Laagreid ilmas on mitu tükki,
Kõigis käia me ei saa,
Kõik ei ole veel kindlas tsükklis
Kõik ei ole veel valmis ka..
See laul on Sotto Voce laagrist.
Kas sa torupilli suve tead?
Sellest rääkida võin nii mõndagi head
Ja pealeselle puuduvad sellel kõik vead
Ja kui sa vaid soovid
Siis tule ja proovi,
Sest lood on meil alati viimase peal.
/omal viisil/
Nüüd on siis kätte jõudnud see, veidi uskumatu hetk, kui ma haaran viimas korda sule (loe:rüperaali), pistan selle tindipotti (loe:panen juhtme seina) ja püüan, küll veidi nukralt (eks see kroonikuks olemine on ju meeldimagi hakanud), kuid siiski rahuliku südamega (sest tean, et teatepulk ei lähe edasi mitte vasemale, vaid ikka paremale), kirja panna kõik selle, mis oli ilusat ja head selles suves.
Niih. Ei teagi kohe kust alustada. Mudugi pean kohe esimese märkusena ütlema, et mul puuduvad kahjuks absoluutselt igasugused isiklikud kogemused esimese päeva kultuuriprogrammi suhtes, kuid ometi on minu kõrvu jõudnud kuuldused, et vastuvõtt oli soe ja kallistused kuumad, et mängiti indiaakat ja käidi ujumas, toimus kuuekeelsete väljanäitus, tuletati meelde eelmistes laagrites käte antud lood, väeti asja vabalt ja oldi .noh… nagu ikka…
Enda ja Ruthi päevast ei saa ma aga rääkida muud kui, et päevakavas oli meil üks esinemine, üks sünnipäev, nii umbes 400 kilomeetrit autosõitu, mille käigus tuli ette nii mõndagi tavapäratut, paar tundi looduse vaikelu jälgimist, seejärel 100 kilomeetrit slepisõitu ja juba me olimegi kohal. Rohkemat ma siinkohal ei tahaks mainida, sest koduleht on ikkagi avalik ja Eesti Jahimeeste Selts on nuhkidest punnitav organisatsioon. Sellest päevast õppisime me nii mõndagi: esiteks seda, et kui Eesti kuuluks ikka veel NSVL koosseisu, siis peaksid plaanipäraselt praeguseks hetkeks olema kõik Setumaa metsateed asfalteeritud; teiseks seda, et muhklik maastik võib murda ka kõige tugevama tervisega inimese; kolmandaks seda, et suitsiidsed pole mitte ainult inimesed; neljandaks seda, et kriisiolukorras tuleme me toime täitsa hästi; viiendaks seda, et lühike maa võib tunduda vahel nii pikk; kuuendaks seda, et metsa vahel istuda ja oodata on suhteliselt nüri; seitsmendaks seda, et eestlane võõrale vabatahtlikult abikätt ei ulata, kuid kontrollib siiski, et kas tema ei võiks võõralt abi saada; kaheksandaks seda, et kabariidituled on ikka k*****ma uinutavad ja suunatuled pimestavad; üheksandaks seda, et piiriääres sõites metsapeatust teha ei tohi; kümnendaks seda, et Valgamaal ei liikle vastassuunavööndis mitte ainult autod vaid ka hundid; üheteistkümnendaks seda, et öösiti on teeääred täis kasse ja allaaetud väikeloomi; kaheteistkümnendaks seda, et Sotto laager on koht, kuhu on peale pikka päeva hea jõuda ja kolmeteistkümnendaks seda, et metskondadele tuleks köit annetada, et nad saaks mõned lõad (ma arvan, et see sõna käändub nii) valmistada.
Esimesest laagripäevast ilmajääjaid oli aga veel; üks neist oli ilmselt suvist laagrimaratoni sooritav Teele, kes laekus minu andmetel millalgi õhtul ja teine Heidi, kes saabus Kõrboja kuninga lõpupeolt suisa päris öösel ja ilmselt austusest kõigi kohalviibijate une vastu, otsustas ta oma saabumist varjata hommikuni.
Ja siis algas teine päev. Jälle pean mina hakkama vabandama hommikusöögi magasin maha, aga proovi alguseks olin kohal. Me täitsime oma kaheksateistkümne kandlega toredasti pool külalistemaja saalist, täpselt nii, et kõigil oleks mugav. Seekord oli meid üheksateist, sealsees ka kaks täitsa värsket nägu (tere Ann ja tere Tõnis Peeter). Kõigepealt mängisimegi läbi need vanad lood ja siis saime kohe täitsa suure hulga ahjusooja kraami. Ning ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui ütlen, et üks lugu oli parem kui teine. See laager oli minuarust justkui omamoodi katse – katse, kas me saame hakkama ühe dirigendiga; katse, kas me suudame uued lood ka kohe kontserdil esitada; katse, kas meie kotsert võib olla ka ilma raskemuusikata; katse, kuidas me uude paika sobime; katse, kuidas me tulema toime läbi aegade suurima puudujate arvuga, jne. Ometi sujus kõik kenasti. Ruth jäi ellu ja ei vajanud ka meditsiinilist turgutust ning hetkeks oli dirigendikännul näha veel kahte kuju, aga neist esialgu ajalugu vaikib. Nüüd me teame, et kui sotole lugu meeldib, siis ta selle ka ära õpib kasvõi unes – lõppude lõpuks kõlas kava ju lausa hiilgavalt ning me saime sooja vastuvõtu osaliseks nii Talulide juures kui Tõrva kirik-kammersaalis.
Teisipäev kulus täitsa samamoodi, kuid vahepeal oli Nuiast kohale jõudnud see hirmuäratav pasun, mis ennast pidevalt nina alla hõõrus, eriti hommikusöögi paiku.
Õhtul oli meil kohtumine Ants Tauliga, kellelt saime teada, et suurim voorus äritsedes on kavalus ning, et torupilli on ikka väga raske häälestada.
Kuna proove oli kuidagi tavatult väha või siis nad olid kiired kui lift, jäi meil täitsa palju aega enda jaoks ka.. Me ujusime. Mängisime võrkpalli, mis oli kohaliku peni hasartse kaasalöömise tõttu küll üsna keeruline, kuid me saime siiski hakkama… No siis me mängisime Kenti.täiesti kohutav mäng. Mina ei saa sellega kohe üldse mitte hakkama, aga seeeest sujus mul Aliases. Ma tahaks siis kohe kõva höölega öelda, et ma ei olnud neid kaarte mitte läbi pähe õppinud ning mu eelnev mängukogemus oli kesine. See oli lihtsalt vedamine. Aliase mängu parim osa oli Martini lause Pesta, pesta mitte loputada. Samuti peame andma tiitli Gerdale, kes oli meie kõrgelt haritud seltskonnast ainuke, kes teadis mida tähendab snorgeldama.Samuti väärivad äramärkimist sõna teos seletamine see loom, kellel kodu seljas on.. noh ja nüüd seesütlevas käändes (seletajaks vist Martin.. parandage kui ma eksin).. ja ka see, et Aet ei suutnud ka peale pikka ajude ragistamist siiski välja mõelda, et mida võiks tähendada sõna kaabel, kusjuures ta oli ise äsja selle sama sõna äragi arvanud. Aga meil oli tore ja õhtud venisid öödesse…
Kolmapäev oli meil kontsert, mis nagu ma juba ütlsin, läks hiilgavalt. Kõik alustasid koos, kõik lõpetasid koos, kõik mängisid. See oli kindlasti üks läbiaegade parimaid ülesastumisi üldse. Rahvas oli lõputangoks nii võlutud, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Ja oli ju uhke tunne. Oli ju.. Praegugi tuleb tunne, et tahaks siin voodis lösutades selja sirgu ajada..
Õhtut täitsid ainult rosinad või siis lausa viinamarjad.. Üks parem kui teine.. Huraaa… Seekord olid kõik kostüümis ja esindatud oli kõik mandrid .. Pidu oli mõnus ja olemine hea.. Viktoriini pool venis küll pikale, kuid saime sellegagi hakkama. Ja sõna kõige otsesemas mõttes, kestis pidu hommikuni… Vastu ei pidanud küll kõik, aga need viimased vaprad tegid sellest parima laagri, mis üldse olla võiks…
No ja loomulikult sai samal õhtul läbiviidud rebaste õnnistamine ning esmakordne juhatuse valimine (viimane vannutatakse avalikult ametisse sügiseses laagris)..
Neljapäev oli ärasõidu päev.. Kook ja kallistused.. Naeratavad näod ja pisikesed pisarad.. Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga minu silmanurgas olid tõesti pisikesed pisarad, sest kohe mitte ei tahtnud ära minna.. See oli nii hea ja soe laager.. Täiesti ausalt maailma parim laager.. Kõik said suurepäraselt läbi, mingid masse hõlmavaid jamasid ei olnud…. Hea oli ….. Ma nii tahaks, et kõik järgmised oleks ka sellised…
NB! Nüüd on mul sulle üks palve.. jah sulle, kes sa ka seal laagris käisid.. kui sa tähele panid, siis see jutt siin oli täiesti naljavaene, niiet nüüd on sinul võimalus oma mälusoppides sobrada ja ülestähendada kõik naljakas ja lõbus, vahva ja tore, kuri ja karm ning seda teistegagi jagada.. sest seda nalja ja naeru oli lihtsalt meeletus koguses.. See täitis kõik need ligikaudu 94 tundi, mis me seal veetsime.. (ma olen enam kui kindel, et isegi unenägudes oli kõigil hea ja tore) ja meid oli üheksateist, niiet see kokku 1824 tundi elamusi.
Niiet Ruth, Pille, Jaanus, Karol, Peeter, Egle, Teele, Ann, Raili, Rainer, Anneli, Aet, Katrin, Kerstin, Gerda, Ney-Lii, Heidi ja Martin ärge hoidke ennast tagasi.. Need hetked väärivad omaette tigu -> teost….
Aga nüüd on sinu kord Martin.. Ole vapper mu hiireke…
Laura