Kevad, Väiksed kroonikud

Esimene päev

***************

29. veebruaril kell 9 hakkasime sõitma Suviga Türi poole. Kui olime leidnud Türi põhikooli, pani see meid niimoodi imestama, sest see oli ilmselt kõige ilusam kool, mida ma kunagi näinud olen! Sees olles viisime kandled aulasse, mis oli ühtlasi ka suurte prooviruum. Siis läksime otsima mõnda tühjemat klassiruumi, kus võiks majutuda. Kui Lisbet meid märkas, kutsus ta meid enda magamistuppa. Seadsime ennast sisse akna alla. Siis otsustas Liisu minna hoopis kõrvaltuppa ööbima. Nii jäimegi me Suviga sinna kahekesi, kuni saabusid Mirtel ja Helmi, kes tulid ka meie juurde. Panime oma kandled väikeste proovinurka püsti ja häälde. Pärast seda hakkasime oma asju lahti pakkima. Kui olime kõik oma magamisasjad laiali laotanud ja asjad lahti pakkinud, kiirustasime alla sööma. Toit oli ülimaitsev ja väga korralik. Lõunaks olid kanatiivad, kartulipuder ja salat, magustoiduks olid moonisaiad. Pärast lõunasööki läksime ülesse. Meie tuppa olid juurde kolinud ka Ronja ja Samira. Siis algaski proov.  Mängisime lugusid nimega Allemande, Le bourgeois gentilhomme ja Ghost busters, mis oli üks meie uutest lugudest. Meie proov lõppes tund aega varem kui suurtel, nii et me käisime Suviga koolimaja avastamas. Kui ka suurtel proov lõppes, läksime õhtusööki sööma. Õhtuks oli frikadellisupp ja kamavaht koos vaarikatega. Kella kaheksast sai pessu minna, nii et mina ja Suvi otsustasime dušširuumi üles otsida. Poole tee peal alla tuli ka Pihel meiega kaasa. Lõpuks leidsime me selle dušširuumi spordikeskusest, mis oli ühendatud ühe ukse ja koridori kaudu põhikooliga. Siis kui me riidest lahti võtsime et dušši alla minna, ütles Pihel, et põhikooli viiv uks oli lukku läinud ja me olime vist sees kinni. Ma mõtlesin, et okei, käin dušši all ära ja siis hakkame sellega jändama. Pärast pesu, kui me Suviga välja tulime, oli Pihel kadunud. Ja seal me olime, pižaamades, paanitsedes, sest meil polnud telefone kaasas, nii et kui uks päriselt kinni oli jäänud, oleksime me siin senikaua kinni, kuni keegi hakkab meid igatsema ja mõtleb alt otsida. Dušši- ja riietusruumi kõrval käis mingi korvpallitrenn või isegi võistlus, kuna sealt oli kuulda jooksusamme, karjeid ja palliviskeid. Kui olime oma asjad kokku pannud, läksime seda uksevärki vaatama. Tuli välja, et uks polnud lukus, see oli lihtsalt väga kõvasti kinni, nii et kui terve jõuga tõmmata, sai selle siiski lahti. Siis läksimegi ülesse. Kutsusime mõned kõrvaltoas olijad meiega traditsioonipäraselt maffiat mängima. Mängisime seni kaua kuni kõik olid juba väsinud. Pärast seda rääkisime veel natuke juttu kuni kuulsime, kuidas Lisbet mängib Koiküla polka esimesi noote. Me jooksime kohe kannelde juurde ja mängisime ühe koiküla polka koos Liisu, Suvi, Helmi ja Gritiga. Pärast seda jäime veel Helmiga harjutama oma konkurssilugusid, senikaua kuni tuli Ruth ja ütles, et neid lugusid laagris ei mängi. Siis läksime tagasi oma tuppa ja panime Helmi telefonist käima pillipeo ülekande. Kui kell oli saanud 23:00, pesime hambad ja sättisime ennast magama. Aga meil oli nii palju rääkida, et jäime magama umbes kell pool üks.

Teine päev

************

Meie kõikide äratused helisesid kell 8, aga voodist saime välja alles kell 8:15. Kuna väikeste prooviruum oli otse meie toa vastas, sain ruttu ära käia ja häälestada ära minu ja Suvi kandled. Siis läksime alla hommikust sööma. Hommikusöögiks oli puder, krõbinad ja võileivad. Samuti sai võtta väga maitsvaid šokolaadisaiakesi. Pärast hommikusööki tuli jälle proov, kus mängisime Peikkoretkit ja Ghost Bustersit. Siis tuli jälle üks tunni ajane paus, sest Heidi pidi ära tooma Ruthi kirjutatud kandleõpikud. Selle pausi ajal läksime me Suviga alla sellesse koridori, mille lõpus on spordikeskust ja kooli eraldav uks, ja jooksime igavusest lihsalt ringi. Siis kui tund aega oli läbi, läksime tagasi proovi ja mängisime Peikkoretkit edasi. Siis tegi Heidi meist video ja saatis selle Gerdale, kes ootas parajasti oma beebit. Siis tulid suured proovist ja Helmi ütles, et tal on paha olla ja pea valutab. Aga ta arvas ikkagi, et tahab ja saab meiega lõunasöögile tulla. Lõunaks oli kartul ja kaste. Kui läksime tagasi ülesse, andsin Helmile valuvaigistit ja me käskisime tal magama minna. Teised suured läksid aga proovi. Meie ka. Proovis mängisime hällilaulu ja Bretooni valssi. Meie proov sai tund aega varem läbi, nii et läksime Suviga korraks tuppa sisse, aga kuna Helmi magas, panime ukse külge sildi millel oli kirjas PALUN VAIKUST! Sest meie tegime teadmata, et Helmi magab, ukse nii valjult lahti, et ta oleks peaagu ärganud. Siiski jäime Suviga veel tuppa ja joonistasime haudvaikuses. Siis tuli ka Mirtel proovist tagasi ja ütles, et suurtel tuleb homme ettemängimine. Mõne aja pärast ärkas Helmi üles. Kui me küsisime, kuidas ta ennast tunneb, vastas ta, et tal on natuke parem aga mitte veel täielikult. Küsisime, kas ta tahaks õhtust sööma tulla aga tal polnud isu. Pärast lõunasööki hakkas tal paha. Otsustasin tuua talle alt ühe võiroosi, õuna ja banaani, aga kui olin jõudnud ülesse, tuli välja et ka Mirtel oli talle toonud näksimist. Aga Helmi ei tahtnud meie toodud sööki süüa ja ta lihtsalt istus ja värises. Siis ütlesime talle, et ta jääks meie tuppa magama ja et meie läheme poodi ja võime talle ka midagi tuua. Läksime siis Mirteli ja Suviga Coopi otsima. Pärast natukest ekslemist leidsime hoopis Rimi ja läksime sinna. Kuna ma olin nii tubli ja jätsin oma rahakoti koju, tegi Suvi mulle välja ja ostis mulle šokolaadi (aitäähhh Suviiiii ❤️), ja siis hakkasime tagasi koolimaja poole liikuma. Kui olime oma toas tagasi, proovisime Helmile pakkuda Mirteli komme ja minu šokolaadi aga ta ei söönud ikka. Siis mõtlesin, et ainus võimalus ta maha rahustamiseks oli minna alla teed jooma.  Me võtsime Helmiga mõlemad puuviljateed ja ma sundisin tal ühe apelsiniviilu alla kugistada. Selle apelsini sõi ta koos koorega miskipärast ära. Samal ajal, kui meie teed jõime, lasi Pihel meie kõrval treppidest madratspadjaga alla, kuni tuli Laura ja keelas tal selle ära. Siis tuli Pihel meie lauda juttu ajama. Ja mõne aja pärast, pärast seda kui olime kaalunud sushi tellimist, tulid kohale Getter, Nora-Avni, väikeste Mirtel ja Mariete, kes ei suutnud tühja koha pealt naermist lõpetada. See kestis veel päris kaua, umbes pool tundi. Sellesse Mariete naeruviirusesse nakatus ka meie toa Mirtel natukeseks ajaks, kui Helmi oli natukenegi maha rahunenud ja me olime tagasi üles läinud. Siis tuli Ruth meie juurde ja rääkis Helmiga sellest, et ta PEAB sööma, millega olime me kõik päri (peale Helmi enda muidugi), ja siis leppisime kokku, et mängime homme Ruthile meie konkurssilood ette. Siis oli kell juba palju, sättisime ennast vooditesse. Sellel ööl mängisime me mängu nimega lihtne tõde või hull tõde, mis on tõe või tõe (tõde või tegu ainult küsimustega) edasiarendus, kus sa said valida, kas sa vastad lihtsale või raskemale küsimusele. See aga arenes edasi lihtsalt hulluks tõeks, kus me lihtsalt põhimõtteliselt rääkisime juttu samal ajal, kui Suvi magas. Siis kui kell oli väga palju (ma ei vaadanud siis kella), üritasime magama jääda, mis lõpuks ka õnnestus.

Kolmas päev

**************

Seekord oli ärkamine väga kaootiline. Niisiis, meie äratused helisesid kell 8 nagu ikka, aga me KÕIK jäime tagasi magama ja ärkasime alles kell 8:30. Siis me kõik jooksime ringi otsides oma asju ja läksime häälestama. Seekord andsin ma Suvile võimaluse oma häälestamisoskusi arendada ja lasin tal seni häälestada, kuni käisin vetsus ja panin ennast päevaks valmis. Kui olin Suvi juurde tagasi tulnud, oli ta jõudnud ära häälestada umbes 10 keelt + 3 mis olid valeks noodiks häälestatud. Aga pole midagi, küll ta jõuab veel õppida. Kell oli saanud umbes 8:55 ja ma häälestasin ruttu Suvi kandle üle. Siis läksime sööma. Hommikusöök oli samasugune nagu ka teisel päeval. Kui Ruth nägi, et Helmi ei söö jälle, pidas ta Helmile väikse kõne sellest, kuidas mitte söömine rikub ta lihtsalt ära, aga ta ei söönud ikkagi midagi. Pärast hommikusööki tuli Ruth meie tuppa ja lihvis veel viimseid kordi meie konkurssikava. Siis tuli proov ja suurtel ettemängimine, ma hoidsin neile mõttes nagu ikka pöialt. Proovis saime me teada, et Getter oli öösel oksendanud ja talle tullakse varsti järele. See oli üsna õudne, sest see laager on juba piisavalt haigusi olnud. Kui ma nüüd tuletan meelde eelmist ja üleelmist laagrit, on see üsna tavaline, et tuleb ikka mingi vigur laagrisse sisse (minu eelmistest kroonikatest saab lähemalt selle kohta lugeda). Proovis mängisime Hällilaulu ja Ghost bustersit. Heidi ütles, et eile otse pärast seda kui me olime Gerdale saatnud video meist Peikkoretkit mängimas, oli Gerdale beebi sündinud! Üsna loogiline ka, see on Gerda lugu ju. Peikkoretki lõpus sain aru, et see on ilmselt mu viimane lugu väikestes 😔 Meie proov sai varem läbi, et meil oleks aega oma asjad ja kandled ära pakkida. Ettemängimine tuli suurtel väideltavalt ,,normaalselt välja”. Pärast seda tuli laagri viimane toitlustus: kartulid, kanakaste ja salat ning magustoiduks karamellkissell, saiakesed ja vanillipuding, mida kõike jäi päris palju üle, nii et paljud said seda koju kaasa ka. Siis tulidki enamusele vanemad järgi. Kõigile öeldi tšauki ja laager oligi läbi.

Laager oli tagantjärgi väga meeleolukas ja meeldejääv ja ootan juba väga järgmist 😊!!!

Väike kroonik Marta
Keskmised kroonikud, Kevad

Sõitsime jälle Sotto poole, mis seekord toimus Türi Põhikoolis ning toimus kuupäevadel 29.02 – 02.02, sõitsime sinna minu emaga ja Teele oli ka meiega. Kool kus Sotto toimus oli hästi kena, viisakas ja tänapäevane. Leidsime endale sobiva toa ja panime asemed maha. Meie toas olid mina, Teele, Pihel, Lisbet, Laura Liisa, Karin, Kaisa ja hiljem tulid Ronja ja Samira. Pärast voodite ära tegemist läksime pille ja noodipulte püsti panema, kui need olid pandud lahkus mu ema. Siis oli lõunasöök ja selle kooli toit oli väga maitsev, sest tavaliselt pole koolides väga hea toit. Esimesel päeval oli lõunaks kartulipuder, kana ja salat. Kui toidu lõpetasime, läksime veel oma tuppa ja uudistasime koolimaja ja juba oligi käes proovi aeg.

Mängisime proovis väga palju lugusid ning Ann (üks juhendajadest) võttis ka uue loo ning igast puldist sai üks puldipoolik omale noodi (vastavalt häälerühmale) loo nimeks/pealkirjaks oli “Chit Chat Polka”. See oli alguses keeruline, aga kui pika peale mängitud sai, siis läks kergemaks ja lugu hakkas loo moodi rohkem kõlama.

Kui u 5h proovi läbi sai, vaatasime korraks häälestuse üle ja asusime jälle sööma, seekord, siis õhtusöök, kui aus olla, siis ma ei mäleta mis süüa oli (see on väga minu probleem ja viga, aga väga vabandan) igatahes seda tean, et toit oli hea!!! Õhtul käisid mõned poes, mõned olid lihtsalt oma toas, mõned õppisid (Katariina🤣), mäletan, et Katariina õppis oma kontrolltööks!, mõned lugesid raamatuid ja mõned mängisid palli. Peaaegu igal õhtul mängisime palli (võrkpalli) aula e suurte proovisaali kõrval. Kui oli juba hilja, siis olime oma toas, panime uneriided selga ja olime natuke telefonis ning Ronja pani äratuse 8:30ks, iga öö/õhtu naersime väga palju lihtsalt niisama (pole kindlat põhjust, me hullud lihtsalt), hommikul oli väga raske üles saada, aga eks me ikka saime tublisti.

Reede hommikul oli söögiks puder, hommikuhelbed, sai ka ise võileiva teha nagu hommikusöök ikka. Kui olime hommikusöögi ära söönud, olime natuke oma toas, mängisime natuke palli Ronja ja Teelega, siis vaatasime häälestuse üle ja hakkaski järjekordne proov, proovi pausid olid põhimõtteliselt igakord nii, et see dirigent/juhendaja kelle lood hetkel olid ütles “jätkame täistunnil” ja need pausid kestsid u 5-10min, aga siis tuli lõuna ja meile öeldi et jätkame kl 15:00 ja me olime mega õnnelikud, sest see tähendas 2h pausi, sõime lõuna ära (väga maitsev) ja läksime õue, õues mängisime võrkpalli, mädamuna, kuuma kartulit ja lihtsalt jooksime ringi. Toas mängisime veel palli ja olime telefonides (hästi natukene), siis oligi jälle proov🥲.

Proovides mängisime peamiselt “La La Land”-i, Lully-d, “Simple Symphony”-t, “Chit Chat Polka”-t, “Rondo Caprice”-i ja “Money Money Money”-t. Ning siis see juhtus, juhendajad ütlesid, et homme mängite kõik lood peale “Rondo Caprice”-i ette🥲🫣. Siis hakkasime enamus muretsema ja peale õhtusööki ja palli mängimist, läksime u kl 21 harjutama lugusid, et ettemängul ikka midagi mängida. Alustasime mõnedega ja pärast tulid veel Miia ja Lisbet, mängisime kõiki lugusid, kõige rohkem harjutasime Lully-d, siin kohal tahan väga suure aitäh-i öelda Miiale, kes aitas mind selle looga väga palju ja tuli mu kõrvale, et vaadata kus mul sassi läheb ja tänu temale mu ettemäng õnnestus selle osaga millega ta mind oli aidanud!! Veel hiljem liitus meiega Katariina ja oma harjutamisega lõpetasime lõpuks u kl 23:10.

Teised käisid ka enne poes ja tõid mulle Vitamin Well-i, mis oli mega hea (aitäh Teele ja Pihel). Olime oma toas ja tuled panime kustu u 00:00, aga magama läksime mina, Pihel ja Teele u 3:00(palun vabandust juhendajad).

Hommikul saime isegi üllatavalt hästi üles ja panime juba mõned asjad suurtesse kottidesse ja hakkasime vaikselt pakkima ning suundusime kohe pärast seda sööma. Söök oli maitsev jällegi enam vähem sama kui eelmine hommikusöök. Peale sööki läksime ettemängule🤐, seal tehti 2 koosseisu, lood läksid enamus hästi, minul läks ainult “La La Land” kõige hullemini sassi, aga muidu oli täiesti okei. Peale ettemängu, mängisime lihtsalt kõik koos lood läbi ja rääkisime ettemängu kohta olulisemad asjad ära.

Minu jaoks imelik selle laagri juures oli, et me ei mänginud kordagi Ligrettot, aga sellegi poolest oli laagris mega tore! Lõunasöök oli ka jälle väga maitsev, selleks oli keedu kartulid, kanakaste ja salat. Magustoitu oli ka muidugi, karamellikisell, vanilje puding ja šokolaadi saiakesed ja kuna neid asju jäi päris palju alles, said kõik mitu karamellikiselli ja palju pudinguid ja saiakesi kaasa!!

Pillid olidki juba koos ja oligi aeg oodata oma ema/isa või kedagi kes järgi tuleb, võtsimegi enda kodinad oma ruumist ja suundusime alla, et Teele isaga koju hakata sõitma, ütlesime veel teistele headaega, kotid olid mega rasked(raskemad kui tulles🤨) , aga noh nii on alati. Läksimegi ustest välja ja jätsime koolimajaga hüvasti.

Minu sõit koju oli u 1h või natuke rohkem. Kodus jäin kohe magama ja magasin u 2h, pärast oli palju energilisem tunne!! Mina ootan megaaa paljuu järgmist Sottot ja loodan, et see ei toimu, siis kui ma reisil olen, aga mis me sellest räägime, igatahes Sotto oli seekord mega lahe, minu arust lahedam kui eelmine talve laager. Aga tõesti loodan, et saan järgmises laagris osaleda(ja et saan lood korralikult selgeks). Oli tore ja loodan, et järgmine tuleb veel toredam!!!🤪🤪

Keskmine kroonik Grit
Suvi, Väiksed kroonikud

ESIMENE PÄEV

—————

Jõudsin koos Suvi, kannelde ja kohvritega helesinisesse Pinska külalistemajja kell 11:35. Ann näitas meile kohe toad ja prooviruumi ära. Viisime kandled prooviruumi ja panime püsti. Mina ja Suvi olime ühes toas koos Mirteli ja Helmiga, mis oli iseenesest väga tore, sest tunneme kõik üksteist juba pikka aega, kuna õpime samas muusikakoolis. Niisiis, olles lõpetanud oma rõõmukarjed uute toakaaslaste kohta, valisime endale voodid (mina hüppasin kohe esimesena suure rõõmuga kõige seinaäärsemasse voodisse, mis oli ühtlasi ka akna all) ja seadsime end sisse. Varsti jõudis ka Helmi, kelle võtsime taaskord suurte rõõmukarjete saatel vastu. Sama kehtis ka üsna palju hiljem saabunud Mirteli kohta. Meie toas oli kaks tavalist voodit, kus magasime mina ja Suvi, ja narivoodi, kus magasid all Helmi ja üleval Mirtel. Varsti, kui olime end sisse seadnud, avastasime toast teleka, mis oli venekeelne ja me ei suutnud kuni laagri lõpuni selle keelt vahetada. Aga veel kõige peenem asi oli see, et ainult meie toas oli teleris ka tasuta Netflix, nii et õhtuti vaatasime sarju ja filme. Varsti oli aeg lõunale minna ja oh, kuidas see meid imestama pani. Mina arvasin, et siin tuleb noh, selline tavaline toit, umbes nagu koolis, aga ei, täpselt vastupidi (sorri, mul ei tule meelde, mis me esimesel päeval lõunaks sõime, aga täiesti kindel, et maitses hästi). Kui olime valmis ülesse minema, kutsusid dirigendid mind enda juurde ja ütlesid, et hakkan nüüdsest mängima 1. häält. Suvi ehmus kohe ära, sest olime kokku leppinud, et ma võtan puldi ja vaatame sealt koos, aga ta sai endale uue puldikaaslase. Lõunale järgnes proov, kus saime uutega lähemalt tuttavaks ja mängisime mõne Heidi ja ühe Gerda loo. Nüüd ma märgin meie lemmiktegevuse kogu laagri jooksul: lapiku kiigega kiikumine. Tegime sellele nii palju hoogu, kuni see umbes vertikaali kiikus. Varsti tuli õhtusöök, milleks oli kartulipuder ja hakklihakaste. Samuti IMELISED soojad kuklid (minu tänud kokale). Pärast õhtusööki oli vaba aeg, mille ajal käisime me kiikumas (kui kedagi huvitab, siin on lugu ühest meiega juhtunud kiigejuhtumist: kui läksime kiikuma ühele puust kiigele aida lähedal koos Mirteli ja Suviga, siis klammerdus Mirtel mingi hetk kiigenööri külge, lendas Suvile vastu ja Suvi lõi mulle oma suure ja raske peaga (võtke seda nagu komplimenti) vastu mu nina-huule-hambaosa. Ma lendasin sealt kiigult nagu püssikuul ainult selleks, et avastada, et mul tilgub ninast verd. Läksime siis tuppa salvrätikute järgi. Üks asi on kindel: sinna kiigele ma tagasi ei lähe. Ja kui mõelda mu eelmise laagri sõrmetrauma peale, siis võibolla Sotto ongi hea koht lõpuks natukenegi piinlemise jaoks🤪),  mängisime maffiat (nagu ikka 😉) ja vaatasime sarja esimest osa. Siis oligi jõudnud kätte magamise aeg. Me sattusime veel toakaaslastega jutustama ja tulemuseks jäime magama umbes kell 00:20. Selle jutustamise vahel luges Mirtel kõva häälega ette minu varasemat kroonikat (jah, Mirtel, ma tean, et sa ei tahtnud, et ma sellest kirjutan, aga siin ma olen) ja selle kuulamine oli väga naljakas. Varsti me siiski jäime magama ja olime valmis vastu võtma Värskendavaid unenägusid, nagu meie toa (muide nr 7) nimi väidab.

TEINE PÄEV

—————–

Äratused helisesid kell 8, aga nii laisad nagu me oleme, vedelesime kuni kella 8:20ni. Siis tõmbasime ruloo üles ja panime riidesse. Varsti oligi kell saanud 8:50 ja et mitte oodata hiigelpikas järjekorras, seadsime sammud alla hommikusöögile. Seal oli väga suur söögivalik nagu kohukesed, väga erinevad võikud, nii valmis kui isetehtavad, krõbinad ja puder. Mina tegin endale juustu-kurgi võiku ja võtsin ka krõbinaid. Kui olime ära söönud, läksime tagasi üles ja varsti tagasi alla võimlemisele, mis oli taaskord väga naljakas. Siis panime pillid häälde, mina panin enda ja Suvi oma, ja laenasin häälestajat ka Susannale. Proovis mängisime “Trollide matka”, “Kill-kõll kirikukella” ja minumeelest Lullyd. Aga II kannel ja bass mängisid meist eraldi poksikotiga toas. Pauside ajal jooksid Getter ja Pihel võidu sellesama lapiku kiige peale. Pärast proovi sõime lõunat, milleks oli koorene kanapasta ja salat. Pärast lõunat läksime taaskord proovi, aga nüüd mängisime kõikide häälerühmadega koos. Mängisime/laulsime ka “Ei lind, ei laulu” ja õppisime seda ka kahehäälselt laulma. Hiljem sõime õhtust (suppi) ja läksime ülesse filmi vaatama. Pärast tegime üksteisele homseks stiilikaks patsid ja läksime vooditesse. Enne magama jäämist mängisime Tõde või Tõde ehk Tõde või Tegu ainult küsimustega. Ja siis jäimegi magama.

KOLMAS PÄEV

———————
Ärkasime taaskord kell 8. Pesime hambad, panime riidesse ja läksime alla sööma. Siis võimlesime, hommikuvõimlemine oli samasugune nagu eelmise aasta viimasel päeval ja siis läksime pille häälestama. Proovis mängisime kõiki meie lugusid. Saime proovist veidi varem ära, sest dirigendid olid meile valmistanud muusikateemalise Aliase. Mängisime seda ja siis läksime sööma. Pärast sööki oli jälle proov, pärast mida olid mu sõrmed ville täis. Siis sõime õhtust ja läksime ülesse riideid vahetama. Sellel korral oli stiilika teemaks 1920ndad. 

Minul oli roheline kleit, pärlid, jubedalt piinarikkad kontsakingad ja suur lill juustes. Võtsin Suvilt ka huulepulka, sest see käis stiiliga väga hästi kokku. Siis läksime õue. Iga kord, kui keegi trepist alla õue tuli, võtsid kõik teda väga soojalt vastu, ja andsid komplimente ja märkusi tema kostüümi kohta. Kui juhendajad ka valmis jõudsid, läksime minu traumakiige juurde, kus tegime pilte. Kui kõik said pildid, sõbrapildid ja grupipildi tehtud, algas kuldvillak, mille kategooriad olid nunnud, targad, sünnipäev, ilusad ja Sotto Voce. Ma olin ühes tiimis Miia, Helmi, Lisbeti, Samira ja Getteriga ja meie võistkonna nimi oli lihtne ja loogiline: inimesed. Noh, olime viimased, kes nime valisid, nii et see tuli meil kamast. Saime 4. koha! Võitsid muidugi juhendajad. Siis läksime õue ja algas rebaste ristimine. Selle kohta võib täpsemalt lugeda kroonika Rebased 2023 alt. Seda oli väga lõbus pealt vaadata. Rebased olid Lisbet, Samira, Laura Liisa ja Bente Marta. Neil oli kaks võistlust ja lõpuks ka ristimine ise. Ka see oli väga naljakas ja tore. Siis oligi stiilikas läbi. Kui olin jõudnud tagasi oma tuppa ja võtnud ära oma piinakingad, leidsin oma talla alt villi ja jalad valutasid üleüldse ka. Siis vaatasime jälle filmi ja meie naabrid tulid ka. Umbes kell 00.05 läksime magama.

NELJAS PÄEV

——————–

Ärkasime seekord lõpuks ometi õigel ajal (ma ei tea, äkki oli asi selles, et ma lükkasin kardina kohe pärast äratuste helisemist eest ära , panime jälle riidesse ja läksime alla sööma. Siis tuli võimlemine, kus pidime sammuma täpselt metronoomi järgi. Käisime nii peaaegu iga toa läbi ja jõudsime lõpuks õue. Siis tantsisime ühte kiiret tantsu ja kuna meil läks väga sassi, tegi see seda naljakamaks. Pärast seda läksime tuppa pille häälestama. Siis tuli proov, kus valisime umbes pool meie esinemiskavast. Esimesel pausil jõudis mulle lõpuks kohale mõte, et me ei mängigi seekord kelme (😭)! Kui ma olin oma nutmised ära nutnud, oli aeg minna tagasi proovi. Varsti tuli ka lõunasöögi aeg. Siis tuli veel üks proov (Samal ajal käis suurtel ka luukamber, hoidsin neile mõttes kõvasti pöialt.) ja lõpuks ka õhtusöök, kus saime ise panna endale jäätist!!! Saime peale panna ka siirupit ja marju. See oli väga maitsev. Siis läksime tagasi ülesse ja panime ujukad selga, sest saime minna maailma kõige ilusamasse sauna. Tundus nagu sa istuksid mõnes reklaamis. Väljast paistis ka päike sisse. Lõpuks olime saunas ainult mina, Samira ja Suvi. Tõmbasime üksteisele külmaveeämbrit kaela ja lõbutsesime üldiselt ka. Siis läksime ülesse. Ma panin pidžaamad selga, aga kui sain teada, et õues mängitakse maffiat (kell oli juba 23:00 ehk öörahu), viskasin endale ruttu dressika peale ja jooksin õue. Mängisin kaks mängu, ja siis otsustasin, et lähen tuppa magama. Suvi ja Helmi vaatasid filmi, kui mina ja Mirtel tuppa jõudsime. Siis pakkisime asjad ja jäimegi magama.

VIIES (VIIMANE) PÄEV

——————————–

Ärkasime ja viisime kohvrid ja kotid alla, sest juba kell 12 pidid toad olema tühjad. Läksime sööma. Seekord saime kõigele lisaks ka pannkooke! Hommikuvõimlemist vist polnud, vähemalt meie ei saanud sinna minna, sest tegime suurte kannelde peal kava läbi. Kui olime selle ära teinud, algas selle laagri viimane (😖) toitlustus: lõuna. Sõime ära ja läksime riietuma. Võtsin taaskord Suvi huulepulka. Kui olime riides, hakkasid ka vanemad jõudma. Siis läksime aida taha rivistuma ja algaski kontsert! Meie (väikesed) mängisime sellised lood nagu “Hämariku laul”, Lully “Troiseme intermede”, Allemande, “Kill-kõll kirikukell” ja “Ei lind, ei laul”, mida me laulsime. Suurte lood olid väga ilusad, ja ma arvan, et kõigil läks hästi. Pärast kontserti viisime asjad autosse ja ütlesime kõikidele tšauki. Mina ja Suvi olime ühed viimaseid lahkujaid. Jättes toreda ja hubase Pinska külalsitemajaga hüvasti, hakkaski meie sõit mere äärde sõrmi puhkama.
Laager ise ja laagripaik olid väga toredad ja ootan juba väga järgmist Sottot! Tšauki 😁!

Väike kroonik Marta
Rebased

Rebasteks olid:
1. Bente Marta Perm
2. Laura Liisa Mahoni
3. Samira Sadõhova
4. Lisbet Hillak

Ristijateks olid: Katariina, Moonika ja Mirtel

Ülesanneteks olid:
1. hommikune aardejaht, kus oli vaja leida õige sottoka starter-pakk: pult, värviline pliiats, häälestusvõti ja kandlejalg
2. Kandleteemaline miiniväli: vanimad sottokad juhatasid rebased üle miinivälja, kust nad pidid leidma pliiatsi, häälestusvõtme, kandlejala ja noodimapi ning jõudma kõigi vajalike esemetega vanema sottokani
3. Võistlus juhendajad vs rebased: pilli välja võtmine, kandle kokkupanek, tooli toomine, noodipuldi kokkupanek, noodi, pliiatsi ja häälestaja puldile panemine, “Lillede valsi” käigu ette mängimine.
4. Miks on neid sottosse vaja ja miks on just nemad kõige paremad sottokad

Vanne anti ühel põlvel ja käed arpedžo asendis.

Mina kui 2023 aasta suvehooaja rebane vannun kogu südamest, et…

  • Harjutan enne laagrit KÕIK lood selgeks
  • Osalen IGAS kandlelaagris
  • Kannelt mängin alati valju häälega, dünaamiliselt ja vähemalt kahe käega
  • Loo alguses teadustan kõigile selle võtmemärgid tehes seda kõlava ja selge häälega, ent piisavalt vaikselt, et dirigenti mitte häirida
  • Lugu kaheksandat korda mängides, teen seda juba peast
  • mul on alati kaasas VÄHEMALT 8 kirjutusvahendit, sest teised võivad need koju unustada
  • Mul on igast loost alati kaasas vähemalt kolm nooti kõigi erinevate partiidega
  • Ei vaidle IIALGI Ruthile vastu: ka siis kui mul on õigus, võtan süü omaks ning mõistan, et viga on minus
  • Teen alati enne proovi kindlaks, et minust vanemate sottokate pillid on hääles ja tolmust puhtad

Rebased ristiti häälestusvõtmega ning vett pritsides austusväärseteks Sotto Voce liikmeteks.

Keskmised kroonikud, Suvi

Esmaspäev

Esmaspäeval oligi esimene laagripäev, olin väga elevil enda sõpru nähes ja üldse orkestriga mängimise pärast. Seekord sõitsin sinna koos Getteri emaga ja Teele oli ka meiega. Laager toimus seekord Pinska külalistemajas. Getter oli esimest korda laagris, mina teist ja Teelt ei teagi. Jõudsime kohale 45min varem ehk kedagi peale meie polnud veel. Vaatasime oma toad üle ja panime asjad tuppa, siis hakkasid ka teised jõudma. Kui teised jõudsid, panime ka kandled kokku ja häälestasime ära. Siis oligi lõunasöök, aga me sõime nii kiiresti ära, et oli natuke vaba aega ka oma toas olla. Meie (Teele ja minu) toas olid veel Karin, Pihel ja Bente. Kui olime puhanud, oligi proov, pärast 4h proovi oli õhtusöök ja vaba aeg. Õhtul mängisime veel kaarte ja olime natuke telefonides.

Teisipäev

Kuna läksime eelmine õhtu päris hilja magama, oli hommikul raske üles saada ja tõusime voodist üles alles 8:25, siis tegime kõik hommikused vajalikud asjad ära ja läksime alla korrusele hommikust sööma. Hommikuks olid võikud, puder ja krõbinad. Pärast hommikusööki oli natuke vaba aega ja siis oli hommikuvõimlemine. Seda tegid see hommik Marii, Ronja, Susanna, Liis ja Marianne ehk siis segasummasuvila (toa nimi). Kui olime lõpetanud, läksime pille häälestama. Kui olime selle ära teinud, algas proov, mis oli seekord pikem. Kui olid pausid, siis käisin ma toas oma snäkke söömas. Kui esimene pikk proov oli läbi, oli lõunasöök, mis oli natuke nagu koolitoit, aga see oli päris maitsev. Hiljem läksime jällegi proovi, proov oli tore ja nalja sai ka. Proovi lõpus läksime kohe sööma, sest kõht oli hullult tühi. Pärast õhtusööki, olime jälle telefonis ja rääkisime, mängisime tõde või tegu jne. Meie toas sai ka palju nalja. Läksime jälle umbes kl 00:00-01:00 magama.

Kolmapäev (stiilikas)

Ärkasin see päev veidi varem kui teised, kuna mul oli vetsukas. Järsku, kui teised veel magasid, käis ukse peal koputus, ma mõtlesin, et äkki õpetajad tulevad ütlema, et tulge alla…. aga ei…. need olid Katariina(Kata), Mirtel ja Moonika ehk rebaste jumalad ja Bente oli ka rebane, nii et ta pidi panema nii kiiresti riidesse kui sai ja alla jooksma, et teda ristida saaks. Meie samal ajal panime ennast valmis ja läksime sööma. Kui olime söömise lõpetanud, olime veidi telefonides ja siis vaatasime häälestuse üle. Proovis räägiti palju stiilikast. Proovis mängisime ikka lugusid ka, sest neljapäeval pidi olema luukamber (lugude ette mängimine). Kui proovid olid läbi, hakkasime stiilikaks ennast valmis sättima, minul oli ümber seelik ja glitter särk. Tegin ka roosad huuled ja põsed. Kui õue läksime, hakkasime pildistama, sellel korral oli maja kõrval väike kiiguke ja tegime seal kõigist eraldi pildid. Pärast seda öeldi kõigile, et nad valiks 5-6 grupid. Minu grupis olid Mariete, Teele, Liis, Paula, Laura Liisa ja mina. Meie grupi nimeks sai Paula ja sõbrad. Kõik olid nii rumalad, et ei võtnud õpetajaid enda gruppidesse, seega mängisime me 4 grupiga õpetajate grupi vastu, ainuke keda seal grupis polnud oli Ann, sest ta juhatas mängu, milleks oli isetehtud kuldvillak. Me saime 2. koha, sest õpetajad oli esimesed. Siis hakkasid rebaste tegevused. Kui need oli läbi, oli kell umbes 22:15 ning harjutasime veel koos oma grupiga luukambriks. Meie luukambri grupis olid Teele, Gaia Meribel, Marii ja mina. Harjutasime ja pärast seda läksime oma tubadesse. Ja jäime suhteliselt kohe magama ka, sest oli olnud pikk õhtu.

Neljapäev

Oligi käes luukambri päev. Olin väga väga närvis, et midagi väga halba juhtub ja ma ei saagi enam hakkama. Kui hommikul ärkasin, oli Bente juba ammu üleval, sest ta arvas, et kuna ta on rebane, siis ta peab midagi tegema, no tegelt ta pidigi pillid ära häälestama. Kui läksime hommikust sööma, oli kell umbes 8:55, süüa oli võikud ja puder nagu tavaliselt. Sõime ära ja läksime proovi, proov oli seekord lühike, et grupid saaks harjutada koos ja kokku mängida. Me mängisime oma grupiga ära ja pärast läksime sööma, siis oli veel 1h, et koos harjutada ja oligi käes see hirmus aeg, oma korra ootamine. Me hakkasime peaaegu nutma, sest ootamine oli nii õudne ja me arvasime, et lihtsalt jäätume seal ära. Kui sisse läksime, siis me värisesime. Tuli välja, et see polnud nii hull, aga see oli ikka väga hirmus. Pärast luukambrit läks Bente koju, sest ta pidi minema reisile. Pärast oli jälle väike proov, et öelda meile kontserdi lugude järjekord. Siis oli paus ning siis õhtusöök ja õhtusöögil oli JÄÄTIS!!! Kui õhtusöök oli söödud, siis tuli meil meelde, et sellel õhtul saab sauna ka ja siis läksime me sauna, see saun oli väga kena. Pärast sauna mängisime me maffiat ja tõde või tegu. Maffias oli ka meiega Laura Liisa, kes näugus pool mängu nagu ta oleks kass, hiljem hakkas veel Pihel pinisema nagu sääsk. Meil oli õhtul väga tore, kuna isegi mõned kõige suuremad tulid ka meiega mängima. Hilisõhtul tulid meie naabrid meie tuppa mängima ja rääkima. Samal ajal pakkisin mina asju juba kohvrisse, sest pidime järgmine hommik toad kl 9-10 vabastama. Kuna Bente oli ära läinud, siis võtsin mina tema voodi endale. Kuna Pihel oli mu kõrval voodis, siis lükkasime voodid kokku. Samal ajal kui mina, Pihel ja Karin tahtsime magada, rääkisid teised meie toas väga valjusti ning me saatsime nad teise tuppa, kuna nad oli liiga valjud. Jäime umbes kl 00:30 magama.

Reede (kontsert)

Reede hommikul oli minul ja Pihelil äratus kl 7:00 ja 7:05, aga kuna me olime eelmisest õhtust nii väsinud, siis kumbki meist ei kuulnud seda ega ei saanud ülesse. Lõpuks ärkasin mina kl 8:15 uuesti ja üritasin vaikselt oma asju teha, siis ärkas Teele ja Lisbet tuli vastas toast oma kammi meie toast võtma, siis äratasin ma Piheli ja Karin ärkas ka. Tegime oma asjad ära ja läksime sööma ja kohvreid alla viima. Söögiks olid puder, võikud ja isegi pannkoogid. Hommikusöök oli väga maitsev ja mõnus. Kl 10 hakkas meie (suurte) proov. Läksime kohale, siis kui väiksed alles harjutasid. Mängisime ilusti kõik lood läbi ja õnneks said kõik ka hakkama. Kl 12:30 oli lõunasöök, milleks olid kartulid ja snitšel. Oligi aeg panna riidesse ja viimased häälestused üle vaadata, kui olin jõudnud asjad ära teha, siis jõudiski mu ema ja hakkaski kontsert. Kontsert oli väga huvitav, põnev ja tore ka muidugi. Kõige paremini tulid mul välja “Rondo Caprice”, “Koiküla polka”, “Bohemian Rhapsody” ja “Love Runs Out”. Need, mis mul väga hästi välja ei tulnud, olid Jazz Rondo 2 ja “Pildid näituselt” (“Vana loss”). Kontserdil olid kõik lood ilusad ja kõik, mida mina mängisin, tulid enam-vähem välja. Laager ja laagripaik olid ka seekord väga ilusad ja korras, ma usun, et teistele meeldis ka. Ootan juba järgmist!!! 😁

Keskmine kroonik Grit
Kevad, Väiksed kroonikud

ESIMENE PÄEV

*****************

Laager toimus seekord Tartu Hansa koolis. Kuna olen Tartukas, oli laagripaik seekord mul jube lähedal. Kui olin sinna kohale jõudnud, siis viisin kandle prooviruumi, milleks oli muusikaklass, ja asjad magamistuppa, milleks oli 3. klassi klassiruum. Siis laotasin laiali oma peno ja magamiskoti. Uudistasime veel Helmi, Mirteli ja Suviga koolimajas ringi, panime kandled püsti ning häälestasime need üle. Siis tuli lõuna, milleks oli kõige klassikalisem koolitoit. Lõpetasime varem ja jooksime ülesse magamisruumi. Tee peal sinna lõin oma käe vastu lauaäärt ja mu vasaku nimetissõrm läks jube paiste ja sellega oli raske kannelt mängida ja ka muid asju teha. Kui olin hoidnud sõrme mõni aeg külma vee all, oligi käes prooviaeg. Proov kestis 4 tundi koos ühe pooletunnise pausiga. Uutest väikestest Sottodest oli ainult Suvi, keda ma tunnen juba päris ammusest ajast. Pausi ajal mängisime üleval Aia lauamängu. Kui Aed sai mängitud, jooksime tagasi proovi. Mängisime nii Heidi kui Pille lugusid. Proov lõppes 30 min varem, nii et jooksime ülesse puhkama. Mu kahele sõrmele tekkisid villid 😖.. Õhtuks olid juustused makaronid. Lõpetasime õhtusöögiga jälle varem ja läksime alumisse magamistuppa. Kutsusime sealseid olijaid meie igalaagrise traditsiooni järgi maffiat mängima. Mängisime üleval. Sai päris korraliku mängu, ainult et rahvast oli vähevõitu. Siis pesime hambad ja panime ööriided selga. Enne magamajäämist rääkisime veel anekdoote ja mängisime läbi ühe Suvi toodud lauamängu. Mu sõrm oli nüüd paistes. Siis jäimegi magama ja esimene päev oli läbi.

TEINE PÄEV

*************

Umbes 3 äratuskella helises korraga kell 8 hommikul. Me pesime hambad, riietusime ja mängisime Exploding Kittensit. Mu sõrm oli muutunud veidi punaseks. Ma sain seda liigutada, aga ikkagi oli ebamugav. Kui oli aeg, läksime alla hommikusöögile. Selleks olid võikud, müsli ja puder. Dirigendid käisid pudrusöömisega peale, nii et võtsin putru ja võikusid. Kell 10 oli aulas hommikuvõimlemine, mis oli naljaka muusikaga nagu ikka. Meil algas kell 10:30 proov mis oli Pillega. Mängisime Boogiet 🥵 ja Melanhoolset valssi. Boogie on kõige raskem lugu, seega tegime I ja I-II kandle Ning II ja bassiga eraldi proovi. Esimese hääle harjutamise ajal käisime üleval ja plaanisime, et läheme õhtul poodi. Siis kui meie (II hääl) mängisime, siis oli 1.kandlel paus. Pärast proovi oli lõuna ja siis veidi vabat aega, sest Heidi alustas prooviga 15 min hiljem. Proovis mängisime läbi kõik Heidi lood ja valisime ka homse esinemiskava. Me lõpetasime prooviga varem, sest Heidi ajas meid õue seiklusrajale. Kui olime selle läbinud, mängisime 2 maffiat ja siis õhtusöögile. Pärast seda korjasime oma kompsud kokku ja läksime poodi. Tee peal leidis Lisbet maast pangakaardi. Selle viisime müüjale. Kui olime koolimajas tagasi siis kutsusime suured ka maffiat mängima. Mõned tulid ja mängisime nii umbes 5 mängu järjest. Seekord oli rahvamass suurem. Me läksime kella kaheksast proovi tegema. Margaret üritas olla meie dirigent. Mina pidasin kella üheksani vastu ja siis, tundes, et olen täiesti hauas, lahkusin prooviruumist. Enne magamaminekut mängisime veel korra Exploding Kittensit. On seljataga veel üks äge ja huvitav päev.

KOLMAS PÄEV

***************

…umbes 20 min enne kaheksat oli meie akna taga kuulda kena kevadlikku linnulaulu. Ärkasin ja kuulasin seda vaikuses lamades. Mõtlesin tänase peale: laagri viimane päev, kontsert. Minu päeva esimene närv tuli peale. Siis tõusin ja vaatasin lootusrikkalt toakaaslasi. Lõpuks ärkas Lisbet.. ja jäi kohe tagasi magama…

Kõik ülejäänud ärkasid taaskord mitme äratuskella helina peale. Mu sõrm oli täiesti siniseks muutunud, aga vähemalt polnud liigutamine nii piinarikas. Me rullisime penod/ madratsid kokku ja pistsime (hiigelsuure higivooluga) magamiskotid kottidesse. Panime valmis ka esinemisriided. Siis jooksime alla hommikust sööma. Seekord olid samuti võikud ja puder. Meie (pea)proov algas seekord kell 9:30. Mängisime suurte kannelde taga lood läbi. Siis kolisime tagasi prooviruumi ja mängisime lugusid veel korra. Heidi palus esinemise ajaks mu kannelt ja muidugi ma lubasin 👍. Isegi kui hommikuvõimlemine oli, ei saanud me tulla, sest meil käis proov ju. Pärast proovi (kl 11:10) läksime ülesse ja veetsime veel veidi aega. Kella 12st olime all sööklas. Söögiks oli jõululõuna sarnane eine. Kui sai söödud ja pool tundi kontserdini, siis panime riidesse ja tegime juuksed korda. Suvil tuli alguses välja mingi veider punkarsoeng, aga siis tegime selle märja kammiga korda. (Nb!! Selle kammi märjaks tegemine ei tulnud perfektselt, selle all mõtlen ma oma seeliku läbiligunemist..) Järjestasime noodid ja aitasin Suvi pilli kokku. Siis oligi lavaaeg. Meie esitasime järgmised lood: Pillelt: Südamed ja Lilled, Hiinlaste Söögipulgad, Dooriani Samba, Heidilt: Allemande, Hämariku Laul, The Persuaders (Kelmid ja Pühakud). Nagu te ilmselt teate, Kelmid on kõigi lemmiklugu ja jälle tuli meeleavaldus selle vastu, et järgmine aasta kelme ei mängi. Ma loodan et mängime ikka! Kontsert läks üldiselt hästi, suurte lood olid ka ägedad. Siis tuli grupipilt ja enamikele tšau-tšau. Mina ja Heidi jäime veel mu pilli kokku panema. Siis tõin oma asjad magamistoast ära ja oligi lahkumisaeg.

LAAGER OLI ÄGE NAGU ALATI JA OOTAN JUBA JÄRGMIST!

ps. Mu sõrmega on kõik okei 😛

Väike kroonik Marta
Suured kroonikud, Suvi

1. päev

Mina jõudsin laagrisse alles kella 19 paiku, sest tulin reisilt. Vastu võtsid mu Katariina, Ann ja Laura. Nad tegid mulle väikese tuuri ja lõpetasime meie toas. Majakesed olid väikesed ja neis olid ainult narivoodid. Mina magasin üleval ja Katariina magas all. Meiega olid veel toas Regina, Miia, Paulina, Sandra, Mirtel ja Ege. Kui mu asjad said pakitud läksime Kataga mu kannelt kokku panema ja lugusi vaatama. Kui tundus, et  sai piisavalt mängitud läksime tuppa ja mängisime “Laamat”. Kella 21 paiku läksime uuesti kannelde juurde ja tahtsime mängida veel midagi, aga sattusime rääkima ja rääkisime Kata ja Reginaga 4 tundi. Lõpuks otsustasime, et aeg oleks magama minna ja pesime hambad ja läksime magama.

2. päev

Äratus pidi olema idee poolest kell 8.00, aga meie vedelesime veel 15 minutit voodis. Lõpuks tõusime ülesse ja kuna vetsud ja kraanikausid olid majast kaugel, siis võtsime ette rännaku nendeni. Lõpuks jõudsime kell 8.40 kannelde juurde ja panime oma pilli häälde. Hommikusöögiks oli puder ja võikud. Peale sööki panime Kariini ja Nora kandled häälde ja läksime hommikuvõimlemisele. Hommikuvõimlemist viisid läbi Miia, Regina, Paulina ja Ege. Saime teada, et kõigi lemmikdirigent Ruth oli haigeks jäänud ja koju läinud. Proov hakkas kell 10.30 ja kestis kella 13-ni. Mängisime Anni lugusi. Sõime lõunat ja läksime jälle proovi – seekord siis Laura lugusi. Suure hädana tuli see, et mitte keegi esimesest kandlest, keda oli mina, Kata, Mirtel ja üks väike suur, ei suutnud ära mängida “Lillede valsi” viimast lehekülge. Seal on palju erinevaid käike ja mitte keegi ei saand hakkama. Teadsime, et õhtul on vaja palju harjutada.  Peale õhtusööki läksimegi harjutama. Kui rohkem ei jaksand tegime väikse lauamängutiiru ja läksime jälle harjutama. Mingi hetk tuli jälle Regina ja me jäime rääkima ja jälle nii, et lõpetasime kesköö paiku ja läksime kiiresti magama.

3. päev

Kell helises jälle kell 8, aga liigutama hakkasime alles 8.15. Muidu oli hommik nagu hommik ikka-pesime hambad, panime kandled häälde, sõime hommikut ja panime Kariini ja Nora kandled häälde. Hommikuvõimlemiseks olid seekord 2 toredat tantsu. Kuna Laura pidi eelmise päeva õhtul Tallinnas esinema, siis teda hommiku poole veel ei olnud, seega mängisime Anni lugusi. Lõunal saime teada, et proov kestab lühemalt ja me lähme kanuutama. Enne pidi muidugi proovi üle elama. Meie õhtusest harjutamisest ei olnud midagi kasu, sest me ei suutnud oma asju õigel ajal mängida ja seega tuli “Lillede valsis” järjekordne epic fail. Mängisime ka paari Ruthi lugu Laura dirigeerimisel. Kohe peale proovi sai esimene kamp juba kanuutama minna. Meid viidi mingi imeliku vana kastiautoga, millega sõit meenuts rohkem Ameerika mägesi kui tavalist maapinda. Ma sõitsin koos kanuus Kata ja oma õe Kariiniga. Muidugi, suurepärased mitte kanuutajad, nagu me oleme, siis suutsime niimoodi kinni jääda, et meil läks välja saamiseks palju aega ja Laura jõudu vaja. Õhtusöök oli maitsev nagu alati ja peale seda jagati meid gruppidesse, milles pidime tegema stiilika õhtul väikese muusiklise etteaste ette antud laulu viisi põhjal. Mina oli koos Regina, Laura, ja veel kahe väiksega. Meie laul oli “Võilill”. Õhtul me veel harjutasime ja tegime üksteisele patse, sest stiilika jaoks oli lokke vaja saada. 

4. päev

Seekord magasime veel natuke kauem kui varasematel päevadel. Voodist sai ülesse alles 8.30 paiku ja siis pidi kiirelt hambad pesema ja kandled häälestama. Seekord palusid tüdrukud mind hommikuks venitusharjutusi tegema. See läks väga hästi. Peale hommikusööki oli proov ja siis lõuna. Oma asju pidi ka juba vaikselt hakkama kokku  panema. Õhtusest proovist saime varem ära, et end stiilika jaoks valmis panna ja oma gruppidega veel viimast korda harjutada. Mina olin Sophie ja Katariina Donna ,,Mamma Mia”-st. Mul oli üks ema lilleline kleit ja Sandralt sain endale ühe vöö. Patsidest tulid lahedad lokid, mis olid ka Sophiel. Pildistamisega pidi varakult peale hakkama, et saaks kiiremini läbi. Sai tehtud ka sõbrapilte nagu iga aasta. Nüüd oli aeg esimeseks mänguks – kõik olid rivis ja sa pidid ütlema kõikide nimed, kes olid enne sind ja siis enda nime ja selle, kust sa tuled ning järgmine pidi ütlema kõik eelnevad nimed ja siis oma nime ja kust ta tuleb. See mäng oli väga naljakas, sest kõik väiksed sattusid lõpu poole ja neile ei jäänud nimed meelde. Nüüd oli aeg oma etteasteteks. Meie oma oli viimane. Enne meid olid ,,Võilill”, ,,Rongisõit”, ,,Sära, sära täheke”, ,,Põdra maja” ja ,,Juba linnukesed”. Meie olime erinevat teksti oma laulusalmide vahele pannud ja pärast laulsime seda teistsuguse rütmiga. Väga naljakas oli. Siis oli Annil üks mäng, kus kõik tiimid olid tooli ümber ja Ann lasi mõne muusikali teemalaulu või esitas Sotto teemalise küsimuse ja see, kes esimesena toolile istus ja ja õige vastuse ütles, sai oma tiimile punkti. Mängul oli ka teine osa – muusikaliteemaline sõnarägastik. Me ei suutnud leida ühte sõna. Kuna me olime esimeses pooles saanud palju punkte siis saime ikkagi 1. KOHA. Kõige lõpuks oli ühispilt ja seejärel läksime oma tuppa asju pakkima. Kui asjad said enam-vähem kokku läksime magama.

5. päev

Hommikul ei saanud enam ärkamist hilisemaks lükata, sest toad olid vaja korda teha ja kandleid häälestama minna. Hommikuses proovis mängisime kõik lood läbi ja poole pealt tulid väikesed meid kuulama. Neile meeldis kõige rohkem “Love runs out”. See vist meeldis kõigile suurtele ka. Peale seda pidime kiirelt kandled ja noodid ja puldid kokku panema, et jõuda sööma. Magustoiduks oli jäätis, mis meeldis kõigile. Siis vedasime oma asjad toast välja kannelde juurde ja siis sealt edasi juba oma autosse. Laager oli väga tore ja ootame juba uut laagrit.

Suur kroonik Mariann
Suvi, Väiksed kroonikud

ESIMENE PÄEV
***************
Minu teekond laagrisse algas kell 10.
Ärkasin, pakkisin asjad kokku ja sõin. Mõne aja pärast nägin ma juba Ruthi autot lähenemas. Olime kokku leppinud, et lähen seekord tema autoga. Tassisin kandle ja kohvri alla ja kahetunnine teekond algaski. Jõudsime väga täpeslt kohale. Tassisime Ruthiga kandle prooviruumi ja asjad majakesse. Seekord nimelt magasime väikestes hubastes majakestes keset laant. Mina magasin ühes majakeses koos Mirteli, Bente Marta, Lisbeti, Laura Liisa, Ronja, Samira ja Piheliga. Üldmulje puhkekeskusest oli väga kena, ja ma arvan, et see on väga hea laagripaik. Kui olime asjad ära pannud, kutsuti meid lõunasöögile. Söök maitses väga hästi. Pärast lõunat oli esimene proov. Meie (väikeste) proovimaja asus teisel pool puhkekeskust (😥). Pidin sinna jõudmiseks varuma 10 minutit vähemalt ja pauside ajal ei olnud eriti aega majakesse minemiseks. Nägin viite uut nägu ja minu kandle asukoht oli seekord kahe uue vahel. Meie dirigendid Heidi ja Pille olid juba kohal ja sorteerisid noote. Panime pillid kokku, häälestasime ära ja hakkasimegi prooviga pihta. Mängisime ühe Heidi ja ühe Pille loo. Pärast proovi oli vaba aeg ja õhtusöök. Kui saime söödud, sõitsin Mirteli ja Lisbetiga trossiga. Enne magamaminekut mängisime veel maffiat. Ja kell 23:30 magasime juba. Esimene päev möödus kiiresti.

TEINE PÄEV 

*************

Hommikul helises kõikide toasolijate äratus kell 08:30. 
Panin ruttu riidesse ja läksin hommikusöögi järjekorda. Pärast hommikusööki oli hommikuvõimlemine. Suured näitasid harjutused ette. Läksime proovi, kus mängisime juba mõnevõrra raskemaid lugusid Pillelt. Meile anti ka väike paus. Pärast proovi läksime lõunasöögile. Lõunaks oli supp. Vihma ladistas laialt, kui jooksime tagasi proovi. Nüüd mängisime Heidi lugusid. Nagu näiteks Allemande’i. Pärast seda kaunist lugu oli proov läbi. Meil oli natuke vaba aega mille jooksul jõudsime 2 korda Exploding Kittensit mängida. Ma sain teada, et Ruth jäi haigeks ja sõitis tartusse 😧.Siis ruttasime õhtusöögile. Pärast seda üritasime suuri endaga maffiat mängima panna, aga neil oli palju tegemist. Niisiis mängisime seda ilma suurteta. Pärast mõnda mängu tuli kellegil idee Ukakat mängida. Siis, kui olime ühe mängu ära mänginud, ütles enamus, et nad on väsinud. Kui aus olla, olin mina ka natuke. Mõned läksid oma majakestesse. Kaasaarvatud mina ja mu mõned toakaaslased. Sättisime end magama ja meeleolurikas päev oligi läbi. 

KOLMAS PÄEV
****************
Kui äratus helises, vudisime hommikusöögile.
Hommikusöök oli kas puder või omlett. Ma soovisin omletti, aga see sai just siis läbi kui minu kord järjekorras oli. Võtsin putru ja võileiba. Pärast hommikusööki tähistasime Regina sünnipäeva. Siis oli hommikuvõimlemine. Seekord tantsisime Jenkat ja Labajalga. Oli väga lõbus. Hiljem, kui tantsud olid tantsitud, valiti homse esitamise jaoks grupid. Ma sain samasse gruppi suurtest Katariina ja Ege Emmaga, väikestest Kaisa, Rebeka ja Mariiga. Pidime mõtlema oma muusikalitegelaste teemalised sõnad laulu ,,Sära, Sära Täheke” viisile. Pidime kokku saama pärast õhtusööki. Pärast gruppide valimist jooksime proovi. Proovis mängisime ,,Südameid ja Lilli”. Ma sain oma selle laagri esimese villi, sest mängisin vist liiga kõvasti. See läks samal päeval ka katki. Pärast proovi anti meile lõpuks võimalus ujuma minna! Jõevesi oli umbes 18 kraadi. Ujusin natuke edasi-tagasi aga siis hakkas külm. Pärast ujumist läksime lõunale. Kui oli söödud, mängisime proovis ,,Südamete” teist lehte. Siis jooksime riietuma. Sõitsime ägeda maastikuautoga kanuutama! Ma oleks tahtnud isegi kauem selle autoga sõita, sest see on nagu ameerika mäed. Olin samas kanuus koos Bente ja Sandraga. Jäime 2 korda kinni, kuid oli VÄGA tore. Kui tulime paadist välja, oli õhtusöök. Nagu ma enne kirjutasin, oli meie grupil proov. Mõtlesime laulusõnad välja. Katariina ja Ege Emma mängivad kannelt, Kaisa, mina ja Rebeka teeme etenduse ja Marii laulab. Pärast proovi sõitsime trossiga ja kell 23.00 mängisime lauamängu. Varsti, pärast toakaaslastele patside tegemist, läksimegi magama.

NELJAS (STIILIKA) PÄEV
*************************

Lõpuks oli käes see kõige toredam päev! 
Hommikul oli nagu ikka hommikusöök, võimlemine, ja proov.
Proovis mängisime Pille kõige raskemat lugu ,,Boogie Kahele”. See tundus alguses väga raske, aga tegelikult ei olnud üldse nii hull. Pärast Boogiet oli lõuna. Kui olime kõhu täis söönud, oli meil grupiproov. Seal proovisime terve kava läbi. Kui olime seda teinud, oli jälle kandleproov. Meid lasti varem ära, sest meile anti aega et panna end stiilikaks valmis. Teemaks oli Muusikal. Ma olin kassidest. Kui oli aeg, läksimegi pildistama. Tegime ka grupipilte. Pärast pildistamist tegime ühte mängu, kus oleme kõik reas ja kõik ütlevad endast eespool olevate inimeste ja enda nime. Nii jäid mul kõikide nimed pähe. Kui see oli mängitud, tuli kavade näitamise aeg. Me olime grupp numder 2. Kuulsime peale enda viisi veel lugusid, nimega: Juba Linnukesed, Võilill, Põdra Maja ja Rongisõit. Pärast esitusi tuli Anni tehtud tiimimäng, kus pidi kuulama filmimuusikat ja ütlema mis filmist see on, või vastama Sottoga seotud küsimusele. Kui teadsid vastust, pidid istuma toolile (mis asus kõikide tiimide keskel) ja vastama. Kui vastad õigesti, saab sinu tiim punkti. Kui vastus on vale, lihtsalt ei saa seda punkti. Meil oli väga lõbus. Toolimängule järgnes tiimimängu teine osa: Muusikali Sõnarägastik. Pidime tiimikaaslastega otsima välja 10 muusikalinime rägastikust. Saime 4 koha! Noh, toolimängus läks hästi, aga rägastik ei tulnud kõige paremini välja. Siis, pärast mänge, tehti ühine pilt, valiti uued häälerühmavanemad ja kroonikud. Mulle tundus see tore mõte, ja saingi! Muidu, pärast seda, jõime morssi ja läksin asju pakkima. Kui kõik oli pakitud, heitsin magama. Mulle ikka väga meeldis see päev.

VIIES PÄEV
************

Ja ongi käes see viimane päev 😢.
Hommikusöök oli tavaline, ainult vihma ladistas, nii et ei saanud väljas istuda. Hommikuvõimlemine oli seekord selline, et üks inimene teeb ringi keskel harjutuse ette, teised teevad järele ja ettenäitaja pidi valima uue inimese, kes tuleb tema asemele. Pärast võimlemist oli proov, kus mängisime kõiki Heidi lugusid kaasaarvatud ,,Kelme ja Pühakuid”. Kui proov lõppes, palusid kõik et mängiksime Kelme nüüdsest iga laager. Ja Heidi lubas! Ma arvan, et Kelmid on enamiku lemmiklugu sel aastal. Panime kandled, puldid ja häälestajad kokku ja läksime suuri kuulama. Nad mängisid väga ägedaid lugusid aga ,,Love Runs Out” oli mu lemmik. Kui olime ära kuulanud, läksime sööma. Magustoiduks oli jäätis. Varsti tulid mulle vanemad järgi ja tegin neile tuuri ümber puhkekeskuse. Kui olin neile ära näidanud nii viimse kui paiga mida ma teadsin, hakkaski minu kahetunnine sõit tagasi Tartusse.

LAAGER OLI SUPERTORE JA ELAMUSROHKE! OOTAN JUBA HUVIGA JÄRGMIST!!

Väike kroonik Marta
Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Laager algas varakult. Kuigi kohal pidi olema umbes kl 12, siis pidin olema kodust minekuks valmis juba kl 10. Oxforell asus Viljandist peaaegu sama kaugel kui Tallinn ning mul oli ees pea kahetunnine sõit. Täpselt enne autosse istumist tuli mul veel meelde, et unustasin toas koroona testi ära teha. Haarasin kiiruga testi ning kiirustasin autosse. Kui olime jõudnud kiirteele, siis tegin testi ära ning muidugi tuli see tagasi negatiivsena. (Ega ma ennast tegelikult haigena ei tundnudki, aga sellel aastal pidid kõik enne laagrisse minekut testi ära tegema ning peale suure rahvahulgaga Viljandi pärimusmuusika festivalil käimist tundus see päris hea mõttena). 

Oxforelli kohale jõudes nägin palju tuttavaid nägusid. (Ainult väikeste orkestrist olid paljud väga tundmatud). Tarisin kandle ning kohvri peamaja katuse alla ning varsti tuligi Ann, kes juhatas kõigile nende toad ja proovide paigad kätte. Mina ööbisin koos Miiaga ühes toas Jahimajas. Et peamaja juurest sinna saada tuli üle, läbi Oxforelli õuel voolava jõe minna. Jahimaja alumisel korrusel oli väikeste prooviruum ning ülemisel korrusel olid magamistoad. Maja ise oli päris kena ja hubane. See oli selline suur palkmaja, millel olid verandal kaunistuseks suured puidust nikerdatud loomade kujud. 

Ülemisele korrusele oma kohvriga komberdades oleksin peaaegu trepi kohal oleva lae vastu oma pea ära löönud. Tundus nagu oleks see trepp mõeldud ülilühikestele inimestele, sest esimese viie astme juures olev lagi oli nii madal, et igal järgmisel korral, kui seal kõndisin pidin kummardama. Õnneks tuba ise oli kena. Kaks voodit, suur aken ja igal toal oli oma dušiga vannituba. Duši all käies valgus küll kogu põrand vett täis, aga võrreldes mõne eelmise laagri toimumispaigaga oli kõik väga luksuslik. 

Suundusin tagasi peamaja juurde, et võtta oma kannel ning viia see meie proovipaika. Selleks oli peamaja taga asetsev seminari- ja peoruum. Sees oli juba dirigent Laura, kes noote sorteeris. 

Sellel korral oli palju uusi mängijaid, kes suurtesse tulid. Üks pidi ka kolmandasse kandlesse tulema, kuid me polnud algul kindlad, et kelle pulti ta paigutada. Mina olin tavaliselt Sandraga ühes puldis ja Miia oli Paulinaga. Õnneks oli sellel korral laagris ka Ege Emma kelle hoolde me uue suure sottoka jätsime. (Kuna üle-eelmise aasta suvel olime meie Miiaga juba (sellel ajal) uute suurtega pulti jaganud ja Ege Emma ning Paulina olid saanud kokku ühte pulti jääda, siis tundus see ka õiglane). Kui pillid olid paigas ja hääles, siis oligi lõunaaeg.

Peale lõunat mängisime kõigepealt uusi Laura lugusid. Nähes suurt patakat noote laual olin ma isegi seda veidi ette näinud. Saime kolm uut lugu. Kaks neist on “Pähklipureja” balletist ja kolmanda nimi on “Simple symphony”. Selle viimase nime kuuldes oleks Ann peaaegu õnnest ümber kukkunud. Tundus, et tegu oli vana lemmikuga. Peagi peale pikka proovi oli juba õhtusöögi aeg. 

Ann oli andnud meile ka kõigile kohustuslikud esitused, mille pidime stiilika õhtuks selgeks saama. Kõikides gruppides olid segamini suurte ja väikeste orkestrite mängijad ning igas oli viis liiget. Ann oli ühele grupiliikmele saatnud messengeri liigete nimed ning selle, et mis me tegema pidime. Mina sain enda grupist sõnumi “Macarena” laulu just dance versiooniga ning üks teine minu grupi liige sai kõikide grupis olijate nimed.  Pidime õppima neljandaks päevaks tantsu nii hästi ära, et kõik teaksid mis liigutus millele järgneb. Stiilikal me saime küll ekraanilt vaadata tantsu videot, aga internetist leitud tantsud olid mõeldud neljale, mitte viiele inimesele. 

Teadsin kindlalt seda, et minuga samas grupis oli uus kolmanda kandle sottokas Helene, tema teadis ka teiste grupiliikmete nimesid ja nägusid. Kõik grupid otsustasid õhtul teha oma esimese proovi, kuid meie otsustasime, et teeme hoopis vaba õhtu ning läksime kõik omi asju ajama. Mulle see tegelikult isegi sobis, sest olin lubanud Miia, Katariina ja Marianniga rongi mängu mängida ning samas tahtsin enne seda ka veidi kannelt harjutada. 

Rongimäng, mida mängima hakkasime oli veidi erinev sellest, mida tavaliselt olime mänginud. See oli uus versioon milles olid ka laevad. Reeglitele me eriti tähelepanu ei pööranud ning nii veniski mäng pea kahe tunni pikkuseks. Peale seda olime päris väsinud ning sättisime kõik ennast magama. 

Teine päev

Teine päev algas varajase äratusega, mis suvel tundus päris harjumatuna. Õnneks oli meil hommikusöögini pool tundi aega ning väsinult, kuid siiski piisavalt reipalt jõudsime isegi oma kandled enne sööma minekut ära häälestada. 

Peale hommikusööki läksime väikeste kandleid häälestama. Kuna meid oli umbes 5 ning me kõik hääletasime samal ajal, siis oli minu häälestusaparaadil veidi raske aru saada, et kust poolt heli tuli ning pidin seetõttu keeli tõmbama nii kõvasti, et sain endale pisikesed villid sõrmedel. Peale seda suundusime hommikuvõimlemisele ning siis algas proov. 

Sellel päeval mängisime Anni ning Ruthi lugusid. Vahepeal saime ka mõne minuti pausi, et õues õhku hingata ja jalgu sirutada.  

Eelmisel päeval olid väikesed jões ujuda saanud ning nähes basseini soovisid nad muidugi ka selle mõnusid nautida. Sellel päeval neile see luba antigi ning rõõmuga (samal ajal kui meil veel proov oli) jooksid nad kõik basseini ujuma. Vahel tuli ka endal kiusatus minna ujuma, kuid katsudes vee temperatuuri möödus see tahtmine kiirelt. 

Olin enda grupiga eelnevalt kokku leppinud, et kl 19.00 (peale õhtusööki) saame saunamaja ees kokku. Muidugi olid nad selle ära unustanud ning suure hurraaga peale õhtusööki basseini ujuma sööstnud. Ainsad meie grupist, kes ei ujunud olime mina ja Helene. Õnneks polnud meie grupp ainus kelle probleemiks oli kujunenud ahvatlev bassein ning nii me otsustasime proovi veidi hilisemaks lükata. Nii me seal istusime ja ootasime kuni kõik grupiliikmed olid veest väljas ning varsti oli mõnigi juba prooviks valmis. 

Väikestel oli tegelikult ka ajalimiit, mis neile ujumiseks anti ning nende dirigent Heidi meenutas neile vahel, et kaua aega neil jäänud oli. Lõpuks olid kõik veest väljas. Kui Heidi oli lahkunud, siis ei möödunud peaaegu isegi minutit, kui midagi juhtus. Üks tüdruk kukkus jalaga läbi basseini kõrval oleva põranda. Kõik, kes läheduses olid tõttasid talle appi ning õnneks oli jalg terve, tekkinud oli vaid väike marrastus. Varsti tõttasid appi ka dirigendid Ann ja Ruth, kes olid jutust aru saanud, et keegi oli kusagil sügavas augus lõksus. Õnneks lõppes kõik hästi ning juba järgmisel päeval olid kõik jälle rõõmsalt basseinis ujumas. 

Umbes kl 20.00 algas meie esimene tantsuproov. Kuna Macarena juba nii lihtne tants oli ning videos väga keerulist koreograafiat ei olnud, siis piirdusime sellel õhtul vaid 15 minutilise prooviga. Peale proovi käisin veel kannelt harjutamas ning Miiaga lendavat taldrikut loopimas. 

Juba õhtul olid mu sõrmedel hommikustest palju suuremad villid. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli üks kõige unisemaid. Hommikul oli küll hommikuvõimlemine, mis tundub kui midagi ergutavat, kuid minu teooria on, et prooviruum oli sellel päeval väga umbne. Ka pause tehti tihedamini. Need olid küll vaid 5 minutit, kuid kasutasin seda aega targalt ning läksin igal korral õue värsket õhku hingama. 

See oli ka see päev, kui ma lõpuks murdusin ning pidin oma sõrmedele plaastrid panema, sest villid olid mängimisest üpriski valusaks muutunud. Innustust sain ma Lilli Emilialt. 

Teipisin kinni kõik oma kaheksa sõrme (kannelt ei mängita väikese sõrmega, mul siiski on 10 sõrme olemas), kuid lõpuks jäid neist alles ainult pöialde ning vasaku käe neljanda sõrme plaastrid. Teised olin paigutanud nii halvasti, et vaid ühe looga hakkasid need juba sõrmedelt ära tulema. Kui mõned neist olid juba ära tulnud, siis ei hakanud ma uusi panema, sest sain aru, et tegelikult mul ei olegi kõikidele sõrmedele siiski plaastreid vaja. 

Ka sellel päeval kordus sama, mis eelmisel õhtul. Olime väikestega kokku leppinud proovi aja, kuid jällegi ahvatles neid proovist rohkem bassein. Jäin oma grupikaaslaste ootele. Sellel korral saime prooviga isegi veidi varem alustada. 

Kuna juba järgmisel päeval oli tulemas esinemine meie kavaga, siis tegime veidi kauem proovi kui eelmisel korral. Pärast proovi jõudsin veel isegi kannelt harjutada ning nägin teel sinna ka teisi gruppe, kes oma kavasid harjutasid. 

Õhtul sain Katariinalt mingit huulepulga taolist ollust, mis villide vastu pidi aitama, kuid minu meelest see eriti ei aidanud. 

Neljas päev

Lõpuks oligi neljas ja minu arvates kõige huvitavam päev käes. Hommikul oli nagu ikka hommikusöök ja -võimlemine ning päeval mängisime kannelt ja panime reedel esitatavate lugude kava paika. Meil oli plaanis järgmisel päeval ka vanematele ja sõpradele kontsert teha ning lootsime, et sellel korral saame rahulikumalt laagri lõpetada, kuid nagu ikka, siis saime teada, et järgmisel päeval peaksime suhteliselt kiirelt laagripaigast lahkuma. Meile pakuti, et saaksime kanneldega kontserdi õues teha samal ajal, kui keegi teine seminariruumis seminari peab, kuid see ei tulnud kõne allagi, sest ilm oli väga muutlik ning kanneldega vihma kätte ei tahtnud keegi jääda. Lõpuks jõuti otsusele, et kontsert tõstetakse tund aega varasemaks ning ka algne kontserdipaik jäi samaks. 

Neljas päev oli see päev, kui toimus ka stiilipidu. Sellel korral oli teemaks sünnipäev, sest Sotto Voce sai 20 aastaseks! Muidugi ei saanud sünnipäevale tulla tühjade pihkudega ning nii pididki kõik võtma kaasa kingi Sotto Vocele. Peaks mainima, et seekordne stiilipeo teema oli üks lihtsamaid. Samuti olid stiilika riided need, millega me järgmisel päeval esinesime. 

Peale õhtusööki kl 19 pidi algama stiilipidu, kuid see algas siiski veidi hiljem, sest Ann pidi lisaks riiete vahetamisele ka sünnipäevapeo jaoks kaunistused üles panema. Peaks ütlema, et 20-nda sünnipäeva kaunistused olid üpriski morbiidsed. Põhilisteks värvideks olid must, hall ja valge.

Selle aja sees, mis meile jäi jõudsid kõik rahulikult ennast valmis seada ning tundus, et ka veel viimase proovi teha. Lõpuks oligi stiilika aeg.

Nagu ikka, siis algas ka seekordne stiilikas pildistamisega. Kõik seisid jahimaja palkidest seina taustale ning Ann tegi neist pildi. Ruth oleks hea meelega pildistamise ära jätnud, sest tema meelest oleme me seda juba nii palju kordi teinud ning me ise juba ju teadsime, et millised me välja näeme, kuid sellele vaieldi vastu ning õnneks pildistamine ikkagi toimus. Ka minu meelest on Sotto Voce stiilikatel kõigist pildi tegemine üks traditsiiooniline osa, mida ära jätta lihtsalt ei tohi. 

Sellel korral tundus, et pildistamine läks palju kiiremini, kui tavaliselt. Muidugi kiirustati meid ka pisut takka, sest ees ootas ju veel palju tegevusi. 

Kui pildistamine oli lõppenud, siis istusime pinkidele ning kõik grupid hakkasid oma esitusi ette kandma. Meie tants tundus teiste seas üks lihtsamaid, kuigi kui olla loov, siis oli ka võimalik endale ise lihtsam koreografia tekitada. Näiteks Sandra ja Mirtel, kes tantsisid ühe Michael Jacksoni loo järgi, kehastasid turvamehi. Enne esitust oli Sandra minult veel laenanud häälestaja juhet. Nad panid juhtmed endale kõrva taha nagu mikrofonid ning seisid laval nagu kivikujud. 

Kui kõik olid oma esitused lõpetanud, siis algas kinkide jagamise mäng. See oli üks mäng Taanist mille Ruth oli kaasa võtnud. See oli küll jõulukinkide jagamise mäng, kuid tundus, et sobis igaks olukorraks. Selle mängu jaoks pidid kõik istuma ühte ringi nii, et kingid jäid kõigi keskele. Juba selle korraldamiseks läks üpris kaua aega, sest ruum oli väike ning pikad pingid ei mahtunud eriti ringi. Kui kõik olid nagu silgud karbis, siis alustasimegi mänguga. 

See käis nii, et oli üks kaardipakk, kust keegi võttis kaardi, luges kõva häälega ette selle, mis seal kirjas oli, tegi seda, mida kästi ning andis kaardipaki edasi. Nii pidi mäng käima seni kuni enam-vähem kõigil mingi kink käes oli. Kahjuks, aga oli meid väga palju ning juhuse tahtel sai esimene inimene kõik ringis olevad kingid endale. Seda kuuldes olid paljud väga nördinud, kuid mängul oli veel üks reegel. Nimelt ei saanud keegi neid kinke päriselt endale, mis nende juures olid. Kingid jäid enamasti selle inimese istekoha juurde nii, et kui inimene liikus, siis kingid jäid paigale ja “said kellegi teise omaks”. Samuti võisid teised mängijad vahel üksteiselt kinke ära võtta. Nagu juba mainitud, siis oli meid üpriski palju ning kingid ei tahtnud ega tahtnud ringi keskelt otsa saada. Lõpuks ütles Ruth, et lõpetame mängu ning need kellel mingi kink käes võivad selle endale võtta. Teised võisid ringi keskelt valida endale meeldiva paki. 

Kuna ei öeldud, et milline see kink olema pidi, siis oli seal igasuguseid kinke. Mina näiteks sain endale pastaka, hariliku ja kustukummi, kuid kink mille “ära kinkisin” oli taaskasutatud materjalidest tehtud tuulekell. Teiste saadud pakkides oli näha veel palju huvitavaid esemeid. Usun, et kõik olid oma kingiga rahul.

Õhtu lõpuks oli Annil veel varuks Sotto Voce sünnipäeva kahoot. Pidime paaridesse võtma nii, et üks suur sottokas oli ühe väikesega tiimis. Küsimusi oli erinevat laadi. Näiteks selle kohta, et mis kuus on kõige rohkematel Sotto Voce mängijatel sünnipäevad, või näidati pilti ning küsiti, et kes on pildil. Peale kahooti tuli Annil veel meelde, et tal oli suur kilekotitäis krõpsu. Enne magamaminekut sõime sealt. 

Viies päev

Viimaks oligi käes viimane päev. Ärkasime ning käisime hommikusöögil, kuid sellel korral ei järgnenud hommikusöögile mitte võimlemine, vaid proov. Meil oli vähe aega, et mängida läbi kogu kontserdi repertuaar (koos väikeste sottode lugudega) ning ennast valmis panna. 

Kontserdile tuli üllatavalt palju inimesi ning väga mõnus oli üle pika aja jälle koos kõikide kanneldajatega mängida. 

Peale kontserti sõime veel ühe mõnusa lõunasöögi ning oligi aeg koju minna. 

Soovisin  head aega neile, keda enne järgmist laagrit ei näe ning positiivsete emotsioonidega algas kahetunnine sõit tagasi koju. 

Suur kroonik Regina
Suured kroonikud, Suvi

Esimene päev

Esimene päev algas teekonnaga Taevaskoja Puhkekeskusesse, mis oli pikk ja korra tee peal isegi tundus, et meil oli autol üks rehv tühi, aga me kontrollisime ja kõik oli korras. Kuna minu õde on endine Sotto voce liige, siis “tere” asemel saime me laagrisse jõudes tervituseks lause: “Aga miks te ainult ühe kandlega tulite?”. Sellel korral oli laagris vähem inimesi, kui tavaliselt. Viljandist oli tulnud ainult kaks inimest: mina ja Mirtel. 

Kohale jõudes ei saanud me enda kotte kohe tubadesse viia, sest toad, mis olid suures majas ei olnud veel koristatud. Võisime ainult kandled teisel korrusel asuvasse saali viia. Enne sisse minekut pidime täitma ühe lehe oma andmetega. Sinna pidi kirjutama oma nime, aadressi, allkirja ja toa numbri. Jätsime oma kotid õue katuse alla ja kl 13 läksime sööma. Me arvasime, et sööme suures punases majas, mis asus põhilisest majast üle hoovi ja  mille ukse peale oli suurelt kirjutatud söökla, aga pidime hoopis kõndima veidi mööda kruusateed edasi ühe teise majani, kus ööbisid väikesed sottokad. 

Majas kus meil toimusid proovid ja kus suured sottokad ööbisid oli reegel, et jalanõudega ei tohi sisse minna ja kõik jätsid oma jalanõud välisukse juurde. Tundus nagu ööbiks majas sajajalgne. Algas laagri esimene proov. Kuna paljud rebased puudusid, siis olid paljud hoopis teiste puldinaabritega, kui tavaliselt. Sellel korral olin ühes puldis Sandraga. Selle üle oli mul hea meel, sest sain teada, et paar päeva enne laagrit olid dirigendid pannud mõned uued lood foorumisse üles ja ma olin unustanud enne laagrit foorumit kontrollida. Õnneks olid Sandral peaaegu kõik noodid olemas. Samal ajal, kui kõik noote vaatasid kutsus Ann inimesi ükshaaval enda juurde, et neid kraadida. Kõiki kraaditi kõrvast infrapuna termomeetriga.

Alustasime proovi uute Ruthi lugudega. Keset proovi tuldi korraks saali ütlema, et kolmanda korruse toad on korras ja nüüd pidime ootama, et tuleks paus, et enda asjad tubadesse viia. Lõpuks tuli paus ja me läksime oma tuppa. Ma olin ühes toas Miia, Paulina ja Nelle-Anniga. Mina ja Nelle-Ann olime kõrvuti voodites, mis asusid vasakul, kui uksest sisse minna. Paulina ja Miia voodid olid nurga taga. Tundus, et tegelikult oli see tuba kahele inimesele, sest minu ja Nelle-Anni voodid nägid välja nagu diivan ja tugitool, mis on lahti tõmmatud ja voodiks tehtud. Õnneks olid need siiski mugavad voodid. Üle saali, kus me proovi tegime läks üks pikk sild. Meie toas oli uks, kust sai sellele sillale, aga seda võis kasutada ainult tulekahju korral, et õue saada. Uksel oli kirjas, et sillale minemise  eest on trahv 100 eurot. 

Läksime tagasi proovi ja nüüd mängisime Anni uut lugu. See oli filmist “Inception” ja mulle väga meeldis see lugu, sest olin just hiljuti seda filmi vaadanud ja see lugu kõlas lahedalt. Loos olid mõned rasked käigud, mida pidi harjutama, aga see kõlas teiste häältega kokku väga lahedalt. Mängisime ka teisi Anni lugusid kuni õhtusöögini. Pausi ajal oli Ann käinud meie toas ütlemas, et igaüks meie toast teeb ühel päeval hommikuvõimlemist koos kaaskonnaga või üksi. Muidugi keegi üksi ei tahtnud teha nii et Miia kutsus endale appi Katariina ja Marianni, mina kutsusin appi Sandra ning Paulina ja Nelle-Ann tegid koos. Üks päev jäi küll üle, aga me mõtlesime sellel päeval neljakesi koos teha hommikuvõimlemist. Peale proovi oli õhtusöögi aeg. Peale õhtusööki tulid meie juurde väikesed sottokad. Nad tahtsid, et me aitaks neil “Coffin dancei” mängida. Nad tahtsid kokku saada kl 19.00 ja meie olime muidugi nõus. Kui vaatasime kella, siis saime aru, et see ongi kohe varsti ja puhkamiseks eriti aega ei olnud. Läksimegi, siis väikeste juurde alumisele korrusele, kus nende proovid toimusid. Üks tüdrukutest oli õppinud selle loo kuulmise järgi ära ja ta õpetas seda ka teistele, aga üksikult. Nad tahtsid, et meie seast keegi oleks plaksutaja, aga lõpuks läks ühel tüdrukul kõigile õpetamisega nii kaua aega, et enamus loobusid. Vahepeal olin jõudnud kuulmise järgi ise selle loo ära õppida. Ma õppisin ära selle, mis algas D-noodist. Väikesed tahtsid mängida seda lugu nii, et samal ajal mängivad seda lugu need, kes alustavad D-noodist ja need kes alustavad C-noodist, aga me ütlesime neile, et tegelikult sekundid ei kõla eriti ilusti ja parem mõte oleks neid vaheldumisi mängida. Nad olid nõus. Kuna paljud olid loobunud, siis õpetasin selle loo ka Paulinale ja Miiale, et nad saaksid mängida. Nelle-Ann jäi plaksutama. Vahepeal tahtsid väikesed, et ma mängiksin koos ühe tüdrukuga bassi osa, aga siis nad otsustasid ümber ja ma mängisin nii D kui ka C osa. Saime nendega proovi teha umbes pool tundi kuni tuli Ann ja ütles, et me peaksime oma lugusid ka harjutama ja väikesed võivad meile neid dirigeerida. Pidime minema harjutama. Me mängisime “Billie Jeani”, sest sellel oli ühtlane taktimõõt millele dirigeerida ja me kõik oskasime seda lugu. Proovisime koos mängida ka muid lugusid, aga neile oli raske dirigeerida ja väikesed tüdinesid sellest. Varsti küsisid nad meilt, et kas meil on vaja, et nad jääksid sinna dirigeerima või saame me ise hakkama ja me ütlesime, et nad ei pea meie juurde jääma. 

Sellel õhtul tahtsid Katariina ja Mariann veel rongimängu ka mängida. Läksime õue katuse alla nendega mängima. Tegelikult mängisid nendega ainult Miia, Paulina ja Nelle-Ann. Mina jälgisin mängu ja lasin neile muusikat, sest mul oli vaja leida midagi homseks hommikuvõimlemiseks. Playlist algas Eesti 90-ndate hitidega ja lõppes Eurovisiooni lauludega. Mul oli vaja sellel õhtul veel Sandraga homses kokku leppida ning peale rongimängu ma ootasin, et tema oma mängu lõpetaks. Ta mängis koos dirigentidega ühte väga pikka mängu, sest rääkida saime temaga alles kl 23.00. Kui saime asjad selgeks räägitud, siis läksime kõik oma tubadesse tagasi. Rääkisime Miia, Paulina ja Nelle-Anniga juttu umbes 00.00-ni, aga magama me veel ei saanud minna, sest Paulina ja Miia olid oma voodite poolt akna lahti ning tule põlema jätnud ning nende lagi oli pisikesi putukaid täis. Nad panid akna kinni ja tule kustu ning jätsime minu ja Nelle-Anni poolse tule põlema, et putukad meie poolele tuleks ja me nad uksest välja saaks lasta, aga see plaan väga ei toiminud. Mõned putukad küll tulid, aga siiski oli nende lagi ikka veel putukatest hall. Kui umbes pooled olid nende lae kohalt lahkunud, siis saime lõpuks magama minna. Vahepeal, kui me ust lahti hoidsime jõudis isegi Laura meie ukse peale tulla ütlema, et me vaiksemad oleksime. 

Teine päev

Teise päeva hommik algas sellega, et ma pidin avama akna, sest kõik putukad, kes olid eelmisel õhtul sisse tulnud olid kogunenud minu kohal oleva akna juurde. Saime hommikusöögiks putru ja Paulinale tehti tema eriline veega puder. Kl 10 algas minu ja Sandra hommikuvõimlemine. Alguses tegi Sandra soojenduseks venitusi ja siis lasin mina telefonist “Cha-Cha slide-i”. Ma tantsisin seda samal ajal ette. 

Algas proov. Täna alustasime Laura uute lugudega. Laura lugudeks olid “Pildid näituselt: vana loss” ja “Pildid näituselt: promenaad”. Üks nendest lugudest oli see, mille nooti Sandral ei olnud. Õnneks oli Laural  noote rohkem ja me mõlemad saime tema käest oma noodi. Laura ühel lool oli viis dieesi ja teisel kaks bemolli, mis ajasid natuke segadusse ja tegi need lood veidi raskeks. Kl 13 oli lõuna ja kl 14 ei olnudki proovi. Kuna ilm oli ilus ja see oli laagri viimane soe päev, siis otsustasid dirigendid, et me läheme hoopis Taevaskoja matkarajale. Seal oli väga ilus loodus ja väga vaikne. Teel tuli meile vastu ka palju teisi matkajaid. Kõndisime matkarajal umbes tund aega ja hakkasime, siis tagasi puhkekeskusesse minema. Umbes kl 16 olime tagasi. Kui olime tagasi jõudnud, siis tegime proovi edasi. 

Sellel korral toimus laagris rebaste ristimine. Rebaseid pidi kokku olema kaheksa, aga kohal oli neli. Me olime mitu korda läbi mõelnud, et kas neid ikka on neli ja me olime selles päris kindlad. Kui mingi grupp sottokaid on tulnud ühel suvel väikestest üle suurtesse, siis toimub nende ristimine järgmisel suvel. Selles laagris oli meil küll kaks uut sottokat, kes ei olnud varem käinud väikestes ja tulid kohe suurtesse, aga see oli nende esimene laager Sotto voces ja me arvasime, et vaevalt neid ristitakse. Arvasime, et nende ristimine toimub samal ajal, kui ülejäänud nelja, keda selles laagris ei olnud. 

Tegime ristijate koosoleku kl 19.00. Sellel aastal olid ristijad mina, Paulina, Nelle-Ann, Miia, Paula ja Nora. Sandra tuli ka meile appi ja andis meile nõu. Me rääkisime kaks tundi ja saime enamus asjad paika. 

See õhtu oli üks rahulikum. Vahepeal toimus öine kandleproov, kus olid kohal ilmselt kõik suured sottokad. Isegi väikeste dirigendid Gerda ja Heidi mängisid koos meiega. 

Kolmas päev

Kolmas päev oli esimene külm laagripäev. Kl 10 tegid hommikuvõimlemist Miia, Katariina ja Mariann. Nad tegid jooksmise, soojenduse ja Soome keelse võimlemise. Selgus, et ühel tüdrukul väikestest sottokatest oli sünnipäev ja me kõik kallistasime teda. 

Kl 10.30 hakkas meil proov ja me jõudsime päris mitu lugu ära mängida. Oli päris tavaline päev ja midagi erilist väga ei toimunud. Kl 18 oli õhtusöök. Peale õhtusööki läksid Gerda ja Heidi Põlvasse poodi ja ma küsisin kas võin kaasa minna ning nad lubasid. Enne seda kui ma läksin tegime ristijatega veel ühe koosoleku, aga pidin sealt veidi varem ära minema. 

Kui me tagasi jõudsime, siis olid teised dirigendid vahepeal rääkinud ülesandest, mis meil järgmise päeva stiilipeoks oli vaja ette valmistada. Suurtest ja väikestest sottokatest tehti grupid ja igale grupile anti ühe superkangelase nimi, kelle filmi muusikat me pidime kasutama, et teha kas näidend või tants. 

Mina olin ühes grupis Nelle-Anni ja nelja väikese sottokaga. Nad olid juba jõudnud enne minu tulekut ühe kohtumise teha ja kl 20.45 pidi olema teine. Meie superkangelaseks oli Raudmees (Iron man). Muusika mille Nelle-Ann leidis oli päris äge ja ta oli väikestega kokku leppinud, et tema teeb poolele muusikast tantsu ja nemad poolele. Meie muusika oli kokku umbes 1 minut pikk. Tants tuli päris äge. Kahjuks olid, aga dirigendid otsustanud, et kui on tants, siis on see viis minutit pikk ja kui näidend, siis 15. Me pidime leidma mingi loo, mis oleks vähemalt neli minutit pikk ja sellele mõtlema tantsu. Me leidsime sellise, aga kindlaid liigutusi oli raske mõelda nii et Nelle-Ann arvas, et tore oleks improviseerida. Mina isiklikult ei ole küll eriti hea improviseerimises, aga muud valikut meil eriti polnud. Meie tantsu sees oli lugu sellest, kuidas on kaks rivaalitsevat gängi ja nad hakkavad võitlema, aga lõpus nad lepivad ära ja hakkavad koos rõõmsalt tantsima. 

Eelnevalt toimuva ristijate koosoleku kohta sain teada, et nad olid ära valinud, et kes mida räägib. Meil oli tegevusi täpselt nii palju, et kõik said midagi rääkida. 

Sellel õhtul soovisid Miia ja Paulina minna tähti vaatama, aga oli pilves. Mina otsustasin, et lähen varem magama, kui teistel päevadel, sest niikuinii läheb järgmisel päeval väga kaua ja magada ei saa. 

Neljas päev

Neljandal päeval tegid hommikuvõimlemist Paulina ja Nelle-Ann. Kl 10.30 algas proov ja me mängisime läbi nii kõik uued lood kui ka vanemad. Proovisime isegi Laura lugu “Tico-tico no fubat”, aga see ei tulnud eriti välja. Enne lõunasööki andsid dirigendid teada, et järgmisel päeval toimub luukamber ja grupid pidime ise valima. Ma mõtlesin, et lähen, siis ühte gruppi Mirteliga, sest oma häälerühmast kellegiga niikuinii ei saaks koos olla. Peale lõunasööki pidime tegema enda gruppidega proovi kuni õhtusöögini. Saali minnes sain aru, et mina ja Mirtel oleme rohkem üle, kui eraldi grupp, sest meil oli puudu II kannel ja bass. Läksime, siis dirigentide juurde küsima, et mis me tegema peame ja nad ütlesid, et peaksime mõne teise grupiga liituma. Mirtel liitus sellega, kus olid Paula, Triinu, Sandra, Moonika ja Gerda. Nad olid ainus grupp, kes said koos bassiga harjutada. 

Saalis oli veel üks grupp, kus olid Paulina, Nelle-Ann, Katariina ja Anni Mae (uus suur, keda Katariina aitas). Ma läksin Paulina juurde ja küsisin, et kas tal on III kandlega abi vaja ja ta tundus päris õnnelik selle üle, et ta üksi III kannelt ei pidanud mängima. Me püüdsime mängida suure saali nurgas, aga meil oli väga raske üksteist kuulda, sest teine grupp mängis väga valjult ja me otsustasime, et läheme ukse taha mängima. Läks tükk aega kuni me suutsime enda sinna ära mahutada. Meil oli raskusi lugude alustamisega ja pidime veel palju nootidega isiklikult tööd tegema. Aega oli meie jaoks veidi vähe ja juba pidime minema sööma. Nüüd oli aeg kõik jälle saali tagasi viia. 

Kl 19 algas stiilipidu ja me pidime kiirelt riided vahetama ning jõudma veelkord igaks juhuks proovi teha. Selle korra stiilipeo teemaks oli superkangelased. Mina olin Shazam, Nelle-Ann oli Super Nelle, Paulina oli Kassnaine ja Miia oli Ämblikmees. Meil oli peale riiete vahetamist isegi veidi aega, et oma tantsu koos väikestega läbi proovida. 

Väga huvitav oli vaadata teiste kostüüme ja tantse/näidendeid. Õhtu oli jahedamaks läinud, aga veel oli jäänud rebaste ristimine. Kuna ristimine algas õues ja lõppes toas, siis soovitasime neil kellel külm oli midagi toast tuua, et neil soojem oleks. Me kutsusime ette rebased, kelleks olid Katariina, Mariann, Mirtel ja Moonika ning, siis hüüdis Ann, et Lilian ja Anni Mae (uued suured) on ka rebased. Me ehmatasime ära, sest me olime arvestanud ainult nelja rebasega ja ütlesime, et meil on vaja hetke, et asjad läbi arutada. Meil olid mõned tegevused, mis olid mõeldud ainult neljale inimesele, mitte kuuele, aga saime kõik räägitud ja tundus, et kõik peaks toimima. Kutsusime rebased uuesti ette ja lasime neil öelda oma nime ja miks just nemad on Sotto vocele kasulikud. Alustasime vasakult poolt, kus esimene juhtus olema Lilian. Ta ütles oma nime, aga ta ei osanud öelda miks ta kasulik on. Natuke aega oli vaikus ja, siis ütles Paulina, et alustame teiselt poolt. See toimis veidi paremini ja üksteise aitamist me ei keelanud nii et üksteise abiga said kõik teada, miks nad kasulikud on. Järgmiseks oli rongkäik. Rebased võtsid haneritta ja järgnesid ristijale ning ma lasin enda telefonist “Imeliku valssi” ja ütlesin, et kui nad kuulevad selle päeva jooksul millalgi seda muusikat, siis peavad nad hakkama mängima õhukannelt ja mängima seda seni kuni muusika mängib. Tõime nad samasse kohta seisma, kus nad enne olid ja järgnes “tee pilt” mäng. Me olime selle jaoks välja mõelnud erinevad tegevused erinevate tegelastega ja rebased pidi selle pildi oma kehadega tegema. Näiteks oli seal öine lammaste pügamine, telgis magamine ja isegi jõulune kandletund. Järgmiseks oli midagi teatejooksu moodi. Me panime rebased kolmestesse gruppidesse ja nad pidid erinevate liikumisviisidega ühest punktist teise jõudma. Liikumisviisideks olid käru, kolme jala jooks, konnahüpe ja seljad koos kõndimine. Ühelt poolt öeldi neile, mis liikumisviis on järgmine ja teises punktis oli neil 30 sekundit, et solfedžo teemalisele küsimusele vastata. Keset teatejooksu hakkas mängima “Imeliku valss” ja ma mõtlesin, et kuidas saab see mängida, kui minu telefonist see ei tule ja ma mõtisklesin selle üle päris kaua. Hiljem sain teada, et vahepeal oli Laura enda telefonist selle muusika mängima pannud. Järgmise ülesandena pidid rebased jooksma majja ja tooma Kandlejumalale midagi toitvat. Samal ajal kui nad jooksid sisse jooksime mina ja Nora ümber maja, et kandle teemalist miinivälja ette valmistada. Meil olid kokku kogutud kolm kandlekotti, kaks noodipulti, palju noote, häälestajaid ja  kandlevõtmeid, mille me laotasime õuele laiali. Miinivälja lõppu me panime kandle teemalisi asju ja selliseid, mis ei olnud eriti kandlega seotud. Kui me valmis saime, siis ootasime rebaseid, aga neid ei tulnud tükk aega. Isegi dirigendid tulid korra küsima, et mis toimub ja kas nad võivad teisele poole tulla või peavad sinna jääma. Me lubasime neil teisele poole tulla, aga rebaseid ei olnud ikka näha. Lõpuks oli nurga tagant rääkimist kuulda ja välja ilmusid hanereas kõndivad rebased kellel olid silmad kinni seotud. Kutsusime enda juurde ka dirigendid ja Sandra, sest dirigente oli ainult viis ja Sandra on üks häälerühma vanem. Lasime igal dirigendil valida endale ühe rebase kelle nad pidi ainult juhiseid andes läbi miinivälja juhatama. Kui rebane läks mõnele esemele vastu, siis pidi ta algusesse tagasi minema ja uuesti alustama. Miinivälja lõppu jõudes ütlesime rebasele, mis eseme ta enda eest pidi leidma. Näiteks oli seal teibirull ja me ütlesime, et ta peab leidma eseme, millega saab noote kokku kinnitada. Katariina pidi leidma eseme millega saab kannelt häälestada ja tema ees oli kaks häälestamis aparaati, millest ta kaarega mitu korda mööda läks. ta tegi ümber inimeste mitu tiiru kuni lõpuks ta oli asja lähedal ja talle öeldi, et ta peaks nüüd seisma jääma ja otsima hakkama. Ta võttis Häälestus aparaadi kätte ja me küsisime, mis ta leidma pidi ja mis tal käes on. Lõpuks sai ta aru, et lisaks kandlevõtmele saab ka häälestajaga häälestada. Nüüd oli aeg sisse minna, et rebased saaksid täita oma viimase ülesande. Viskasime Noraga kiirelt kõik asjad uuesti kotti ja läksime sisse. Saalis olid teiste tegevuste ajal valmis pandud viis kannelt ja iga kandle peal oli üks ülesanne. Viimasel kandlel oli kaks ülesannet, sest rebaseid oli kuus. Iga rebane sai ühe kandle teemalise ülesande, mille ta pidi lahendama. Kui viimane ülesanne oli täidetud, siis oli aeg ristimiseks. Kõik rebased laskusid ühele põlvele ja võtsid arpedžo võtte. Nelle-Ann luges neile ette vande ja järgnes ristimine. Meil oli igale ristijale mõeldud ülesanne. Üks ristis rebaseid kandlevõtmega, üks hoidis kausiga kandleoskust, üks kastis nende pea kandleoskusega kaussi, üks hoidis kandikuga pulgakomme, üks ulatas neile pulgakommi ja viimane soovis neile õnne ristimise puhul. Meil olid rebastele ülesanded ka järgmiseks päevaks. Iga kord, kui nad nägid dirigenti, siis nad pidid talle kummardama, kui nad nägid kedagi ristijatest, siis pidid nad meile au andma ja järgmiseks päevaks pidid nad välja mõtlema hommikuvõimlemise.

Ristimine oli küll läbi, aga veel tuli harjutada homseks luukambriks. Harjutasin läbi kõik lood. Eelmistel päevadel kui Paulina ja Miia õhtul hilja saalis proovi tegid olin neid teades neile andnud soovituse mitte päris kella kolmeni öösel proovi teha. 00.30 otsustasin, et olen väsinud ja ei jõua enam harjutada. Olin peaaegu viimane, kes saalist lahkus. Paulina ja Miia jäid veel harjutama.

Viies päev

Järgmisel hommikul sain teada, et Paulina ja Miia olidki päriselt kell 3 öösel harjutamise lõpetanud. Jällegi sai kl 9 süüa ja kl 10 algas hommikuvõimlemine. Peale hommikusööki viisime oma kotid saali. Kl 10.30 algas luukamber ning minu meelest oli just sellel päeval meie proovisaalis kõige külmem. Keegi ei osanud kahjuks kliimaseadmeid välja lülitada. See grupp kus olin mina oli viimane, kes luukambris lugusid mängis. Selleks ajaks olid mu sõrmed juba külmast kanged ja mul läksid sõrmed valedele nootidele pihta. Vähemalt oli luukamber läbi. Peale luukambrit pakkisime kokku oma kandled ning viisime kõik oma asjad õue katuse alla. Söömine toimus varem, kui algselt kirjas oli ja saime varem koju. 

Suur kroonik Regina