmile valuvaigistit ja me käskisime tal magama minna. Teised suured läksid aga proovi. Meie ka. Proovis mängisime hällilaulu ja Bretooni valssi. Meie proov sai tund aega varem läbi, nii et läksime Suviga korraks tuppa sisse, aga kuna Helmi magas, panime ukse külge sildi millel oli kirjas PALUN VAIKUST! Sest meie tegime teadmata, et Helmi magab, ukse nii valjult lahti, et ta oleks peaagu ärganud. Siiski jäime Suviga veel tuppa ja joonistasime haudvaikuses. Siis tuli ka Mirtel proovist tagasi ja ütles, et suurtel tuleb homme ettemängimine. Mõne aja pärast ärkas Helmi üles. Kui me küsisime, kuidas ta ennast tunneb, vastas ta, et tal on natuke parem aga mitte veel täielikult. Küsisime, kas ta tahaks õhtust sööma tulla aga tal polnud isu. Pärast lõunasööki hakkas tal paha. Otsustasin tuua talle alt ühe võiroosi, õuna ja banaani, aga kui olin jõudnud ülesse, tuli välja et ka Mirtel oli talle toonud näksimist. Aga Helmi ei tahtnud meie toodud sööki süüa ja ta lihtsalt istus ja värises. Siis ütlesime talle, et ta jääks meie tuppa magama ja et meie läheme poodi ja võime talle ka midagi tuua. Läksime siis Mirteli ja Suviga Coopi otsima. Pärast natukest ekslemist leidsime hoopis Rimi ja läksime sinna. Kuna ma olin nii tubli ja jätsin oma rahakoti koju, tegi Suvi mulle välja ja ostis mulle šokolaadi (aitäähhh Suviiiii ❤️), ja siis hakkasime tagasi koolimaja poole liikuma. Kui olime oma toas tagasi, proovisime Helmile pakkuda Mirteli komme ja minu šokolaadi aga ta ei söönud ikka. Siis mõtlesin, et ainus võimalus ta maha rahustamiseks oli minna alla teed jooma.  Me võtsime Helmiga mõlemad puuviljateed ja ma sundisin tal ühe apelsiniviilu alla kugistada. Selle apelsini sõi ta koos koorega miskipärast ära. Samal ajal, kui meie teed jõime, lasi Pihel meie kõrval treppidest madratspadjaga alla, kuni tuli Laura ja keelas tal selle ära. Siis tuli Pihel meie lauda juttu ajama. Ja mõne aja pärast, pärast seda kui olime kaalunud sushi tellimist, tulid kohale Getter, Nora-Avni, väikeste Mirtel ja Mariete, kes ei suutnud tühja koha pealt naermist lõpetada. See kestis veel päris kaua, umbes pool tundi. Sellesse Mariete naeruviirusesse nakatus ka meie toa Mirtel natukeseks ajaks, kui Helmi oli natukenegi maha rahunenud ja me olime tagasi üles läinud. Siis tuli Ruth meie juurde ja rääkis Helmiga sellest, et ta PEAB sööma, millega olime me kõik päri (peale Helmi enda muidugi), ja siis leppisime kokku, et mängime homme Ruthile meie konkurssilood ette. Siis oli kell juba palju, sättisime ennast vooditesse. Sellel ööl mängisime me mängu nimega lihtne tõde või hull tõde, mis on tõe või tõe (tõde või tegu ainult küsimustega) edasiarendus, kus sa said valida, kas sa vastad lihtsale või raskemale küsimusele. See aga arenes edasi lihtsalt hulluks tõeks, kus me lihtsalt põhimõtteliselt rääkisime juttu samal ajal, kui Suvi magas. Siis kui kell oli väga palju (ma ei vaadanud siis kella), üritasime magama jääda, mis lõpuks ka õnnestus.

Kolmas päev

**************

Seekord oli ärkamine väga kaootiline. Niisiis, meie äratused helisesid kell 8 nagu ikka, aga me KÕIK jäime tagasi magama ja ärkasime alles kell 8:30. Siis me kõik jooksime ringi otsides oma asju ja läksime häälestama. Seekord andsin ma Suvile võimaluse oma häälestamisoskusi arendada ja lasin tal seni häälestada, kuni käisin vetsus ja panin ennast päevaks valmis. Kui olin Suvi juurde tagasi tulnud, oli ta jõudnud ära häälestada umbes 10 keelt + 3 mis olid valeks noodiks häälestatud. Aga pole midagi, küll ta jõuab veel õppida. Kell oli saanud umbes 8:55 ja ma häälestasin ruttu Suvi kandle üle. Siis läksime sööma. Hommikusöök oli samasugune nagu ka teisel päeval. Kui Ruth nägi, et Helmi ei söö jälle, pidas ta Helmile väikse kõne sellest, kuidas mitte söömine rikub ta lihtsalt ära, aga ta ei söönud ikkagi midagi. Pärast hommikusööki tuli Ruth meie tuppa ja lihvis veel viimseid kordi meie konkurssikava. Siis tuli proov ja suurtel ettemängimine, ma hoidsin neile mõttes nagu ikka pöialt. Proovis saime me teada, et Getter oli öösel oksendanud ja talle tullakse varsti järele. See oli üsna õudne, sest see laager on juba piisavalt haigusi olnud. Kui ma nüüd tuletan meelde eelmist ja üleelmist laagrit, on see üsna tavaline, et tuleb ikka mingi vigur laagrisse sisse (minu eelmistest kroonikatest saab lähemalt selle kohta lugeda). Proovis mängisime Hällilaulu ja Ghost bustersit. Heidi ütles, et eile otse pärast seda kui me olime Gerdale saatnud video meist Peikkoretkit mängimas, oli Gerdale beebi sündinud! Üsna loogiline ka, see on Gerda lugu ju. Peikkoretki lõpus sain aru, et see on ilmselt mu viimane lugu väikestes 😔 Meie proov sai varem läbi, et meil oleks aega oma asjad ja kandled ära pakkida. Ettemängimine tuli suurtel väideltavalt ,,normaalselt välja”. Pärast seda tuli laagri viimane toitlustus: kartulid, kanakaste ja salat ning magustoiduks karamellkissell, saiakesed ja vanillipuding, mida kõike jäi päris palju üle, nii et paljud said seda koju kaasa ka. Siis tulidki enamusele vanemad järgi. Kõigile öeldi tšauki ja laager oligi läbi.

Laager oli tagantjärgi väga meeleolukas ja meeldejääv ja ootan juba väga järgmist 😊!!!

Väike kroonik Marta